Mida arvan praegusest maailma majanduse olukorrast (1)

Oh Leev Kuum: aastavahetusel peaks majandusolukord muutuma

Konjunktuuriinstituudi juhtivteaduri Leev Kuuma hinnangul piisab Eesti majandusel käimasolevast aastast jõu kogumiseks ja aastavahetusel peaks kaalukauss teise asendisse kalduma ehk majanduskasvu langus pidurduma.
Olukorras, kus tingimused majanduse arenguks on kümne protsendi võrra kehvemad kui aasta eest, on ka nullkasv Kuuma sõnul hea tulemus. «Esialgu olukord pigem halveneb, kui paraneb ,» lisas ta.
«Soodsatel aegadel on lihtsam müüa siseturul, rasketel tuleb aga välisturule minna,» andis ta ellujäämiseks võtme ettevõtjaile. Ta lisas, et eelkõige tasub arendada tööstust, sest see tagab ekspordi. Kõige olulisem on aga praegu tagada inimestele töö.
Põhiliselt pärsib majanduskasvu sisenõudluse järsk vähenemine, mille kohta ütles Kuum, et pole reaalne mõjutada tarbijaid rohkem ostma kõrgemate hindadega, mistõttu on tegu surnud ringiga . Reaaltarbimine püsib tegelikult nulli protsendi juures. Teadur lisas, et ei usu, et tarbija teisel poolaastal oma käitumist muudab, kuid teda võiks julgustada.
Konjunktuuriinstituudi andmetel usub 60 protsenti inimestest, et kuue kuu pärast nende olukord paraneb ja 40 protsenti kardab halvenemist.
Aprillis olid konjunktuuriinstituudi ekspertide hinnangud meie majandusele oluliselt halvemad kui jaanuaris. Hinnangu andjad jagunesid kahte lehte: ühed, kes uskusid, et olukord rahuneb , ja teised, kelle arvates on asi halb. Kuuma sõnul on nii optimistidel kui pessimistidel õigustatud seletused .
Kuuma hinnangul on majandus endiselt langusfaasis ja esialgu püsib seal, kuid tegu on siiski pehme maandumisega. Langus osutus kahe kuni kolme protsendi võrra oodatust kiiremaks tänu ülespoole kappavale inflatsioonile.
Karuteene Eesti majandusele osutas kinnisvarasektori liig kiire areng aastatel 2005-2006, mis põhjustas tootlikkust ületava kiire palgakasvu mitte ainult selles sektoris.
SEB: eraisikud peaksid valima jõukohase elustandardi
SEB pank soovitab inimestel olla oma tulude-kulude suunamisel mõistlikult ettevaatlikud ja valida jõukohane elustandard, sest majanduslangus kestab ja töötus suureneb.
SEB panga juhatuse esimees Ahti Asmann ütles, et midagi traagilist töötuse mõningane kasv siiski kaasa ei tohiks tuua. Palgakasv küll pidurdub, kuid perede reaalsissetulekud oluliselt ei kahane, sest inflatsioon väheneb.
Pangajuht soovitas inimestel olla praeguses olukorras siiski mõistlikult ettevaatlikud, mitte elada üle võimete ja säästa. Samuti soovitas ta rohkem kasutada kindlustamist. «Praegu kindlustame küll oma auto, aga inimesi, kes selle sees, me ei kindlusta,» sõnas ta.
Uute laenude intressimarginaalid küll tõusevad, kuid positiivne on, et euribor ja toorainete hinnad langevad. Neile, kes soovivad endale eluaset soetada, on kinnisvarahindade alanemine aga hea uudis.
Asmanni sõnul on inimeste rahaliste säästude suurus kasvanud ja valmisolek säästmiseks täiesti olemas. Emori uuringu järgi pidas säästmist oluliseks kümnest leibkonnast üheksa, mis on väga hea näitaja.
Samas ei ole säästusid omavate perede hulk kasvanud ja suur osa omab säästusid vähem kui kahe kuupalga ulatuses. Üldse omab sääste vaid 60 protsenti Eesti elanikest.
