Man Ray | Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu -

Tartu Ülikool
MAN RAY
Referaat
Triinu Eesmaa
2011
Sisukord
Sissejuhatus 3
1. Elu ja kunst 4
2. Maal 4
3. Fotograafia 4
4. Lühifilmid 6
5. Skulptuur 7
Kirjandus 10

Sissejuhatus

Referaadi eesmärk on anda ülevaade Ameerika kunstniku Man Ray (1890-1976) peamistest tegevusaladest kunsti vallas ning tähtsamatest teostest. Man Ray oli dadaistliku ja sürrealisliku liikumise keskseid kujusid . Kuigi ta oli väga mitmekülgne kunstnik, peetakse tema panust suurimaks fotograafia vallas. Ta on kaasaegse fotograafia tähtsamaid ja tuntumaid teerajajaid. Samas lõi Ray ka maale, lühifilme, kolaaže, assamblaaže ja skulptuure.
Valisin Man Ray ja tema teosed oma uurimisaluseks, kuna ta on peamiselt tuntud kui fotokunstnik ja mind huvitab fotograafia. Internetipõhise referaadi tarvis on fotod materjalina paremad kui reprod maalidest, mida galeriis näinud pole, kuna must-valgete fotode puhul ei ole kuigi olulised värvid, mõõdud, ega tekstuur . Lisaks on tema lühifilmid lihtsasti kättesaadavad. Peaasjalikult on minu arvates tegemist aga mitmekülgse ja uuendusliku kunstnikuga, kes vääris minu silmis uurimist .

1. Elu ja kunst

Man Ray ehk sünninimega Emmanuel Radnitzky (1890-1976) sündis Philadelphias vene-juudi immigrantide peres ja kasvas üles New Yorgis . 1911 muutsid Radnitzkyd oma perekonnanime Rayks reaktsioonina etnilisele diskrimineerimisele ning levinud antisemitismile. Man oli lühend hüüdnimest Manny ning sellest tulenevalt kasutas kunstnik nime Man Ray.
Man Ray sai tuntuks modernistina, andes suure panuse dadaismi ja sürrealismi arengusse. Ta oli tuntud portree- ja moefotograafina ning mängis fotograafia arengus 20.sajandil olulist rolli. Man Ray oli mitmekülgne kunstnik – lisaks fotograafiale praktiseeris ta maali, skulptuuri, kollaaži ja assamblaaži. Ta on küll enim tuntud oma avangardistliku fotograafia tõttu, kuid ennekõike pidas Man Ray end maalijaks. Elades New Yorgis, moodustas Man Ray koos Marcel Duchampiga dadaismi Ameerika haru. Ta oli dadaistliku rühmituse Others kaasasutaja 1917.
1921. aastal kolis Man Ray Pariisi Montaparnasse'i kvartalisse, kus teda ootasid ees sõbrad Marcel Duchamp ja Francis Picabia . Seal töötades tõi Man Ray järgmise 20 aasta jooksul fotograafiasse hulga uuendusi . Pariisis veetis Man Ray suurema osa oma elust.
1940–1951 elas ta Los Angeleses abiellus seal 1946. aastal tantsijanna Juliet Browneriga.
Man Ray on maetud Montaparnasse'i kalmistule.

2. Maal

Keskkoolis omandas Ray 1904 -1908 baasteadmised kunstist ja tehnikast. Pärast keskkooli lõpetamist alustas Man Ray teed kunstnikuna, sooviga saada professionaalseks maalijaks. Ta katsetas maalide ja joonistustega 19. sajandi stiilides. Ta oli juba avangardismi imetleja, kuid ei suutnud neid uusi stiile veel oma töösse integreerida. Kuid ta arenes selles suunas ning 1915. aastal oli Man Rayl juba isikunäitus, kus ta esitles oma maale ja joonistusi. Ray hülgas konventsionaalse maalimise ning sidus end dadaismi ja sürrealistliku maaliga . Kuigi maalis kogu elu, sai Man Ray siiski rohkem tuntuks tänu oma uuendustele fotograafia vallas. Siiski peeti teda ka andekaks maalijaks.

