MIKS OSADES RIIKIDES KEHTESTATI DIKTATUUR? (0)

"MIKS OSADES RIIKIDES KEHTESTATI DIKTATUUR, TEISTES AGA SÄILIS DEMOKRAATIA?"
Ühiskonnas eksisteerib palju valitsusliike. Nendest kaks on näiteks demokraatia ja diktatuurid . Demokraatia on ühiskonna organisatsioonivorm, mida iseloomustavad rahva määrav osa ühiskonna küsimuste lahendamises ning kodanikuvabaduste ja -õiguste olemasolu. Kogu valitsemine käib seaduste järgi ning inimeste huvid seatakse esikohale . Elanikud on vabad ja võim on avalik. Diktatuur on valitsemisvorm , kus võimul on üks partei ja üks ideoloogia, kodanike demokraatlikke õigusi ja vabadusi piiratakse ning rahval pole mingit võimalust osaleda riigi juhtimises. Demokraatiat saab jagada veel kaheks, otseseks ehk vahetuks demokraatiaks, kus otsuseid teeb rahvas, ja esinduslikuks- ehk vahenduslikuks demokraatiat, kus rahvas valib oma esindajad parlamenti, võimuorganitesse. Diktatuuri määratlemise keerukusest tulenevalt on keerukas ka nende liigitamine . Siiski võib eristada autoritaarseid ja totalitaarseid diktatuure. Alates 20. sajandi keskpaigast tekkisid mitmetes riikides sõjaväelised diktatuurid. Üks riike, kus valitses diktatuur oli Itaalia. Pärast Esimest maailmasõda oli Itaalias suuri kahjustusi. Sõja algusaastail oli Antandi riigid Itaaliale hulgaliselt uusi valdusi lubanud, kuid sõja lõpuks unustati need. Itaallastesse suhtuti üleolevalt ja see solvas paljusid. Inimesed tahtsid Itaalia muuta tugevaks suurriigiks. Sõjajärgsetel aastatel muutus siseriiklik kord üha keerulisemaks. Keskvalitsus oli nõrk ja parteid ei pidanud ühes koosseisus aastatki vastu. Itaalia ei suudetud säilitada demokraatiat ja mindi üle diktatuurile. Nendes tingimustes tekkis Rahvuslik Fašistlik Partei, kuhu kuulusid sõjaväelased ja töötud ja mis kogus kiiresti toetajaid, kuna taheti majandust madalseisust välja tuua ja Itaalia võimsaks muuta ning seda just fašistide esimees Benito Mussolini lubaski. 1925. aastal algas fašistliku diktatuuri kinnitamine. Enamustes riikides võtab juhtimise üle üks isik, sellepärast on ka palju riike, kus valitseb diktatuur. Selliseid liite on näiteks Nõukogude Liit, kus enamlaste poolt likvideeriti kõik demokraatlikud rahvaesindused ja poliitilised erakonnad ning kehtestati üheparteisüsteem ehk kommunistlik partei. Enamlaste tegevuse ja poliitikaga ei olnud rahul teised poliitilised jõud. Sellepärast puhkes kodusõda , mis kestis 2 aastat, mille võitsid rahvahulkade toetusel enamlased . Tänu enamlaste võidule kehtestatigi NSV-s kommunistlik partei ja kaotati demokraatia. Kommunistliku partei esimene esimees ja juht oli Lenin , kes rajas ka sotsialistliku riigi. Ka Saksamaal kehtestati diktatuur. Selleni viisid majanduslik, poliitiline ja psühholoogiline nõrkus, mis kaotasid usu demokraatiasse. Kuid Hitleris ja natsides nähti jõudu ning neisse hakati uskuma, kuigi natsid oli keelatud. Sellest hoolimata koondusid natside ümber aina rohkem valijaid ning nad võitsid valimised ja said võimule. Sellepärast asendus demokraatia diktatuuriga. Hoolimata sellele, et Euroopa enamike riike valitses diktatuur suutsid Prantsusmaa ja Suurbritannia demokraatia säilitada. Ka Prantsusmaal kehtestati diktatuur, kuid sellega võitlemiseks loodi Rahvarinne, kuhu koondusid sotsialistid , kommunistid ja teised pahempoolased erakonnad. Rahvarinne saavutas ülekaaluka võidu ning diktatuur kaotati. Suurbritannias loodi Briti Rahvaste Ühendus. Sellega kaasnesid dominioonid ehk peaaegu