Maailm suurfirmade haardes (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Rahvusvaheliste suhete instituut
MAAILM SUURFIRMADE HAARDES
Referaat
Õppeaine : Rahvusvaheline poliitökonoomia
Juhendaja : Vanemteadur Toomas Varrak
Tallinn 2015
SISUKORD
Sissejuhatus…………………………………………………………………………….3
MAAILM SUURFIRMADE HAARDES…………………………………………..4
Kokkuvõte……………………………………………………………………………..9
Kasutatud kirjandus…………………………………………………………………..11
SISSEJUHATUS
Piirideta maailm, kapitalismi võit kommunismi üle ning Ameerika Ühendriigid , kui maailmariigi ja kapitalismi kantsi on viinud tänapäeva maailma selleni , et ka firmad on üle kogu maailma saanud ilma suuremate probleemideta laieneda ning oma haaret suurendada. On tekkinud suurfirmad ehk multinatsionaalsed korporatsioonid, mida ei ole enam võimalik identifitseerida ühe spetsiifilise riigiga. Ettevõtted on kasvanud omaette riikideks. On tegu riikidega riikide sees. Seda kõike arvesse võttes on tänapäeva mitmekihilises ning tihti ka komplitseeritud maailmas tekkinud täiesti eraldi olevad vormid, mis elavad iseenda elu. Multinatsionaalsed korporatsioonid kui sellised ei ole enam juhitavad ega saa neid ka vaadata kui lihtsalt firmasid. Pigem on tegu omaette riikidega, kus on olemas eraldi seadused, huvid, inimesed, toetused, nii nagu seda normaalses riigis ikka on. Selline olukord on aga viinud asjalood nii kaugele, et globaalsetele korporatsioonidele, kelle aastakasum on suurem kui Eesti Vabariigi aastane eelarve, võivad väga paljudes maailma riikides teha mida hing ihaldab. Kuna konkurents on tugev ning igaüks soovib saada kasumit on väga paljud inimesed, riigiisad sealhulgas, valmis selleks, et saada ülemaailne korporatsioon endale – selleks muudetakse seadusi, petetakse omaenda inimesi või vaadatakse reeglitele, mis on üldtuntud, läbi roosade prillide. Ühesõnaga saavad tänapäeva multinatsionaalsed korporatsioonid teha mida hing ihaldab ja olgu reeglid, kuidas on, saavad nemad reegleid muuta või siis teha seda, mida hing ihkab. Isegi Lääne suurriigid , nagu seda on USA või Saksamaa on paljuski nende firmade poolt mõjutatav. Endised valed tehakse tõdedeks, seadused inimeste heaks muutuvad korporatsioonidele meeldivaks. Käesolevas referaadis tulebki juttu sellest ning töö autor proovib oma arusaamisega ja läbi David C. Korteni raamatu „Maailm suurfirmade haardes“ kirjutada multinatsionaalsetest korporatsioonidest ja nende tegemistest maailmas, et saavutada kasu ning võimu endale tähtsates asjades.
MAAILM SUURFIRMADE HAARDES
Tänapäeva maailm on oma olemuselt see sama, mis ta oli 10, 50, 100 aastat tagasi. Inimesed käivad ikka tööl, iga hommik algab päikesetõusuga ning lõpeb päikeseloojanguga ja vahetevahel sajab. Aastas on neli aastaaega : kevad, suvi, sügis, talv. Kõik see on sama, mis ta oli varem. Lihtsalt elu, kui selline on muutunud teistsugusemaks. Tänapäeval on olemas internet , sotsiaalmeedia , mobiiltelefonid, inimestel on vähem vaba aega, kogu elutempo, kui selline on läinud kiiremaks. Maailm on muutunud väiksemaks, endised piirid on kadunud. Kui varasemalt pidi Euroopasse minekuks olema rikas või siis sõitma üle nädala rongiga ühest kohast teise, siis tänaseks ajaks saab lihtsalt osta lennupileti ja olla juba paari tunni pärast soovitud sihtkohas. Kaugemate kohtade jaoks peab natukene rohkem kannatust varuma. Sama lugu käib nii äri tegemise kohta, kui ka firmade kohta. Ettevõtted, kui sellised ei ole enam lokaalsed viies läbi oma äri ühes linnas või siis ühes riigis. Selle asemel on praegusel ajal edukas just see, kes suudab oma tooted üle kogu maailma viia. Globaalsus on edukuse võti. Nii ongi tekkinud ülemaailmsed rahvusvahelised organisatsioonid , nagu seda on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (lühendatult ÜRO või siis tuntuma nime all inglise k. UN ehk United Nations). Sama lugu on juhtunud ettevõtetega. Oma haaretelt on nad sama tugevad, kui seda ülemaailmsed rahvusvahelised organisatsioonid, kasumite poolt edukamadki. Igaüks meist teab Coca -Colat, McDonald´s-it või siis Volkswagenit. Hästi tuntud, populaarsed ja globaalsed, nagu seda on Ühinenud Rahvaste Organisatsioongi, lihtsalt põhimõtted ja eesmärgid on teised.
