Vestern (0)

Esse

Vestern

Vestern ei ole mitte ainult vanim filmižanr, vaid ka ainus Ameerikast alguse saanud kunstivorm. 1920. aastatest kuni 1960. aastate alguseni oli just vesternite populaarsus see, mis aitas kaasa Hollywoodi domineerimisele üleilmsel filmiturul.
Vesternite tegevus leiab traditsiooniliselt aset ajavahemikus 1850-1890, neil aastatel tabas Californiat ja Dakotat kullapalavik ning leidsid aset Ameerika kodusõda , tervet mandrit läbiva raudtee ehitus, sõjad , indiaanlastega, karjade ajamisega kaasnevad tülid ning uusasukate, farmerite ja immigrantide liikumine läände. Sellesse ajavahemikku jäi piisonite ning pärismaalastest põlisasukate peaaegu täielik väljasuretamine. Kuid mõne vesterni tegevus toimub Ameerika koloniaalajastust kuni 20. sajandi keskpaigani välja. Vesterni tegevuskohta geograafiline asend jääb tavaliselt Mississippi jõest läände, Rio Grande jõest põhja ning ulatub lõunas Mehhiko piiri äärde.
Vesterni üks põhiteemasid on tsivilisatsiooni pealetung kõnnumaale – looduse, lindpriide ja „metslaste“ (ehk „punanahkade“) alistamine. Vesterni ikooniliste elementide hulka kuuluvad kõigest eemal asuvad kindlustused ja tohutu suured rantšod ning väikelinnade kõrtsid, vangikongid ja peatänavad – neis paigus leiab aset möödapääsmatu kahevõitlus hea ja kurja vahel. Samas on paljudes vesternites psühholoogilist keerukust, mis ulatub lihtlabasest hea ja kurja vahelisest heitlusest kaugemale, võttes vaat et kreeka tragöödia ulatuse .

Vesterni sünd

Enne kino sündi 1895 . aastal olid olemas populaarsed „ Buffalo Bill “ Cody metsiku Lääne etendused, Zane Grey piiralast pajatavad lood, Owen Wisteri mõjukas „The Virginian“ – esimene nüüdisaegne vesterniromaan, mis ilmus 1902 – ning 10 senti maksvad jutustused, mis pajatasid sellistest mõlemal pool seadust tegutsevatest kangelastest nagu Wyatt Earp, Doc Holliday, Wild Bill Hickok, Galamiti Jane , Bat Masterson, vennad James´id ja Billy the Kid. Nagu ütleb ajakirjanik John Fordi filmis „Mees, kes tulistas Liberty Valance´i´´ (The Man Who Shot Liberty Valance, 1962): „Kui legendist saab reaalsus , siis laske legend trükki“. Seega olid Metsiku Lääne legendid juurdunus sügavale Ameerikal rahvakultuuri juba emmu enne seda, kui kinoekraanidele jõudis esimene narratiivi omav kinovestern, Edward S. Porteri „Suur rongirööv“ (The Great Train Robbery, 1903).
See 10-minutiline film andis tõuke esimese vesternite kangelase „Bronco Billy“ Andersoni karjajäärile. Talle järgnesid teised kauboidest staarid , kellest kuulsaimad olid W. S. Hart ja Tom Mix. 20. sajandi alguses tegi ka D. W. Griffith vesterneid, need rääkisid peamiselt punanahkadest saatanatest, kes himutasid valgenahaliste verd. Üks sellisetest filmidest oli The Battle of Elderbrush Gulch (1913). Järgmisel aastal sai Cecil B.DeMille´i esimesest filmist The Squaw Man esimene täielikult Hollywoodis üles võetud linateos .
Žanri arenemise seisukohalt oli veelgi olulisem James Cruze´i „Kaetud vanker“ (The Covered Wagon, 1923), kahe ja poole tunni pikkune eepos , mis jukutas üht paljudest 19. sajandil aset leidnud rännakutest läbi Ameerika. Selle tohutu menu põhjustas vesternite tootmises tõusu ning võimaldas John Fordil järgmisel aastal teha sootuks täiustatuma ja isegi pikema filmi „Raudruun“ (The Iron Horse), mis võeti üles peamiselt Nevadas.

