Linnud linnas ja prügimäel (0)

LINNUD LINNAS JA PRÜGIMÄGEDEL
Referaat
Sisukord
1.1. Probleemsed linnuliigid linnamaastikus 4
3.2. Hirmutised 8
3.3. Laserid ja gaasikahurid 9
4. Kokkuvõte 11
5. Kasutatud kirjandus 12
Sissejuhatus
Käesoleva referaadi eesmärk on analüüsida lindude tegevust ja sellega kaasnevaid probleeme linnamaastikul ja prügimägedel. Samuti on käsitletud meetodeid kuidas lindude arvukust nendel aladel vähendada. Referaadi koostamisel on kasutatud materjali raamatutest, ajalehe artiklitest ning Interneti allikatest.
Referaadi ülesehitamisel on see jagatud kolmeks peatükiks. Esimene käsitleb lindudega seonduvaid probleeme linnas, teine prügimägedel ning kolmandast peatükis kirjeldatakse meetodeid nende olukordade lahendamiseks. Põhjus miks selline teema referaadis käsitlusele võeti, on huvi selle teema vastu ja kokkupuude sellist laadi probleemidega. See teema omab ka suurt tähtsust, sest nii nagu loomad, et tohiks ka linnud inimese käe läbi nii arvukalt hukkuda ja kannatada. Kuigi ka inimesed kannatavad lindude mõjul, on see enamasti vaid majanduslik või lihtsalt ebameeldiv, kuid füüsiliselt kannatavad linnud rohkem. Inimesed proovivad küll erinevate vahenditega linde linnas nende endi ohutuse eesmärgil eemale peletada, kuid see muutub üha keerulisemaks, sest linnud muutuvad julgemaks ja vastuvõtlikumaks kõikvõimalikele muutustele. Tuleb tõdeda, et kahjuks on linnud linnas ka oluliselt agressiivsemad.
1. Linnud linnas

1.1. Probleemsed linnuliigid linnamaastikus

Kuigi ka linnas on linnud üks keskkonna osa põhjustavad linnud linnas tõsiseid probleeme. (Lodjak 2008) Põhjus, miks linnud linna tulevad, on lai toidu ja elipaikade valik. Linnas on palju lahtisi prügikaste ja mahavisatud toitu ning suuri õõnsustega pargipuid ja katusealuseid, mis on lindudele sobivaks elupaigaks .
Linnud linnas on inimestega harjunud ja kohastuvad kiiresti. Näiteks võib tuua tuvi, kes seavad end kiirelt sisse kortermaja katusel, rõdudel või pööningul, kui vaid üks elanikest neid toidab ning reostavad väljaheidetega aknalaudu, vihmaveetorusid, ventilatsiooniavasid jm. ( Teder 2008) . Sellised situatsioonid tekitavad lindude ja inimeste vahel probleeme.