Vanuse poolt vaadates on aga tänapäeva globaalsed suurkorporatsioonid noored. Heal juhul on mõni neist üle 100 aasta vana, enamik on nooremad. Tänapäeva arvuti-ning tarkvarafirmade puhul võib rääkida juba 20 aastast.
See, aga ei tähenda, et vanus on tähtis. Hoopis vastupidi. Paljude ettevõtete puhul ei mängi see enam mingit rolli. Tähtsam on uute lahenduste välja mõtlemine, mingi uue asja leiutamine, probleemide lahendamine, innovatsioon . Suured multinatsionaalsed korporatsioonid, kes on levinud üle kogu maailma on suure haardega. Sellega kaasneb võim, manipuleerimine, vassimine, konkurentide äraostmine või siis raskeimal juhul hävitamine (juhul kui jõud enam üle ei käi ning läbirääkida pole võimalik) või siis tugev konkurents (juhul, kui konkurent on sama tugev ja osav, kui seda teine). Samuti ei saa üle ega ümber poliitikute äraostmisest, nendega manipuleerimisest, ühesõnaga kõigest sellest, mis seaduseloojate poolt nendele (suurkorporatsioonidele) elu kergemaks teeks. Korporatsioonide kergema elu koha pealt on mõeldud keskkonnakaitsega seotud seaduste kergendamist, tegevuslubade kiiremale kättesaamist, bürokraatia vähendamist. Suurfirmadele paremate tingimuste välja kauplemine toimub paljuski ilma arvestamata tavarahva huvisid, mille tõttu eriti arengumaades on levinud inimeste ära kasutamine (nt. väga rasketes töötingimustes üle 12 tunni töötamise sund, lapstööjõu kasutamine olematu palga eest). Nendes riikides, kus seadusandlus on nõrk, altkäemaksu maksmine tavanähtus, keskkonnanõuded nõrgad või üldse puuduvad ning firma omanikel, kellel on palju ressursse ning võimu on sealsetel elavatel inimeste multinatsionaalsete korporatsioonide vastu vähe välja panna. Suurfirmade jaoks on sellised riigid kerge saak ja mitmetel aladel, mis nõuavad palju tööjõudu ja kergeid keskkonnanõudeid ideaalne paik, kus oma äri ajada. Tekstiilitööstused ning kosmeetikatööstused paistavad selle koha pealt eriti silma. Suured ülemaailma tuntud rõivabrändid, nagu näiteks H&M, Primark, Nike, Levis ja teisedki on liigutanud oma vabrikud kalli tööjõu ja karmide seadustega arenenud maadest kolmandatesse riikidesse, kus sellised asjad, nagu tööõigused, kindlad tööajad, töötamiseks vajalikud tingimused on nõrgad või siis üldse puuduvad. Liiga tihti on ette tulnud uudiseid, kus räägitakse Indias või Malaisias toimunud suurpõlengust mingis multinatsionaalse suurkorporatsiooni hoonetes, mille tõttu on väga palju inimesi surma saanud, kuna tingimused töö tegemiseks olid viletsad ja selline asi, nagu elementaarne turvanõuetest kinnipidamine, kontroll ning väljapääsuuksed kas puudusid või siis oli neid väga vähe. Tihti esineb sellistel juhtudel teateid tööjõu ärakasutamisest, mõnedel puhkudel isegi räägitakse lapstööjõu kasutamisest, mis tänaseks on enamikes riikides keelatud. Sama lugu käib ka kosmeetikatööstuse gigantide kohta ning kindlasti ei ole ka teiste tootmissfääride multinatsionaalsed suurkorporatsioonid puhaste kätega.