Asmann ütles, et teda teeb murelikuks see, et alla 3500 krooni suurust sissetulekut omavate inimeste hulgas on laenukoormus tõusnud ligi 40 protsendini, aga sellise sissetulekuga pole võimalik laene teenindada. Halb uudis on seegi, et 80-90 tuhat inimest on võtnud SMS-laenu.
Andres Arrak : majanduslangus sõelub välja rumalad ja laisad
Mainori Kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktori Andres Arraku meelest on majanduslangus väga hea, sest puhastab ühiskonnast välja ebaefektiivse, rumala ja laisa. Arrak rääkis Virumaa Teatajale antud intervjuus, et majanduskasvu ajal läks hästi ka neil, kes ei olnud väga targad. Majanduslanguse ajal aga sõelutakse välja need, kes on teinud häid otsuseid ja õppinud homseid erialasid. Kui tööline ei ole tasemel, lastakse ta lahti. «Iga järjekordse langusega puhastatakse ühiskonnast välja ebaefektiivne, rumal ja laisk ,» lausus Arrak. Arraku järgi peab vallandamine ettevõtja jaoks lihtne olema. «Tavainimene ei saa sellest aru, aga see on selleks vajalik, et ka tööle saamine oleks lihtne. Kui vallandamine on tööandja jaoks raskeks ja kalliks tehtud, siis ta mõtleb mitu korda, enne kui kedagi tööle võtab.» Eesti tööturg on Arraku andmetel paindlikkuse osas Euroopas üks viimaseid ning edasine sõltub just paindlikkuse suurendamisest. Lisaks tööturule tuleb muutusi teha ka haridussüsteemis. «Meie haridussüsteem ja tööturupoliitika ei aita eriti neid, kes välja langevad, ka valitsusepoolsed meetmed töötute ümberõppeks on puudulikud.» «On olemas passiivne tööturupoliitika, mis annab töötule raha, ja aktiivne tööturupoliitika, mis soosib ümber- ja täiendusõpet. Aga meil on erisoodustusmaks firmadele, kes saadavad oma inimesi tasemeõppesse,» rääkis Arrak.
SEB ekspert: saabunud on uus ajastu
Saabunud on uus ajastu - USAst alguse saanud kriisile tuleb parim lahendusvariant hoopis Euroopast, mitte seni finantsmaailma initsiatiivikeskuseks olnud Washingtonist, arvab SEB strateeg Peeter Koppel .
Milliseid ohte näete riikide sekkumises finantsturgudele? Mis võib tulemuslikku sekkumist takistada?
Igasugune riiklik sekkumine tekitab turumoonutusi, mille pikemaajalisem mõju on raskesti prognoositav ning võib omakorda hiljem esile kutsuda tõsiseid šokke. Seega teoorias on riiklik sekkumine kindlasti taunitav .
Samas ilmselt keegi ei ole praegu valmis aktsepteerima neid majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi, mis leiaks aset siis, kui mingit sekkumist ei toimuks ning finantssüsteem lastaks globaalselt allavett. Riik on nii-öelda
usalduse viimane aste, sest ainult riigil on õigus raha trükkida ja makse koguda.
Ajaloost on õnneks võtta ka näiteid edukatest päästeoperatsioonidest ning sellest, mida kõike koledat on juhtunud siis, kui on jäetud sekkumata.
Sekkumise puhul on muidugi selgelt risk, et rakendatavad meetmed on ebaadekvaatsed.
Praeguse seisuga on turud oma hinnangu erinevatele meetmetele andnud. USA meetmeid peetakse ebaõnnestunuteks ja Euroopa meetmetesse suhtutakse hoopis positiivsemalt.
Seega on saabunud uus ajastu, kus USAst alguse saanud finantskriisi lahendamise parim initsiatiiv tuleb hoopis Euroopast.
Seni on Washington olnud ikkagi finantsmaailma initsiatiivikeskuseks ning eurooplastel pole viimastest aastakümnetest ette näidata mitte midagi peale euro.
Millist mõju nädalavahetusel kokku lepitud meetmetest võib oodata?
