Ludwig van Beethoven (2)

Sissejuhatus
18. sajandi keskel kujunesid instrumentaalmuusikas uued väljendusvahendid ja vormid. Viimased olid klassitsismiajastu ratsionalistlikele ideaalidele vastavalt üsna rangelt ja mõistuspäraselt reglementeeritud ning mõneti vastuolus vaba kunstilise väljendusega. Samas ilmus kõrvuti klassitsistlike tendentsidega nii muusikasse kui kirjandusse juba sajandi keskel tundeline , vararomantiline suund. Uus muusikaline keel ootas aga keniaalseid loojaid, kes vastandlikud suunad, väljenduse ja vormi tugevasse tervikusse ühendaks.
Klassikalise stiili kujunemise selles järgus kerkis esile ka helilooja Ludwig van Beethoven (1770 – 1827). Beethoven kuulub kolmanda suurmehena Viini klassikute triaadi. Beethoven alustas 1780. aastal teistsuguses muusikalises keskkonnas, mida iseloomustavad juba väljakujunenud stiil ja žanrid. Muutunud oli publiku muusikakogemus. 18. sajandi esimesel poolel olid ühiskonnas alanud olulised sotsiaalsed muutused ning kodanliku publiku eelsitused tõrjusid aegamisi kõrvale õukondliku muusikamaitse. Prantsuse revolutsiooni aegadel said need muutused määravaiks Euroopa kõigis suuremates muusikakeskustes.
Valisin selle teema, sest minu meelest ei ole Beethovenile võrdset heliloojat. Tema muusika on ülev ja dramaatilise väljendusega. Ka Beethoveni elulugu on huvitav, sest hoolimata raskest saatusest suutis ta luua suurepärast muusikat.
Selles töös vaatlen lähemalt Beethoveni lapsepõlve, millest on vähe teada; peatun tema elulool; kujunemisaastail ja loomingul.
Beethoveni elu
Ludwig van Beethoven sündis 1770. aastal Bonnis, aasta pärast Napoleoni sündi.Beethoven oli Saksa helilooja, kes suurema aja oma loomeperioodist elas Viinis , kus sai esialgu kuulsaks pianistina. Tema isa tahtis, et temast saaks samasugune pianist nagu oli Mozart ja seega sundis ta Beethovenit klaveri taha, kuid tegelikult ei olnud poiss üldse mitte imelaps pianistina...Temast sai hoopis andekas helilooja ning looming on tal tõesti imeline ! Kuulsaks on saanud tema üheksa sümfooniat, klaverisonaadid, kontserdid, keelpillikvartetid, ooper "Fidelio" jne. ( http://miksike.ee/docs/referaadid/kuulsad_heliloojad.ht m)
Esmakordselt andis ta kontserti 7 aastaselt. Esimene tõsine õpetaja oli Bonni õukonna organist G. Neefe, kes lasi ka Ludwigil end teenistustel asendada . Tänu Neefele sai ta õukonnas klavessiini mängija koha. Bonni ülikoolis vaba kuulajana omandas ta filosoofia, kirjandus, prantsuse, itaalia ja ladina keele kursused. 19 aastaselt saab temast perekonnapea.