Seoses inimpopulatsiooni ekspansiooni ning linnade laienemisega on loomade-lindude ning inimeste konfliktid üha sagenemas ja süvenemas.(Lodjak 2008) Asulate ehitamine ja laiendamine hõlmab palju põllumaad ja looduslikke . Vähemalt 50 000 linnupaari võib sellega seoses jääda ilma oma pesitsuspaigast. Linnustik küll taastub , st vanade asemele tekivad uued, kuid see on kvalitatiivselt täiesti uus, eeskätt sünatroopne. Paljud linnud, eriti noored lennuvõimetud, surevad maanteede ja raudteede tõttu mis tükeldavad maastikku . Teede lähedal pesitsevatele lindudele mõjuvad negatiivselt ka pliiühendid ja autode heitgaasid . (Renno, 1985)
Kahju on vastastikune. Linnud võivad linnades tekitada suurt majanduskahju. Lisaks sellele tekitavad linnud palju ebamugavusi. Äärmisel juhul kahjustavad isegi inimeste tervist, põhjustades harvadel juhtudel isegi otseseid inimohvreid. (Lodjak 2008). Katustel pesitsevad linnud kahjustavad ehitisi ning lennujaamades kujutavad nad tõsist ohtu lennuliiklusele. Näiteks Keilas on suureks probleemiks muutunud kajakad kes istuvad parvedena majakatustel. Linnaelanikud on häritud, autod ja hooned on määritud väljaheidetega, õhus on sulgi ja kesklinnas kõndides tekib tunne nagu viibiks mere ääres. Kajakad häirivad ka Keila tööstuspargi ettevõtteid. Probleemi lahendamiseks proovitakse linde tõrjuda paugutamisega. See tekitab aga omakorda probleemi, sest siis kagunevad linnud linna kohale ja paugutamine häirib inimesi, sealhugas eriti lapsi ja vanureid. ( Matteus 2008). Lindude väljaheited reostavad näiteks välirestorane ja vähendavad sellega külastust, samuti rikuvad tänavatele pargitud autosid ja kõnniteid. Kui lindudel on pojad, tekitavad nad inimestes hirmu ja ohustavad neid agressiivse käitumisega. Seltsingualadel suurendavad lindude väljaheited lämmastiku ja fosfori hulka pinnases ning see muudab linnamaastiku troofsust. Linde tuleks peletada aladelt , mis võivad neile endile osutuda tervistkahjustavaks või surmavaks, näiteks biotiikidelt ja reostuse mõjualalt. Sellegipoolest pakuvad linnad soodsaid elupaiku looduses vähearvukatele ja ohustatud liikidele. Linnakeskkond tagab lindudele piisavalt toitu ja kaitset. Kohaneda aitavad pargid ja biojäätmete koondamine suurtesse prügimägedesse, mis pakub stabiilset lisatoitu kogu aasta jooksul, sest inimesed ise söödavad linde pidevalt ja avatud prügikaste on palju. Lindudel on linnas lihtne pesitsupaiku leida, selleks võib olla näiteks majakatus või rõdu. Kahjuks põhjustab linnamaastiku asustamine muutusi lindude ökoloogias ja füsioloogias. Linnalindudel on sageli suurem keskkonnatolerantsus kui looduslikes kooslustes elavatel isenditel, seda osalt suurema käitumusliku, füsioloogilise ja ökoloogilise paindlikkuse tõttu. Näiteks linnas sündinud musträstastel on nõrgem reaktsioon stressoritele, mille põhjuseks võib olla soojem temperatuur talvel ja pidev toidu kättesaadavus. Linnade laienedes suureneb linnalindude arvukus, kuid väheneb liigiline mitmekesisus . (Lodjak 2008)
1.2. Lindude agressiivsus
