MAAILMA METSAD (1)

MAAILMA METSAD
OKASMETS
Taiga- ehk okasmetsavöönd on suurima levilaga loodusvöönd Põhja-Ameerikas ja Euraasias . Taigavööndis on jahe ja niiske suvi ning külm talv. Taigavööndi erinevates osades kõigub temperatuur ja sademete hulk tugevasti. Vaatamata sellele jätkub metsapuudele vett kogu aasta vältel. Sademetevaestes teravalt mandrilise kliimaga aladel annab vajalikku niiskust igikeltsa pindmise kihi sulamine . Pinnas võib olla igikülmunud mõnest meetrist kuni mitmesaja meetri sügavuseni.
Taigavööndi maastikele annavad ilme okasmetsad ja sood . Okasmetsad on väga tundlikud kliima ja kasvukoha suhtes. Seetõttu valitsevad erinevate piirkondade puurindes erinevad okaspuuliigid. Okasmetsades domineerivad mänd, kuusk , nulg ja lehis. Taiga okaspuudel on kooniline võra, et lume raskuse all mitte murduda ning peenikesed okkad, et vähendada aurumist. Okaspuud jaotatakse tumedaokkalisteks ja heledaokkalisteks. Tumedaokkalised puud neelavad maksimaalselt päikesekiirgust ning alustavad fotosünteesi nii vara kui võimalik. Vastavalt sellele jaotatakse metsad tumetaigaks ja heletaigaks. Tumetaiga on “tume” okaste tumeda värvuse tõttu ning sellepärast, et mets on tihe ja varjuküllane, selle tõttu on põõsa- ja rohurinne nõrgalt arenenud ning liigivaene. Kuid seentele ja mitmesugustele saprofüütidele on see sobiv keskkond. Palju on ka puhmaid ja samblaid. Tihedad võrad kaitsevad metsa madalamaid rindeid külma, tuule ja aurumise eest. Heletaiga kasvab liivastel ja soistel aladel ning lausalisel igikeltsal. Mets on hõre ja valgusküllane. Seal kasvab rohkesti puhmaid ja samblikke.
Okasmetsade all kujunevad leedemullad. Kuna sademeid langeb rohkem, kui auruda jõuab, siis imbub vee ülejääk pinnasesse. Maasse imbuv vesi kannab sügavamale taimedele vajalikke huumus - ja toitaineid ning mulla ülaossa tekib tuhkjashall toiteainevaene leedehorisont ehk väljauhtehorisont. Selle alla kujuneb tumedamat värvi sisseuhtehorisont, kuhu jäävad pidama pealmistest kihtidest ärakantud ained.
Loomastikku võib pidada suhteliselt liigivaeseks arvestades taigavööndi suurust. Iseloomulikumad asukad on näiteks pruunkaru ja hunt, veekogude ääres palju kopraid.
Metsavööndi põhjapoolses ja mandrite sisemusse jäävas osas on karmid talved ja jahedad suved . Siberis, okasmetsade levikualal, on maapind haaratud igikeltsast, seetõttu on tingimused inimtegevuseks ja -asustuseks rasked. Põllukultuuride kasvatamiseks sobivaid maid leidub vähe, kuna napib päikesepaistet ning soojust. Taigarahva peamiseks tegevusalaks on ajast aega olnud metsandus , jahindus, kalandus ja loomakasvatus . Maavararikastes piirkondades lisandub maavarade kaevandamine ja maakide rikastamine . Põhja-Ameerikas kui ka Euraasias on ehitatud arvukalt hüdroelektrijaamu, kuna taigavööndis leidub palju kiirevoolulisi energiarikkaid jõgesid. Rannikurahvad on läbi aegade tegelenud vaala-, hülge- ja kalapüügiga ning mereandide kogumisega.