Enamik meetmeid on suunatud globaalsele pankadevahelise usalduse taastamisele, sest selle puudumine oli lühiajalise laenuturu sisuliselt külmutanud.
Otsiti süsteemi nõrgemaid lülisid ning kardeti ka seda, et mõni suurem tegija võib veel uppi lennata . Lehman Brothersi näide oli selgelt silme ees. Kui võrrelda selle lühiajalise laenuturu funktsiooni majanduses inimorganismiga, siis ilmselt võiks pikalt kirjeldada, mis juhtub siis, kui vereringe osaliselt jääs oleks.
Pikaajalisi mõjusid vaadeldes peab kindlasti nentima , et märatsevat deflatsioonitonti üritatakse maha suruda pudelist välja lastava inflatsioonidžinniga. See on aga juba pikem teema.
Kas krediidikriis lõppeb, usaldus ja üksteisele laenamine pankade vahel taastub?
Krediidikriis peab oma praegusel kujul ilmselt lõppema päris kiiresti, sest selline olukord, kus ka täiesti krediidikõlbulikel ettevõtetel on probleeme laenu saamisega , on erakordselt tõsine.
Kui riigid koostöös suudavad usalduse taastada, võib tõesti kuuldavale lasta tõsise kergendusohke, kuid samas peab siiski nentima, et sellist laenupidu nagu viimastel aastatel, ei tule ilmselt tükk aega.
Laenamisstandardid lähevad tagasi juurte juurde ning laenu saab see, kes on laenukõlbulik selle sõna kõige traditsioonilisemas mõttes.
Laen võib minna küll odavamaks, kuid laenamisstandardid jäävad ilmselt pikemaks ajaks karmideks.
Kas oht, et kriis levib reaalmajandusse on endiselt olemas?
Kriis on reaalmajandusse juba levinud. Majanduslangus on arenenud maailmas tänaseks selgelt kohale jõudnud. Samas nädalavahetuse arengute taustal peab nentima, et globaalse depressiooni tõenäosus on mõnevõrra vähenenud.
Millal võivad näiteks pensionifondide osakuomanikud oma konto väärtuse real rõõmustavamaid arve näha? Mida pikem on pensionikogumise periood, seda vähem tohiks emotsioonidele voli anda. Tõsised finantskriisid korduvad umbes iga kümne aasta tagant. Seega pikemaajaline pensioniinvestor peab ilmselt oma elu jooksul paraku veelgi raskeid perioode üle elama. See ei tähenda, et aktsiariski peaks pensionikogumisel välistama. Pikaajalise investeerimise filosoofiale pole põhjust hingekella lüüa.
Kas praeguste raskuste taga kumab uus suur depressioon ?
Kaheksakümmend aastat tagasi nautis Ameerika samasugust majandusedu nagu veel hiljuti Eestigi, kuni ühtäkki tabas suurriiki ennenägematu majanduskriis , mis andis tunda terve kümnendi ja kajas vastu kogu maailmas. Kas tollasel olukorral on sarnasusi praeguse ajaga , uuris Priit Pullerits.
Mul oli hea tuttav – nüüd küll juba manalamees –, kes omal ajal elas Valge Maja pressitalituses üle koguni kuus presidenti ning tundis seetõttu enamikku Amee­rika raha- ja võimueliidist. Üks rikkur oli talle kord pihtinud, kui lihtsast tähelepanekust piisas, et varandust majanduslanguse eest päästa.
See juhtus New Yorgis aastal 1929. Mu tuttava tuttav rikkur oli astunud lifti, kus temasugustele olid abiks vaid sente teenivad piimahabemega liftipoisid, vormimüts peas.
Kuna sõit kõrge hoone ülakorrustele võttis aega, jõudis rahamees piisavalt kuulda, mida liftipoisid omavahel arutavad. Nad olid arutanud aktsiate hindu. Tol hetkel, kinnitas mu tuttav, oli tema rikkurist vana tuttav saanud aru: viimane aeg on oma aktsiad müüki paisata. Sest kui isegi liftipoisid on tulnud laenatud raha abil aktsiaturult tulu noolima, on peagi karta turu kiiret langust – umbes sellist nagu siis, kui mõni lifti tross peaks katkema.
