George Byron (0)

George Byron (1788-1824)
Eelnev kirjas vihikus...
Ülevaade elust ja loomingust
Aastatel 1811-1816 on Byron Inglismaal – kuulsuse tippaeg. Ilmuvad ida- poeemid : „Giaur“, „Abydose mõrsja“, „ Korsaar “, „Lara“, „ Parisina “, „Korintose piiramine“. 1813 – tekib intiimsuhe oma poolõe Augusta Legh’ga. Varjab seda suhet, abiellub ebaõnnestunult 1815 Annabella Milbenke’iga, sünnib tütar Augusta Ada. Avalikkuse hukkamõist, süvenev süütunne, poeemid on tulvil melanhooliat ja traagikat. Lahkub Inglismaalt.
1816 aastal elab Šveitsis, Genfi järve ääres, kus kirjutab „ Childe Haroldi palverännu“ III laulu, kohtub Shelly ja tema naise Maryaga. Byroni ettepanek võistelda õudusjuttude kirjutamises, M Shelly – „ Frankenstein “. Byron külastab Chilloni lossi, kus XVI sajandil oli vabariigi nimel vaevelnud Genfi patrioot Bonivard. Byron kirjutab (1816) võimsa vabadusaatelise poeemi „Chilloni vang“. Aastatel 1817-1820 elab Byron Veneetsias, kus lõpeb poeemi „Childe Haroldi palverännak“ (IV laul) ja kirjutab mitmeid teisi poeeme, valmib ka värssdraama „Manfred“. 1818 alustab Byron oma mahukamat teost värssromaani „Don Juan “, mis kahjuks jääb lõpetamata (16 laulu).
1819 tutvub krahvinna Guicciologa, kelle isa ja vend olid karbonaarid (patriootlik salaühing, mis võitles Austria ülemvõimu vastu). Byron toetab ülestõusu organiseerimist (suured summad ), tema majast saab salajane relvaladu ja põrandaalune staap. Kodumaal naerdi Byroni tõekspidamiste üle, välismaal vabaduse prohvet . Ülestõusud surutakse maha, järgnevad repressioonid .
Byron lahkub Pisasse, valmib värssdraama „ Kain “, annab välja radikaalse ajakirja, ka Shelly osaleb ettevalmistavas töös. !822. suvel upub Shelly, Byron on masenduses , ujub kaua meres, haigestub rakesse palavikku, mis nõrgestab tervist.
Pettunud karbonaaride vandenõudes ja intriigides, müüb 1823 oma jahi, soetab laeva „Herkules“ ja seilab Kreekasse , et võtta osa kreeklaste ülestõusust türklaste vastu. Byron asub kreeklasi ühendama.
Revolutsiooniline valitsus nimetab ta Vabastatus Kreeka Kindralkuberneriks. Annetab suuri summasid vägede ülalpidamiseks, relvase ja arstimite ostmiseks . Ta külmetab teel mägedesse ja sureb 19.aprillil 182. Tema süda maetakse Kreekasse, põrm viiakse kodumaale . Kui kodumaale jõuab teade tema surmast , ostetakse ühe päeva jooksul ära kõik tema teosed ja ka raamatukogudest laenutatakse ära kõik tema raamatud.
Looming
Esimene loominguperiood (1807-1809).
Luulekogu „Jõulutunnd“ (1807) – avameelsed (ka piklikud) muljed nooruse armuelamustest. Luulekogu lüüriline kangelane arvustab kõrgseltskonda, tahab põgeneda silmakirjalikkuse ja vale eest koduse Šotimaa mägedesse. („Laps olla muretuna veel“). Suhtlemises loodusega püüab leida tervememist hingepiinadest. Armastus ja sõprus pakuvad vaid ajutist lohutust. Eitav retsensioon. Byron vastab satiirilise poeemiga „Inglise bardid ja Šoti kriitikud“ – humoorikas satiiriline ülevaade kaasaegsest inglise kirjandusest, naerab nii romantismi kui ka vanema kirjanikepõlvkonna üle (W.Scott), äratas laiemat tähelepanu.
Teine loominguperiood (1809-1818)
Poeem „Childe Haroldi palverännak“ (kokku neli laulu). Kõlab romantismi manifestina, kaks esimest laulu ( 1812 ) tegid Byronist kuulsaima romantilise luuletaja. Koondab endasse Byroni romantilise kangelase iseloomujooned. Rahutu nooruk, kes on pettunud elus ja inimestes, näib kõigi ja kõige vastu ükskõikne, jätab oma lossi ja lahkub kodumaalt , et õppida tundma maailma. Childe – kõrgaadli noorem järeltulija keskajal. Poeemi tegevus algab lossis, kus elab Harold muretult ja lõbusat, tundmata tõelist armastust. Reis ise aga toimub kaasaegses Euroopas. Esimene laul – teekond Portugalis ja Hispaanias. Pürenee poolsaarele on tunginud Prantsuse armee . Suhtumine Napoleoni kahetine, Byron ei ole veel Napoleonis (suurmees, kaasaja kangelane?) pettunud, kuid õiglustunne sunnib teda asuma rahva poolele, kelle maad rüüstatakse ja verd valatakse. Kaks esimest laulu räägivad prantslaste sissetungist , rahva mehisest vastupanust.
Vaimustab lõunamaa eksootilisest ilust , teeb ka lüürilisi kõrvalepõikeid (nt Saragissa kangelaslik neiu, härjavõitlus jne). Mida teeb Harold? Aeg-ajalt Byron nimetab teda, jättes mulje, et kangelane on kõige selle tunnistaja. Palverändur on inimene, kes on teel pühapaika, ka Harold on oma teekonna ette võtnud hingerahu leidmiseks. Tegelases nähakse sarnast autoriga , sünnib uus žanr – lüüriline poeem. Autor on tõesti poeemis olemas, kuid ta ei ole kangelase teisik. Poeemi kahte esimest laulu võib vaadelda kui poeetilist reisipäevikut. III ja IV osa on kantud luuletaja isiklikust hingedraamast, nii algab ja lõpeb 3. laul pöördumisega tütre Ada poole, kellega poeet enam kunagi ei kohtu.
4. osa eessõnas hoiatab Byron, et kangelane kaob pea täielikult poeemist: „Ma olen väsinud tõmbama meid üksteisest eraldavat joont, mida vist kõik on otsustanud mitte märgata.“
Ida-poeemid
Need poeemid räägivad eksootilistel teemadel („ida“ on tinglik ). Byroni pöördumine nende lõuna- ja idamaiste tegelaste ja tegevuspaikade poole pole juhuslik. Ta on pettunud kaasaegses ühiskonnas, sest arvab , et see väärtustab liiga palju materiaalsust ja ratsionaalsust. Sellepärast pöördub teistsuguste maade inimeste poole.
Nendes poeemides kujuneb lõplikult välja Byroni romantiline kangelane. See saab eeskujuks väga paljudele romantikutele.
Byroni romantilise kangelase iseloomulikud jooned:

Uhke üksikmässaja,

Võitleb armastuse ja vabaduse eest

Trotsib maailmapahesid

On pessimist (sest on kaasaegses ühiskonnas pettunud)
Byroni nimest on tulnud termin byronism. Seda kasutatakse romantilise maailmavaate teatud joonte iseloomustamiseks.
Esimene ida-poeem on „Korsaar“.
„Korsaar“. Peategelaseks röövlipealik Conrad . Ta on röövlitepealik, kõik röövlid kuuletuvad talle, sest temas on tohutult vaimu- ja tahtejõudu. Ta on elanud läbi ränki pettumusi ja ka tema on elus ja inimestes pettunud. Ta on oma eelnevas elus midagi ränka üle elanud, saanud tunda ülekohut ja nüüd piraadina üritab selle ebaõigluse eest kätte maksta. Tema karmi , saatanliku välimuse taga on tegelikult tundlik higeelu. Sisimas ta ei ole kalestunud ning tema elu päikesekiir on Medora, keda ta armastab ning kes ka teda armastab. Nende vahel on suur ja puhas armastus. Byroni jaoks on see eriliselt suur ja puhas. Kahjuks röövlielus ei ole ei aega ega kohta pereelule ning Byron peab taas võitlusesse minema. Nad ründavad Türgi paša lossi. Rünnaku käigus juhtub, et Conrad satub vangi aga haaramemis on peanaine Gulnare, kelle Conrad oli päästnud tulesurmast. Golnare oli Conradisse armunud ja tahtis Conradi päästa. Oli selle eest nõus isegi oma eluga riskima. Tänu Gulnare abile Conrad pääseb ja on teel oma Medora juurde aga lugu lõpeb traagiliselt, sest kuigi Conrad on vangistusest pääsenud, jõuab ta Medora juurde liiga hilja. Medora on juba kurvastusest surnud. Pärast seda kaob konrad jäljetult ning tema saatust jääb ümbritsema salapära.
„Parisinna“Tegevuspaigaks on renessansiaegne Itaalia. Draagiline žüžee. Vürst Azo avastab oma noore naise Parisina ja vallaspoja Hugo armuvahekorra. Azo laseb oma poja hukata. Azol on kõhklused, tal tuleb meelde ka enda noorus. Ta näeb ja tuletab meelde, et ta ise oli noorus samasugune nagu Hugo. Ja tuleb meelde ka see, et ka tema on kunagi abielu rikkunud. Aga vaatamata sellele ta laseb ikkagi oma vallaspoja Hugo hukata. Enne hukkamist peab Huga sütitava kõne, kus ta räägib armastusest ja sellest, kuidas seisuslikud normid on alandavad. (Räägib ka armastuse õiglusest.) Byron tahab selle poeemiga rõhutada vägivalda, mida sünnitab võim.
Värssdraamad
„Manfred“. Selle värssdraama peategelaseks on noor mees Manfred. Tema otsib elu mõtet (nagu Faustki). Ja ka temal on võime vaime välja kutsuda. Ta otsib vastust oma küsimusele ent kuidagi ei leia seda. Ta on ka aru saanud, et vaga ja kuulekas elu, mida tavainimesed elavad, pole tema jaoks. Temasugust inimest ei suuda usk, kirik ega ka vaimud rahuldada. Nüüd põrguvaim, kes näeb milline mässaja Manfred on, näeb temas kerget saaki. Põrguvaim tuleb nõudma Manfredi hinge. Näident lõpeb aga nii, et Manfred ei allu ka põrguvaimule. Manfred sureb ja me ei saagi teada, mis tema hingest sai.