SEGA-JA LEHTMETS
Leht- ja segametsavööndi metsad on tuntud oma sügisese värvikirevuse poolest. Eriti värvikad on Põhja-Ameerika vahtrametsad. Segametsa aladel kasvab ka okasmetsi. Seega on tegemist siirdealaga leht- ja okasmetsade vahel. Lehtmetsavööndi metsades on puurindes ülekaalus tamm, pöök, vaher , pärn, saar, jalakas , kastan, pähklipuu, Ameerikas ka hikkoripuu. Lääne-Euroopas, kus on niiskem kliima, on ülekaalus pöögi- ja kastanimetsad. Kesk- ja Ida-Euroopas, kus on kuivem kliima, on aga ülekaalus tammikud. Lehtmetsade kõige kõrgema rinde moodustavad eespool nimetatud puud. Madalama puurinde moodustavad peamiselt kased , haavad, pajud . Paremates kasvukohtades on rohkesti põõsaid - sarapuu, kuslapuu , rododendron jt. Rohu- ja samblarinne on rikkalik. Selles vööndis on rohkesti inimeste poolt kujundatud või tekitatud taimekooslusi , kuna leht- ja segametsade kliima on inimesele soodne ja mullad sobivad maaharimiseks. Ka Eesti asub leht- ja segametsade levikualal.                  
Leht- ja segametsavööndi peamisteks muldadeks on toitainerohked pruunmullad . Sügisel maapinnale ladestunud orgaaniline aine laguneb intensiivselt järgmisel kevadel. Mida soojem ja niiskem on kliima, seda enam mikroorganismid orgaanilist ainet lagundavad. Pruunmullas on huumust mõõdukalt ning raua- ja alumiiniumiühendid on püsivad.
Loomadest on tüüpilisemad imetajad, kes toituvad seemnetest, pähklitest, tammetõrudest. Enamik neist on kohastunud aktiivseks eluks aasta läbi, vaid mõned jäävad talveunne . Kiskjaid ja muid ulukeid on ohtra küttimise ja tiheda asustuse tõttu väheks jäänud. Linnustikus domineerivad mitmesugused seemnetest ja pähklitest toituvad liigid. Rändlinnud on siin enamasti putuktoidulised .
Parasvöötme metsavööndi merelisema kliimaga osas on maailma soodsaimad tingimused inimeste eluks. Tiheda asustuse peamiseks eeltingimuseks on soe ja niiske suvi, pehme talv, produktiivsed mullad ja metsade rohkus . Tiheda inimasustusega käib kaasas linnade ja maa- asulate rohkus. Maastikke mitmekesistavad arvukad jõed ja järved, tasandikud vahelduvad laugnõlvaliste mäestikega, mis on rikkad maavarade poolest. Sellel kõigel on tähtsus inimasustuse kujunemisele. Metsavööndis tegeldakse karjakasvatuse, maaviljeluse, metsanduse, maavarade väljakaevamisega. Siin elavate inimeste majandustegevuse kõige iseloomulikumaks tunnuseks on töötlev tööstus ja kõrgtehnoloogiline tootmine. Olulisemateks maavaradeks on Põhjamere nõos leiduv nafta ja gaas . Siinne kõrgesti arenenud tööstus sõltub üha vähem kohalikest ressurssidest ning on enam orienteeritud mujalt juurdeveetavale toorainele. Traditsiooniliseks ja tähtsaks tegevusalaks rannikuil on kalandus.
 Maapiirkondades tegeldakse veise-ja lambakasvatusega. Peamisteks põllukultuurideks on leht- ja segametsavööndis nisu, rukis, oder , kartul ja mitmed söödakultuurid. Vööndi lõunaosas kasvatatakse viinamarja ja toodetakse veini. Niitmise vajadus on metsade kõrvale kujundanud niidud.
NIISKE LÄHISTROOPILINE METS
Niisked lähistroopilised metsad paiknevad mandrite idarannikutel, nii põhja kui ka lõunapoolkeral. Valdavalt jäävad nad 25. ja 30. laiuskraadi vahele. Kõige suurema ulatusega on nad siiski põhjapoolkeral, Ida-Hiinas ja USA kaguosas. Lõunapoolkeral leidub niiskeid lähistroopilisi metsi Kagu-Austraalias, Uus- Meremaa põhjasaarel ning Brasiilia kaguosas. 
