Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest.
Kordamine lüürika 1.Mis on lüürika? Luule 2.Mis on luuletuse tunnused? Riim, salm, rida, rütm 3.Mis on stroof? Salm 4.Mis on värss? Rida 5.Milline on paarisriimi skeem? AABB 6.Milline on süliriimi skeem? ABBA 7.Milline on ristriimi skeem? ABAB 8.Mis on vabavärss? Luuletus, mis ei riimu. 9.Mis on epiteet?Too näide! Omadussõna, mis tõstab esile midagi olulist nt. katkine trepp, käänuline tee. 10.Mis on metafoor?Too näide! Tähenduste ülekandmise sarnasuse alusel nt. jääpurikad nutavad 11.Mis on isikustamine ehk personifikatsioon? Elutule antakse elusa võimed. 12.Mis on võrdlus?Too näide! Üht asja, olendit, nähtust võrreldakse teisega nt. loll nagu saabas. 13.Mitmest osast
Algriim - Alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla [Häälikute kokkukõla] Alliteratsioon - algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. [venda kuulis, vasta kostis] Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe [madal - sügav, vähe - palju, alustama - lõpetama] Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.] Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"]
kaheks. Heksameetris on kirjutatud näiteks Homerose eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Eesti kirjanduses on seda kasutanud Juhan Sütiste (18991945). Näiteks: Pakase taeva all külmetab päikese kohmetund nägu + + / +// + / + + / + + / + + / + siniste varjude viir vöötideks lõhestab maa. Tuuled on vajunud vette ja jooksmisest väsinud meri vaibudes randa on toonud hapra ning vahuse jää. (Juhan Sütiste.) idüll antiikse bukoolilise luule liik, lühike luuletus, mis kujutab idülliliselt külaelu. Idülli kui zanri looja on Antiik-Kreeka poeet Theokritos (sünd. u. 305 e.Kr). Tema idüllide sisuks on karjaste vestlused, võistlused, tundelised kõnelused, keelepeksmised jm. Näiteks Theokritose idüll "Naised Adonise peol". inglise sonett vt sonett. inversioon ebatavaline sõnade järjekord lauses. Oluline sõna asetatakse lauses tavatule kohale, tuues selle niiviisi esile. Näiteks: Jäi igatsus, vallutav, võimas, jäi mälestus, ilus ja suur
sündmustik, pika ajavahemiku kujutamine ja suur tegelaste hulk. ● Jutustus- teda iseloomustavad rahulik kulg ja vaba vorm. Lühem ja väiksem arv tegelasi. ● Novell- tiheda sündmustikuga lühijutt, mis keskendub sündmustikus vaid kõige olulisemale. Tegelasi vähe, tekst tihe ja pingeline. ● Lühijutt- novellist lühem ning ka vabama, kuid täielikumalt välja arendatud hõlmavama elukujutusega kompositsioon. ● Valm- õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas. Valmi tegelased on enamasti loomad, kes kujutavad erinevaid inimtüüpe ( näiteks rebane- kaval, jänes- arg, hunt- kuri jne). Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Mõisted: ● Süžee- autori poolt korraldatud teose kunstlik sündmustik ● Miljöö- õhkkond, milles tegevus toimub. ● Karakter- väljendab iseloomude tüüpilisi jooni, kuid nad peavad sarnastes
käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA ZANRID: eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus komöödia koomilise lugulaul · värss luuletuse rida. sisuga näidend · ulatuslik Värsirida ei pea · naeruvääristatakse · jutustava sisuga moodustama terviklauset, inimeste pahesid (rumalus, · värssides kirjutatud mitu värssi võivad ahnus jne) ja ühiskonna · põhineb rahvalikel moodustada ühe lause või negatiivseid jooni
