Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? (0)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?
Sõna „demokraatia“ tulenes kreekakeelsetest sõnadest, mis tähendasid rahvast ja võimu, seega oli tegemist rahvavõimuga. Esimese maailmasõja tagajärjel teisenes tunduvalt maailma poliitiline kaart ning siseriiklik maailmakorraldus muutus paljudes maades. Demokraatlikud riigid tõestasid oma elujõudu ja suutlikkust raskest olukorrast võitjana väljuda. Võitjate eeskuju innustas paljusid teisi riike valima samuti demokraatlik riigikord , kuid pahatihti ei suutnud demokraatia lahendada riikide nende elanike ees seisnud raskeid probleeme. Demokraatlike ideede mõjuvõim langes järsult ning seda on nimetatud ka demokraatia kriisiks. 1930. aastail oli Euroopas tekkinud olukord, mis soodustas diktatuuride võidulepääsu. Diktatuur kujutas endast mitte millestki piiratud, seadustega kitsendamatut ja jõule toetuvat võimu. Mitmes riigis, kus pärast Esimest maailmasõda oli võitnud parlamentarism, ei suutnud demokraatlik kord püsima jääda ning andis varem või hiljem võimaluse diktaatorlikule võimule. 1939. aastal valitses diktatuur enamikes Euroopa riikides.
Esimene maailmasõda tekitas osadele Euroopa riikidele, nagu näiteks Itaaliale, suuri raskusi. Mitu inimest sai rindel surma, sõja-aastail tekkis tohutu välisvõlg. Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik kord üsna keeruline. Keskvalitsus oli nõrk, pidevalt vahetuvad valitsused koosnesid mitme erakonna esindajatest. Nendes tingimustes tekkis üks väike rühmitus nimetusega Võitlusliit ja sinnakuulujaid hakati kutsuma fašistideks. Salga etteotsa sai Benito Mussolini , kellel oli varsti juba sadu tuhandeid toetajaid. Avalikes kohtades lubas juht, et Itaalia saab sama võimsaks kui oli Rooma impeerium . Paljude arvates oli Mussolini just see, kes suudab Itaalias korra jalule seada ja majanduse madalseisust välja tuua. Mida suurem oli Esimese maailmasõja järgses Itaalias inimeste rahulolematus, seda suuremat soosingut sai Mussolini nautida. 1921. aasta parlamendivalimistel saavutas fašistlik partei võidu.
Saksamaad hirmutas kommunist , mida tolle aja ajakirjanduses ka punaseks katkuks kutsuti. Kommuniste kardeti teisteski maades, kuid 1919. aastal loodud Saksamaa Kommunistlik Partei oli eriti aktiivne mässude korraldaja. Punaste põhivaenlaseks osutus kommunistliku parteiga samal ajal tekkinud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NST), mille esimeheks oli Adolf Hitler . Esialgu suhtus avalikkus natsionaalsotsialistidesse kui ühte lärmakasse ja sõjakasse kampa . 1923. aastal korraldasid hitlerlased Münchenis mässukatse, pärast mida oli nende partei mõnda aega keelatud, Hitler ise aga pidi veetma aasta aega vangistuses . Kui natside partei sai uuesti võimaluse tegutseda, hakkas ta kiiresti poolehoidu koguma. Suurenes ka valijate arv, kes hääletasid nende poolt. 1933. aastal sai Hitlerist vabariigi viieteistkümnes kantsler . Esialgu tegutsesid natsionaalsotsialistid põhiseaduse piires, kuid 1933 toimus Riigipäevahoone põleng, mille süüdlaseks peeti kommuniste. Kõik erakonnad peale NST saadeti laiali. Parlament kaotas oma tähtsuse ja pärast riigipresidendi surma võttis Hitler endale ka selle ameti, kuigi tegelikkuses muutus ta diktaatoriks ehk füüreriks. Natsionaalsotsialistid tulid võimule ajal, mil Saksamaa vaevles majanduskriisis. Hitler püüdis kriisi ületada majanduse riikliku juhtumisega, mis sisuliselt tähendas sda, et kogu maal ja rahval oli üksainus suur eesmärk - tõsta riigi sõjalist võimsust. Kehtestati plaanimajandus , ehitati tuhandete kilomeetrite kaupa kiirteid ja tänu nendele meetmetele paranes rahva majanduslik olukord, mis omakorda suurendas Hitleri ja tema pooldajate mõjuvõimu.
