Lord George Noel Gordon Byron (0)

Lord George Noel Gordon Byron

(1788 – 1824; suri 36-aastaselt)
Byron oli luuletaja, kes oli oma eluajal üle-euroopaliselt tuntud nii tormilise elukäigu, erakordse isiksuse kui suurepärase loomingu tõttu. Sündis 22. jaanuaril 1788 Londonis.
Byroni isa “Kapten” Jack Byron oli abielus juba varem ja sellest abielust sündis 1784 Byroni poolõde Augusta , kellest hiljem kujunes üks luuletaja lähedasemaid inimesi. Pärast Augusta ema surma (poolõde kasvas üles oma vanaema juures) abiellus isa samal aastal (1894) uuesti Byroni emaga – Catherine Gordon oli väike, paks ja pika ninaga; samas aga pärines vanast šoti suguvõsast, oli väga rikas, haritud, kokkuhoidlik, äkkvihaga ja uhke oma päritolule. Isa poolt põlvnes tulevane luuletaja põlisest aadlisoost, ning Byroni isa Jack oli priiskaja, julge, ilus ja kindlameelne. Catherine maksis pidevalt pillava isa võlgu, kuid armastas oma mehega koos ka pidutseda. Catherine armastas oma meest piiritult ja kulutas tema peale suure hulga raha, kuid selline kooselu ei saanud kaua koos püsida. 1788. aastal (Catherine oli 23-aastane) sündis nende esimene ühine laps, tulevane luuletaja ning ema kolis paarinädalase lapsega Šotimaale. Karm mägiloodus, mille keskel möödusid kümme lapsepõlveaastat, jätsid Byroni hinge sügavaid jälgi ( luuletus “Laps olla muretuna veel...”).
Byron oli lapsepõlves silmapaistvalt kena, kuid lonkas. Ema poolt oli ta pärinud äkkviha ja tulise ning uhke iseloomu. Kuigi ta kannatas oma lonkamise pärast, ei sallinud ta haletsemist. Pärast lapse sündimist ei saanud vanemad enam eriti läbi ja elasid enamasti eraldi. 1790. aastal sõitis Jack Byron Prantsusmaale, kus elas lõbusat priiskavat elu – armukesed, võlad. Prantsusmaal ta ka suri, mis kurvastas väga ta naist, kes iial polnud lakanud oma meest armastamast, kuigi nende kooselu kulged üle karide. Byron imetles alati oma isa – tema julgust , sõltumatust ja vabadusejanu, kuigi ta teda õieti tundma õppida ei saanudki.
Byroni lapsepõlve ja isiksust kujundas hoolikas kodune kasvatus. Ta teadvustas algusest peale oma suguvõsa tähtsust nii ema kui isa poolt ja oli selle üle väga uhke. Lapsena kartis Byron pimedust, sest hoidja jättis ta tihti öösiti üksi ning maja kõrval oli surnuaed. Uhke loomuga Byron aga ei tunnistanud iial avalikult oma puudusi. Ema oli suur Prantsuse revolutsiooni pooldaja ning sellest nakatatuna unistas ka Byron lapsena sõjaväelase hiilgekarjäärist.
1792 suri Byroni lell (isa vend) ning 4-aastasest poisikesest sai lorditiitli ainupärija. Byron õppis alguses kohalikus Aberdeeni koolis, kus teda iseloomustati kindlameelse ja ägeda poisina, kes oskas enda eest seista. Byron oli väga kättemaksuhimuline ja pika vihaga; kakles tihti. Koolist sai ta hüüdnime Mrs Byroni Väike Lonkav Kurat. Lapsest peale domineerisid vaimsed huvid – ta luges kõike, mis kätte juhtus, eriti huvitasid teda Idamaad ; ka paistis ta silma hea jutustamisoskusega. Lisaks armastas ta tulirelvi, see andis talle kindluse enda eest seista, sest füüsiliselt polnud ta väga tugev.
Kui Byron oli 10-aastane (1798), suri Byroni isapoolne vanaisa ning Byronist sai tohutu varanduse pärija ning Inglise peeri tiitli omanik. See tõi kaasa suuri muutusi poisikese elus – uueks koduks sai esivanemate pärusloss Inglismaal Newsteadis Nottinghami krahvkonnas. Pärast seda vähenes ema mõju Byroni elus – emal puudus väärikus, mis luuletajal endal oli eriti arenenud omadus, ja see pahandas teda väga.