Novell on tihedalt läbi komponeeritud ja lõpplahendus on ootamatu ja üllatuslik ehk puänt. Novelli struktuur: sissejuhatus, sõlmitus, arendus, kulminatsioon, pööre, puänt. Zanri rajaja G. Boccaccio (14. saj It) ,,Dekameron". Kuulsaid novelliste ja nende novelle: Tsehhov "Daam koerakesega"; Eestist Tuglas ,,Toome helbed", Tammsaare ,,Tähtis päev" VALM tegelasteks loomad, kelle all mõeldakse inimloomusi (nt rebane kaval jne), lõpus alati moraal ehk õpetussõna. Nt ,,Rebane ja hapud viinamarjad" MINIATUUR lüürilise sisuga lühijutt, esitatakse mingi pilt, lühike sündmus, tähtis on meeleolu. Nt Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 4. LÜÜRIKA ehk luule. Luule tunnused on lüüriline, poeetiline sisu, rütm ja riim. Vormi põhjal jaguneb kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Stroof ehk salm on sisuline tervik, värss on luuletuse rida. Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu
4. Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe. Näiteks madal sügav, alustama lõpetama, vähe palju. 3. Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel. 4. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 5. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. 6. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. 7
liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustab teose stiili. Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustab teose stiili. Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4. Mis on žanr? Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama,
LÜÜRIKA üks kolmest kirjanduse põhiliigist eepika ja dramaatika kõrval. Kujutatakse lüürilise minaisiku sisemisi elamusi, tema hinge- ja mõtteliikumisi tundelises vormis. Iseloomustab rütm, riim ja kujundlikkus. Luuletused jagunevad: lüürilisteks (tundelised, emotsionaalsed), eepilisteks (jutustavad, nt eepos) ja lüroeepilisteks (eelmise kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan). Riim sarnasekõlaliste sõnade kordumine. Jaguneb: paarisriim (aabb), ristriim (abab), süliriim (abba), segariim (aabcbcdd). Stroof luuletuse salm. Värss luuletuse rida. Vabavärss luuleread erineva pikkusega, nad ei jagune stroofideks ega riimu omavahel. Tekst esitatakse vabalt voolavana. Sonett 14 värsist koosnev lüüriline luuletus. Värsid jagunevad salmidesse harilikult 4+4+3+3 järgi.
Antonüümid vastandsõnad Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend Arvustus e. retsensioon- zanr, mida iseloomustab kriitilisus. Ülesandeks käsitleda, analüüsida, tutvustada ja ka reklaamida uut raamatut, näidendit või filmi. Assonants- sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõge enam mõjutanud 18. sajandi oti rahvaballaadid. Tuntud ballaadimeistrid on, Johann Wolfgang
5.Muistend ja selle jagunemine?(aja jne) 6. Mis on naljand jam is pajatus? 7.Rahvaluule väikeliigid mõistend?(näide) Kirjandus Eepika Lüürika Dramaatika (jutustav kirjandus) (luulekirjandus) (näitekirjandus) Eepos ood tragöödia Romaan pastorad komöödia Jutustus sonett draama Novell ballaad Reisikiri poem Päevik haiku Miniatuur lüüriline luuletus Proosaluuletus Luule kujunes tantsu saatelaulust, kui sõnalise osa tähtsus suurenes. Luulel on 3 peamist vormitunnust: Riim- sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Rütm- põhineb sõnarõhul ja häälikute pikkused.