Nende jaoks on tegu lihtsalt äriga, mille aluseks on suured tulud ja võimalikud väiksed kulud, mille jaoks oldakse valmis kõigest ja kõigist üle minema. Tänapäeva maailmas on ülemaailmsed suurkorporatsioonid oma töös nii edukad , et samu asju (väiksemas mastaabis) suudetakse läbi viia isegi arenenud riikides. Selliste juhtumite kohta pole küll palju viiteid ega uudiseid, küll aga saab tõdeda, et sellised asjad väiksemal määral on võimalikud. Üks hea näide selle kohta oleksid valimised, mis eriti Ameerika Ühendriikides sõltuvad annetustest, kogumisõhtutest, niinimetatud „kingitustest“. Andes presidendi-või senaatorikanditaatidele raha saavad suurkorporatsioonid tulevasi rahva poolt valitud saadikuid mõjutada endale meeldivas suunas. Kindlasti ei ole puudust ka väiksema kaliibriga ametnikest, inimestest, kes teatud summa või privileegide eest on nõus multinatsionaalseid firmasid aitama .
Keskmise sissetulekuga elanikkonnale ja kõige madalamale ühiskonnakihile ei ole multinatsionaalsete korporatsioonide suur mõju hea. Paljud analüüsid (USA-s on 1971 -2011 aastani tõusnud ühiskonnakihtide vaheline palgajaotus kõige rikkamate puhul 14%-lt 20%-ni, samal ajal kui keskklass on langenud 61%-lt 51%-ni) näitavad seda, et tänu sellistele mahhinatsioonidele ja tegudele, mis suurfirmad korda saadavad muutuvad vaesemad inimesed vaesemaks ning rikkamad inimesed rikkamaks . Ütlusel, et igaüks on oma õnne sepp ei ole sellisel juhul mingit alust. Ettevõtete põhiline olemus on kasumi suurendamine ning kulude kärpimine. Sellele aitab kaasa nii tehnoloogia võidukäik, mis võtab tavalistelt inimestelt ära töö, sest nende ülesanded antakse robotitele või siis arvutisüsteemidele. Samuti on paljude töökohtade puhul tegu teadmistepõhisema tööga, millele paljud inimesed kandideerida ei saa, sest firmad ei panusta nii suurelt haridusse ehk siis sellesse valdkonda, selle asemel läheb väga suur osa rahast toodetud kauba turustamisesse või siis igasugustesse lisapalkadesse firma omanikele. Lisaks sellele viivad arenenud maadest firmad tööjõukulukamad tootmisprotsessid kolmanda maailma riikidesse, kus saab väiksema raha eest rohkem töölisi ära kasutada. Nii, et asjal on mitu külge. Siinkohal tasub veel ära mainida, et riikide haridussüsteemid ei jõua järgi tööjõuturu vajadustele, mille tõttu on paljudes riikides tegu ebavajalike alade (nt. hispaania filoloog , filosoofia õpetaja jne) ületootmisega. Siinpuhul paistab kahjuks ka Eesti oma haridussüsteemiga silma, kui ebavjalike alade ületootja. Küll, aga on läbi viidud kõrgharidusreform ning tulevikus on lootust selle olukorra paranemisele. Infotehnoloogia ja loodusteaduste aladele on suuremat rõhku pandud ning ka riigi poolt sellesse investeeritud.