Just nii, nagu rikkur kartis , 1929. aasta sügisel juhtuski. New Yorgi börsil kaotasid aktsiad septembris kuu ajaga ligi viiendiku oma väärtusest. Ehkki sellele järgnes väike korrektsioon ülespoole, saabus 24. oktoobril uus ja veelgi pöörasem kukkumine . Mustale neljapäevale järgnesid uuel nädalal, kui uudis börsilangusest levis üle riigi, must esmaspäev ja must teisipäev.
Nädalane kaotus: 30 mil­jardit dollarit. See oli summa, millest piisanuks, et täita kümme aastat riigieelarvet. See oli summa, mis ületas USA kulutused Esimeses maailmasõjas.
Kuid erinevalt levinud arvamusest ei alanud Suur Depressioon sugugi musta neljapäevaga. See algas varem. Börsikrahh oli saabunud Suure Depressiooni kõige dramaatilisem kaasnähtus.
Nagu ikka, eelneb igale järsule langusele hoogne tõus. Kummalisel kombel on too 1920. aastate tõusulaine äärmiselt sarnane selle olukorraga, mis on valitsenud viimastel aastatel Eestiski. 1920. aastad, nii nagu selle sajandi algus Eestis, pakatasid Ameerikas optimismist. Valitses arvamus, et kiire tehnoloogiline areng toob kaasa pidurdamatu progressi ja elatustaseme tõusu. Ameeriklased ei pidanud enam üksnes unistama oma majast, oma autost , oma köögimööblist. Tänu soodsatele pangalaenudele said nad hakata unistusi ellu viima. Kas tuleb tuttav ette? Ja ettevõtted said, mõistagi, tänu soodsatele laenudele rahva kasvanud nõudlust uute asjade järele edukalt rahuldada. Tulemus: majanduskasv oli küll kiire, aga võlad kasvasid peagi üle pea. Loogiline samm, nagu nüüd Eestiski tehakse, on tõmmata kulutusi koomale, et jaksata laene tagasi maksta. Aga mis juhtub ettevõtetega siis, kui keegi ühtäkki nende kaupu, mis seni läksid turul nagu soojad saiad – ja mille tootmise suurendamiseks sai ju laenugi võetud –, enam osta ei taha? Juhtub see, nagu juhtus Ameerikas Suure Depressiooni hoogustudes: vabrikud ja ehitused jäid seisma. Ja inimesed jäid tööta. Aga kui pole tööd, siis pole ka sissetulekut, millega laene tagasi maksta. Kujukalt on resümeerinud Ameerikas tollal tekkinud olukorra California ülikooli (Berkeleys) majandusajaloolane J. Brad ­ford DeLong : «Töölised vahtisid jõude, sest ettevõtted ei palganud neid; ettevõtted ei palganud neid, sest ei näinud turgu oma toodangule; ja toodangule polnud turgu, sest töölistel polnud raha, mille eest osta.» Tõsi, selline seletus kurikuulsa Suure Depressiooni tekkele kõlab mõnevõrra lihtsustatult. Seda enam, et eri majandusteadlaste koolkonnad pole siiamaani jõudnud üksmeelele, kas maailma ajaloo seni kõige karmima majanduslanguse tekke peasüü lasub turumajanduse liialdustel, valitsuste suutmatusel või keskpankade valearvestustel. Või peitus häda hoopis üldrahvalikus usalduse kadumises kõigi kolme vastu. Olgu siinkohal vaid üks näide, mis juhtus Suure Depressiooni käigus just enne selle algust tuult tiibadesse kogunud Ameerika autotööstusega. Aastal 1929 tuli liinilt rekordiliselt palju, viis miljonit uut sõiduautot. Kõigest aasta hiljem oli tootmine vähenenud kahe miljoni võrra. Ja aastaks 1932, mil depressioon saavutas oma põhja, oli autode tootmine kukkunud 1,33 miljonini. Aga mis juhtus rikkuritega? General Motorsi autokontserni looja William C. Durant kaotas Suure Depressiooniga kaasnenud börsikrahhis 40 miljonit dollarit. Elu lõpus pidi ta läbi ajama GMilt saadava tillukese pensioniga, mida täiendas väikse keeglisaali pidamisega.
