Demokraatia ja diktatuur - arutlus (2)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?
Peale Esimest Maailmasõda muutus maailma poliitiline kaart ja paljude riikide ühiskonna kord. Mitmetes riikides valitses demokraatlik kord (Prantsusmaa, Suurbritannia , USA) ja rohkesti kehtestati diktatuure (Nõukogude Liit, Saksamaa).
Demokraatia on poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu ning eksisteerivad demokraatlikud vabadused . Kogu valitsemine käib seaduste järgi ning inimeste huvid seatakse esikohale . Elanikud on vabad ja võim on avalik. 19. sajandi esimesel poolel tekkisid mitmed erinevad demokraatlikud liikumised. Kuna aga paljudes maades ei suudetud ületada sõjajärgseid majandusraskuseid, pidid paljud demokraatias pettuma. Selline olukord oli soodne mittedemokraatlike ideede levikule ning 1939. aastaks valitses diktatuur enamikus Euroopa riikides.
Diktatuur on valitsemisvorm, kus võimul on üks partei ja üks ideoloogia, kodanike demokraatlikke õigusi ja vabadusi piiratakse ning rahval pole mingit võimalust osaleda riigi juhtimises. Diktatuurid jaotatakse autoritaarseteks ja totalitaarseteks. Autoritaarsed diktatuurid piirduvad võimu koondamisega liidri või kitsa rühma kätte ning puudutavad muid eluvaldkondi vähe. Autoritaarsed olid 1920.-1930. aastail enamikud Euroopa diktatuurid. Totalitaarseid diktatuure iseloomustavad lisaks eelnevale ka kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimaluste üle ning sageli toimub inimõiguste rikkumine . Totalitaarsed riigid olid natsionaalsotsialistlik Saksamaa, Nõukogude Liit ja faštlik Itaalia.
Esimene maailmasõda tekitas Itaaliale suuri raskusi. Sõja algaastail oli Antant Itaaliale hulgaliselt uusi valdusi lubanud, kuid sõja lõpuks unustati need. Itaallastesse suhtuti üleolevalt ja see solvas paljusid. Inimesed tahtsid Itaalia muuta tugevaks suurriigiks. Sõjajärgsetel aastatel muutus siseriiklik kord üha keerulisemaks. Keskvalitsus oli nõrk ja parteid ei pidanud ühes koosseisus aastatki vastu. Nendes tingimustes tekkis Rahvuslik Fašistlik Partei, mis kogus kiiresti toetajaid, kuna taheti majandust madalseisust välja tuua ja Itaalia võimsaks muuta ning seda just fašistide esimees Benito Mussolini lubaski. 1925. aastal algas fašistliku diktatuuri kinnitamine.
1917. aastal tulid Venemaal võimule kommunistid , kelle võim oli nii tugev, et see pidas vastu siseriiklikule vastupanule ja sõjalisele sekkumisele. Mõne aastaga likvideeriti kõik teised poliitilised erakonnad ja kehtestati üheparteiline süsteem. Sellega ei olnud rahul Venemaa teised poliitilised jõud ning algas võitlus, mis puhkes kodusõjaks. Lev Trotski koostatud Punaarmee seisis aga vastu nii välisriikide kui ka vähemlaste survele. 1922. aastal moodustati Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ning 1927. aastaks kõrvaldas kommunistliku partei peasekretäriks saanud Jossif Stalin kõik konkurendid ja kindlustas end lõplikult võimule. NSVL seisis koos peaaegu 70 aastat.
Pärast Saksa keisririigi langust lagunes demokraatlik Weimari vabariik. Sakslased olid kaotanud sõja, Versailles ’ süsteem valmistas suurt pettumust ning hirm kommunismi ees andis rohelise tule tolitarismile. Kommunistlik partei korraldas mässe ja ohustas Saksamaad, kuid samal ajal tekkinud Natsinaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, mille etteotsa astus Adolf Hitler , leidis rohkem poolehoidjaid ning oht kõrvaldati. 1932. aasta parlamendivalimistel said hitlerlased üle kolmandiku saadikukohtadest ning Hitler nimetati kantsleriks. Peale Riigipäevahoone põlengut, milles süüdistati enamlasi, kehtestati üheparteisüsteem ja juhiks tõusis Adolf Hitler.
Prantsusmaal ja Suurbritannias oli demokraatia läbinud pika arengutee . Kuna Prantsusmaa ja Suurbritannia olid võitjariigid, uskusid inimesed demokraatlikusse korda. Majanduskriis neid riike palju ei mõjutanud: Briti tööstusettevõtted kasutasid võõramaised toorained, mis tähendas seda, et suudeti oma toodangut edukalt müüa ka kriisiaastatel ; Prantsusmaal aitasid majandust edendada reparatsioonimaksud ning varasem põllumajandusmaa arenes kiiresti võimsaks tööstusriigiks. Diktatuurioht Prantsusmaal suudeti lahendada – loodi Rahvarinne .
Poliitiliselt olid minu meelest kõige arenenumad riigid, kus suudeti säilitada demokraatlik kord ja võimule jäi rahvas. Need maad olid kõige tugevamad: nad suutsid üle olla raskustest ja säilitasid tasakaalu sisepoliitikas. Diktatuuri kehtestanud riigid ei olnud arenenud, sest sealsed riigikorrad ei toiminud , rahvas ei tundnud ühtekuuluvust ja valitsus ei toiminud. Arvan, et inimeste pidev hirmu all hoidmine ei edenda poliitikat. Kui riigile on esmatähtsad kodanikud ja rahvas, võib teda lugeda poliitiliselt arenenuks.