Zanrid tekivad kokkulepete tulemusena. Vorm, kompositsioon ( nt värsiread ), maht ( nt novell < romaan ), narratiivsus/mittenarratiivsus, modaalsus ( sõnaraamat, komöödia jne ), temaatiline sisu jne 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Luule mõiste tähistab kõiki värss- e seotud kõnes teoseid. Luule võib olla eepiline( kirjeldav ) ja lüüriline ( tundeline ). Luule mängib määravat rolli lüüriline alge. Sonett, haiku, poeem, ballaad, värssdraama, värssromaa, eepos. Lüürika - on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Ood, hümn, eleegia. Tuntumad zanrid (1) ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele, nähtusele, ideele vms, on iseloomulik sinavorm ja retooriline pöördumine
põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Žanr – kirjanduse (või muu) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil Žanri areng – lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, žanripuhtus – tänapäeval žanridünaamika Žanri tähtsus – esteetiliste võtete summa, arusaam struktuurist ja ainesest Antiikaja põhižanrid: lüürika, eepika, draama Lüürika o Sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka o Tähtsus suurenes romantismiperioodil o Luuletaja kogemuse vahendus o Sisemaailma elamused o Subjektiivne, isiklik Lüüriline luule – 1 mulje, idee, sündmus Narratiivne – süstemaatiliselt arendatud süžee Dramaatika o Tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto,
(metafoor, iroonia vms); strukturalism (kirjandust vaadeldakse struktuurina, mis eraldatud ajahetkest) 6. Luuleteksti ja proosateksti erijooned Luule, lüürika, poeesia tähendab värsskõnes ehk seotud kõnes loodud teoseid Värsivorm on seotud emotsiooniga. Emotsionaalse pinge väljendamiseks kasutati rütmilist väljendust. Algselt kuulus kokku muusika ja tantsuga (lüürika vrd kreeka k. lyra) Lüüriline mina vaatepunkt, millest lähtuvalt luuletus on kirjutatud Luule kolm olemuslikku joont: 1) luulel on eriline sisu, 2) luulel on vähem või rohkem eripärane vorm ja 3) sellel on eriline mõju või efekt. Luule vorm: · Keskne erinevus on rütmi olemasolu, mis varieerub ja kordub. Luulele omane välistunnus on ka see, et teksti osa (segment) on teisest samasugusest eristatud pausiga. · Riimid ja teised kõlakujundid iseloomustavad samuti luuleteksti vormiplaani.
Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh, anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte
Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Värss - lad. k. kirjarida
Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased? Millise mulje ta jätab? Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse?). 4. Tegelase suhe ümbritseva maailmaga (Kuidas suhtub tegelane teda ümbritsevasse maailma? Kas ta elab loojana või tarbijana? Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas?) EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA LIITVORMID Eepos Rahvalaul Tragöödi Poeem · kangelas- ja kunsteepos · regivärsiline e vanem Komöödia Romaan (vt lisalehelt) · riimiline e uuem Ballaad Novell Hümn Tragikomöödia Lüroeepiline · novellett, miniatuur, Ood Lühikomöödia rahvalaul skets, etüüd,
tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (18901946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920). aktsentueeriv värsisüsteem vt rõhuline värsisüsteem. akrostihhon luuletus, mille värsiridade esimesed tähed moodustavad kellegi nime, mõne sõna või fraasi. Näiteks: xxx Silmades taevas ja meri Inimene sinisilmne Nagu peoga kühveldet teri Imeline valge Meeled tuultele valla Uued vaod vaotuman palge Süda sädemeid kalla Tuli kõik neelab alla Voogab päev üle lõõsan maa Algaman merel kui tõus Lebada kauem ei saa Geenid veel jõus Eestimaa (Andrus Rõuk.) aleksandriin 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel.
Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt
- huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa - pikemates teostes on kõrvalteemad Idee - kirjandusteose peamine mõte - väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse Stiil - kõrge = pidulik, kõrgendatud - keskmine = neutraalne - madal = argipäevane Eepika ja selle alaliik eepos Eepika ja eepose seos - 18-19.sajand oli eepika võrdne eeposega - jutustav kirjandus tänapäeval Autor
L) (8) palindroom (Sure, sa vatsahaige regi, ahastavas erus! I.L) 8. Graafilised kujundid (ehk piltkujundid) (1) silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V) (2) anagramm sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. (3) palindroom on keelend, mis edas- ja tagurpidi lugedes on täpselt samasugune (kirik) (4) akrostihhon luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause (sini-must-valge) (5) piltluule (konkreetne luule jm R. M.) 9. Kõnekujundid e troobid. (Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?) (1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) (2)
Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile. Päripäeva lugemine - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub. Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Poeetiline keel - kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule on kuulamiskunst. Luule ehk poeesia on mõiste tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid; laiemalt vahel ka loomingut üldse. Luules ehk värsskõnes mängib määravat, kuigi mitte
6. häälikusümboolika 8. Graafilised kujundid. 1. Silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Badelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V.) 2. Anagramm- sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law -- woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. 3. Palindroom- on keelend, mis eds- ja tagurpidi lugedes on täpsemalt samasugune (kirik) 4. Akrostihhon- luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause piltluule (konkreetne luule jm - R.M.) 9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis? 1. Epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) 2
modifitseerivad (teisenema, muutma), neile vastu hakkavad jne. Valitseb ka zanrite paljusus. Üldiselt areneb zanr lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus, memuaar. 7.2. Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Kirjanduse põhizanrid pärinevad juba antiikkultuurist: lüürika, eepika ja dramaatika. Lüürika: Lüürika liigid ehk vormid on luuletused, nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19.sajandini peeti vähem oluliseks zanriks, tähtsus suurenes romantismiperioodil. On tugevalt seotud luuletaja kogemuse vahendamisega, sisemaailma elamustega, tunnetega ning sageli ,,minavormis". Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Eepika: nii proosa kui värsivorm. Zanrid on nt eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast
on matsile omast kindlust ja püsiväärtusi; taunib pealiskaudset vurlelikku elustiili VIII PILET 1. Ilukirjanduse põhiliigid ja zanrid skeemina 2. J. Krossi ajaloolised romaanid. ,,Keisri hullu" probleemid ja peategelane kui mõistatuslik maailmaparandaja. Vastused: EEPIKA e jutustav kirjandus Muinasjutt, anekdoot, jutustus, 3, eepos, novell, romaan LÜÜRIKA e luule Ood e ülistuslaul, haiku, pastoraal e karjaselaul, valm, ballaad, lüüriline luuletus DRAMAATIKA e näitekirjandus Komöödia, tragöödia, draama ,,Keisri hull" Probleemid: Võimu ja vabaduse probleem. Romaanis käsitletaval ajal ei olnud lihtrahval sõnavabadust. Sõnavabaduse puudumise tõttu sattus Timotheus von Bock Venemaa tsaariga pahuksisse. Kuigi Timo mõtted olid õiged ja lihtrahva seas elades teadis ta, mida kogu rahvas soovis, leidis tsaar, et võimuvastane tuleb ühiskonnast eemaldada. Vanglasse
põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval ž anrid ünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane
sõnadest imevägi, nõiavägi); o jooksul ja kestel - aja jooksul, õhtu jooksul, elu kestel jt. Sidekriipsu õigekiri Sidekriipsul on 3 funktsiooni: 1. ühendav - seob sõnad liitsõnaks, nt T-särk, Viljandi-suurune jt; 2. asendav - tähistab liitsõna korduvat sõna, nt teede- ja majandusminister, poolaasta- või aastatellimus jt. Täpsemalt 3. lugemist hõlbustav - pikemates liitsõnades, nt korvpalli-meistrivõistluse, jää-äärne, pool-elutu jt. Kõige vabam on lugemist hõlbustava sidekriipsu kasutamine, kindlamalt on reeglistatud liitsõnade sidekriipsukasutus. Kontekstireegel - Kui täiendsõnal on täiend, kirjutatakse omadussõna eelnevast sõnast lahku. Kokku- ja lahkukirjutamise ülevaade Tüüpsõna aitab reeglit meeles pidada ja krjutamisprotsessis samalaadset sõna ära tunda. Täheortograafia Õigekirjareeglid on enamasti kokkuleppelised. Kuigi eesti keeles kirjutatakse suhteliselt
) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, zanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks zanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli `minavorm' Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika zanrid: nt. tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto,
) Kuidas määratleda kirjandust (4 põhitüüpi)? Kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon (imaginative writing, belles lettres), al. 18. saj lõpust Kirjandus kui keel(e funktsioon), poeetiline keel, intergreeritud keel Kirjandusteos kui esteetilist väärtus kandev objekt Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika: luule, žanrid: nt. sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ Sisemaailma elamused v. tunded Subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Lüürilise mina vaatepunkt, ei = autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane Dramaatika žanrid: nt
kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Zanr - on kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stiililiste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil. Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? - on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst,