Aedmaasikas Maasikas on üks väärtuslikumaid ja hinnatumaid marjakultuure. Varajase saagikande alguse, suure ja püsiva saagikuse, viljade varavalmivuse, nende meeldiva välimuse, hõrgutava aroomi ja suurepäraste maitseomaduste tõttu on maasikast saanud paljude marjakasvatajate lemmik kultuur. Maasikat saab kiiresti ja kergesti paljundada. Ta annab suure saagi juba järgmisel aastal pärast istutamist. Maasika viljad valmivad Eestis kasvatatavatest marjakultuuridest kõige varem. Maasika marjad sisaldavad rohkesti inimorganismile vajalike ning kergesti omastavaid suhkruid, orgaanilisi happeid, mineraalaineid, vitamiine ja teisi toitaineid. Eriti hinnatav on maasikamarjade C-vitamiini sisaldus, mille poolest maasikas on musta sõstra järel teisel kohal. Kõige tervislikumad ja väärtulikumad on maasikaviljad värskelt süües. Lauamarjana ei suuda maasikat ületada ükski marjakultuur.
..........................................................................................................3 1. Mis on mari?......................................................................................................4 2. Marjade liigid....................................................................................................4 2.1 Aedmaasikas................................................................................................4-5 2.1.1 Kuumaasikad ja taasviljuvad maasikad..................................................................6 2.2 Metsmaasikas..................................................................................................6 2.3 Harilik vaarikas............................................................................................7-8 2.4 Mustikas.......................................................................................................8-9 2.5 Mesimurakas...............................................................
pungadest Pampel e. püstine või roomav arenevad tuntavalt enamasti must, aedmurakas kaheaastane põõsas risoomist, kandiline, esineb ka moodustavad ogadega oks punaseid ja igal aastal uue kollaseid,vili puhma eraldub koos viljapõhjaga Vampel püstine, sarnane ogadega punane, piklik, kaheaastane eeltoodutele kuni 5 cm, põõsas, rahuldav eraldub koos
NB! kiire kasv, hea pinnakatte taim, tahab piiramist Kortsleht (Alchemilla sapp ) Levinud Euraasia lähisriikudes. Puhmik lehed 10-40 cm, õisikutega varred kuni 60 cm,, laiuv, roomav, madal taim. Umbes 300 liiki, neist Eestis 23 liiki. Kasvukohana sobib valge ja päikeseline koht kui ka poolvari, kasvab niitudel, heinamaadel, kodumurus Mullaks sobib parasniiske ja viljakas muld (nt heinamaa) nii happeline kui aluseline aiamuld, huumusrikas liivmuld Õitseb mai-juuli, õied valge, kollaka ja helerohelise värvusega, lehed suvehaljad, ümarad, 5...7 hõlmaga, hallikasrohelised Ravimtaim, põletikuvastase toimega. Aitab peatada verejookse ja ravib halvasti paranevaid haavu. Teed juuakse mao- ja seedehädade ning põiehaiguste korral. Sobib salatisse. Paljundatatakse seemnetega, puhmiku jagamisega kevadel, risoom- pistikutega Istutada looduslikud istutus-alad, kiviktaimlas, puude all, kalmistutel, katustel, ääristuseks, roosidega, 8-10 aasta järel tuleks
Kännasmustikas mustikalised ka päikese käes 1-1,5m Värvus Dekoratiivsus Valge peakapsa dekoratiivsuseks on tema valge ümar vorm Punase peakapsa punane kuni dekoratiivsuseks on tema sinakasvioletne ümar vorm ja värvus dekoratiivsuseks on rohekasvalge lillkapsa õisik dekoratiivsuseks on varrel spiraalselt asetsevad pikavarrelised lehed, mille kaenlas tekivad 1 - 5-cm roheline läbimõõduga peakesed dekoratiivsuseks lehtedest moodustunud leherosett hele- või või võrdlemisi kohev kollakasroheline, ümmargune, ovaalne või leheroots valge silinderjas pea
Väga viljakas ja ilusate magusate, suurte (kuni 2-3 cm ) marjadega sort.Viljad valmivad augustis, õitsema hakkab kolmeaastaselt. Vajab kergeid, niiskeid, happelisi muldasid. Ei talu liigniisket üleujutatud kasvukohta. Vajab talvekatet. Kanada mustikas – Vaccinium myrtilloides. Sarnane ahtalehise liigiga, kuid põõsad on tavaliselt kõrgemad, kuni 1.15 m. Noored võrsed on kaetud udekarvadega. Elliptilised lehed on samuti kaetud karvadega nii pealt kui alt. Viljad on tavaliselt sinised, kaetud vahakirmega, väiksemad kui ahtalehisel mustikal. Küülikusilm-mustikas – Vacciunium ashei. Kasvult sarnane kännasmustikaga, süstemaatikud peavad teda kännasmustika lõunapoolseks vormiks. Taimede kõrgus võib ulatuda 2.5 meetrini. Kännasmustika viljad on seest heledad, valkjad, kuid küülikusilm-mustika marjad on rohelised. Taimed on soojalembesed ning seetõttu selle liigi sortide kasvatamine Eestis kõne alla ei tule.