Byroni haridustee jätkus Harrow` kolledžis, mainekas koolis, kus vanemad õpilased vaatasid nooremate järele ja mis vormis kindla iseloomuga isiksusi. Byron oli suur Napoleoni austaja, tal oli oma toas isegi tema büst ning Napoleoni au eest oli ta vajadusel valmis ka rusikatega välja astuma . Välimuselt oli Byron endiselt kena, käitumiselt sundimatult elegantne. Ta oli haritud, suure lugemusega, ei kartnud kunagi oma arvamust avaldada, ägedaloomuline. Ometi leidus tema loomuses ka teine pool – romantiline unistaja . Kooliajal käis ta tihti mõtisklemas ühe tundmatu isiku haual (“Surm pole muud kui vaikus ja tühjus...”). Surnuaias käis Byron sageli ja seal sündisid ka tema esimesed luuletused. Palju mõtiskles surmast – surm kui karistus ; surm kui lunastus süümepiinadest. Palju ka surnud armastatu / vastamata armastuse motiive. Koolis õppis Byron oma luulet ka esitama, mida tegi elegantselt ja suurejooneliselt.
Koolivaheaegadel külastas Byron ema ja tajus üha enam, et ema pole eriti kultuurne isik, kuigi pärines soliidsest suguvõsast. Elu lõpupoolel tekkisid emal lisaks veel alkoholiprobleemid. Sel ajal hakkab Byron tihedamini suhtlema poolõde Augustaga, kellega on ka tihedas kirjavahetuses. Kutsus Augusta ka kooli lõpupeole, kus kandis hiilgavalt ja elegantselt ette oma luuletusi.
1803 tutvus Byron Newsteadis koolivaheajal olles tütarlapsega, kelle nimi oli Mary -Ann. Byron armus lootusetult. Neiul oli peigmees , mida Byron raskelt üle elas.
1805 (17-aastaselt) lõpetas Byron Harrow` kolledži ja astus Cambridge ülikooli Londonis, kus õppis aastail 1805 – 1808 filosoofiat , keeli ja loodusteadust. Koolis oli alguses raske kohaneda, kuna ta oli harjunud tähelepanu keskpunktis olema. Õppetööga tegeles Byron suhteliselt vähe; ratsutas palju ja tegeles ujumisega; õppis ära vehklemise ja poksimise, eriti osav oli rusikavõitluses. Byron oli hoolimata sellest, et ta endiselt kergelt lonkas, suurepärane ujuja ja ratsutaja . Hoolitses väga oma välimuse eest, pidas dieeti ( puuviljad , juust, vesi), riietus ekstravagantselt.
Cambridge-aastatel tegeles Byron ka luuletamisega, palju armuseiklusi. 1806 (18a) pani kokku oma esimese luulekogu “Põgusad palad”, millest kohalik pastor oli šokeeritud ja soovitas need hävitada. Enamasti oli see nooruslik lembeluule. Byron tegigi seda, kuid 2 eksemplari siiski säilitas. Aasta hiljem pani sama kogu veidi ümbertehtuna uuesti kokku, pealkirjaga “Luuletusi mitmeks puhuks”. Sõpradele meeldis ja see lisas Byronile ensekindlust. Trükki jõudis sama kogu 1807 pealkirjaga “Jõudetunnid” ( alapealkirjaga “Alaealise luuletused” – Byron oli luuletuste loomise ajal 18-aastane, aga täiskasvanuks loeti alles 21-aastane); seda arvestatakse Byroni esimese luulekoguna. Eessõnas vabandas Byron, et luuletused on alaealise omad ja pole seetõttu ehk eriti kõrgetasemelised. Londonis võeti luulekogu lugejate poolt hästi vastu – oli kiitust ja kriitikat, mis äratas rahva huvi. Byron oli loomult edev ja tähelepanu meeldis talle väga. Kui ühes Edinburgh `i ajalehes ilmus õel ja isiklik kriitika Byroni luuletuste kohta, heietas ta isegi enesetapumõtteid. Cambridge ajal sai temast veendunud ateist , ta oli lahke ja lugupeetud. Armastas ekstravagantsusi: oma toas pidas Byron taltsutatud karu, keda väga armastas. Esikkogu hea vastuvõtt võimaldas tal välja anda ka uustrüki. Sel ajal tundis ta selgelt, et on sündinud luuletajaks.
Byron oli romantik , kes kajastas oma elu ja mõtteid loomingus. Ta võttis endale pidevalt erinevaid rolle, et huvitavam oleks ja kajastas neid siis luules. Kohati ta lausa kujundas oma elu selle järgi, et lugejatel seda huvitavam jälgida oleks.