Multinatsionaalsete suurkorporatsioonide tegevus ei ole paljudel puhkudel hea keskkonnale. Firmad on väga tragid ära kasutama seaduseauke, nõrka riigisüsteemi, korrumpeerunud ametnikke selleks, et ei peaks kulutama tootmisel ekstra keskkonnanõuete peale, mis tähendab ettevõttele alati lisakulusid. Kahjuks on siinpuhul eriti ärakasutatavad kolmandad riigid, kus seadusandlus ja riigikord pole nii tugevalt välja kujunenud, nagu ta on seda jõudnud teha arenenud riikides. Nende riikide puhul tuleb alatasa teateid väljasurevatest loomaliikidest , joogikõlbmatutest veekogudest , hävitatud või hävinenud metsadest ja maast, inimtervisele kõlbmatust õhust, kõike seda just tänu keskkonnareostusele (nt. Hiina suurlinnades levinud sudu, millepärast sealsed inimesed peavad kandma hingamisteid kaitsvaid vahendeid õhu ebapiisava kvaliteedi tõttu). Multinatsionaalsed suurkorporatsioonid oma kulude kokkuhoius ning mittehoolimises paistavad loodust pidamas mitte millekski. Nende jaoks on see lihtsalt üks takistus, mis on alati pinnuks silmas, kui on tarvis kuhugi investeerida või tootmist laiendada. Pärast antud ettevõtete võidukäiku jääb maha ära kasutatud maa, mis heal juhul on pärast paarikümmet aastat suuri investeeringuid selle puhastamisele uuesti kasutatavad. Kahjuks kolmandates riikides jääavad need tihti nii, kuidas on, mistõttu sealne keskkond on pärast nimetatud firmade tööd elamiskõlbmatu. See, aga omakorda põhjustab suuremaid rahvaste liikumisi , mis avaramas plaanis mõjutab riike ning nendevahelisi suhteid, mistõttu on paljudel kordadel tekkinud relvastatud konfliktid eskaleerudes lõppenud sõja ning suurte inimkaotustega. Keskkond, kui selline on tegelikult väga habras asi ja kui seda mõjutada, siis väga tihti on nii, et eelnevalt olnud olukorda pole enam võimalik taastada. Tulevikuks prognoositakse isegi sõdu ressursside pärast, mis kõik on alguse saanud suurte firmade hoolimatusest.
Suured ülemaailmsed ettevõted on tekitanud ka olukorra, kus firmade juhid on suured otsustajad ning nende taskutesse voolab kogu firma poolt saadav kasum. See aga tähendab, et näiteks kui Ameerika Ühendriikides saab ettevõtte juht elada nii, kuidas soovib lubades endale viietärni hotelle, kalleid autosid, uhkeid pidusid, rohkem maju, kui elamiseks tarvis, siis lihttööline, kes kusagil Mehhikos saab päevas mõnedollarilist palka peab alati muretsema uue päeva eest ning elab peost suhu. See omakorda suurendab erinevate klassikihtide vahelise lõhe suurenemist , kus samas linnas on getod, kus elavad vaesed ja veidi eemale on tekkinud rikaste elurajoonid. Loomulikult pole getos elu selline, nagu ta seda rikastel on. Getos elavatel inimestel tihti puuduvad haiglad, elamisvääsed elukohad, kui aga samal ajal on rikaste rajoonis kõik alates haiglast kuni maniküürisalongini olemas. Tekib kihistumine , mis omakorda viib ühiskonna erinevate kihtide vahelisele hõõrdumisele, mis heal korral võib lõppeda rahumeelselt, halvemal juhul aga inimeste elude kaotusega. Rikkuse kogunemisega ühte kohta ja teises kohas vaesuse suurenemisega tekib olukord, et kui üheskohas on toitu ülearu, siis teisel pool on nälg ja veepuudus. Sellest omakorda on tänapäeva maailmas tekkinud ressursside mõttetu raiskamine, millepärast tulevikus ei pruugi kõigile maa peal elavatele inimeste elamiseks kõlbulike võimalusi jääda. Iga aastaga maailams elavate inimeste arv suureneb ning ressursid vähenevad. Kui tulusid ei suudeta paremini ära jagada ja ressursse mõistlikumalt kasutada võime leida ennast olukorrast, mille puhul peab kas planeedilt lahkuma ( otsides teisi eluks kõlbulikke planeete) või siis võidelda selle peale, kes saab süüa täna ning kes mitte.
