Filmiajalugu (0)

Pärnu Vanalinna Põhikool
Uurimustöö
Filmiajalugu
Hendrik Tamberg
Pärnu 2010

Sisukord

Sisukord 3
Sissejuhatus 4
Filmižanrid 5
Filminduse algus 8
Värvipilt 10
Eriefektid 12
Näitlejad 13
Kuulsaimad filmid 16
Kokkuvõte 17

Sissejuhatus

Mina valisin oma uurimustöö teemaks filmiajaloo . Ma valisin selle, sest mulle tundus see väga huvitav ja seal on palju alateemasid, mida uurida. Siin uurimustöös käsitletakse filmi algusaastaid, filmižanritest, näitlejaid ja tuntud filme.
Film on juba pikka aega olnud tähtsaim meelelahutus kanal . Enamus televisiooni programme koosneb põhiliselt filmidest. Kinos käiakse iga nädal uusi filme vaatamas. Loodan, et sulle, lugejale, meeldib see uurimustöö.

Filmižanrid

On olemas palju filme. Tegelikult, on olemas VÄGA palju filme ja need filmid on kõik erinevad. Vahel ma mõtlen, et kuidas saab inimestel olla nii palju ideid erinevate filmide jaoks. Žanrid võimaldasid publikule teada anda, mida filmist oodata, juba enne kui tuled saalis kustusid. Enamik põhilisi žanreid eksisteeris juba tummfilmiajastu lõpul: komöödia, õudus, melodraama, vestern ja põnevik – alates mõõgakangelase seiklustest kuni eepiliste sõjafilmideni. Muusikal saabus koos heli tulekuga, ning heli andis lisavõimalusi ka roimafilmidele. Igal filmitüübil on omad reeglid. ( http://www.johvihuvikeskus.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=59 ; Naughton, Smith 2008)
Dokumentaalfilmides peab film kajastama huvitavaid seiku või inimesi, kultuurisündmusi, teaduslikke fakte või hüpoteese. Seal ei ole näitlejaid, vaid on lihtsalt inimesed või loomad, kes elavad oma elu vms. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Mängufil m)
Mängufilmil peab olema teema, idee ja etteantud ülesande lahendus. Mängufilmis kasutatakse näitlejate mängu. Mängufilm ise jaguneb ka veel žanriteks, näiteks komöödiafilm ehk film, kus kasutatakse rohkesti huumorit . Siis on veel draama, kus ei ole tavaliselt õnnelik lõpp. Veel on õudusfilmid. Õudusfilmi eesmärk on vaatajas tekitada hirmu, kartust, terrorit, õudust, sageli ka jälestust. Õudusfilmide tavaliseimad karakterid on vampiirid, zombid, koletised ja sarimõrvarid.Varajastes õudusfilmides olid tegelased tihti inspireeritud klassikalistest teostest ja nende süžeedest, nagu Dracula, Frankensteini monstrum, muumia , libahunt. Hilisemad õudusfilmid võtsid inspiratsiooni sündmustest pärast Teist maailmasõda, andes tee kolmele uuele alamžanrile: persooniõudus, armagedoniõudus ja deemonlikõudus. Ulmefilm on film, kus on välja mõeldud igasugused juhtumid , mis igapäevaelus tavaliselt ei juhtu. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Mängufil m)
Multifilm ehk Animatsioon on kaader kaadri haaval sarnaste piltide faasidega tekitatud illusioon liikumisest . Niimoodi tehtud filmi nimetataksegi animafilmiks. Animafilmide alamliikideks saavad olla: joonisfilm, nukufilm , arvutianimatsioon ehk raalmultikas, kollaazh, objekt-animatsioon, pixillatsioon. Sõna "anima" tähendab ladina keelest "hinge" ehk animeerima tähendab hingestamist; niisiis on animafilm justkui inimese poolt elutute asjade/piltide hingestamisega tehtud film, mille tulemusena need hingetud asjad hakkavad elama. Iga elutu asi, mida inimene kaader haaval nihkuma suunab ja seda liikumist üles pildistab, saab olla animafilmi osa. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Multifil m)
Maailma esimene täisanimafilm on "Fantasmagorie". Filmi autor oli Prantsusmaa kunstnik Émile Cohl. Film esilinastus 17. augustil 1908. aastal Pariisi teatris Théâtre du Gymnase Marie Bell. Film on 1 minut ja 40 sekundit pikk ja sisaldab 700 kaadrit. Iga kaader joonistati eraldi. Joonisfilm ise on hääleta. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Fantasmagorie )
Joonis 1: Näide, kuidas Emile Cohl muutis oma joonisfilmis „Fantasmagorie“ elevandi 16 kaadriga tantsijaks muutis. (“Fantasmagorie” , Emil Cohl 1908)