Mandrite idarannikud on tavaliselt aastaringselt sademeterikkad, kusjuures ookeanilt puhuvate passaatide mõjul on neile piirkondadele iseloomulik just suviste sademete ülekaal. Talviti , kui valdavaks on läänetuuled, langeb ka sademeid vähem, kuna mandritelt puhuvad tuuled on kuivemad. Niiskete lähistroopiliste metsade vööndis on aastaringselt suhteliselt soe. 
Talviti on õhutemperatuur 10°C kuni 15°C , suvel tõuseb temperatuur 25°C ja isegi 30°C. Aastane sademete hulk on suur, olenevalt piirkonnast 1000 kuni 3000 mm. Suvel esineb troopilisi tsükloneid: USA –s orkaanid , Hiinas, Jaapanis taifuunid.
Niisketes metsades kasvavad peamiselt okaspuud ning kõvad leht- ja väärispuud. Aastane juurdekasv on suur, 15-20 m3/ha aastas.
Peamisteks muldadeks on puna- ja kollamullad, kohati esineb liigniiskust ja soostumist. Kolla -ja punamuldades on palju mineraale, kuid on huumusevaesed.
Niisketes lähistroopilistes metsades kasvab igihaljaid kui ka heitlehiseid lehtpuid. Puud kaetud sageli paksult sammaldega. Levinumad on vaher, magnoolia , igihaljas tamm, palmid jt. Okaspuudest seeder , mänd, araukaaria jt.
Asustus niisketes lähistroopilistes metsades on tihe. Põldudelt on võimalik saada mitu saaki. Kasvatatakse nisu, maisi, puuvilla, tubakat , suhkruroogu, maguskartulit, sojauba, maapähklit, puuvilju (mandariin, apelsin , ananass, banaan , viinamari, greip ), mäenõlvadel teed ja riisi. Kariloomadele on piisavalt sööta ning rannikumered on kalarikkad, seal püütakse merevähke, söödavaid karpe. Maavaradest kaevandatakse Hiina lõunaosas kivisütt ja metallimaake, Kagu-Austraalias kivisütt, Floridas fosforiiti. Seal on kõrgelt arenenud tööstuspiirkonnad ning need on ka populaarsed puhkepiirkonnad. Suuremad linnad: Shanghai, Hongkong, Atlanta , Miami, Sydney , Canberra .
Siiski esineb ka keskkonnaprobleeme. Tihe asustus koormab looduskeskkonda üle. Esineb liigset metsade maharaiumist, põllumaade väljakurnamist, põldudelt väetisejääkide voolamist jõgedesse. Ka toovad kahju tööstus-ja olmereostuse puhastamata reoveed , vabrikute suits, autode heitgaasid ja prügimäed.
LÄHISEKVATORIAALSED HÕRENDIKUD
Lähisekvatoriaalsetel hõrendikel on valdavalt looduskeskkonda säilitav tähtus, kasutatakse sealseid madala tootlikkusega jändrikke puid kütteks. Pikema vihmaperioodiga lähisekvatoriaalses kliimavõõtmes kasvavad metsad sarnanevad vihmametsadega, kuid liigiline koosseis ja aastane juurdekasv on seal väiksemad kui ekvatoriaalses vihmametsas.
Hõrendikes esineb kuiva ja niiske aastaaja vaheldumist. Suved on vihmased ja talved kuivad. Temperatuurikõikumised on aastas väikesed - nii suvel kui ka talvel on ööpäevane keskmine õhutemperatuur 20°C kuni 30°C. Aastane sademete hulk kõigub 300-1000 mm vahel. Kuiva ja vihmase aastaaja vaheldumise põhjuseks on kuiva troopilise ja niiske ekvatoriaalse õhumassi vaheldumine . Vastavalt sellele, kuidas liigub  põhjast lõunasse niiske õhk, hõlmab selle  koha pooluse poolt saabuv kuiv troopiline õhk. Olenevalt piirkonnast võib vihmase ja kuiva perioodi pikkus üsna tugevasti erineda. Kui on vihmane periood, siis lähisekvatoriaalse vöötme metsad sarnanevad vihmametsadega
Lähisekvatoriaalsetes hõrendikes domineerivad punakaspruunid ehk ferraliitmullad , mis on  huumusevaesed ja väheviljakad. Looduslik taimkate on suures osas hävitatud (bambusevõsa, magnoolia, rododendronid) ja sinna on rajatud põllud. Seal on üpris tihe asutus, esineb terasspõllundust (riisi kasvatamine ) ja maavarade kaevandamist. Keskkonnaprobleemideks on põllumaa kurnamine
EKVATORIAALNE METS
Ekvatoriaalsetes vihmametsades valitseb palav ja niiske ekvatoriaalne kliima, kus aastaaegu pole võimalik eristada. Keskmine temperatuur on +25 kraadi. Vihmametsad on maailma looduse väga oluliseks komponendiks. Nad puhastavad vett neelavad süsihappegaasi, pidurdavad kasvuhooneefekti ja ühtlustavad veeringet.