Segapungad millest arenevad 6itega v6rsed (esinevad 6unviljalistel) Oksad Erinevad oksad Kasvu oksad sirged, pikad 1a oksad Viljaoksad lühiealised, 6ipungi ei pea olema, aga enamasti ikka on Neosoksad on lühike oks mis esineb luuviljalistel, neil on v2iksed s6lmevahed ja palju viljapungi Generatiivorganid: Õis, vili ja seeme Õis : · Õiepungadest arenevad katteseemnetaimedel õied ja õisikud. · Õiest areneb vili õisikust viljakobar. Õige liigitus: · Kahesoolised õied-õiel on nii tolmukad kui emakas. sellised on enamik puuviljakultuure. · Ühesoolised õied-õiel on ainult ühed suguelundid (astelpalju, sarapuu) Ühekojalised-emas ja isasõied ühel taimel (sarapuu) Kahekojalised- taimel on kas emas- või isasoksad. Funktsionaalsed emas- ja isasõied- neil on taandarenenud kas ema
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
– Meie oludes on külmaõrn ja vajab talveks katmist. – Kevadel lehtib suhteliselt hilja, mitte enne mai keskpaika. – Seejärel tuleks taimi tugevalt kärpida. – Talub pügamist hästi. – Sobib kasvatada ka dekoratiivtaimena kiviktaimlas, püsilillepeenras või piirdehekiks. Paljundamine – Seemnetega. – Kevadel või suvel tehtud pistikutest (poolpuitunud võrsed). – Vana põõsa jagamise teel kevadel või augustis. Istandik – Istandiku rajamise eel tuleb põld töödelda herbitsiididega ja väetada (soovitavalt kompostiga). – Järgmine väetamine on soovitav teostada 3. kasvuaastal. – Istandiku võib rajada ka peenravaibale. – Istandiku eluiga on 5 aastat (suurim saak 3. ja 4. kasvuaastal, hiljem hakkab saagikus langema. Saagi kogumine – Esimesel kasvuaastal saaki ei koguta. – Augusti algul oleks vaja taimede latvu kärpida, et intensiivistada taimede võrsumist.