Filminduse algus

Filmi ajalugu võtab oma alla üle saja aasta. 19. Sajandi lõpust kuni praeguseni ja läheb veel edasi. Esimene film, mis tegi läbilöögi, oli „Roundway Garden Scene “, mis loodi Oakwood Grange aias 14. Oktoobril aastal 1888 Roundhays, Inglismaal. Film koosnes sellest, et üks mees kõndis läbi aia. Seal seisid veel 3 inimest. See toimus seitse aastat enne Loumiere vendade esimest raha maksvat esitlust 28. Detsembril aastal 1895 Pariisis. 28 detsembrit peetakse kino alguseks. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Movie_history )
28. detsembril 1895. Aastal leidis Pariisis aset kinematograafi esimene avalik demonstreerimine. Neile, kes siis esmakordselt Grand Cafe „India salongis“ vendade Lumiere `ide „elavaid pilte“ naägid, tundus nähtu imede imena. Valgele linale ilmusid liikuvad, elavad inimesed: töölised väljumas lõputu vooluna tehaseväravaist, poisikesed kaklemas, beebi putru söömas ja grimassitamas. Lumiere`ide „ elavate piltide“ hulgas oli ka „Rongi saabumine“: ekraani sügavusest ilmus vedur, järjest lähenedes ja lähenedes – ning vaatajad kargasid paanikas oma kohtadelt... Nii sai uus leiutus eluõiguse ja muutus otsekohe sensatsiooniks. Aastakümnete jooksul tehtud tehnilised avastused fotograafia , optika, keemia alal andsid võimaluse „liikumisega kirjutada“. Kreekakeelsetest sõnadest „liikumine“ (kinema) ja „kirjutama“ (grapho) tuletatud „kinematograaf“ sai selle uue sensatsioonilise leiutise tabavaks nimeks. ( Kosenkranius 1964)
„Ja tuhanded, kes seda nägid, hüüdsid: „Imetaoline!““ Nende vaimustatud sõnadega reklaamiti kinematograafi Tallinnas. See oli 1896. Aasta sügisel Kino jõudmist Eestimaale kohe selle esimesel levikuaasta jooksul tuleb pidada üpris juhuslikuks. Esimesed „elavate piltide“ demonstratsioonid väljaspool kinematograafia sünnimaad Prantsusmaad said teoks alles 1896. Aasta kevadel ja suvel: veebruaris – Londonis, aprillis – Viinis , juunis – Ameerika Ühendriikides, juulis – Peterburis, augustis – Stokholmis, provintsi jõudis kino vaid õige tagasihoidlikus ulatuses Prantsusmaal. Kinematograaf oli rangelt salajane patent , küllaltki suur haruldus, nii et ka publiku kujundasid sel perioodil peamiselt jõukamad kihid. Vaatamata tohutule levikutempole oli kino tollal siiski ainult suurlinnade eeliseks. Nii või teisiti – oktoobris 1896 ilmusid Tallinna Börsihoone saali seinale kinnitatud tahvlile maailmas sellist erakordset sensatsiooni tekitanud „elavad pildid“: ameerika kiirrong, supelrand, kaks naisakrobaati, tantsijanna serpentiinidega, Pariisi Ooperiväljak... Kümne kinematograafia algaastaile iseloomulikku „elavat pilti“. (Kosenkranius 1964)
Joonis 1 pilt esimesest filmist ( http://en.wikipedia.org/wiki/Movie_history )