3. Fotograafia

Man Ray oli väga tuntud moe- ja portreefotograafina. Oma fotode abil teenis ta ka peamist elatist, kuna maale ta ei müünud. Ray'd peetakse kaasaegse fotograafia tähtsaimaks teerajajaks. Tema tegevus ja tutvused kunstivallas dadaisti ja sürrealistlina sillutasid teed fotograafia tunnustamisele kunstilises kontekstis.
Pariisis leiutas Man Ray omalaadse tehnika, mis võimaldab luua fotosid ilma kaamerata. Selle tehnika puhul asetatakse objektid otse fotopaberile, neile lastakse valgust ning selle tulemusel tekibki teos. Kujutise tekitab paberil lebava eseme vari. See rõhutab valguse ja varju tähtsust ning mõju, jättes eseme ise kõrvaliseks.
Koos Lee Milleriga arendas Man Ray solarisatsioonitehnikat. Solarisatsiooni abil muudetakse pilti toonis, lastes sellele valgust ilmutamise ajal. Ta oli esimesi fotokunstnikke, kes seda tehnikat tahtlikult esteetilistel eesmärkidel kasutama hakkas.

4. Lühifilmid

Man Ray lavastas mõned mõjukad avangardistlikud lühifilmid. Need olid osa liikumisest Cinéma Pur, millel olid dadaistlikud taotlused vabastada film kodanlikest konventsioonidest nagu süžee, karakterid, taust. Liikumise eesmärk oli „puhas“ kino , mis oleks vaba välismõjudest. Man Ray alustas filmieksperimentidega 1923. aastal. Koos mõttekaaslaste Marcel Duchamp’i, René Clairi ja Fernand Léger’ga loobus ta tavapärasest süžeest ja huvitus filmimeediumi tehnilistest võimalustest - eriefektidest, moonutustest, aegluubis liikumisest. Cinéma Pur filmid peaksid toimima ainult kinokunstina, need ei saaks eksisteerida teistes meediumites, kuna nende peamine efekt tulenes kino mehhanismi unikaalsusest. Neid filme näidati tavaliselt kohvikutes , kunstimajades ja suareedel.
Man Ray lavastas filmid "Le Retour à la Raison" (3 min, 1923), " Emak -Bakia" (18 min, 1926), "L'Étoile de Mer" (15 min, 1928) ja "Les Mystères du Château du Dé" (20 min, 1929). Ta assisteeris Marcel Duchampi filmiga „Anemic Cinema “ (1926) ning oli Fernand Légeri „Ballet Mécanique“ (1924) kaameramees.
"Le Retour à la Raison" (3 min, 1923) oli Man Ray esimene, eelkõige dada liikumisega seostatav filmieksperiment, mis valmis varsti pärast Pariisi saabumist. Lühifilm kujutab endast väljendusrikaste ja üllatavate kujutiste jada. Kunstnik kasutas filmis nn rayograafide e fotogrammide, mis olid tema leiutatud tehnikas loodud fotod, võrgustikku. Selles teoses püüdis kunstnik kanda rayograafide tehnikat üle filmilindile . Ta puistas filmiribale soola ja pipart , asetas lindid üksteise peale, valgustas neid mõne sekundi ja ilmutas seejärel filmi. Filmi mõjuvuse suurendamiseks lisas Ray teisigi pildiridu nagu laadaplatsi valguspeedelduse, oma varjuga tantsiva paberist auto kujutise. Filmi viimaseid sekundeid täidavad omaaegse tuntud Montparnasse’i modelli Kiki valgustriipudega kaetud alasti kehast filmitud kaadrid.
