Ludwig van Beethoven (1)

Ludwig van Beethoven , 1770-1827
 
Üldiselt: Kuulub Viini klassikute hulka, kuid ei ole nende põlvkonnakaaslane. Küpse loominguga alustas siis, kui teised Viini klassikud olid juba lõpetanud – s.t. žanrid olid juba välja kujunenud. Olulised sotsiaalsed muutused, publik muutus – õukond  kodanlus.
 
I periood, Bonn (1770-1792): sündis 1770. aasta detsembris, täpset kuupäeva pole teada. Arvatavasti flaami päritolu, kuigi juba mitmendat põlvkonda suguvõsa Bonnis. Isa ja vanaisa õukonnas muusikud . Taheti teha teist Mozartit , ei õnnestunud. Õpetajad: C. G. Neefe, tahtis Mozarti juurde õppima, ei õnnestunud  tuli tagasi Viini, kuna ema haige. Temast sai perekonnapea – isa alkohoolik , ema surnud.
 
II periood, Viin (1792-1802): varase loomingu periood. Tahtis saada Haydni õpilaseks, oli seda umbes aasta kuni Haydni Londoni-reisini. Erilist sidet ei tekkinud, loomused liiga erinevad. Juba siis nähti neid kolme heliloojat lahutamatus seoses. Hakkasid kujunema sidemed Viini ülikkonnaga, oli vabakunstnik, kes sai toetust aadliperekondadelt. Sai alguses 600, hiljem 4000 kuldnat aastapalka. 1800. aastal esimene avalik esinemine. Kuulmisvaegus hakkas kujunema, peagi sai selgeks et ta jääb täielikult kurdiks. See masendas teda (Heiligenstadti testament  kriisi haripunkt ja pööre). Tolle aja muusika oli valdavalt klassitsistlik, ka enamus žanre pärit klassitsismist ja üles ehitatud vastavalt. Lõpuks kujunes välja beethovenlik väljenduslaad, mis juhatas sisse järgmise, viljakaima perioodi.
 
III periood, Viin (1802-1812): loomingu kõrgaeg. Kõige viljakam periood, kuigi andis ainult kaks suurt autorikontserti. Tema teoseid mängiti ja trükiti aina enam; sai tuntuks Inglismaal ja Saksamaal. Ehtbeethovenlik stiil, romantiline ja heroiline . Valmis suurem osa kogu loomingust: 8 sümfooniat, pooled klaverisonaadid ja kvartetid, kolm klaverikontserti, viiuli- ja kolmikkontsert, ooper , oratoorium, missa jne.
 
IV periood, Viin ( 1813 -1815): kriis. Depressioon, majanduslikud ja perekonnaprobleemid. Helilooja oli peaaegu kurdistunud. Paradoks : kuulsus just sel ajal haripunktis. Viini kongress – kogu Euroopa ladvik Viinis, aitas kaasa ka Beethoveni kuulsusele. Loomingus vaid vähetuntu: üks klaveri-, kaks tšellosonaati ning kaks orkestriteost – “Wellingtoni võit”  populaarne , aga muusikaliselt ebaõnnestunud. 1815. aastal mängis viimast korda publiku ees.
 
V periood, Viin (1816-1827): hiline looming. Iseloomustab stabiilsus, konservatism . Heliloojat peeti veidrikuks. Suhteliselt väheviljakas. Enamik toetajaist on surnud, Beethoven kirub ladvikut. Täielikult kurt, suhtleb ainult kirjalikult. Tervis halvenes iga aastaga – maksahaigused, ilmselt põhjustatud alkoholismist, olid sagedased. Hiline looming võtab kokku kõik senise. Kirjutas klaverisonaate, IX sümfoonia, Missa solemnise, viimastel eluaastatel ka mõned kvartetid, mis jäid ka tema nn. loominguliseks testamendiks. Niigi vilets tervis halvenes 1826. aastal veelgi, ta suri 1827. aasta märtsis. Tema matustel osales umbes 10000 inimest.
 
Klaverisonaadid: kokku 32. Julge ja novaatorlik kompositsioon , matkis orkestrimuusika tüüpilisi võtteid. Muutis vormi ülesehitust – kolmeosalisest sageli kahe- ja neljaosaliseks. Ere väljendus, värvirikkus, romantilisus. Osad ei eraldu üksteisest selgelt, kasutatakse läbivaid motiive jne. Hilisemal perioodil kasutas palju fuugavormi ja polüfoonilisi võtteid. Tähtsamad ja tuntumad: c- moll “Pateetiline”, cis-moll “Kuupaistesonaat”, f-moll “Appassionata”. Sageli virtuoossust nõudvad ja tehniliselt keerukad .
 
Sümfooniad: kokku 9. Stiil on dramaatiline, heroiline. Ülev väljendus vs. loogiline ülesehitus. Laiendas klassikalist orkestrikoosseisu ja ka sümfoonia ülesehitust, tõi sisse vokaali jne. Asendas III osa, menueti , skertsoga, eemaldas avamängu (III. sümfoonia ), muutis vormi neljaosaliseks. Osad pole selgelt eraldunud, vaid neid ühendab mingi motiiv . Esimesed sümfooniad veel klassitsismile lähedased, alates III hakkab kujunema romantismiajastu sümfoonia. Tuntumad: V sümfoonia c-moll; VI sümfoonia F- duur “Pastoraalne”; IX sümfoonia d-moll (“Ood rõõmule”). Esimesed kaks on vastandid ja peegeldavad väga täpselt Beethoveni vastandlikku sisemaailma.
 
Tähtsus: Beethoven juhatab muusikaajaloos sisse romantismiajastu – ta võtab kokku klassitsismi ja loob romantismi põhiideed. Lõi uusi žanreid, mille vormikäsitluses järgiti ka hilisemas romantismis Beethovenit. Lõhkus klassitsismi põhivormid ja uuendas klassitsismis põhilist tähtsust omavaid žanre põhjalikult – s.h. sonaat ja sümfoonia. IX sajandit võib nimetada Beethoveni sajandiks.