Byron (2)

George Gordon Byron
(1788- 1824)
Byronit peetakse romantismi üheks eredaimaks täheks, kui mitte geeniuseks. Byron sündis Londonis aga tema ema juured viivad Šotimaale tema isa oli laeva kapten John Byron. 10 aastaselt sai Byron oma vanaisalt lordi tiitli ja valdused. Ise on ta öelnud et ta tundis end aristokraatlikus seltskonnas nagu võõrkeha. Byron sündis puudega, ta nimelt lonkas pisut, kuid ta tegi tööd ja hiljem oli ta väga tubli ratsutaja ja ujuja .
Õppis ta Harrow ’i poistekoolis, edasi Cambridge Ülikoolis humanitaar teadusi. Tundis väga hästi Ladina ja Kreeka keelt. Ülikooli aastatesse kuuluvad esimesed luule katsetused . 1807 ilmub luulekogu „Jõude tunnid ”. Kuna Byron oli luuletaja väga avameelne oma muljetega nooruse armuelumuljetes siis kriitikute seal avaldas suure pahameele. Byron vastas kriitikute teravate pilgetele, oma uue poeemiga „Inglise Bardid ja Šoti kriitikud”. „Jõude tundide ” luulekogus ilmus ka luuletus „Laps olla muretu veel ”. Selles meenutab luuletaja oma lapsepõlve, Šotimaa loodust ja selle ilu.
Loodus samastub Byronile vabadusega. Vabadusele vastandab Byron seltskonna, ühiskonna reeglid. Byronisse hiilivad tasapisi üksindustunne ja maailma valu. Byroni luulesse ilmub varakult humoorikas -satiiriline laad ja eriti avaldus tema satiiriku anne „Inglise Bardid ja Šoti kriitikud”. Samuti kuulus tema stiili alla välja kutsuv kirjutamise laad. Kõrgseltskonda ärritav ja pisut familiaarne stiil.
Byronile tõi kuulsuse eelkõige tema mahukad poeemid ja luulevormis draamad . Byroni üleeuroopaline kuulsus hakkaski poeemiga „ Child Harodi palverännak” 1812 . Selleks ajaks oli Byron ülikooli lõpetanud ja teinud suurema Euroopa reisi, mille jooksul ta külastas Portugali , Hispaaniat, Kreekat ja Maltat. Ligi 3 aastat kestnud reis pakkus Byronile kui loojanatuurile külluslikku materjali loominguks. Poeemi „Child Haroldi palverännak” võikski vaadelda kui poeetilist reisipäevikut. Peategelaseks selles poeemis kes ühendab kõiki selle loo sündmusi on Child Harold .
Ta on elupõletaja kes on pettunud Inglismaa seltskonnaelus aga saamas on ta ka enesesse tõmbunud ja salapärane noormees. Child on noore aadliku tiitel. Kirjanik unustab selles poeemis teatud mõttes oma tegelaskuju ja pigem annab ta hinnanguid poeemi sündmustele. Teose erakordus seisneb selles, et ta tõi sellesse oma kaasaja ühiskondlik- poliitlised sündmused ja probleemid. Ükski teine ei olnud teinud seda seni.
Byron püüdis üldistada kohe oma kaasaja probleeme üldistada ja oma loomingusse lisada. Poeemis on põimitud iseenda läbielamised, sündmused ja isikliku elu intiimseid seiku ja armuelamusi. Poeemis ülistab ta hispaania talupoegade kangelaslikkust ja uhket mehisust sõjas Prantsuse vägede vastu. Samas vahelduvad lahingu kirjeldused piltidega hispaania naiste välimuse ja vaimu kauniduse kiitmisega. Byroni paelub hispaania juures see, et seal ta tunnetas vabaduse iha. Poeema Kreeka peatükki läbiv motiiv on kaasaelamine Kreeka rahvale kes oli Türgi ülemvõimu all. Poeet meenutab Kreeklaste minevikku, iidset kultuuri ja samas seostab ta oma isiklikud mälestused külastatud paikade näol muistsete müütide näol. Selles peatükis annab Byron mõista, et ta usub Kreeka rahva vabasse tulevikku aga samas ütleb ta välja ka selle, et iga rahvas peab oma vabaduse ise kätte võitlema.
Tagasi Inglismaale jõudes oli vahepeal surnud tema ema ja osad sõbrad ja seepärast tundis ta end eriti üksikuna. Byron otsustab teha oma elus kannapöörde ja läheb poliitikasse. Ta esineb parlamendi lordide kojas kõnega Iiri rahva vabaduse kaitseks. Ta taunis oma kõnes sotsiaalset ebavõrdsust ja ülemkihtide rikutust. See kõne tõi talle arvukalt vihamehi.
1815 ta abiellub ja tema isiklik elu ei läinud nii nagu ta lootis ja 1815 ta abielu lahutatakse. Lisaks sellele, et tema abielu ei kestnud kaua tekitas tema isiku ümber suhted oma poolõe Augustaga. 1816 otsustab ta Inglismaalt lahkuda ja minna ära Itaaliasse. Sellel ajal valmib tal rida nn ida-poeeme.