Linnades on lindude agressiivne käitumine mõnikord üsna tõsine probleem, sest nende rünnakud inimeste vastu on enamasti pesakaitsest tingitud. Kõik populatsiooni isendid aga ei ole agressiivsed. Hea näite võib tuua varesest. Kui linnas ei kasutata näiteks tulirelvi, asub ta sinna elama. Selle tagajärjel tekib kaks lähestikku paiknevat vareste populatsiooni. Looduslike elupaikade ja urbaniseerunud vareste pesakaitse käitumise erinevus seisneb selles, et linnavaresed häälitsevad harva ega jäta pesa maha inimeste lähenedes. Loodusliku populatsiooni isendid lahkuvad pesast, kui inimene on paarisaja meetri kaugusel, tõenäoliselt seetõttu, et nii on raskendatud pesa lokaliseerimine ja tõenäosus, et pesa rüüstatakse. Kui pesa ähvardab reaalne oht, võivad linnavaresed olla palju agressiivsemad. Vareste populatsiooni pidev ohjamine inimeste poolt on toiminud selektiivse või suunava tegurina , tingides diferentseeritud käitumismustrite tekke. Agressiivsetel paaridel esineb pesakaitsel sooti erinev ründeobjekti valik. Agressiivsed isased linnud ründavad ohutuid sissetungijaid märgatavalt tihedamini kui emased , kes kaitsevad pesa intensiivsemalt ajal, mil seal on pojad, rünnates harva inimesi, kuid olles agressiivsed potentsiaalsete pesarüüstajate suhtes. Agressiivsed isased kaitsevad pesi kogu sigimisperioodi vältel, kuid märgatavalt intensiivsemalt perioodil, mil pesas on sulistumata pojad. Ründeobjekt on spetsiifiline: agressiivsetest lindudest pooled (52,1%) ründavad jalakäijaid, vähem on rünnaku objektiks jalgratturid (8,3%) ja postiljonid (10,4%). Ülejäänud osa (29,2%) ründab nii jalgrattureid kui ka jalakäijaid, aga mitte näiteks postiljone. Stiimulid, mis vallandavad ühtedel isenditel agressiivse pesakaitsmise, kuid teistel sama liigi ja pesitsuskoha isenditel mitte, pole selged, kuid kaudne või otsene kontakt inimesega on ebatõenäoline tekitamaks agressiivset käitumist. Kuid kui on teada konkreetsed inimeste suhtes agressiivsed linnud, tuleks üles seada hoiatussildid. ( Lodjak 2008)
2. Linnud prügimägedel
Linnade, eriti suurlinnade ümbruses võtavad prügimäed enda alla kümneid hektareid. Sellega seoses tõrjutakse neilt aladelt välja endisele looduslikule elupaigale omane linnustik. Prügimägedel võivad pesitseda vaid üksikud liigid, näiteks linavästrik ja kivitäks ning tasandatud aladel kiivitaja. Vareslastele, kajaklastele ja kuldnokkadele pakuvad prügilad häid toitumisvõimalusi. (Renno, 1985)
Pürgimäed on enam meelejärgi kajaklastele (hõbe-, kala-, naeru -, merikajakad) ning vareslastele (hallvaresed, hakid, künnivaresed). Linnud kasutavad prügimägesid hoolimata pikkadest vahemaadest. Linnud kasutavad prügimägesid tihti ning biojäätmed moodustavad paljude lindude toiduobjektidest arvestatava osa, põhiline toit on aga näiteks hõbekajakatel kala. Põhjuseks võib olla toitumisveekogu asumine kolooniale märgatavalt lähemal kui prügimäed. Kui lindudel on valida mitme toitumisala vahel, ei pruugi ühe sulgumine vähendada lindude arvukust. (Lodjak 2008).
Prügimägede toidulaud on rikkalik ja piiritu. Suurematel lindudel on oma osa saamisel muidugi eelis, kuid süüa jätkub seal nii väikestele kui suurtele. Prügimajandusel ja näiteks kajakatel on väga tihe seos. Kui pole prügimäge, pole ka nii rikast toidulauda ning lindudel jääb üle rännata uutele asumaadele, millega kaasneb linnuarvukuse langus. Prügimägesid peetakse isegi üheks parimaks linnuülikooliks. See tähendab, et sealse kõrge lindude arvukuse tõttu on võimalik neid seal hõlpsasti vaadelda ja uurida. Prügilate põhikülastajateks on hõbekajakad, kes armastavad neid kohti üle kõigi. (Mustimets 2005)
Prügilas viibimine pakub linudele küll palju toitu, kuid osutab ka suurt ohtu. Minemavisatud õngenöörid on nagu püünised, kuhu võivad kinni jääda veelinnud, näiteks laugud või luiged . Õngenöör takerdub nende jalgadesse ja tiibadesse või mässib end ümber kaela. Vahel jääb neile kõrri või mujale kehasse kinni õngekonks.