1808 juulis lõpetas Byron Cambridge ülikooli kunstiteaduste magistri kraadiga ja asus taas elama esivanemate päruslossi Newsteadi. Seal tundis ta ennast õnnelikuna ja võttis palju sõpru vastu. Mary-Ann oli vahepeal abiellunud, Byron piinles sellepärast. 18. jaan 1809 sai Byron 21-aastaseks ja korraldas täisealiseks saamise puhul sõpradele suure peo. Nüüd oli ta oma tohutu varanduse täisperemees; lordina kuulus talle automaatselt koht Ülemkojas ja ta astus poliitilisse ellu. Vahekordade teravnemine aristokraatiaga ning kirglik soov tundma õppida võõraid maid ja rahvaid viisid luuletaja 1809 pikemale reisile. Teekond kulges läbi Hispaania , Albaania, Kreeka ja Türgi. Reisimuljetest sai päevik ja päevikust poeem “ Childe Haroldi palveränd” (Childe on rüütlitiitel), mis tõi autorile luuletajakuulsuse. Poeem ilmus mitmes osas: 1812 I ja II laul; 1817-1818 III ja IV laul.
II osa: Albaanias IV osa: Veneetsias IV osa: minu hing
Poeemil “Childe Haroldi palveränd” I osal oli autobiograafiline sisu: see oli jutustus vooruslikust elust loobunud kõrgest soost noormehest (Childe Harold ), keda tabas elutüdimus (suur õnnetus romantikule). Keeldus oma eksimusi lunastamast kirikus. Üht naist armastas, kuid elas teistega, sest armastatu oli teise mehega abielus (vihje Mary-Annile). Põgenes üksindusse, läks reisile. Ei jätnud jumalaga õe ega emaga. Keegi ei armastanud teda ja ta ei vajanudki kedagi. Sõitis Inglismaalt laevaga Lissaboni poole. Vaatas merd , mängis kannelt ja luuletas. Armastas apelsine. Jõudis laevaga Portugali ja kirjeldas poliitilist üldolukorda. Sellega lõppes I osa.
Poeemi I osa menu ja populaarsus olid tohutud. Byron ärkas hommikul – ja oli üleöö kuulsaks saanud. Paljud naised soovisid temaga tutvuda, kuigi ta oli lombakas ja näris küüsi. Byron ise nautis kuulsust, oli seltskonnas sünge ja põlglik (see oli poos ebakindluse vastu). Naised olid temast vaimustuses ja mehed armukadedad. Teiste hulgas jumaldas Byronit ka leedi Carolina Lamb, kes kirjutas oma päevikus: “Hullumeelne, ohtlik, kuri tutvus... Sellest ilusast kahvatust näost saab minu saatus...”. Nende suhted aina süvenesid, kuigi leedi oli abielus. Byronile meeldis ka ämm, kelle seltsis end hästi tundis. Leedi Caroline oli naiivne , hellitatud, rikas ja impulsiivne. Byron muutus talle suureks iidoliks, kelle sõna vastuvaidlematult kuulas. Kui Caroline`i taheti Byronist lahutada (oli ta ju ikkagi abielus daam ), korraldas ta tohutu skandaali. Lõpuks viidi Caroline Iirimaale ning ta jäi Byroniga kirjavahetusse. Sellest alates oli Byronil väga palju armusuhteid.
Kui Byroni poolõde Augusta teatas, et tuleb perekonnaga Londonisse, rõõmustas Byron väga. Augusta oli malbe ja vaga, Byronil oli temaga hea kontakt – ta nägi Augustas ennast naise kujul. Augusta mees oli kolonel , neil oli 3 last. Byronil olid Augustaga ka armusuhted – neil olid erinevad emad ja nad polnud koos kasvanud. Byron suutis lummata kõiki naisi, keda oma teel kohtas . Neil oli isegi ühine tütar Medora. Maailm mõistis Byroni suhted Augustaga teravalt hukka, kuid Byron oli liiga rikas ja mõjukas, et keegi teda kahjustada oleks suutnud. Byronit imetleti, kuid ei sallitud aristokraatlikes ringkondades, ta oli teistest liiga erinev ja terava keelega, kes ei kartnud oma arvamust avaldada. Augusta oli Byronile ka inspiratsioon – nii sündis idamaa- aineline poeem “ Gjaur ” (1818)
illustratsioon poeemile „Gjaur”
Sel perioodil kirjutas Byron mitmeid teisi idamaa- ainelisi poeeme: “ Lara ”, “Abydose mõrsja”, “ Korsaar ”, “Korintose piiramine”, “ Parisina ”.