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
(Calmia). Joonis 1. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) Kasvab ta eelkõige just Euroopas, Aasia lääneosas ja leidub ka Aafrika põhjaosas. Kasvamiseks eelistab lodjapuu just niiskemaid kohti ja viljakamaid muldi (Calmia). Kui vaadelda lodjapuu lehti, siis on need kolme, ja harvem kuni viie tipulised ja sarnanevad väga vahtra lehtedega. Õied on tal valged, kerge roosaka või roheka varjundiga. Lodjapuud võib õitsemas näha mai lõpul ja juuni alguses. Viljad on kobarates, erepunased ja meenutavad vägagi pihlakate omi (Aiasõber). 13 Kasutus Lodjapuud kasutatakse kõige enam just ilupõõsana. Eriti populaarne on ta slaavimaades. Kuid lodjapuu on ka tuntud ammusest ajast ravimtaimena. Ravimina kasutatakse lodjapuu puhul marju, koort, lehti, noori võrseid ja õisi (Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse keskuse õpikeskkond)
Kasvab 1-1,5 (2)m Kardab külmasid tuuli Keskmise raskusega saadakse juurevõsust kõrguseks Niiskuse puuduse huumus ja õhurikkaid Enne istutamist Latv on tavaliselt lookas suhtes on väga tundlik liivsavi- ja kobestada mulda 30cm Viljad ehk vaarikad saviliivmuldasid sügavuselt, vajadusel Varre eluiga kestab kaks lisada veel sõnnikut aastat Istutada võib kui ilmad Teisel aastal vars viljub on pikali soojad
Ploomipuude istandiku rajamine Koostanud: Eliisabet Ojar Räpina 2015 Sissejuhatus Kultuur valitud juhuslikult. Ootused töö koostamisel: saada tööga efektiivselt hakkama ning saada uut harivat informatsiooni. Olemasoleva istandiku lühikirjeldus: Asub Räpina Aianduskooli õppemajandi aias, ploomipuud ühes reas, palju erinevaid sorte. Kultuuri iseloomustus Levik, ajalugu Harilik ploomipuu ehk aed-ploomipuu (Prunus domestica) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv viljapuu. Harilik ploomipuu on levinud Euraasias, Põhja- Ameerikas ning Põhja- ja Lõuna-Aafrikas. Aed-ploomipuu hõlmab enamuse aedades kasvatatavatest ploomisortidest. Tänapäeval tuntakse maailmas üle 2000 ploomisordi.
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
et ei vigastataks varsi ja juuri. Leesika varred on puitunud, tugevasti harunenud, lamavad või roomavad ja võivad juurekaelast ulatuda pea 2 m kaugusele. Lehed on paksud, nahkjad, enamasti kaheaastased, äraspidimunajad e. tilga kujulised, sujuvalt aheneva alusega, lehe alumisel küljel näha peenike võrgustik. Õied valged, kellukjad 3-10 kaupa tipmistes kobarates. Õitseb mais, viljad - luuviljad - valmivad augustis. Leesika helepunaseid kobaras asuvaid vilju võib pidada pohladeks kuni maitsmiseni. Siis selgub, et maitse on teine - jahukas ja maitsetu ning suure lapiku seemnega. Seemnetega paljuneb harva, vegetatiivselt läheb edasi varreharude abil. Kasutamine: marju üldiselt ei kasutata, üksnes Norras ja ka Venemaa põhjarahvaste hulgas on leesika marju lisatud leivataignale. Marjad kuivatatakse ja jahvatatakse, nii
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
.................................................................................................. 106 Pihlakas (Sorbus) .................................................................................................................... 108 4 PÜSILILLED Kortsleht (alchemilla) Konkreetne liik: pehme kortsleht (Alchemilla mollis) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 30-40 cm, õisikutega koos 60-70 cm kõrgune; puhma läbimõõt varieeruv (istutusjärgsel aastal läbimõõt juba kuni 60 cm) Taime välislaadi kirjeldus: ümara kujuga puhmas Lehed:suured, helerohelised ja pehmed, ümarad, kuni 10 cm läbimõõduga, lainja servaga Õied või õisikud: õisikud koosnevad pisikestest 3 mm läbimõõduga rohekaskollastest õitest, õisikud peened ja graatsilised Õitsemine: Õitseb rohkelt ja pidevalt juuni keskelt kuni augusti keskpaigani, seemned valmimad septembris