Beethoven oli väike ning jändrik, tugeva kaelaga ja atleedi kehaehitusega. Nägu oli tal lai, telliskivipunane, ainult elu lõpupoole läks ta jume haiglaselt kollakaks, eriti talvel, mil ta toast välja ei saanud ja maaõhust puudust tundis. Otsaesine oli võimas ja mügerjas. Erakordselt tihedad mustad juuksed, mis poleks nagu kunagi kammi näinud, hoidsid igasse külge harali. Nina oli lühike, kandiline ja lai, nagu lõvi koon, suu aga õrn, kuna alumine huul pealmisest pisut ettepoole kippus. Ta naeratus oli heasüdamlik ja vestluses oli ta lahke ning julgustav. Seevastu oli ta naer ebameeldiv, tehtud ja järsk¾ inimese naer, kes pole harjunud rõõmu tundma. Tavaliselt oli ta ilme melanhoolne, " parandamatult nukker “
( http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/beethoven_getumerka.ht m)
Kuigi noormehena oli Beethoven peaaegu keigar , jättis ta kasvava kurtuse ja maailmast eraldatuse mõjul oma välimuse unarusse. Oma loodusearmastuse poolest sarnanes Beethoven inglise luuletaja Wordsworthiga. Igal suvel veetis ta suurema osa ajast pikkadel rännakutel mööda maakohti, alati kaasas vihik, et üles kirjutada pähetulevaid mõtteid. Tema " Pastoraalne sümfoonia" on üks armastatumaid, tõeliselt maalilisi loodusidülle. Usku looduse ilusse ja headusesse reedavad kõik Beethoveni suurteosed. Varajases nooruses oli Beethoven Prantsuse revolutsiooni ja kõigi selle ideede fanaatiline pooldaja. Tema hiigelsümfoonia "Eroica", mis valmis aastal 1803 , oli algselt pühendatud just Napoleonile. Beethoveni enda veendumuseks, nagu ta ühele sõbrale on kirjutanud, oli : "Aidata, kui iganes suudad, pidada vabadust kallimaks kõigest, mitte taganeda tõest isegi kuninga ees. "
Oma ema, kelle nimi oli Magdalena , Ludwig jumaldas. Ema töötas hommikust ööni, et kuidagi perekonda toita. Viletsus , raske töö ja tuberkuloos laastasid varakult ta tervise. Ema ei naernud peaaegu kunagi, sest liiga harva sai ta millestki rõõmu tunda. Ainult kord aastas – tema sünnipäeval – muutus majas kõik teistsuguseks. Tuba kaunistati lillede ja vanikutega, ema pandi pidulikult istuma tema jaoks ülesseatud baldahhiini alla. Isa sõbrad õukonnakapellist tulid oma pillidega ja tõid emale kingiks muusikat. Laulud ja avamängud täitsid toa ja kostsid väljagi. Akende taha tänavale kogunesid naabrid . Ka neile oli muusika meeltmööda. Siis istuti kaua koos. Pärast õhtusööki hakkasid külalised hoogsas tujus tantsima. Et maja teised elanikud ei pahandaks, võeti kingad jalast ja tantsiti sokkide väel. ( Kolossova 1975, lk 57-58)
Üheteistkümne aastaselt läks Ludwig juba tööle – asendas kirikus organisti. Neljateistkümneselt sai ta vürsti õukonnas organistikoha. Talle anti paraadrõivad: roheline tressidega frakk, siidsukad, pannaldega kingad, kullaga tikitud vest , silinder , mõõk. Seesugune riietus ei sobinud Ludwigile kuidagi.
1787. aastal, kui Beethoven sai seitsmeteistkümneseks, kogus ta veidi raha, võttis oma muusikateosed kaasa ja asus pikale teekonnale – Viini Mozarti juurde, kelle otsust oma loomingu kohta oleks ta uskunud kõhklemata.
Beethoveni unistuseks oli Mozarti lähedal viibida, tema juures õppida. Kuid ootamatult tuli teade, et tema ema on raskelt haige. Ludwig kihutas koju, Bonni. Ema suri tema käte vahel. ( http://miksike.ee/docs/referaadid/muusika_areng.ht m)
Uuesti – ja nüüd juba alatiseks – tuli Beethoven Viini 1792. a. Novembris. Aasta enne seda oli Mozart päris noorena surnud. Beethoven sõitis 60-aastase Haydni juurde ja hakkas seal tunde võtma.
Beethoven sõitis Viini karmil ja kuulsusrikkal ajal. Euroopa kohal põles heleda tõrvikuna Suure Prantsuse revolutsiooni lipp .
Järsk kohmakavõitu, etiketti mitte tunnistav Beethoven ilmus suurilma salongidesse, kus kõrgete tiitlitega kuulajad vaimustusid tema muusikast, kohkusid sellest, lipitsesid tema ees. Nad tundsid: sellel mitte kellegagi sarnaneval heliloojal on jõudu, tal on suur tulevik. Beethoven vastas neile sõltumatuse ja ebasõbralikkusega. Heliloojat erutas rahva saatus. Kangelase võitlus rahva vabaduse ja õnne eest on Beethoven Kolmanda sümfoonia sisuks .
