,,Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia?’’ (0)

,,Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?’’
Ajaloo arutlus
Diktatuuri kehtestamisega loodeti taastada riigis kord ja muuta inimeste elu paremaks ning usuti , et seda suudab teha ainult tugevakäeline karm valitsemine. Peale 1930. aastate suurte majanduslike raskuste tagajärjel kaotati usk demokraatiasse, mis on diktatuuri vastupidine valitsusvorm ning hakati rakendama karmikäelist valitsusviisi mitmel pool Euroopas. See muutis üha enam pingelisemaks rahvusvahelise olukorra. Esimese maailmasõja tagajärjel valis enamik uusi riike demokraatliku korra. Pooldati rahvavõimu ehk demokraatiat, kus olid olemas kodanikuvabadused, kodanikuõigused ning ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises kasutati rahva määravat osa. Kuid peale sõda pettuti demokraatias ning see soodustas mittedemokraatlike liikumiste teket. Lubati rahvale majanduslikku õitsengut ning hävitada karmikäeliselt rahva vaenlased. Hirmuvalitsemine oli fašistide ja natsionaalsotsialistide meelepäraseim riigijuhtimise viis, nende lipukirjas oli rahvuse ülistamine. Õnneliku elu saavutamiseks, tuli neil vaenlased hävitada.
Nõrga demokraatiaga riikides haarasidki diktatuuri pooldajad võimu, üheks selliseks oli Itaalia. Sõjajärgsetel aastatel tekkis seal väike rühmitus nimega Võitlusliit, eesotsas Benito Mussoliniga. Fašistid kuulutasid oma eesmärgiks muuta Itaalia sama võimsaks, nagu oli kord Rooma keisririik . Mussolini õpetuses oli tähtsamail kohal rahvus. Sealt tuleneb ka fašismi peamine idee: kõik inimesed ja kõik klassihuvid tuleb allutada rahvuslike huvide teenimisele, rahvuse areng on riigi tähtsaim ülesanne. Varsti oli tal juba tuhandeid toetajaid ja kuna Itaalia president oli ka fašistlike vaadete pooldaja , siis võeti vastu seadused, mis andsid Mussolinile kuningaga võrdsed õigused ning piiramatu võimu. Temast ei saanud mitte lihtsalt valitsuse, vaid kogu Itaalia rahva juht.
Üheskoos Itaaliaga muutus ka Venemaa riigivõim kommunistide käe all. Seal oli kujunemas välja totalitaarne diktatuur, mis taotles ühiskonna elu reeglitele allutamist ning kontrolli inimeste mõtteavalduste ning nende väljendamisvõimaluste üle. Inimestele pidi eeskujuks olema juht, keda tuli ülistada ning juhikultust pandi teenima kõik, mis oli temaga seotud. Ta pidi kõige paremini teadma, mida rahvas tahab, toetudes valitsevale või ainsale lubatud parteile. Nõukogude võimu esimeste aastate keskseks riigitegelaseks oli Vladimit Lenin, kes peale rasket haigust 1924.aastal suri. 1927. aastaks suutis Jossif Stalin oma konkurendid kõrvale tõrjuda ning enda võim lõplikult kindlustada. Stalin panustas suurtööstuse eelisarengule, mis pidi muutma Venemaa lühikese ajaga tööstusriigiks. Kui tekkisid tõsised probleemid viljavarumisega otsustati minna üle kolhoosimajandusele. Majandusels juurdus range plaanimajandus . Stalini ainuvõim tugevnemisega kaasnes poliitiliste vastaste ulatuslik hävitamine. Tema veendumuse järgi oli vägivald sotsialistliku riigi loomulik koostisosa . Samuti oli ta veendunud, et Punaarmee abiga suudab ta kogu maailma muuta kommunistlikuks. Korrigeeriti ka maailmarevolutsiooni stratreegiat.
Saksamaad hirmutas kommunism. Selle põhivaenlasteks said Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, eesotsas Adolf Hitleriga. Neis nähti jõudu, kes suudab peatada kommunistid . Hitleri õpetuse põhimõttel pidi Saksamaa saama jälle suureks ning sakslased pidid muutuma maailma valitsejaks. Nende eesmärk oli nn uue korra loomist, mis tähendas sakslaste rassilise puhtuse saavutmist. Peale Riigipäevahoone põlengut kehtestati üheparteisüsteem. Parlament kaotas oma tähtsuse ning Hitler võttis riigipresidendi ameti endale. Demokraatlikult valitud võimuorganid asendati keskvõimu poolt määratud juhtidega. Juhtidele mitteallumine võrdus riigireetmisega. Sõna-ja teised kodanikuvabadused kaotati ning need asendati riikliku kontrolliga inimeste meelsuse üle. Ametliku poliitika osaks sai juutide tagakiusamine. Diktatuuri loomulikuks toeks olid julgeolekuametid ja relvastatud rühmitused, mis pidid üles näitama täielikku ustavust juhile. Just see sai saatuslikuks rünnakrühmlaste juhtidele ning natside tugisambaks muutus SS ehk kaitsemalev koos riikliku salapolitseiga. Kogu riigil oli ühine eesmärk tõsta oma sõjalist võimsust. Selle saavutamiseks kehtestati plaanimajandus, rajati tehaseid ja ehtitati mitmeid kiirteid. See andis miljonitele tööd ning majanduslik olukord paranes. Majandusliku tugevnemisega muutus riigi välispoliitika aina sõjakamaks. Hakati rääkima Versailles ’ rahulepingu tühistamisest ning seati sisse üldine sõjaväekohustus.
Peale Esimest maailmasõda ei olnud Inglismaa enam juhtiv tööstus-ja rahandusriik. Kuigi neil oli selleks ajaks läbitud pikk arengutee demokraatias. Seal toimis põhiseaduslik monarhia , kus valitses kuningas, kes esindas riiki tähtsatel üritustel. Igapäevaelu korraldas parlament ning tänu valimisõiguste laiendamisele tõusis liberaalide kõrvale teiseks erakonnaks Tööerakond. Sisepoliitiline elu ei olnud seal nii kirju kui Saksamaal, kuid rahulik see ka polnud. Prantsusmaal tegutses erinevalt Inglismaalt mitu parteid ning president. Nende poliitiline elu oli palju kirevam. Kui majanduskriis laienes Prantsusmaale, siis innustas äärmuslasi riigivõimu suutmatus majanduskriisi ületada meeleavaldust korraldama . Suur riigipöördekatse suudeti maha suruda. Diktatuuriohuga võitlemiseks loodi Rahvarinne , mis asus riigis laialdasi ümberkorraldusi tegema. Üritati tõsta elanike ostujõudu ning tagada neile väärikam elu. Rahvarinne aitas ületada majanduskriisi ning diktatuuriohu.
Tänini on Inglismaa ning Prantsusmaa säilinud demokraatia. Saksamaal on asendunud diktatuur demokraatiaga ning Venemaa on muutnud rahvavõimuga riigiks, kuigi endiselt on tunda seal diktatuuri mõjutusi.