Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia (2)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia?

Demokraatlikku ühiskonda iseloomustavad rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises, kodanikuvabaduste ning –õiguste olemasolu. Samas levisid ka mittedemokraatlikud ideed, millest arenesid diktatuurid . Need jagunesid autoritaarseks, mis oli tol ajal Euroopas üpris levinud ja totaliaarseks nagu kommunism , natsionaalsotsialism ja fašism. Nende juhte nimetati diktaatoriteks.
Kuigi totaliaarsetel valitsemiskordadel olid erinevad ideed ja eesmärgid, võis eristada ka ühiseid jooni- juhikultus , võimul võis olla ainult üks partei ja ideoloogia, rahvast hirmutati pidevalt sise- ja välisvaenlastega, väljaspool avalikuse kontrolli tegutsesid sala- ja julgeolekuteenistused, piirati demokraatlikke vabadusi ja inimõigusi, riigi huvid olid üksikisiku omadest kõrgemal ning hõivati uusi territooriume.
1917. aastal üritati kõigest väest nurjuda enamlaste võimuletulek Venemaal, tekitades kodusõja ning isegi välisriigid üritasid sekkuda. Siiski ei suutnud see takistada kommunismi levikut. Riigipeaks sai pärast Lenini surma Jossif Stalin , kes alustas kohe erinevate reformidega. Idee oli muuta kogu maailm kommunistlikuks. Üritati teistes riikides mässe korraldada Kominterni juhtimisel, kuid see jäeti üsna pea sinnapaika.
Sõja ajal levis sõjakommunism. Oli töökohustus, toitu jaotati normi järgi ja tasuta ning paljud teenused olid üldse lühikest aega ilma rahata. Pärast sõda pandi alus uuele majanduspoliitikale. Toiduaineid ei pidanud enam riigile andma, määrati kindaks masud, võis taas kaubelda ning tasuta soodustused kaotati.
Pöörati tähelepanu tööstuse edendamisele ning alustati massilise kollektiviseerimisega s.t liideti kõik talumajapidamised kolhoosidesse, alustades suurtootmsiega. See muutis Venemaa tööstusriigiks. Stalini ainuvõim oli tugev, oma poliitilised vastased ta lihtsalt lasi hävitada ja iga inimene, kes oli kas või väidetavalt Nõukogude Liidu vastu viidi vangilaagritesse.
Itaalias seevastu kogus jõudu Võitlusliit, keda hakati kutsuma fašistideks, mille eesotsas oli Benito Mussolini . Arvati, et tema suudab Itaalias korra jalule seada ning majanduse madalseisust välja tuua. Ta lubas muuta selle riigi sama võimsaks nagu omal ajal oli olnud Rooma impeerium .
Kuna Itaalia kuningas ise oli ka fašistlike vaadete pooldaja , määrati 1922. aasta sügisel Mussolini peaministriks. Juba kolm aastat hiljem algas fašistlik diktatuur. Mussolini sai kuningaga võrdsed õigused ja piiramatu võimu. Suurt tähelepanu pööras ta oma imago loomisele. Ta lasi pildistada end erinevates olukordades. 1930.aastail oli Itaalia välispoliitika väga sõjakas ning vallutati enda alla Abessiinia, Albaania ja mõned teised alad, nii et Itaalia kuulutati varsti impeeriumiks.
Suured muutused olid majanduses. Prooviti tööpuudust vähendada, ettevõtteid kontrollis riik, streigid olid keelatud ning tsensuur oli üpris vali. Paljude meelest oli Mussolini suutnud luua hästitoimiva riigi, kus ei toimunud nii suurearvulisi inimeste vahistamisi ja mõrvamisi nagu Saksamaal või Venemaal. Pooldajaid leidus isegi demokraatide hulgas.
Saksamaal kardeti aga kommunismi. Punaste põhivaenlaseks seal maal sai Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, eesotsas Adolf Hitler . Esialgu suhtuti neisse kui ühte lärmakasse ja sõjakasse kampa . Hitlerlased üritasid mässu korraldada, kuid see nurjus ning juht ise pidi aasta vangis veetma , kus ta kirjutas oma vaadatest raamatu „ Mein Kampf“
Kui natside partei taas avalikult sai tegutseda sai, hakkas see kiiresti poolehoidu koguma. 1933. Aastal nimetati riigipresidendi kantsleriks Adolf Hitler.