Eriti suur menu oli poeemil “Korsaar”: peategelane oli korsaar Conrad, metsik, üksik, kummaline, tüüpiline Byroni kangelane; saladuslik, tema jaoks pole ei kahetsust, karistust ega lunastust; rahu leiab alles hauas; põgeneb iseenda eest tegevusse, õilsa päritoluga ja elus pettunud . Conrad juhib hulljulgete mereröövlite ohtlikku tegevust. Nooruses on ta ihanud head teha, kuid kibedad pettumused sunnivad teda endasse sulguma. Ta kannatab uhkelt ja juhib kindlal käel ning võimukalt piraatide meeskondi. Naised olid sellisest kangelasest vaimustatud.
Illustratsioonid poeemile „Korsaar”
Kooselu Augustaga ei tulnud mõistagi kõne alla, kuid pikapeale hakkas ka Byron ihkama püsisuhteid. Ta tegi abieluettepaneku leedi Caroline`i nõbule Anna-Bellale, kes oli üsna mõistuslik olend. Anna- Bella alguses keeldus, kuid teistkordsel kosimisel nõustus. Enne pulmi oli nende vahel kirjavahetus ning järjest enam tundis Byron, et ei taha Anna-Bellaga abielluda, sest naises oli siiski ootamatult palju romantikut, mis Byronit tüütas. Sugulaste survel korraldati siiski väikesed kodused pulmad ning pruutpaar sõitis kohe pulmareisile vaiksesse maakohta. Byron ei suutnud Augustat unustada ja kutsus teda tihti külla. Suhted Anna-Bellaga olid kõikuvad – kord head, siis väga halvad. Neil oli ka laps, aga see segas Byroni rahu. Lõpuks arvasid naise vanemad, et nad peaksid lahutama. Byron pühendas Anna-Bellale luuletuse “Ela hästi!”.
1815 kevadel tutvus Byron Walter Scott`iga, kes oli tol ajal Inglismaa parim prosaist. Nad mõistsid teineteist väga hästi.
Byronil oli ennegi skandaalne kuulsus, lahutus muutis ta olukorra Inglismaal talumatuks. Seltskond ei andestanud talle suhteid poolõega ega nurjunud abielu. 24. aprillil 1816 lahkus Byron jäädavalt kodumaalt.
Byron reisis Euroopas ning tema esimeseks uueks elupaigaks sai Šveits. Genfi järve kaunis ümbruses sündis “Childe Haroldi” III laul ja poeem “Chilloni vang”. Viimane on vapustav pilt ahelaisse heidetute hingepiinadest rõskes ja kivises hauas.
Šveitsis sai Byron tuttavaks Inglismaa teise romantilise luuletaja Percy Bysshe Shelley `ga. Byron oli Shelley loomingust vaimustuses, ja üüris Genfi järve äärde Shelley elupaiga lähedusse villa. Romantilises ümbruses luuletasid nad koos. Byron oli jätkuvalt kirjavahetuses Augustaga. Byron oli vaimustuses Goethe “Faustist” ning kirjutas sellest saadud elamustest lähtudes romantilise draama “Manfred” – peategelaseks rikas rüütlilossi isand Alpides , kelle hingel näib lasuvat mingi kuritegu. Tegeleb maagiaga, kutsub vaime välja. Leinab naist, kelle kaotanud on (Astarte = Augusta) ja neab teist, keda peab süüdlaseks (Anna-Bella). Manfred ei suuda kaotusega leppida. Lugejad tundsid prototüübid ära.
illustratsioonid draamale „Manfred”
Byroni järgmiseks elupaigaks sai Itaalia – Milaano, Veneetsia , Rooma . Vilgas seltskondlik elu. Itaalias sündis romantiline draama “ Kain ” – piiblist tuttav vennatapulugu oli Byroni meeli erutanud lapsepõlvest saadik. “Kaini” tegelane Lucifer on vabaduseiha pärast taevast põrgusse heidetud mässuline ingel. Byron loobus lõplikult mõttest Inglismaale tagasi minna ja müüs Newsteadi pärusmõisa. Sellega sai Byronist üks Itaalia rikkamaid inimesi. Byron oli Euroopast ja selle seltskondlikust elust tüdinenud, kuid nõrga tervise tõttu ei tahtnud sealt ka lahkuda. Oli tegev itaalia vabadusliikumises ja romantilises ühingus, mis koondas patriootlikke vabadusvõitlejaid (nn “karbonaarid” st “söepõletajad”). Karbonaaride liikumine suruti maha. Byronit masendasid paljude sõprade vanglakannatused ja traagiline hukkumine. Kirjutas palju satiirilisi vabadusteemalisi luuletusi, milles türannia eitus on konkreetne ja lööv (luuletus “Pronksiaeg”).