Suurbritannia ei olnud enam pärast Esimest maailmasõda maailma juhtuv rahandus -ja tööstusriik. Suureks probleemiks oli tööpuudus. Nagu ka varasemal ajal, valitses Suurbritannia majanduses väikeettevõtlus, kus tehnika oli aga vananenud. Olukorra muutis veelgi raskemaks asjaolu, et söe kasutamine energiaallikana muutus liiga kalliks. 1920. aastate teisel poolel algas Suurbritannias majanduslik tõus, mille katkestas ülemaailmne majanduskriis. Kõikidest hädadest hoolimata mõjutas kriis Suurbritanniat siiski vähem kui paljusid teisi maid, kuna Briti tööstusettevõtted kasutasid võõramaiseid tooraineid. Nende hinna langus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu. Tänu sellele said britid oma toodangut võrdlemisi edukalt müüa ka kriisiaastatel.
Briti demokraatial oli 1920. aastate alguseks läbitud pikk arengutee. Seal toimis põhiseaduslik monarhia . Suurbritannia sisepoliitiline elu ei olnud nii kirju kui Saksamaal, kuid see ei tähendanud, et siin oleks kõik rahulik. Võitlus oli üsna tihe ning terav , valitsused vahetusid võrdlemisi tihti. Mõnikord oli probleeme ka kuningakojal.
Prantsuse majandus arenes 1920. aastail soodsamates tingimustes kui Suurbritannia oma. Riik sai küll maailmasõjas tugevasti kannatada, kuid tänu võidule liideti riigiga uusi alasid. Erinevalt Suurbritanniast kehtis Prantsusmaal alates 1870. aastatest vabariik. Prantslased ei saanud küll kiidelda sama pika demokraatia ajalooga nagu inglased , kuid ka Prantsusmaal oli demokraatlik kord üsna tugev. Võit Esimeses maailmasõjas tugevdas paljude prantslaste usku demokraatiasse. Teade krahhist, mis tabas New Yorgi fondibörsi 1929. aasta sügisel, ei tekitanud Prantsusmaal esialgu erilist ärevust. Prantslastele tundus, et nende heaolu ei ohusta miski, kuid järgmise aasta lõpul laienes kriis ka sinnani. Riigivõimu suutmatus majanduskriisi ületada innustas neid, kes soovisid Prantsusmaal diktatuuri. Aastal 1934 korraldasid äärmuslased Pariisis meeleavalduse , mille käigus üritati hõivata parlamendihoone. Diktatuuriohuga võitlemiseks loodi Rahvarinne, kuhu koondusid sotsialistid , kommunistid ja teised pahempoolsed erakonnad. 1936. aasta parlamendivalimistel saavutas Rahvarinne ülekaaluka võidu ning moodustas valitsuse.
1930. aastate lõpuks oli enamikus Euroopa riikides kehtestatud diktatuur. Venemaal kehtestati diktatuur 1917. aasta sügisel, kui võimu haarasid enamlased ehk kommunistid Vladimir Lenini juhatusel. Pärast Lenini surma sai riigijuhiks Jossif Stalin , kelle valitsemise ajal muutus diktatuur eriti jõhkraks ja julmaks. Itaalias võimutsesid alates 1922. a fašistid eesotsas Benito Mussoliniga. Itaalias oli lubatud vaid üks partei. Riik kontrollis haridust ja ajakirjandust. Välispoliitika peaeesmärgiks kuulutati Vahemere muutmine Itaalia sisemereks, nagu see oli olnud Vana-Rooma ajal. Mõjuvõimsaks diktaatorlikuks suurriigiks oli ka Saksamaa. 1933. a tuli seal võimule natsionaalsotsialistlik partei, mida juhtis Adolf Hitler. Mõne aastaga kehtestasid natsid riigis äärmiselt julma hirmuvalitsuse. Riigi ametlikuks poliitikaks oli rassism . Välispoliitika peamiseks eesmärgiks oli Versailles ’ rahusüsteemi tühistamine ning Suur-Saksa riigi loomine teiste rahvaste vallutamise arvel.