Helilooja noorpõlvelooming jälgis selgelt Haydni ja Mozarti traditsiooni. Aastani 1800 loodud kvartetid, sonaadid ja sümfooniad mahuvad klassikalise suuna raamesse. Neis pingutas Beethoven oma "muusikalisi muskleid" loomeelu nn. keskperioodi tohutu avardumise eel.
Veidi enne "Eroica" kirjutamist mõistis Beethoven, et hakkab kurdiks jääma. Oma meeleheite valas ta välja 1802. aastal Viini lähistel tervisevetel kirjutatud "Heiligenstadti testamendis ". Selle tema vendadele adresseeritud kirja alguses anub ta mõistmist inimestelt, "kes te mind vaenulikuks, jonnakaks või inimpõlguriks peate või nimetate". Lõppu on aga lisatud nukker postskriptum : "nagu sügislehed koltuvad ja langevad, nii on... lootus minu jaoks läinud". Ning ikkagi leidis Beethoven endas jõudu luua oma parimad teosed: võimsa V sümfoonia, kolm krahv Razumowskyle pühendatud keelpillikvartetti ning klaverikontserdi Es- duur . Algtõuke nendeks teosteks andis kurtuse trotsimine.
Beethoveni taas õitsele puhkenud loomingupalangu viljaks said "kolmanda perioodi" suurteosed, millest mõnigi on leidnud mõistmist alles meie päevil. Kõige rängem neist on kellpillikvarteti B-duur viimane osa "Suur fuuga", mille mängimist peeti palju aastaid enam-vähem võimatuks. Erilist keskendumist kuulajalt nõuavad ka Beethoveni viimased klaverisonaadid ja eriti ülivõimas "Hammerklavier". ( http://www.plo.ee/works/beethoven.ht m)
Beethoven kirjutas üheksa sümfooniat, viis klaverikontserti, viiulikontserdi, ooperi, balleti, avamänge, oratooriume, fantaasiaid, laule, hulgaliselt kammermuusikateoseid – viimaste hulgas 32 sonaati klaverile. Tema teoseid ei saa jagada „suurteks“ ja „väikesteks“. Nii ühed kui teised paistavad silma mõttesügavuse, mässulise vaimu, jõu ning julgusega. Igasse teosesse pani Beethoven heldelt kogu oma südame, oma mõtted, oma ellusuhtumise.
Hämmastav oli Beethoveni usk ellu, tulevikku, hea võidusse. Samal ajal on raske leida teist inimest, kellele saatus oleks andnud nii täpse ja hävitava löögi. Et mõista kurdistunud helilooja õnnetuse suurust, võiks võrdluseks kujutleda pimedaks jäänud maalikunstnikku või jalutuks jäänud jooksjat. Kuid Beethoven saatis korda ime. Ta jätkas muusika kirjutamist.
Varane looming (1792 – 1802)
1792. aasta novembri algul sõitis Beethoven Viini, et seekord saada Haydni õpilaseks. See reis sai võimalikuks täna noore ja muusikaliselt andeka krahvi Ferdinand von Waldsteini antud stipendiumile . Mõned oma 1790. aastatel Viinis sündinud teostest on Beethoven kaunistanud küll pühendusega Haydnile, ent samas on ta väljendanud tõsist vastumeelsust Viini seltskonna lemmiku “papa Haydni” suhtes ja öelnud koguni, et ei õppinud temalt tegelikult midagi.
Beethoveni kaalukamad teosed valmisid alates 1794. - 1795. aastast. Sel ajal kirjutas Beethoven palju teoseid traditsioonilistele kammerkooseisudele. Nagu Mozart, nii sai ka Beethoven Viinis kuulsaks esmalt klaverivirtuoosina ja esinduslikemad tema 1790. aastate teoste hulgas on kaks klaverikontserti.
