Miks osades riikides kehtestati diktaktuur, teistes aga säilis demokraatia? (0)

Miks osades riikides kehtestati diktaktuur , teistes aga säilis demokraatia?
Esimese maailmasõja tagajärjel muutus paljude maade siseriiklik elukorraldus tunduvalt. Oli aru saada, et suured keisririigid, kus puudus täielik demokraatia, ei olnud piisavalt edukad. Samal ajal aga tugeva demokraatliku korraga suurriigid tõestasid edukust sõjas ja katsumustes. Nii valisid peale esimest maailmasõda enamik riike rahvavõimu. Rahvas sai osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamisel, kehtestati mitmed kodanikuõigused ja – vabadused . Eelkõige puudutas see valimisõigust. Valimisõiguslike kodaniku arvu suurendati peaaegu kolm korda. Valimas said käia nüüdsest ka naised. Sõjast väsinud inimesed lootsid, et demokraatia aitab ületada kiiresti majandusraskused ja poliitilised segadused. Peagi aga nähti, et majandusliku õitsengut ei ole ning kaotati usk demokraatiasse. See pettumus aitas kaasa aga mittedemokraatlike liikumiste tekkele ja levikule. Väideti, et vaid diktaktuuriga on võimalik kindlustada majanduslik õitseng. Diktaktuursed riigid jaotuvad kaheks: autoritaarsed ja totalitaarsed . Autoritaarses riigis on kogu võim koondatud ühe isiku või rühma kätte, kes tegutsevad vaid oma tahtmiste järgi. Rahval ei ole aga mingit sõnaõigust, mis on veidi karm, kuid diktaktuurile väga põhiline. Totalitaarses riigis oli aga võimul kontroll inimeste mõtteavalduste ja väljendamisvõimaluste üle. Hirmutati pidevalt inimesi küüditamiste või surmalaagritega.
Peale esimest maailmasõda oli Itaalia suurtes raskustes. Sõja-aastatest oli järgi jäänud suur välisvõlg, rinnetel oli surma saanud tuhandeid inimesi ning sõjakulud olid suureks koormaks. Kuna Pariisi konverentsil suhtuti itaallastesse üleolevalt, solvas see suurt osa itaallasi. Solvumine polnud küll põhjendatud, kuid see aitas Itaalial pürgida millegi suurema poole. Üritati siseriiklik olukord jalule saada mis osutus üsna keeruliseks. Esialgu väike rühmitus Võitlusliit aga sai palju toetajaid ning mõne aja pärast oligi valmis Rahvuslik Fašistlik Partei, mille etteotsa sai Benito Mussolini. Varsti oli juba Mussolinil sadu tuhandeid toetajaid, mis aitas partei jalule ja Mussolini võimule. Tema fašismi peamine idee oli: kõik inimesed ja kõik klassihuvid tuleb allutada rahvuslike huvide teenimisele, rahvuse areng on riigi tähtsaim ülesanne. Hakati juba looma ka relvastatud salke, keda hüüti mustsärklasteks. Aina rohkemate toetajatega saigi Mussolin 1922. aasta sügisel Itaalia peaministriks. Juba kolm aastat hiljem algatati fašistlik diktaktuur. Peale diktaktuuri kinnistamist pandi väga range kord peale inimeste tegevustele. Seda tunnustati aga paljudes riikides, kaasaarvatud mõni demokraatia pooldaja . Kuna fašistlik Itaalia oli väga sõjakas vallutati mitmed alad Vahemere ääres ja Itaalia riik kuulutatui välja Impeeriumiks. Peale sellist tõusumomenti sai Itaaliast Saksamaa kindel liitlane.