Multinatsionaalsete korporatsioonide juhtide, kui otsustajate, olukord kätkeb endas seda, et kelle käes on raha, sellel on võim. Liigagi tihti on kuulda poliitikutest, kes on ka suurte firmade juhid või siis ametnikest, keda toetavad nende teel tippu suurkorporatsioonide juhid näiteks USA praegune välisminister John Kerry, kes on abielus Teresa Heinziga, kes on samanimelise korporatsiooni juht). Võim, mis tuleb rahvalt paistab ära kaduvat. Rahvas küll valib omale saadikud, kes neid esindavad parlamendis ja valitsuses, küll aga lõpus täidavad riigiorganid enam ettevõtete, kui seda rahva tahet. On olemas nagu demokraatia, samas aga ei ole ka. Mida aeg edasi, seda enam jääb mulje, et demokraatia, kui selline on lihtsalt ilus viis tavalisele rahvale puhuda kõrva seda, mida nad tahavad kuulda, samal ajal, aga teostades multinatsionaalsete suurkorporatsioonide tahet. Kõik käib tänapäeva kapitalistlikus maailmas ümber raha ning eriti poliitikas on raha oluline. Riigiametnikud saavad oma koostöö eest abi multinatsionaalsete suurkorporatsioonide firmade juhtidelt, kes jagavad seda eeldusel , et nende mõtteid võetakse kuulda.
KOKKUVÕTE
Tänapäeva multinatsionaalsed suurkoporatsioonid on oma olemuselt nii suureks ja võimsaks kasvanud, et neid saab võrrelda eraldiseisvate riikidega. Suurettevõtetel on palju sarnasusi ainukese vahega, et ettevõtte ülesanne on teenida kasumit, riigi ülesanne on hoida ning aidata enda riigi sees elavaid inimesi. Seeläbi on juba algusest peale nende kahe poole vahel erimeelsused olemas. Olukord on tänapäeval aga nii kaugele läinud, et kui firmade pool teenib aina suuremaid kasumeid, siis riigid peavad kas laenu võtma, oma seadusandlusi firmade jaoks alandama või siis kuludelt tagasi tõmmata (riik ei ole hea ettevõte). Selletõttu võivad paljud inimesed kannatada, sest tihtipeale viivad multinatsionaalsed suurkorporatsioonid riikides läbi ettevõtmisi, mis kas halvendab inimeste elu või siis kahjustab keskkonda. Firmad loomulikult rikastuvad ja tugevnevad, küll aga riikide probleemid suurenevad. Praegusel ajal on ka tänu suurele rikkusele ning inimeste ahnusele ohus ka riikide demokraatiad, sest seaduseloojad pole kitsid multinatsionaalsete suurkorporatsioonide tähelepanu ja investeeringute puhul riigis kergendama üleüldisi regulatsioone või seadusi, mida eelnevalt on vastu võetud oma rahva heaolu silmas pidades, oma rahva tungival soovil. Nende käes, kellel on raha, nende käes on võim.
See aga ei tähenda, et kõik oleks veel hukas . Olukord on veel päästetav. Lihtsalt selle saavutamiseks tuleb kõigi osapoolte vahel sisse viia kindlad reeglid, mida ka kõik osapooled peavad järgima. Samuti saavad siinpuhul riigiametnikud oma rahva heaks palju asju ära teha võttes majanduselus rohkem sõna ning olles oma sõnades ja tegudes sama kindlad, kui valimislubadustes. Tavainimestel on võimalus midagi teha läbi erinevate protestiliikumiste, murekohtadele viitamise, kõnelustes korporatsioonide esindajatega asjades, mis puudutavad ka tavainimesi.
Multinatsionaalsed suurkorporatsioonid peaksid aga mõistma hakkama enda poolt tehtud otsuste laiemaid tagajärgi. Enam ei saa vaadata asju oma mätta otsast, sest tänapäeva globaalses maailmas on kõik asjad omavahel mingit moodi seotud. Seda küll aga peavad korporatsioonidele näitama nii seaduste kehtestamise , trahvide andmisega, protestiliikumiste läbiviimisega nii tavainimesed, kui eelkõige riikide valitsused.
KASUTATUD KIRJANDUS
Business Pundit (2011) „10 American Politicians Who Are Stinking Rich“. Kättesaadav internetileheküljelt:
http://www.businesspundit.com/10-american-politicians-who-are-stinking-rich/ , 16. aprill 2015.
Korten, D. C. (1995) Maailm suurfirmade haardes. San Fransisco: Berrett-Koehler Publishers. Tõlge eesti keelde Merit Kiili ja Tänapäev (2000). Tallinn: AS Pakett trükikoda.
Pew Research Center (2012) „The Lost Decade of the Middle Class“. Kättesaadav internetileheküljelt:
http://www.pewsocialtrends.org/2012/08/22/the-lost-decade-of-the-middle-class/ , 14. aprill 2015.