Emak-Bakia (18 min, 1926) läheneb Man Ray 1920-ndail filmitud filmidest enim dadast mõjutatud sürrealismile. Ka tekitab see ehk kõige enam hämmeldust, sest siin on näha tunduvalt rohkem omapäraseid abstraktseid kujundeid kui kunstniku hilisemates filmides . Seetõttu kuulub film kokku kunstniku varase eksperimentaalfilmiga „Le Retour à la Raison". Ometi on see tehnilises plaanis keerukam , sest filmis on kasutatud katkestusi, kujundite üksteisega katmist ja aegluubis liikumist. Mäng valgusefektidega on varasemaga võrreldes põnevam ja keerukam. Abstraktsete kujundite vahele on Ray põiminud argielu realistlikke detaile, inimesi ja maastikku. Nii uuris ta metoodiliselt liikumise, kujundi ja valguse kunstilise käsitlemise võimalusi. Filmi salapärane pealkiri olevat tuletatud baskikeelsest väljendist, mida võiks tõlkida sõnadega „Ära tüüta mind". Nagu kogu sürrealistlikus kunstis tegeldakse ka siin unenägude ja ihadega. „Emak-Bakia’t" võib kirjeldada kui naise ihadest kõnelevat unelust, kus tegelikud seksuaalsed kogemused transformeeritakse abstraktsete mõtete ja kujutluste mülkaks. Meie ees avaneb üheaegselt naise tegelik ja unenäoelu, mis on omavahel lootusetult läbi põimunud ja teineteisest sõltuvuses. Kunstnik näib osutavat asjaolule, et inimese kehaliste naudingute ja vaimse maailma kokkukõlasid on lootusetu ratsionaalselt selgitada.
"L'Étoile de Meri" (15 min, 1928) võib pidada kunstniku suurimaks meistriteoseks. Filmi aluseks on sürrealistliku luuletaja Robert Desnos' avaldamata luuletus . Film on katse esitada poeesiat visuaalsel kujul. Erinevalt varasematest filmidest näeme ekraanil realistlikke, mitte abstraktseid kujundeid, kuid sellest hoolimata on tegemist jutustamist vältiva linateosega. Ka selles filmis on Ray eksperimenteerinud valguse ja kaameraga, kasutades mh lähiplaane, moonutusi, fookusest väljas pilti.
1920. aastate teisel poolel väntas Ray filmid, mida iseloomustatakse mõistega „kinematograafiline poeesia". Nende hulka kuuluvad ka „Emak-Bakia" ja „L’Étoile de mer", milles režissöör püüab „viia vaataja värske õhu kätte, anda talle staari roll, et lahendada isiklikke probleeme." Nii pidi teostuma unistus olla ise poeet ja kunstnik. 1930-ndatel loobus Man Ray filmide tegemisest ning pöördus tagasi maali ja fotograafia juurde.

5. Skulptuur

Man Ray skulptuurid olid sürrealislikud objektid. Ready -made objekte kasutas Marcel Duchamp ja teised dadaistid. Need olid tehases toodetud esemed, mida esitleti kunstiteostena. Man Ray modifitseeris neid sürrealistlikeks, kinnitades neile tavakasutuseks sobimatuid või üllatavaid detaile. Objektidest on enamasti piiratud arv originaalkoopiaid.
„The Gift “ oli 1921. aastal loodud objekt. See kujutas endast triikrauda, mille tallale oli kinnitatud neliteist teravikku. See on kahe võõra objekti üheksliitmine. „Kingitus“ on irooniline nimetus esemele, mille puhas ebapraktilisus teeb sellest halva kingituse. Man Ray pööras kasuliku kasutuks, võttes triikraualt selle funktsiooni.
1923. aastal valmis readymade'ina „ Object to Be Destroyed“. See oli metronoom , mille pendlile oli kinnitatud foto silmast. See hävitati 1957. aastal ning taastati 1958 ja nimetati ümber kui „Indestructible Object“.
Need kaks on vahest kaks kõige enam tuntud Ray objekti.
Man Ray „Autoportree“ 1916