Kuldajastu

Vesternitele aitas kaasa helifilmi saabumine, kuid žanri kuldajastu algas John Fordi filmiga „Postitõld“ (Stagecoach, 1939), mis talletati filmilindile Utah ´ osariigis Monument Valleys. See linateos tõstis žanri kunstilist taset, kinnitas Fordi reputatsiooni ühe parima vesternite režisöörina ning tagas John Wayne ´i tõusu tundmatust B-kategooria näitlajast A-kategooria staariks.
Vesterneid tegi enamik Hollywooi juhtivaid režisööre, k.a. Saksa päritolu Fritz Lang, kes lavastas filmid „Frank Jamesi tagasitulek “ (The Return of Frank James, 1940), Western Union (1941) ja „Kurikuulus rantšo“ (Rancho Notorious, 1952), ning Ungari päritolu Michael Curtiz, kes lavastas „Dodge City“ (1939), „ Virginia City“ (1940) ja „Santa Fe raja“ (Santa Fe Trail , 1940), kõigi peaosas oli Errol Flynn.
Selle rikkaliku koomeperioodi ajal tegi Ford ka oma hiilgava ratsaväetriloogia „Ford Apache “ (1948), „Ta kandis kollast paela “ (She Wore a Yellow Ribbon , 1949) ja „Rio Grande“ (1950) – romantilised nägemused Metsikust Läänest, kõigi peaosas John Wayne. Wayne oli peaosas ka Howard Hawski filmis „Punane jõgi “ (Red River , 1948), kus tema muskulatuursele, macho´likule enesekindlusele pakkus kontrasti Montgomery Clifti närviline nurgelisus, mis nende vahel erilise pinge tekitas. Hawsk tegi veel kolm väga head vesternit koos Wayne´iga, neist parim oli „Rio Bravo“ ( 1959 ). Anthony Manni viies filmis oli peaosas James Stewart . Nende viie seas olid Bend of the River (1952) ja „Mees Laramiest“ (The Man from Laramie, 1955), mis olid 1950. aastate ühed parimad vesternid. Parimate seas olid ka Bud Boetticheri seitse pingelist vesternit Randolph Scottiga peaosas, sh Seven Men from Now (1956); Henry Kingi „Relvakangelane“ (The Gunfighter, 1953), Fred Zinnemanni „Keskpäev“ (High Noon, 1952), George Stevensi „Shane“ (1953), William Wyleri „Suur maa“ (The Big Country , 1958) ning mõned harvad filmid, kus indiaanlastesse suhtuti lugupidavalt, näiteks Delmer Davesi „ Murtud nool “ ( Broken Arrow, 1950) ja Robert Aldrichi „Apatš“ (Apache, 1954).

Žanri allakäik

1950. aastal toodeti Hollywoodis 130 vesternit. 10 aastat hiljem oli see number vaid 28. Sellisel langusel oli mitu põhjust: seni kino jaoks toodetud B-kategooria vesterneid asendasid järjest rohkem telesarjad ning vesternile aluse pannud ideoloogia oli uues, sallivas ühiskonnas ajast ja arust. Esile tõusid ka senisest vägivaldsemad vesternid, mis tegid staari Clint Eastwoodist. Nende eeskujuks olid Itaalias sündinud nn Spaghetti-vesternid Jaapani samuraifilmid. Need mõjutasid ka John Sturgesi filmi „Seitse vaprat“ (The Magnificent Seven, 1960), mis oli Akira Kurosawa „Seitsme samurai“ (Shieinin no samurai, 1954) uusversioon.
Žanrit hoidsid elus Sam Peckinpah´ nostalgilised, ent karmid pilguheidud Metsikule Läänele ning uuenduslikud vesternid, nagu Arthur Penni „Väike suur inimene“ ( Little Big Man, 1970). Siiski pidasid stuudiod vesternit hinge vaakuvaks žanriks, sellest tulenes ka Kevin Costneri pikk võitlus, et teha valmis film „Tantsib huntidega“ (Dances with Wolves, 1990).
Tema kannatlikkus sai aga väärilise tasu, kui linateos võitis seitse Oscarit, sh parima filmi kategoorias. Kaks aastat hiljem võitis ka Clint Eastwoodi „Armutu“ (Unforgiven, 1992) parima filmi Oscari. Tänapäevasema suuna andis žanrile film „Brokebacki mägi“ (Brokeback Mountain, 2005), mis kajatas kahe kauboi omavahelist armulugu .

Ükskord Metsikus Läänes (Itaalia/USA)

Võimas raudteemagnaat palkab tuimanäolise tapja Franki kõrvaldama igaühte, kes püüab takistada tema plaani ehitada Läände raudteed . Kui Frank juhtub tapma maaomanik Bretti , palkab viimase naine omakorda kättemaksuks kaks mõrtsukat Franki jälitama . 
Filmist endast rääkides siis siin on kindlasti Leone parim intro . 3 meest raudteejaamas ootavad rongi ja kui see tuleb siis toimub shootout, mis on täiega seda pikka venitatud ootamist väärt. Näib nagu siis, kui Sergio tegi seda, peale Dollari triloogiat, kasutas ta oma kuulsust ära ja kogus siia kõik näitlejad kellega oli tahtnud koos töötada. Henry Fonda, kelle maailma kõige sinisemate silmade taga on kõige mustem minevik ja kõige kurjemad kavatsused. Charles Bronson on Harmonica rolli jaoks loodud. Ta on teisteski filmides selline vaga ja vaikne, aga kui vaja relv haarata siis on kõige nobedam. Claudia Cardinale imeilus välimus hellitab silmi iga sekund, kui ta on kaadris. Tema ongi selle filmi pärl. Tahaks rohkem näha filme, kus ta oli nii õide puhkenud. 
Kuigi see film on täielikult perfektne siis on paar stseeni, mis eristuvad teistest, aga õnneks filmi halvemaks ei tee, ainult ilusamaks. Monument Valleys filmitud 2 stseeni ei sobi filmi üldgeograafilisse pilti, kuna film oli filmitud Hispaanias, kus on kollakad ja isegi hallikad kaljud siis Monument Valley punased kaljud kohe mitte ei lähe kokku.

Kasutatud allikad

• http://www.filmiveeb.ee/filmid/2705/Ukskord-Metsikus-Laanes/
  
• Konspekt
  
• Ronald Bergan „Film“ (2008)