Aastad 1800 – 1802 lõpetasid Beethoveni varase loominguperioodi ja olid samas sissejuhatuseks järgmisele, kõige viljakamale. Isikliku kriisiga kaasnes erakordne loominguline aktiivsus. Eriline kaal on neil aastail klaverisonaatidel. Esimene orkestriteos, milles Beethoven näitas oma hilisemate sümfooniate jõulist ja dramaatilist maneeri, oli klaverikontsert nr 3. ( Siitan 1998, lk 331-333)
Loomingu kõrgaeg (1802 – 1812 )
Viini lähedal Heiligenstadtis 1802. aasta oktoobris kulmineerunud hingelisele kriisile järgnes kõige jõulisem ja viljakam ajajärk Beethoveni loomingus. Sellel kümnendil on ta loonud suurema ja tuntuima osa oma loomingust. Beethoveni varane kuulsus oli tollal – nagu tänapäevalgi – seotud eelkõige instrumentaalmuusikaga. Suur muutus vokaalmuusika valdkonnas algas revolutsioonijärgses Pariisis. Beethoven reageeris sellele uuele lainele innukalt ning tegeles siitpeale kuni surmani libretoda lugemisega ja sobiva ooperisüžee otsimisega. 1803. aasta märtsis kirjutas ta paari nädalaga oma ainsa oratooriumi “Kristus Õlimäel”.
Palju enam oli Beethoven neil aastatel haaratud oma III sümfoonia komponeerimisest. See on pöördeline teos mitte üksnes Beethoveni loomingus – selles on nähtud suunaandjat kogu 19. sajandi muusikale .
Kolmanda sümfooniaga algas heroilise stiili kõrgaeg Beethoveni loomingus. Klaverisonaatide hulgast märgib seda ajajärku selgeimalt 1804 – 1805 sündinud “Appassionata”. Väga oluline on sellel ajajärgul töö V sümfooniaga. Eredaima väljenduse pidanuks heroiline teema leidma aga tema ooperis “Leonore”, mis oli aastatel 1804 – 1806 Beethoveni peamiseks tööks.
1807. - 1808. aastal lõpetas beethoven V ja VI sümfoonia, avamängu “ Coriolanus ”. Missa C-duur ning Fantaasi klaverile, koorile ja orkestrile.
1809. aasta oli Beethoveni keskmises loominguperioodis kõige vaiksem. Aasta lõpul telliti Beethovenilt muusika Goethe draamale “Egmont” ning sellest sai alguse ta keskmise perioodi loomingu viimane jõuline laine. (Siitan 1998, lk 333-337)
Kriis ( 1813 – 1815)
Aastail 1800 – 1812 oli valminud suurem osa Beethoveni loomingust – üheksast sümfooniast kaheksa, 32 klaverikontserti, viiulikontsert , kolmikkontsert, ooper, oratoorium, missa jpm. Sellele erakordselt intensiivsele ajale järgnes mitu aastat peaaegu täielikku vaikust. Aastad 1813 – 1815 on olulisematest teostest andnud vaid ühe suhteliselt vähetuntud klaverisonaadi, kaks tšellosonaati ning kaks tagasihoidlikku orkestriteost: “Nimepäeva-avamängu” ning sümfoonilise lahingupildi “Wellingtoni võit”. Viimane tõi Beethovenile ohtralt kuulsust ja raha, muusikaliselt peetakse seda aga tema elu kõige piinlikumaks ebaõnnestumiseks.
Beethoven oli end otsekui tühjaks kirjutanud ja paljud neist aastaist säilinud kirjad räägivad tõsisest depressioonist. Paradoksaalselt tõusis just sellel kriisiajal Beethoveni kuulsus haripunkti . See oli ka Beethoveni kuulsuse ja majandusliku edu kõrghetk. (Siitan 1998, lk 337-338)
Hiline looming (1816 – 1827)
Beethoveni kõrgaja looming oli vastuolulise, heroilise ja partiootliku ajastu muusika. Pärast kahtekümmend sõja-aastat ja Viini kongressi suurlinna elu resigneerus – järgmist ajajärku iseloomustab stabiilsus ja konservatism , väikekodanlik komfort ja biidermeierlik maitse. Kui sajandi esimesed tosin aastat olid andnud kaheksa sümfooniat, siis 1812 – 1824 kirjutas Beethoven vaid oma Üheksanda.
Vananevat geeniust peeti viini seltskonnas hulluks või vähemalt veidrikuks. Ta tervis halvenes iga aastaga ning pikka aega põetud maksahaigused olid kahtlemata seotud isalt päritud nõrkusega – Beethoven jõi üsna ohtralt.