Enim on neid levinud Põhja-Ameerikas, vähem Aasias (Hansaplant). Looduslikult kasvab Euroopas ainult üks toompihlaka liik – euroopa toompihlakas(Amelanchier ovalis) (Eesti Päevaleht) Iseloomustus: Kasvavad olenevalt liigist 2-20 meetri kõrguseks. Lehed on suhteliselt suured, sulgjad ja dekoratiivsed, eriti sügisel. Õied valged olenevalt liigist püstised või rippuvad õisikud (Hansaplant). Õitsevad umbes mais, natukene hiljem, kui harilik toomingas. Viljad punased, lillad või mustad, väga maitsvad ja magusad, valmivad umbes juuni lõpus (R. Sander, Koduaia ilupuud ja –põõsad). 1.1.Hooldus Nagu ka ebajasmiin on toompihlakad vähe hoolt nõudvad taimed. On suhteliselt külmakindel (A.Niine Haljastaja käsiraamat). Muldadest eelistavad parasniikeid muldasid, kuid kasvavad rahuldavalt ka muudel muldadel. Varju taluvad hästi, aga viljumiseks on parem kasvupaik päikseline koht
marjadega. Harilik jugapuu on kuni 15 m kõrguseni kasvav madal puu. Kodumaa on Euroopa, ulatudes Lõuna-Rootsini põhjas ja kuni Põhja-Aafrikani lõunas. Võrsed: noorelt rohelised, ümarad, vanemad tumepruunid. Pungad: väikesed, ovaalsed 1...2 mm pikad, helerohelised. Okkad: 1,5...3 cm pikad, teravneva tipuga, pealt tumerohelised alt heledamad, läikivad. piki okast kulgeb okka pealküljel kõrgendik. Okkad püsivad puul 7...8 aastat. Viljad: seeme 1...1,5 cm pikk, otsast avatud, kaetud roosa seemnerüüga, valmib samal aastal. Saaremaal annab looduslikku uuendust. Harilikku jugapuud on palju kasutatud haljastuses, eeskätt varjutaluvuse ja aeglase kasvu tõttu, samuti selle tõttu, et ta talub hästi linnade saastunud õhku. Puud on väga aeglase kasvuga, äärmiselt varjutaluvad ja väga pikaealised. Suhteliselt külmahellad ja nõudlikud mullaviljakuse suhtes
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Viljakande algus 4 aastal. Keskmine talvekindlus. Isetolmleja. 6 Pirn ’Moskovskaja (Pyrus communis ’Moskovskaja ) Keskmise suurusega hea maitsega pirnid. Saagikus väga hea. Talvekindlus hea Harilik vaarikas ´Glen Ample´ (Rubus idaeus ´Glen Ample´) Viljad suured kuni väga suured, koonilised ja hästiliitunud osaviljadega. Hea korjatavuse, käitlemis- ning talvekindlusega. Sobib hästi lauamarjaks ja kannatavad hästi transporti. Viljad hakkavad valmima juuli lõpus. Väga saagikas, aga vajab rohkelt kastmist ja väetamist. Taimed on tugeva ja püstise varrestikuga, millel ogad peaagu puuduvad. Taim vajab toestust. Üsna vastupidav antraknoosile, kuid haigestub mõningal määral varrepõletikku. Harilik vaarikas ´Polka´ (Rubus idaeus ´Polka´) Tumepunane, väga maitsev mari. Marja keskmine kaal 4-5 grammi. Suured koonilise kujuga tumepunased viljad on erakordselt ilusad. Talub hästi transporti. Sobib
Haljastusväärtus- Linnahaljastuses ei oma tähtsust. Muidu on keskmise dekoratiivsusega Puu võra- Lehed- meenutavad sarapuulehti, mõlemalt küljelt tähtkarvased Õied- Kollakad Viljad- Punakad DEUTSIA Deutzia Mullastik- Nõudlikud Niiskus- Valgus- Päikesepaistelises kasvukohas Haljastusväärtus- Lääne-Euroopas väga populaarsed kuna nad on vähenõudlikud Puu võra- põõsad Lehed- karedad, hambulise servaga Õied- valged kuni purpurjad, kännastes, kobarates või pöörises Viljad- viljad jäävad tihti talveks põõsastele, kerajas kupar rohkete väikeste seemnetega HORTENSIA Hydrangea Mullastik- Viljakat happelise reaktsiooniga Niiskus- Valgus- Haljastusväärtus- Kasutatakse laialdaselt Puu võra- Ümar Lehed- vastakud, hambulise servaga Õied- valkjad, rohekad, punakad või sinakad. Kännasjad või kuprjad Viljad- kupar, paljude seemnetega SÕSTAR Ribes Mullastik- viljakat, hea drenaaziga mulda, Niiskus- parasniisket Valgus- Talub varju
Mägiebaküpress: Chamaecyparis pisifera Pärit jaapanist. Eestis kasvab kõrge põõsa või madala puuna. Kõrgus 20-30m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, ei talu väga madalaid temperatuure. Lehed soomusjad, pealt helerohelised valgete laikudega, mis moodustavad liblikatiibade kuju. Käbid ümarad, alla 1 cm. Kasutatakse haljastuses. 19. Perekond kadakas ja harilik kadakas Perekond kadakas: Igihaljad ühe- või kahekojalised puud või põõsad. Lehed kas okka- või soomusekujulised. Viljad on lihakate soomustega marikäbid, mille valmimiseks kulub 1 või 2 aastat. Puit pruun, tugev ja sitke, aromaatne. Ei sisalda vaigukäike. Perekonnas 50 liiki (harilik, sabiina). Levinud Euraasias ja Põhja- Ameerikas. Puitu kasutatakse mööbli, muusikariistade ja suveniiride valmistamiseks, marju meditsiinis, viina- ja õlletööstuses, kulinaarias. Harilik kadakas: Juniperus communis Areaal väga suur, Euraasia kesk- ja põhjaosas ning Põhja-Ameerikas. Kodumaine liik
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Pirnipuu Eliisabet Ojar Juhendaja:Marju Pulk Räpina 2014 Harilik pirnipuu (Pyrus communis) pirnipuu (Pyrus), heitlehiste puittaimede perekond roosõieliste sugukonnast; umbes 20 liiki Lõuna- Euroopas, Aasias ja Loode-Aafrikas. Vilja puuna on pirnipuu vana kultuurtaim, kelle kasvuala ulatub kaugemale põhja poole kui looduslikel liikidel. Võrsed on asteldega või ilma, lehed terved või hõlmised, valged õied kännastena. Pirnipuu vili – kerajas või piklik, harilikult tipust jämedam pirn – sisaldab 80–85% vett, 6–14% sahhariide, 0,1–0,6% happeid, ka mineraalaineid ja vita miine, paljude sortide viljalihas leidub kivisrakke. Kasvunõuded Pirnipuu on valgust armastav taim ja nõuab väga päikesepaistelist asukohta, kus õhk vabalt vahetub.Pirnipuu juurekava ei talu niiskuse üleküllust: vesi tõrjub mullast õhu välja.Tähtis on ka õhuniiskus.
konksukesega. Oksa 10-15 cm pikkune tipp suunatakse mullast välja. Vagu täidetakse koheva mullaga. Enamasti on teise aasta sügiseks moodustunud piisavalt juuri, et võrsik emataimest eraldada ja püsivale kasvukohale istutada. Positiivne on, et mustikapeenar ei vaja palju hoolt, ainult 1-2 korda aastas rohimist. Jälgida tuleb veel seda, et mustikapeenar oleks piisavalt niiske ning peenart tuleb vajadusel kasta eriti suve alguse poole. Niiskuse puudumisel on taimede areng aeglane ning viljad hiljem väikesed (Rodoaed koduleht, http://www.rodoaed.ee/mustikas-ja-kultuurmustikas- kasvatamine-ja-kasutamine/ (22.05.2013)). 8 Kasvunõuded Kultuurmustikate kasvukohaks sobib päikesepaisteline aed või põld, kergelt happeline juurumbrohtudeta pinnas. Kõige lihtsam on istutada kultuurmustika taimi olemasolevasse
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Õpimapp Õpimapp aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2013 1. PÜSILILLED 1.1 Kortsleht (Alchemilla) Konkreetne liik: punaraag-kortsleht (Alchemilla erythropoda) (joon. 1, joon.2) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-15 cm, läbimõõt 30-40 cm. Taime välislaadi kirjeldus: laiutav pinda kattev madal puhmas. Lehed: hõlmised, siidjad. Värvuselt hallikas- kuni sinakasrohelised, lehevarred punakad. Õied või õisikud: värvuselt kollakas-rohelised. Õitsemise aeg on mai-juuli. Liigi eritunnused: vastupidav ja vähenõudlik. Vihma- ja kastepiisad kogunevad lehe keskele. Kasvukoha nõuded: poolvari või päike, parasniiske kasvukoht. Sobib hästi ka kuivemapoolse lahjema mullastikuga pindade katmiseks. Kasutamine haljastuses: pinnakatteks, kiviktaimlates, alpiaedades, madalate
SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja TINGIMUSED hästi õhustatud. Läbikuivamist ei talu. Seisvat vett ei talu. Mikrobiootat võib kevadise päikese kuivatava toime eest kaitsta kuuseokstega või varjutuskangaga.