Esialgu tegutseid nad põhiseaduse piires, kuid varsti kehtestati üheparteisüsteem. Hitler võttis pärast riigipea surma selle ameti ja muutus diktaatoriks ehk füüreriks. Hakati tagama rassilist puhtust. Abiellumine juutidega keelati. Jälgiti, et vaimuhaiged ja kurjategijad ei saaks lapsi. Niimoodi võttis riik õiguse sekkuda inimeste eraellu. Kõige rohkem aga kiusati taga ikkagi juute. Neid süüdistati kommunismis ja kodumaa reetmises.
Ka siinkohal pöörati majanduskriisi ületamisele tähelepanu. Ehitati kilomeetrite kaupa kiirteid, mis võimaldasid väeüksusi kiirelt transportida ja samas andis tööd miljonitele inimestele. Tänu sellele paranes majanduslik olukord. Kuna see võis ajutine olla, vajas Hitler võidukat sõda. Nii marssisidki Saksa üksused keelatud Reini piirkonda.
Samas säilis Suurbritannias ja Prantsusmaal demokraatia. Neid ei mõjutanud majanduskriis nii palju. Britid kasutasid võõramaised tooraineid, eksport oli aktiivne ja tulus ning hindade langus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu. Samuti said nad vedada oma kaupu dominioonidesse. Karmikäeliseks valitsemiseks polnud siin tarvidust. Suurbritannial oli kaks sajandit demokraatiakogemust, seal toimis põhiseaduslik monarhia . Sisepoliitiline elu polnud kuigi kirju, peamiselt olid valitsejateks konservatiivid .
Prantsusmaal seevastu oli keskmiselt kaks valitsust aastas, poliitiline elu oli väga kirev , sest parteisid oli palju. Majanduskriisist said nad edukalt välja, sest neid aitasid uued riigiga liidetud alad, suured edusammud erinevates tööstuses ja kalanduses.
Ka Prantusmaal oli oht diktatuuriks. Pärast äärmuslaste mässu mahasurumist loodi Rahvarinne , kuhu koondusid sotialistid, kommunistid ja teised pahempoolsed erakonnad. 1936. aasta parlamendivalimistel saavutasid nad võidu. Kommunistid keeldusid valitsusse astumast, kuid toetasid seda siiski. Rahvarinne viis läbi palju muudatusi, mis pidid rahvast igat pidi aitama . Suudeti küll diktatuurioht kõrvaldada, aga 1930. aastate lõpul kerkis silmapiirile suur välisoht Saksamaa näol.
Üldjoones olid diktatuurid tol ajal vajalikud ja loomulikud tekkima. Diktatuurid tekkisid neis riikides, mida majanduslangus kõige rohkem laastas. Lihtsalt oli vajadus, et keegi karmikäeliselt riiki valitseks ja nad põhjast taas välja tooks. Osad olid aga pettunud Versailles’ süsteemis. Igasse riiki see kord ei sobinud nagu oli näha Suurbritannia ja Prantsusmaa pealt. Rahva seast kerkisid välja juhtioskustega inimesed ja kogusid enda ümber toetajaid, tõustes niimoodi osavalt riigipeaks. Ainuvalitsusel olid nii plussid kui ka miinused, viimaseid küll rohkem.
Ületati edukalt halb majanduslik olukord ja arendati riigi ettevõtteid, kuigi suurem osa ajast ja rahaks kulus sõjaks. Võim oli kindel ning üheparteiline ja ei olnud vaja kulutada aega võimuvõitlusele teistega, sai keskenduda riigi juhtimisele. Samas üritati seda nii kõikumatult hoida, et juhid muutusid oma lähikondlaste suhtes paranoiliseks, hävitati kõik selle ideoloogia vastased ja hoiti inimesi hirmuvalitsuse all.
Antud juhul on toodud näide totaliaarse valitsemise kohta, mis oli küllaltki ebavajalik ja hävitas osa Euroopa rahvastikust. See tõi kaasa ka laastava Teise maailmasõja. Samas autoriaarses riigis olid piirangud palju väiksemad. Rahvas ei saanud ainult riigivalitsemises osaleda, inimõigused olid endiselt alles. Selline valitsemisviis oli loomulikum, õiglasem ja mõtekam.