Itaalias kohtus Byron teistkordselt Shelley`ga. Koos kavandasid nad ühise ajakirja väljaandmist. Sellele tõmbas kriipsu peale katastroof – 1822 hukkus Shelley laevaga tormisel merel.
Byroni elu viimane järk on seotud kreeklaste vabadusvõitlusega Türgi ikke vastu. Mehiste tegudega kinnitas ta veel kord luules kuulutatud vabadusaateid. Ülipinges ei pidanud Byroni tervis vastu. Pärast pikemat ratsamatka tabas teda külmetushaigus, mille tagajärjel Byron suri 19. aprillil 1824 Kreekas.
Byronit leinas Kreekamaa ning kogu luulet armastav maailm. Goethe pühendas talle värsid “Fausti” II osas. Luuletaja põrm viidi Inglismaale ja maeti kodupaiga lihtsasse maakirikusse.
Pikemate teoste kõrval on Byronil palju ka lüürilisi laule. Nende hulgas leidub tundepeent lembeluulet (“Ta oma kauniduses käib”, “Hüvastijätt”, “Ela hästi”, “Maryle” jt), milles ajuti kõlab kaasa pettumuse ja üksinduse alatoon. Kuid isegi neid õrnpoeetilistes eneseväljendustes ei mineta luuletaja vabadusearmastuse ega võitluse vaimu (“Augustale”, “Sa nutsid – pisar pärle täis”, “Nutvale neitsile” jt).
Byroni mõtterikkamaid ja vaimukamaid teoseid on värssromaan “Don Juan ”, mis jäi autori ootamatu surma tõttu lõpetamata. Sellest jääb kõlama lootus kunagi taastõusvale vabadusele. Tema looming, mis rõhutas individualismi, vabadusiha, kangelaslikkust ja pessimismi, lõi omalaadse romantilise kirjandusvoolu — "baironismi". Byroni loomingu austajateks on olnud paljud suured kirjanikud: Hugo, Stendhal, Balzac , Heine, Puškin, Lermontov jt.
G.G.Byroni romantiline kangelane
Byroni kangelased tema teostes on enamasti kõik natuke erinevad, kuid neil on ka palju ühiseid käitumisjooni. Byronlik kangelane on tavaliselt sattunud vastuollu ühiskonnaga. Enamasti on nad üksikud võitlejad ja Byronil oli neid võimalik kujutada erinevate elukutsetega, näiteks "Korsaari" kangelane on piraat , "Don Juanis" on peategelane vahepeal Vene armees jne. Oma kangelase käitumise kirjeldamisega väljendab Byron viha aristokraatliku ülemkihi vastu.
"Don Juani " peategelane reisib palju. Nähes ümbruskonna kurjust, muutub noorest peast küllaltki hüvederohket elu elanud Juan karmiks ja tundetuks.
"Korsaari" tegelane on iseloomult olnud aus ja hella südamega, kuid väliste asjaolude tõttu saab temast piraat. Selles romaanis kirjeldab Byron, kuidas hääbuvad inimeste voorused ja talent, kui nad ei leia väljapääsu ühiskonnas. See teema huvitas Byronit väga. Huvitav on röövli fenomen - ta ise ei joo ega prassi, kuid siiski on ta suutnud temast nii erinevad röövlid enda võimu alla seada.
Byron oli ise poliitik ja ka parlamendi liige. Ta korraldas ka rahva väljaastumisi. See kõik on kajastunud tema poeemides. Kuna Byronit tema eluajal vähesed peale poolõe mõistsid, on ka ta kangelased harilikult kas täiesti ilma, või väga väheste sõpradega. Enamasti ei vea Byroni kangelastel armastuses ning harilikult on nad pidanud jätma kodukoha, mõnikord isegi oma enda tahte vastaselt. Nagu romantilisi tegelasi ikka kujutatakse, nii on ka Byron romaanides kujutanud neid ausate ja üllastena. Nii nagu romantikud tavaliselt on ka Byron ühendanud kangelastes voorused ja pahed, näiteks on röövlit kirjeldatud voorusliku inimesena .
Byroni looming on küllaltki mitmekesine , kuid kõiki tema teoseid seovad kindlalt sarnased seigad, näiteks on peaaegu igas romaanis üks eriti väljapaistev isiksus – niinimetatud byronlik kangelane.
9