Värvipilt

Tänapäeval, kui digikaamera on vaat et igas peres, ei mõtle me kuigi sageli sellele, kuidas täpselt kaader ümbritsevast elust ühtäkki pildile tardub. Fotograafid on värvilisi kujutisi jäädvustada püüdnud sellest ajast saadik, kui mustvalge fotograafi 1850-ndail aastatel laiemalt kasutusele võeti. Ent sellegipoolest pole see mitte kunagi olnud päris „loomulikes värvides“ - ja ei ole muide ka praegu. Ükskõik kui kaasaegset pildistamistehnoloogiat me ka ei kasutaks, moonutab see loomulike värve ikkagi. ( Kaljund 2010)
Üks varasemaid ja lihtsamaid meetodeid värvipildi saamiseks oli mustvalge foto käsitsi värvimine ehk koloreerimine. Sellist maalikunsti piiril balansseerivat meetodit ei peeta aga sageli päris fotograafiaks. ( Kaljund 2010)
Kuidas värve „tehakse“? Koolifüüsikast on teada, et valge valguse saab prisma abil jagada spektriks, milles eristatakse seitset põhivärvust. Kehtib ka vastupidine : kui kõik spektri värvused omavahel kokku segada, in tulemuseks valge. Värvisünteesiks on kaks võimalust. Aditiivse süsteemi puhul võetakse kolm põhivärvi (punane. Roheline, sinine), ning kõik ülejäänud toonid saadakse nende segamise teel. Kõiki kolme võrdsetes osades segades on tulemuseks valge. Subtraktiivse süsteemi puhul on aluseks valge valgus, millest siis filtrite abil osa spektrist eemaldatakse. Kasutades kolme filtrit (kollane, purpurne , taevasinine) ning nende kombinatsioone, on võimalik filtrisüsteemist läbi lasta soovitud toon. ( Kaljund 2010)
Neid sünteesimissüsteeme kasutatakse ka värvifotograafias, aga kuna ükski filter pole täiuslik (ja enamasti on neid pildi tegemise ja nägemise vahel mitmeid), erinebki tulemus alati mõnevõrra originaalist. ( Kaljund 2010)
Esimesed värvipildid jäädvustati kolme erineva kaameraga, nii et igaühe ees oli erinevat värvi filter. Igast filtrist pääses läbi erinev spektriosa ning tulemuseks oli kolm mustvalget ülesvõtet, mis hiljem taas erinevaid filtreid kasutades kolme projektori abil ekraanile üheks pildiks kokku pandi. Säärane fotografeerimisviis sarnaneb väga tänavu massidesse jõudnud 3D-filmide salvestamisega – ka seal jäädvustatakse kujutis kahe kaameraga, kummagi ees eri värvi filter. ( Kaljund 2010)
Järgmiseks sammuks värvifoto arengus olid autokroomid – vendade Lumiere`ide 1903. Aastal leiutatud klaasplaadid, mille pinnal värvide jäädvustamiseks kasutati imeväikseid kolmevärvilisi tärkliseterasid. Sääraselt tehtud pilte tuli vaadata vastu valgust või projektori abil, neid ei saanud paljundada ning nad olid võrdlemisi kallid. Sellele vaatamata müüdi neid kuni 1930. Aastateni, mil tuli turule värvifilm. Esimesed värvifilmid olid sisuliselt „tärklisetehnoloogia“ edasiarendused, kasutades sedasama aditiivset värvisünteesi. Lumiere`id asendasid tärkliseterad õllepärmitolmuga, mis oli peenema struktuuriga ning paistis paremini läbi, Agda aga kasutas kummiaraabikust terasid. ( Kaljund 2010)
Murrang tuli mõned aastad hiljem, kui Kodak ja Agfa hakkasid tootma mitmekihilist värvifilmi, kus värve jäädvustati subtraktiivse meetodiga. Sellised värvifilmid on müügil tänapäevani. ( Kaljund 2010)
Kaasaegne digitaalfotograafia ei erine oma olemuselt kuigi palju sajandivanusest – värvipildistamine toimub ka tänapäeval enamasti läbi kolmevärvilise niinimetatud Bayeri filtri , nii et iga kujutis jäädvustatakse tegelikult kolme halltoonides pildina. Fotode esitamisel ekraanil aga segatakse need kanalid taas kokku. Paberile trükkides (ajaleht, raamat, printer) läbib värvipilt seejuures veel ühe teisendusfaasi, kus kolme kanaliga RGB-kujutisest (red, green , blue) saab nelja kanaliga CMYK ( cyan , magenta, yellow , black) värvipilt. ( Kaljund 2010)