iseseisvad liikmesriigid. Kui riik suudab diktatuuri vastu võidelda, siis nad suudavad demokraatiat säilitada. Diktatuur ja demokraatia sõltub ka sise- ja välispoliitikast. Riigid, kes suutsid säilitada demokraatia olid Suurbritannia ja Prantsusmaa. Suurbritannia ei olnud pärast Esimest maailmasõda maailma juhtiv rahandus- ja tööstusriik . Seal oli suureks probleemiks tööpuudus , selle põhjustas suur võlg USA-l. Nagu varemgi valitses Suurbritannias majanduses väikeettevõtlus, kus tehnika oli vananenud. Järelikult ei arenenud Suurbritannia üldse kiiresti. Olukorra muutis veel raskemaks see, et söe kasutamine muutus liiga kalliks ning selle asemel hakati kasutama vedelkütust. 1920. aastal algas Suurbritannias majanduslik tõus, mille katkestas ülemaailmne majanduskriis . Küll aga poliitikas olid nad läbinud pika arengutee . Valitsused vahetusid võrdlemisi tihti. Minu meeles ei läinud Suurbritannias väga hästi, kuid samas ka mitte halvasti. Prantsusmaal võrreldes Suurbritanniaga märgatavalt paremini. Prantsusmaa sai tänu sõja võitmisele uusi alasid ning aitasid ka reparatsioonimaksud. Erinevalt Suurbritanniaga arenes tööstus ja tehnika Prantsusmaal kiiresti. Sama kiiresti arenesid ka uued tööstusharud: masinate, autode ja keemiakaupade tootmine. Lisaks erines Prantsusmaa Suurbritanniast ka paljude parteide poolest. Kuid ka Prantsusmaad hakkas ohustama diktatuur ja sellega võitlemiseks loodi Rahvarinne. Eelneva võrra oli Prantsusmaa arenenud poliitikas kui Suurbritannia. Selle võrra Itaalias oli siseriiklik olukord üsna keeruline. Keskvalitsus oli nõrk ning need vahetusid tihti. Selle võrra jäid rohkem inimesi töötutena. Parteidevaheliste erimeelsuste tõttu tekkisid rahutused ning tööliserakond sattus üha enam kommunistide mõju alla. Nendes tingimustes tekkis väike rühmitus nimega Võitlusliit , kuhu kuulusid sõjaväelased ja töötud, neid nimetati fašistideks, hiljem muutus see Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks, mille etteotsa tõusis Benito Mussolini, kes hiljem määrati ka peaministriks. Hiljem kehtestati seal üheparteisüsteem ning fašistliku diktatuuri kinnistamine . Välispoliitika oli väga sõjakas, tänu sellele vallutati palju alasid. Saksamaal oli mõjuvõimas diktaator Euroopas. 1933. aastal tulid võimule natsionaalsotsialistlik partei, eesotsas Adolf Hitleriga. Nad kehtestasid riigis julma hirmuvalitsuse. Välispoliitika peamiseks eesmärgiks oli Versaille 's süsteemi tühistamine ning SuurSaksa riigi loomine teiste rahvaste vallutamise arvel. Saksamaa areng oli võrreldes Esimese maailmasõja ajal olnuga palju arenenum. Venemaa juhtkonnal oli tollal põhimõtteliselt võimalik valida kahe arengutee vahel: kas edendada majandust tasakaalukalt, arvestades kõigi majandusharude ja elanikkonna vajadustega, või asuda tööstust eelisarendama. Venemaal hakkas arenema teine variant. Panustatu industrialiseerimisele, mis tähendab, et loobuti NEP-i poliitikast . See pidi Venemaa tegema tööstusriigiks ning kõige kiirema arenguga riigiks. See ka toimis, Venemaa sai tööstusriigiks ning kõik toimis. Kui on olemas hea majandustase ning kiire areng nii tehnikas kui ka majanduses, toimib riik hästi. Ja sellepärast osad ei saanudki lubada endale demokraatlikuks riigiks jäämist, see tooks kaasa palju rahutusi ning ebameeldivusi. Inimesed otsustavad ise ja valesti, soovivad kasu kõik endale saada. Kuid uued riigid, mis tekkisid pärast maailmasõda olid koheselt demokraatlikud, just nagu Eestigi.