Miks osades riikides kehtestati diktatuurid, teistes aga säilis demokraatia? (9)

Miks osades riikides kehtestati diktatuurid , teistes aga säilis demokraatia?

Mõisted diktatuur ja demokraatia on omavahel täiesti vastandid. Kui diktatuur on mitte milleski piiratud, seadustega kitsendamatu, jõule toetuv võim kui riiki juhib üks isik või mõni väiksem inimeste grupp, siis demokraatia ehk teisisõnu rahvavõim on poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu ning eksisteerivad demokraatlikud vabadused .
Itaalias kehtestati 1925a.fašistlik diktatuur. Põhjuseid, miks Itaaliast sai diktatuuri riik oli mitmeid. Esiteks oli Itaalia solvunud, selle tagasid suured majandusraskused ja suur välisvõlg, liitlaste üleolev suhtumine ning lubatust vähem maid. Itaalia eesmärgiks sai muuta oma maa austus - ja kartusväärseks. Sõjajärgsetel aastatel oli Itaalia siseriiklik olukord üpris keeruline. Keskvalitsus oli nõrk ning tänu sellele vahetusid tihti ka valitsused. Linnades tekkis tööpuudus, mis tekitas suuri rahutusi. Sellises olukorras tekkis rühmitus nimega Võitlusliit, sinna kuuluvaid inimesi hakati kutsuma fašistideks, kelle eesotsas oli Benito Mussolini . Fašistid kogusid kiiresti toetajaid lubades muuta Itaalia jälle suurriigiks. Ning ei läinudki enam kaua kui kehtestati fašistlik diktatuur, mille eesotsas oli Mussolini.
1917. a tulid Venemaal võimule enamlased ehk kommunistid , kelle juhiks oli Vladimir Lenini. Riiki hakati nimetama Nõukogude Venemaaks, hiljem Nõukogude Liiduks. Pärast Lenini surma sai riigijuhiks Jossif Stalin . Tema võimuletulekuga kaasnes poliitiliste vastaste arreteerimine, igasuguse parteisisese mõtlemise mahasurumine ja suurtööstuse eelisarendamine. Riigis oli välja kujunenud Stalini ainuvõim, kelle valitsemise ajal muutus diktatuur eriti julmaks, miljoneid inimesi küüditati. Kommunistlik Venemaa oli totalitaarne riik.
Saksamaal kehtestati natslik diktatuur. 1933. aastal tuli võimule natsionaalsotsialistlik partei, mida juhtis Adolf Hitler . Hitleri meelest pidi Saksamaa saama jälle suureks, tugevaks ja jõukaks. Esialgu tegutsesid natsid põhiseaduse piirides kuni Riigipäevahoone põlenguni, peale seda kehtestati üheparteisüsteem ja Hitler võttis endale presidendi ameti. Rahvas toetas natse, sest neis nähti kommunismi pidurdavat jõudu, kuid nad suutsid juba paari aastaga kehtestada hirmuvalitsuse. Ametlik poliitika oli rassism . Miljoneid inimesi saadeti surmalaagritesse. Saksamaa oli totalitaarne riik.
Samas säilitasid osad riigid ka demokraatliku korra. Näiteks suutsid prantslased hoida oma demokraatliku korda, kuigi paljud soovisid diktatuuri. Diktatuuriohuga võitlemiseks loodi Rahvarinne , kuhu koondusid pahempoolsed erakonnad ning 1936.a parlamendivalimistel saavutas Rahvarinne ülekaaluka võidu ja moodustas valitsuse. Inimestele püüti tagada väärikam elu ning Prantsusmaal jäi kehtima demokraatia. Suurbritannia oli pika demokraatia kogemusega riik, ta kuulus sõjavõitjate hulka ning sellepärast oli ka eeskujuks paljudele riikidele, kes otsustasid demokraatia kasuks. Liberaalide asemele tõusis tööliste huve kaitsev Tööerakond, mis sai ka konservatiivide põhiliseks vastaseks. Nende arvates oli riigi kohus aidata abivajajaid ja et elanike vahel ei oleks suurt varalist ebavõrdust. Sellega võitsid nad valijate poolehoiu ning ka Suurbritannias säilis demokraatlik kord.
Mulle jääb arusaam, et poliitika arenes diktatuuri riikides kiiremini, sest seal ei saanud inimesed vaielda ühe või teise asja üle, nende elu oli juba ära otsustatud ja kui nad käitusid teisiti kui kirjas oli, nad lihtsalt tapeti . Kõik käis läbi jõu ja hirmu ning sellepärast pidigi poliitika lihtsalt kiiremini arenema. Diktatuuri riikides ei arvestatud üksikisikuga, kui siis niipalju , et inimene peab tegema kõik, et riigil läheks hästi.
Demokraatlikud riigid jäid mingil ajal tahaplaanile. Nad läksid oma eluga edasi, eks ka neil oli riigisiseseid pingeid, aga need ei kujunenud üle kodusõdadeks. Seal arvestati inimeste huve ning poliitiline areng oli pikaajalisem kui diktatuuris, sest demokraatias võis olla mitu erakonda, kes võisid omavahel pikka aega enne vaielda kui lõpuks uue seaduse või muudatuse vastu võtsid, aga diktatuuris ütles juht oma arvamuse ja nii pidigi olema. Inimestele oli kindlasti kergem elada demokraatlikus riigis kui diktatuurilise korraga riigis, sest sealne poliitika arvestas inimestega. Eesmärgiks ei olnud ainult oma riigi territooriumi suurendamine ja koguaeg sõjaolukorraks valmistumine, vaid ka et inimestel oleks riigis hea elada