„Kain“ Vanas testamendis Kain tappis oma venna Abeli . Byroni jaoks on see kõik liiga lihtne ja annab selle loo hoopis teistsugusena. Tema huvitab just Kaini saatus. Näiden „Kain“ võtabki aluseks vana testamendi sündmused. Tegelased on: Kain, Abel , isa Aadam , ema Eeva , õed/naised Aada ja Silla. Aada on Kaini naine (õde) ja Silla on Abeli naine (õde). Esimeses vaatuses tekivad Kainil küsimused: 1) miks jumal lasi üldse maol paradiisi tulla? 2) Aga kui tõesti Aadam ja Eeva tegid pattu ja sõid õuna, siis miks lapsed peavad selle all kannatama ? 3) Aga kui Aadam ja Eeva sõidki, said nad teada maailma asjadest. Mis selles teadmises siis halba on? Miks see jumalale ei meeldi? Ilmud tegelane Lutsifer – põrguingel, ehk saatan/kurat. Ta haistab saaki ja teda huvitab Kain. Tahab veelgi Kaini kahtlusi süvendada. Lutsifer on isegi nagu filosoog Byroni silmade järgi. Lutsifer hakkab Kaini mõjutama. Ta räägib talle, et jumal on halb ja türann. Ütleb, et lasi sellel sündida, sest ta ei hooligi inimesest. Selleks, et seda tõestada lubab L viia K teispoolsusesse ja näidata talle seda riiki. Naine Aada üritab oma meest Kaini takistada. Aga L lubab, et ta toob Kaini tagasi. Aada püüab tõhuda, et armastus on kõige tähtsam, et ta ei läheks. Aga Kainile sellest ei piisa. Teine vaatus räägib sellest, kuidas L viib K igasugustesse huvitavatesse kohtadesse (nt. Kosmosesse). K on lummatud. Kain aga ütleb, et kosmose ilust on veel ilusam tema naise Aada näo ilu. Lutsifer ei saa sellest aru ja ei suuda seda mõista. L viib Kaini surnuteriiki Hadesesse . Kainile üllatuseks selgub, et Aadam ja Eeva ei olnudki esimsed inimesed vaid, et enne neid elas veel palju teisigi inimesi, kes olid palju täiuslikumad. Aga ka nemad on surnud. Kain ei saa sellest aru, et miks siis jumal ei lase inimestel elada lõputult. Lutsifer hakkab õhutama Kaini oma venna Abeli vastu. Kolmanda vaatuse tegevuspaik on taas maa. Kain mõtleb endiselt kahtlusemõtteid ja Aada üritab jällegi oma meest mõjutada, et ta rõhuks rohkem armastusele ja nende pojale Eenokile. Nüüd tulebki saatuslik moment: Kain ohverdab jumalale ja Abel ohverdab jumalale. Abli ohvrialtari tuli läheb otse taevasse ent Kaini oma satub tuulekeerisesse ja tuli kustub. Kain vihastub sellest. Abel soovitas vennal uus ohver tuua. Kain on nii vihane ja lükkab venna Aabeli altari ümber. Abel püüab teda takistada ja siis. Kain lööb oma venda ja Abel sureb. Abeli naine Aada ja ka Isa Aadam on valmis kristlikus vaimus talle andestama. Aga ema Eeva, kes armastas oma poega Abelit rohkem, kui Kaini, ei anna andeks ja ta neab oma poja Kaini ära. Siis tuleb issanda ingel ja ta jääb igaveseks ekslejaks ja pagulaseks . Lõbeb nii, et Aada võtab enda ja Kaini poja ja tütre kaasa ja läheb koos Kainiga ära, et Kainiga koos süükoormat jagada.
Byron annab kaks lohutust: üheks on armastus, mida esindab Aada ja teiseks lohutuseks on Lutsiferi ütlus, et üheks lohutuseks inimesele on see, kui ta loob oma vaimse sisemaailma, mis on vastukaaluks välismaailmale.