Valmib rida poeemide sarju 1813-1816. See poeemide tsükli nimetus on tinglik „Ida-poeemid” sest poeeme ühendab eksootiline temaatika. Ta ei räägi ainult idamaade temaatikast vaid pöördub ka lõunamaade poole. Byron vastandab nendes poeemides kogu Euroopat ja idamaa temaatikat . Ta vastandab teistsugust elutunnetust. Just nendest nn Ida-poeemides võttis selgema kuju ka Byroni romantiline kangelane- see kangelane oli uhke üksik mässaja. Lisaks veendunud võitleja armastuse ja vabaduse eest ja pigem on tema romantiline kangelane pessimistlike vaadetega, sest see kangelane peab koguaeg taluma orjalikku massimoraali.
Ka byronism on tuletatud Byroni romantilisest kangelasest mis iseloomustab romantilist maailmavaadet .
„Korsaar”
Siin arenevad sündmused Egeuse mere piirkonnas kus võimutsevad türklased. Poeemi sissejuhatused esitab autor piraatide laulu milles ta ülistab vaba ja metsikut ja ühiskonna normidele allumatut elu. Piraatide loomuse ja looduse vahel tõmmatakse paralleel. Nimelt arvab Byron, et mõlemad peavad olema valmis enese ületamiseks ja võitluseks. Poeemi peakangelane on piraatide pealik Conrad kellest õhkub salapärast vaimu ja tahtejõudu.
Piraadina ihkab ta kogu elu ebaõigluse eest kõigile kätte maksta. Tema karmi ja saatanliku välimuse varjus peitub aga inimene, kelle on tundlik hingeelu. Tema armastatuks on neiu nimega Medora, kellel on ka mehe vastu samasugused tunded, kuid piraadi elus ei ole kohta traditsioonilisel perekonnaelul.
Kui Conrad ükskord vangi langeb, siis saab noormehe päästjaks mitte Medora vaid kaunis haaremi perenaine Gulnare, kes peagi armub Conradisse. Ta on noormehe nimel valmis kõigeks, ka enda elu ohtu seadma. Seal juures ka enda elu ohtu seadma. Byroni meisterlikkus luuletajana seisneb selles, et ta oskab eriti väljendus rikkalt, naise armastust mehe vastu. Tänu naisele ta küll pääseb vangistusest, kuid kui Conradi armastatu Medora kuuleb naise suhtest, siis see põhjustab talle meeletu hingevalu.
Pärast seda kui Gulnare on ta päästnud lõpetab Byron poeemi salapäraselt. Conrad kaob jäljetult peale pääsemist, teda jääb ümbritsema salapära.
Poeem , „ Tante ennustus”, „Kohtunägemus”
1818 alustab Byron mahukat värssromaani, mille nimi on Don Juan . Oma laadilt sarnaneb see teos vägagi tema enda kuulsale teosele Child Haroldi palverännak, milles peategelane läbib paljusid Euroopa maid. See värssromaan peegeldab väga hästi tollaseid ühiskondlik poliitilisi olusid.
Byron taas elustas 17. sajandi Don Juan i kuju, kellest omal ajal kirjutasid. Byron tegi Don Juanist loodus lapse, kes oma siira naiivsusega täbaratesse olukordadesse satub ja mitte tema ei ole võrgutaja, vaid teda võrgutatakse. Oma lihtsuse ja samas ka inimlikkusega vastandab Byron Don j. jäikadele seltskonna normidele, silmakirjalikkusele ja intriigide punumisele. Ta austab lihtsust ja avameelsust.
Poeem pealkirjaga „ Parisina ”
Selles poeemis arenevad sündmused ühes renessansi aegses vürsti riigis. Poeem on küllalt traagilise süžeega ja selles on üpris palju psühhologiseeritust. Vürst Azo avastab oma noore naise Parisina ja enda vallaspoja Hugo armuvahekorra. Ta lahendab selle nii, et laseb oma poja ära tappa. (HUGO) Vürst Azo kõhkleb, et kas ta teeb ikka õigesti, lastes oma vallaspoeg hukata, sest ta on ka ise elus kõrvale hüppeid teinud. Eriti valus on see sellepärast, kuna poeg sarnaneb isale väga. Nii iseloom kui välimus ja Hugo tuletab isale meelde tema enda tormilist noorust .
Byron põimib juttu sisse, et arvates arvavad võimumehed, et neil on justkui kõik lubatud, aga lihtsurelikule mitte. Poeemi üks liigutavamaid kohti on see, kui Hugo peab oma hukkamise eelse kõne, kus ta ülistab armastust kui loomulikku tunnet, aga annab samas ka mõista, et ikkagi kehtivad seisuslikud vahed armastuses. Hugo läheb surmale vastu uhkena, sest ta arvab ja loodab, et taevas selgub siiski õigus.