Venemaal kehtestati diktatuur 1917. aastal. Võimu haarasid enda kätte enamlased ehk kommunistid , kelle juhiks oli Lenin . Riiki hakati kutsuma Nõukogude Venemaaks, hiljem Nõukogude Liiduks. Enamlaste võimuletulek tekitas teiste poliitiliste võimude ja ühiskonnakihtide rahulolematust , mis lõpes kodusõjaga. Algas interventsioon. Nõukogude Liidus tekkis Punaarmee, kes suutis survele vastu seista ja võita kodusõja. See pani neid uskuma, et kogu maailma on võimalik kommunistlikuks muuta. Nii hakkaski Nõugkogude Liit õhutama maailmarevolutsiooni . Kodusõja ajal toimus küll sõjakommunism, kuid pärast sõda see enam ei toiminud. See lepitas talupoegi võimuga. Pärast Lenini surma sai juhiks Stalin. Ta suutis kõik konkurendid ja vaenlased kõrvale tõrjuda ning enda võimu täielikult kinnistada. Kujunes välja Stalini ainuvõim. Ta oli veendunud et maailma saab kommunistlikuks muuta ka vaid Punaarmeega. Muudeti majanduspoliitikat ja panus tehti suurtööstuse eelisarengule. Industrialiseerimine , kollektiviseerimine ja vägivalla poliitika muutsid riigi palet.
Saksamaad hirmutas punane katk ehk kommunism . Kommunistide põhivaenlaseks sai Saksa Töölispartei, mis nimetati ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Tööparteiks. Partei juhiks sai Hitler . Loodi relvastatud rünnakrühmad,keda hakati kutsuma pruunsärklasteks. Hitler ja natsionaalsotsialistid said palju toetust. Usuti , et nad suudavad peatada kommunismi. Sellega võideti valimistel ning Hitler sai vabariigi kantsleriks. Hiljem kehtestati Saksamaal üheparteisüsteem ning pärast presidendi surma sai Hitler rahva juhiks. Sõna- ja kodanikuvabadused kaotati täielikult. Kontroll saadi isegi inimeste mõtlemise üle. Esikohale seati riik. Taheti tagada rassiline puhtus ja kontroll inimeste üle, millele aitas kaasa hirmuvalitsus. Tekkisid mitmed salajased julgeolekuametid. Kuid majanduskriisi püüdis Hitler ületada majandusse ise sekkudes. Selleks kehtestati plaanimajandus ning hakati tootma palju sõjavarustust. Sellega said paljud inimesed tööd ning majandustõus andis natsionaalsotsialistidele juurde veel rohkem pooldajaid . Saksamaa välispoliitika muutus aga aina sõjakamaks. Hitleri peamiseks eesmärgiks oli Versaille 's süsteemi tühistamine ja vaenlastele kättemaksmine ning maade vallutamine.
Kuna Prantsusmaal oli raske ületada majanduskriisi said paljud diktaktuuri pooldajad sellest innustust. Äärmuslased korraldasid meeleavalduse. Üritati teha riigipööret mis aga maha suruti. Ühiskonnas tekkis tänu sellele ohutunne. Loodi Rahvarinne kuhu koondusid sotsialistid , kommunistid ja teised pahempoolsed erakonnad . 1936. aastal saavutas Rahvarinne parlamendivalimistel võidu tänu millele hakati vastu võtma seadusi, mis tagasid elanikele väärikama elu. Majanduse elavnemine hoiti ära diktaktuurioht kuid uueks välisohuks oli Hitleri Saksamaa.
Suurbritannia ei olnud pärast sõda enam juhtiv tööstus- ja rahandusriik. Tekkis suur tööpuudus. Söe hind kallines ning tänu sellele alandati palkasid. Tekkisid suured kaevurite streigid, mis kohe ka maha suruti. Suurbritannias valitses konstitutsiooniline monarhia . Kuningas/kuninganna esindab küll riiki, kuid otsuseid võtab vastu parlament koos peaministriga. Erakonnad olid Tööerakond, liberaalid ja konservatiivid . Vahepeal valitses Tööerakond, kuid enamus ajast olid võimul konservatiivid. 1920. aastal algand majandustõus peatus kiirelt tänu ülemaailmsele majanduskriisile, mis õnne korral väga Suurbritanniat ei puudutanud.
Esimese maailmasõja järgseid aastaid iseloomustas just demokraatia laienemine. Rahvavõim laienes lootuses, et inimeste elu muutub paremaks ja väärtuslikumaks. Selles pidid aga paljud pettuma ja aina rohkemad hakkasid uskuma diktaktuuri. Nii läksidki osad riigid üle diktaktuurile. Teine pool aga jäi truuks demokraatiale.