Päritolu 0,5-1,5 m Kõrgus püstine rohkesti hargnev ümara võraga põõsas Kasvukuju siidkarvased punakaspruunid, väga peened Võrsed külgpungad munajad kuni piklikmunajad. 0,4-0,6 cm pikad, karvased Pungad vahelduvad paaritusulgjad liitlehed. Hallikasrohelised, enamasti 5 lehekesega. Lehekesed süstjad, terveservalised, Lehed tagasipöördunud servaga, kuni 4 cm pikad, mõlemal küljel siidkarvad Õied õied kuldkollased, kuni 3 cm läbimõõdus, üksikult lehtede kaenlas või väikestes tipmistes kobarates Viljad õitseb juunist augusti lõpuni Õitsemisaeg Kasvukoht: valgusenõudlik valgus kuivem niiskus viljakas muld ilupõõsana, väga levinud haljastuses Kasutamine ´Abbotswood´, ´Daydawn´, Fridhem´ Sordid
kuu teise dekaadi. Ta õitseb veidi enne lehtimist. Tolmlemiseks kõige soodsamad on päikesepaistelised ja vaikse tuulega ilmad. Sel juhul on küllaldase arvu isastaimede olemasolu korral sügisel ka korralik saak kindlustatud. Pärast õitsemist astelpajud lehtivad ja algab võrsete intensiivne kasv. Astelpaju vili Astelpaju vili on marjataoline luuvili, mille sees on enamasti üks pruunikasmust seeme. Värvuselt võivad viljad olla kas kollased, oranzid, oranzikas-punased või punased. Hariliku astelpaju viljad on oma kujult erinevad kerakujulised, silindrilised, ovaalsed ja isegi korrapäratud. Viljad kinnituvad võrse alumistele sõlmedele ja asuvad tihedas kogumikus ümber oksa, mistõttu nende korjamine on suuresti takistatud. Olenevalt sordist vamivad viljad alates augustist kuni septembri keskpaigani ja ei varise. See võimaldab vilju korjata pikema aja jooksul. Astelpaju paljundamine
Juured - Olemas Juurekarvad ~risoidid Olemas Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n)
EBAKÜDOONIA Chaenomeles Ebaküdoonia on põõsaste perekond roosõieliste sugukonnas. Perekonda kuuluvad suurte abilehtedega lihtlehised põõsad. Ebaküdooniad on heitlehised harunevate vartega põõsad, mille võrsed on astlalised. Õied suured, punased kuni valged, viietised, paiknevad üksikult või 2-6 kaupa eelmise kasvuaasta võrsetel. Sigimik viiepesaline, paljude seemnealgmetega. Viljad suured õunviljad, rohelised, kollased. Saak ühelt põõsalt on keskmiselt 2-3 kg, aga hea hoolduse korral võib ulatuda ka 5 kg. Peamiselt kannavad vilja kolmeaastased oksad, seepärast peab õigesti kujundatud taimel olema 10-15 erivanuselist põhioksa Valguslembesed , põuakindlad põõsad, paljundatakse seemnetega (külvata kohe sügisel) või vegetatiivselt. Perekonnas 4 liiki, pärit Ida-Aasiast, peamiselt Hiinast, Koreast ja Jaapanist
või kollastena. tihedus 0,65-0,69 g/cm3. Viljaks tiibvili. Põhja-Ameerikas. Ühekojalised, õitsevad enne lehtimist, tuultolmlejad.Õisik sarikas, õied kahesugulised, Puit on lülipuiduline, väga ilus, lülipuit on Lihtlehed saagjaservalised, Põhjapoolkera punakaspruunid, väikesed. Vili kileja tumepruun, maltspuit kollakas,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