Ekvatoriaalsetes vihmametsades on kujunenud ferralliitmullad. Punase värvi annab neile raua-ja alumiiniumoksiidide rohkus. Mullad sisaldavad vähe huumust.
Metsad on erakordselt õie-ja lõhnarikkad. Vihmametsades on liaane, kes väänduvad piki puutüvesid kuni latvadeni. Arvukalt kasvab seal parasiittaimi, kes toituvad teistest taimedest ja saprofüüte ehk kõdutaimi, kes toituvad seente abil lagunevast orgaanilisest ainest. Puude okstel ja tüvedel kasvavad sõnajalad, kaktused jt. taimed, keda taolise eluviisi järgi nimetatakse epifüütideks. Kuna ekvatoriaalsetes vihmametsades on ka südapäeval hämar, kasvavad puud ja taimed seal rinnetena. See tähendab, et kõige kõrgemale ulatuvad 30-40 m kõrgused väikeste lehtedega puud, keskmise osa moodustavad 20-30 m kõrgused suuremate lehtedega puud ja puude all varjus katab maapinda õhuke lehepuru. Ookeanide rannikuil on mõned puud kohastunud soolases ja vesises keskkonnas. Need on mangroovtaimed, mis moodustavad tiheda mangroovtihniku. Ekvatoriaalsetes vihmametsades kasvab ka palju söödavaid taimi. Näiteks sidrun , apelsin, banaan, kohv, kakao , piprad, vürtsid, kaneel , vanill jt. Siinsete taimede õli ja ekstrakt on tähtis tooraine ravimite valmistamisel. Mööblitööstuses hinnatakse vihmametsadest pärit väärispuitu. Selleks on punane puu, eebenipuu , tikkapuu jt.
Vihmametsade loomastik on erakordselt liigi-ja eluvormiderohke. Loomade vahel valitseb väga tihe konkurents , et jääda ellu ja hankida toitu. Palju on erinevat liiki imetajaid , linde, roomajaid, kalu ja putukaid. Vihmametsade loomad ja linnud on väga lärmakad, sellepärast on mets kärarikas.
Ekvatoriaalsete vihmametsade vöönd on suhteliselt hõredalt asustatud. Seal, kus mets ulatub ookeani rannikuni, elab rahvast rohkem. Ekvatoriaalne niiske ja kuum kliima ei ole inimesele kasulik. Paarikümneliikmelised pered rändavad vihmametsas ning kütivad toiduks loomi, kalastavad ja korjavad metsaande. Puude lehtedest, võrsetest ja okstest valmistavad nad kehakatteid ja eluasemeid. Ekvaatorilähedaste riikide majandus on madalal arengutasemel. Seal, kus maa on harimiskõlblik, tegeldakse maaviljelusega. Kasvatatakse tera -ja juurvilja . Uute põllulappide rajamiseks langetatakse metsa. Siis põletatakse need langetatud puud ja muld rikastub mineraalsete toitainetega . Kuigi põlisrahvad on hästi kohanenud eluga ürgmetsades, on nende arv vähenemas. Kuivas ja niiskes kliimas levivad haigused, mille vastu on elanikud abitud. Nende elupaiku ohustavad nii maavarade leiukohtade avastamine kui ka kiire puidutööstuse areng.