Clarence Birdseye, keda peetakse külmutatud toidu loojaks, müüs oma toiduäri just 1929. aastal ning paigutas 30 miljonit dollarit börsile. Seal haihtus see kõige kaduva teed. Isegi Winston Churchill oli noore majandus- ja finantsministrina paigutanud suure osa oma rahast vahetult enne börsikrahhi Ameerika aktsiatesse. Alles hilisem poliitiline karjäär Teise maailmasõja aegse hiilgava peaministrina ning kirjamehena võimaldas tal kaotatu tasa teenida. Tavakodanike seas kasvas kiires tempos tööpuudus. 1929. aastal leidus töötuid kõigest 3,2 protsenti. Veel järgmiselgi aastal polnud olukord kõige hullem – 8,9 protsenti on nii mõneski euroliidu riigis tavapärane näitaja. Kuid aastaks 1933 oli tervelt iga neljas inimene Ameerikas jäänud töökohast ilma. Sageli tuli neil veeta pool päeva supiköögi sabas, et miskitki hinge alla saada. Väidetavalt kannatasid pooled lastest nälga (mu tuttav kuulus samuti selliste hulka), käisid ringi räbaldunud riietes ega saanud loota vähimalegi arstiabile. Aga pangad – nemad tahtsid loomulikult oma laenatud raha tagasi saada. Ent kust midagi võtta ei ole, sealt, nagu selgus, ei suuda võtta ka pangad. Esimese kümne kuuga pärast musta neljapäeva läks Ameerikas pankrotti seitse ja poolsada panka. Pankade pankrotistumine tekitas inimestes hirmu, et nad jäävad oma säästudest ilma. Meeleheitlikult püüdsid nad raha välja võtta. Paanika paisus üha suuremaks ning pangad muudkui varisesid. 1933. aastaks olid hoiustajad jäänud ühtekokku ilma 140 miljardist dollarist. (Lihtne aritmeetiline tehe näitab, et selle summa eest saanuks tollal täita pea 47 riigieelarvet.) Pangapaanika jättis ameeriklaste hinge kauakestva jälje. Filmiajaloolased on selle kajastust näinud isegi Frank Capra 1946. aasta klassikalises jõulufilmis «It’s a Wonderful Life», kus peategelane George Bailey otsustab pärast suurt rahakaotust sillalt alla hüpates end tappa. Just pangapaanikat ning pankade äärmuseni karmistatud laenutingimusi – lisaks poliitikute saamatusele ja väärsammudele – peavad ajaloolased üheks kaalukamaks põhjuseks, miks börsikrahhiga hoogu kogunud majanduslangus ei piirdunud lihtsalt kahe-kolmeaastase kriisiga , vaid venis kolm korda pikemaks. Suure Depressiooni lõpuks Ameerikas loetakse Teise maailmasõja eelõhtut 1939. Mõnel pool mujal maailmas andsid kriisi mõjud tunda veel 1940. aastate alguseski. Börs, mis majanduslangusele kõige teravamalt reageeris, kaotas 1932. aasta suveks ligi 90 protsenti oma krahhieelsest väärtusest. Kulus tervelt veerand
sajandit, enne kui Dow Jonesi börsiindeks naasis samale tasemele , 381 punktini, kus ta oli olnud 1929. aasta septembrikuu hakul .
Minu arvamus:

12.kl
Mida arvan praegusest maailma majandusolukorrast?
referaat
Koostaja:
Kasutatud kirjandus:
http://majandaja.postimees.ee/110708/esileht/majandus/339335.php?leev-kuum-aastavahetusel-peaks-majandusolukord-muutuma
http://www.postimees.ee/?id=42480
http://www.postimees.ee/?id=38269
http://www.postimees.ee/?id=40425