“Hiline stiil”, milleni Beethoven oli läbi kriisiaja jõudnud, on fenomeen , mis esineb ilmekalt paljude suurmeeste loomingus. See on kokkuvõte, milleni jõutakse läbi erilise süvenemise, tihti alles siis, kui ollakse eemaldunud aktiivsest muusikaelust. Beethoveni hilises loomingus nähakse tihti klassitsistliku ja romantilise stiili üleminekufaasi, tegelikult on Beethoveni hilistel teostel väga vähe pistmist vararomantilise väljenduslaadiga.
Romantilistena võiks käsitleda küll hilise ajajärgu esimesi tähelepanuväärseid töid – kuuest laulust koosnevat tsüklit “Kaugele armastatule ”. Üldiselt aga on tema hilistele teostele omane eriliselt ratsionaalne ja ökonoomne vormikorraldus ning muusikaliste ideede äärmiselt loogiline vormistus.
Aastatel 1817 – 1818 kirjutas Beethoven oma viimase viie aasta suurima tööna klaverisonaadi. Samal ajal töötas ta ka oma elu tähtsaimate suurteostega.
Aastatesse 1822 – 1824 jäi suurem osa tööst IX sümfooniaga. Kuigi Beethoven on ise oma tähtsaimaks tööks nimetanud Missa solemnist, võiks vähemalt samavõrra pidada tema elutöö kokkuvõtteks viimast sümfooniat IX.
Oma viimased eluaastad pühendas Beethoven keelpillikvartettide loomisele. Elu lõpul visandas ta veel uut sümfooniat ning vaagis mitmeid ooperisüžeesid. Tema tervis, mis oli juba aastaid vilets, halvenes oluliselt 1826 . aasta detsembris. ( Siitan 1998, lk 338-342)
Kokkuvõte
Beethoven on kolmas Viini klassik. Ta ei kuulu Mozarti ega Haydni põlvkonda. Tema tegutsemisajaks olid uued žanrid juba enam-vähem välja kujunenud. Sellega muutusid ka rahva ootused värskete teoste suhtes. Tema pidas olulisemaks luua sümfooniaid, mis on tänapäevalgi veel rahva seas küllaltki tuntud. Ooperite loomisel erilist edu ei kaasnenud. Tema hiilgeperiood langeb aastatesse 1802-1812.Hiljem selline edu tema uusi teoseid ei saatnud. Inimesed arvasid, et ta on ennast tühjaks kirjutanud. Parem ajajärk saabus 1820-ndatel.Viimased eluaastad pühendas ta keelpillikvartetile.
Beethoveni looming juhatab sisse muusikaloo 19. sajandi. Paljud romantikud on nimetanud Beethovenit on eeskujuks ning mitmed žanrid, eriti sümfoonia ja kammersonaat lähtuvad sajandi lõpuni tema teostest. Sellest vaatenurgast oli Beethoven teerajaja.
Beethoven oli isepäine geenius , kes eriti elu lõpul ei suutnud kohaneda oma ajastu ja ühiskonnaga. Samal viisil ei sobi ta ka muusikaloolaste loodud lahtrisse ja liigitustesse. Ta tõuseb neist kõrgemale ja loob oma – 19. sajandi esimest veerandit pole liiast nimetada Beethoveni ajastuks.
Lisa
Ludwig van Beethoven
www.volny.cz/tokarova/ images/beet_1.jpg events .clowningaround.com/ images/Lookalike%20...
Kasutatud allikad
N. Kolossova “Tere, muusika!”, Tallinn 1975, lk 55-62
Toomas Siitan “Õhtumaade muusikalugu I”, Avita 1998, lk 329-360
http://www.plo.ee/works/beethoven.ht m
http://miksike.ee/docs/referaadid/muusika_areng.ht m
http://miksike.ee/docs/referaadid/kuulsad_heliloojad.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/beethoven_getumerka.ht m
www.volny.cz/tokarova/ images/beet_1.jpg
events.clowningaround.com/ images/Lookalike%20...
Sisukord
Sissejuhatus..........................................................................................................................................2
Beethoveni elu......................................................................................................................................3
Varane looming (1792 – 1802).............................................................................................................6
Loomingu kõrgaeg (1802 – 1812)........................................................................................................7
Kriis (1813 – 1815)..............................................................................................................................8
Hiline looming (1816) 1827)................................................................................................................9
Kokkuvõte..........................................................................................................................................10
Kasutatud allikad................................................................................................................................11
Lisa.................................................................................................................................................