Eriefektid

Need illusioonid, mida kasutatakse filmides või televisioonis, et näidata välja mõeldud asju, kutsutakse eriefektideks. Eriefektid jaotatakse optilisteks eriefektideks ning mehhaanilisteks eriefektideks. Mehhaanilisi eriefekte tehakse tavaliset filmimise ajal ning selle tegemiseks kasutatakse igast rekvisiite ja pürotehnikat. Luuakse tuult, vihma, udu, lund, pilvi, jne. Mehhaaniliste eriefektide näited on auto, mis sõidab ilma juhita või maja lastakse õhku. Optilistes efektides (kutsutakse ka fotograafilisteks efektideks) kasutatakse tehnikaid, milles pilti muudetakse pärast filmimist arvutis. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Special_effect )
Alates 1990-datest on arvutis tehtud eriefektid esiplaanile jäänud. See annab filmitegijatele parema kontrolli filmis toimuva üle ja annab võimaluse teha paljusid efekte palju ohutumalt – ja isegi kui tehnoloogia sisse tuleb, on see odavam. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Special_effect )
1895 aastal tegi Alfred Clark esimese filmi eriefekti. Vähemalt seda kutsutakse esimeseks. Ta filmis Šotlaste kuninganna Mary pea mahavõtmis näitemängu. Näitleja Mary kostüümis astus pukile, siis timukas hakkas näitleja pead maha lööma, kuid siis kõik peatati, filmile pandi stopp peale. Kõik seisid ja timukas hoidis kirvest kohal. Ainuke, kes liikus oli Mary näitleja. Ta lahkus kohalt ja tema asemele pandi nukk samade riietega. Siis hakati uuesti filmima ning timukas lõi nukul peam maha. Seda eriefekti kutsutakse „stopitrikiks“. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Special_effect )
Kes on kaskadöör? Kaskadöör on keegi, kes teeb ohtlikke kaskadööritrikke, tihti karjääri pärast. Need trikid on mõnikord tehtud nii, et kaskadööridel on kõik olemas, et trikk oleks ohutu, aga näeb välja ikka väga ohtlik. Kuid tihti see ongi nii ohtlik kui paistab. Filmides asendavad ka paljude trikkide jaoks näitlejaid kaskadöörid, kes näevad natuke välja nagu see samune näitleja. Hulljulged on need inimesed, kes teevad neid trikke lihtsalt triki enda pärast, kuid rahva ees. See võib küll väga ohtlik olla, aga ju siis neile see meeldib. Mõned kuulsad kaskadöörid on Jackie Chan, Johnny Knoxville, Steve-O. ( http://en.wikipedia.org/wiki/Special_effect )

Näitlejad

Kino algusaegadel peeti filminäitlemist suisa viimaseks õlekõrreks, mistõttu näitlejad eelistasid anonüümsust. See tähendas ka, et tootjad võisid neile vähem maksta. Kuid Carl Laemmle lõi 1910 . Aastal küna kummuli , lastes liikvele kuulujutud „IMP-tüdruku“ (nimetatud stuudio järgi) surmast. Tegelikult oli Florence Lawrence vägagi elus ja sai üleöö esimeseks filmikuulsuseks. Hollywoodi parvlesid lootusrikkad massid, kuid vaid mõnel läks korda jõuda hoolikalt viimistletud imago , keeristormina arenevate armulugude ja luksusliku elustiilini, millest fänniajakirjad lausa pakatasid. (Naughton, Smith 2008)
Charlie Chaplin oli inglise komöödiafilmilavastaja, stsenarist, näitleja ja produtsent. Ta sündis 16. aprillil aastal 1889, Londonis. Ta põhiline karjäär koosnes tummfilmidest. Ta lõi endast filmi karakteri, kes oli omapärase välimusega. Tal oli kõvakübar peas ning jalutuskepp käes.
Mõned kuulsad tänapäeva näitlejad on: 1. Bruce Willis; 2. Angelina Jolie ; 3. Hugh Grant ; 4. Julia Roberts ; 5. Owen Wilson ; 6. Brad Pitt ; 7. Charlie Chaplin
1. 2.
3.4.
5. 6.
7.

Kuulsaimad filmid

1. „Titanic“, 1997
2. „James Bond (agent 007)“ 1953-2010
3. „ Forrest Gump“ 1994
4. „Star Wars “ 1977 – 2008
5. „The Matrix “ 1999 - 2003
6. „The Lord Of The Rings “ 2001 - 2003
( http://www.the-top-tens.com/lists/top-movies-of-all-time.asp )

Kokkuvõte

Seda uurimustööd oli teha raske ja piinarikas, ning mitte väga huvitav. Ma jätsin selle tegemise viimasele paarile nädalale, nii et pole ime, et mul seda väga huvitav polnud teha.
Loodan, et teile meeldis mu uurimustöö!
Kasutatud Allikad
Kristjan Kaljund, Värvide püüdmine, 2010 Ajakiri „ Tarkade Klubi“ Aprill 2010, Presshouse OÜ
John Naughton, Adam Smith(2008) „Kino kiirkursus“. Eesti Ekspressi Kirjandus
http://www.johvihuvikeskus.ee/modules.php?name=News&file=article&sid=59
http://www.the-top-tens.com/lists/top-movies-of-all-time.asp
http://et.wikipedia.org/wiki/Fantasmagorie
http://en.wikipedia.org/wiki/Movie_history
http://et.wikipedia.org/wiki/Multifil m
http://et.wikipedia.org/wiki/Mängufil m
http://en.wikipedia.org/wiki/Special_effect