Lindudele on ohtlikud ka õnge raskust suurendavad tinapommid. Kui uudishimulik lind tina alla neelab, hukkub ta mürgituse tõttu. Sellel põhjusel on tina kasutamine paljudes riikides keelatud. Randadel võivad linnud takerduda joogipurkide kaanel olevatesse avamiskonksudesse. Need võivad linnu nokka- või isegi peadpidi lõksu püüda, seega lind sureb nälga. Kui lind on jalga- või tiibapidi kinni jäänud, püüab ta end meeleheitlikult vabastada. Vabadusse pääsemisel on kurnatud linnud vaenlastele väga kergeks saagiks . ( Viks )
3. Probleemsete linnuliikidega toime tulemine
Kahjuks on inimesed ise põhjustanud linnalinnuprobleemi linnastumise ja oma sealsete jäätmekogustega . Seega on vaja leida lahendust kuidas sellega toime tulla.
Lindude elukeskkond linnades ja seda piirneval alal jaguneb pesitsus-, toitumis -, seltsingu- ja puhketerritooriumideks. Enne ohjamist tuleb selgitada välja kontrollitava populatsiooni suurus ja paiknemine ajas, mis aitab ressursside jaotamist efektiivsemaks muuta. Välja on töötatud mitmeid meetodeid, kuid paljud neist on suhteliselt ebaefektiivsed, kulukad ning soovitud mõju avaldub alles aastate pärast. Oleks vaja efektiivseid ja jõukohaseid meetodeid, mis oleksid nii seaduslikult kui ka sotsiaalselt vastuvõetavad. Praegu kasutatavad meetodid võib jagada akustilisteks, visuaalseteks, keemilisteks, mehaanilisteks , keskkonda muutvateks ja sigimist vähendavateks, lisaks surmamine ja lõksud. Kohaspetsiifiline ohjamine võib sundida lindude populatsioone ümber asuma teistele läheduses paiknevatele aladele . Seal kordub aga probleem uuesti. Efektiivne lindude kontrollimine toimiks kogu linna ulatuses, kus oleksid ühendatud meetodid, mis hõlmaksid suuremal või vähemal määral kogu lindude elukeskkonda. Ohjamise eesmärk ei ole lindude peletamine linnamaastikult vaid nende suunamine neile sobivamatele aladele. Lindude surmamine on viimane võimalus, kui ükski teine testitud meetod ei toimi. Elukeskkonna võimalik tühjaksjäämine võib meelitada kohale
teisi populatsioone, mis muudab tehtud töö mõttetuks. Seega on tegemist nõiaringiga. Ühe linnuliigi populatsiooni arvukuse vähendamine võib esile kutsuda teise liigi arvukuse tõusu. Esmalt on vaja selgeks teha liigi ökoloogia, populatsioonidünaamika ning vajadusel ka füsioloogia või miski muu mis võib tulemust muuta. Lindude peletamiseks kasutatavad ultraheli-deterrendid, mille tegevusraadius on üle 20 kHz-i, pole efektiivsed, sest linnud ei kuule ultraheli. Lindude peletamiseks on kasutatud lindistatud hädakisa ja hoiatushäälitsusi. Näiteks naeru- ja hõbekajakad reageerivad suhteliselt aktiivselt ka kiivitaja ja kuldnoka hädakisale, künnivaresele mõjub hõbekajaka hädakisa. Sageli reageerivad
segaseltsingutes olevad hakid, hallvaresed ja künnivaresed hädakisale, mida mängitakse ette tagurpidi või eraldi osadeks lõigatuna. (Lodjak 2008)
3.1 Hädakisa
Reaktsioon hädakisale sõltub keskkonnatingimustest, kellaajast, lindude füsioloogilistest vajadustest ja seltsingute sotsiaalsest struktuurist. Mida ebasoodsamad on keskkonnatingimused, seda tundlikum ollakse ärritusele. Hommikuti on see suurem, vähenedes õhtuks. Hädakisa mõjub efektiivselt näiteks esimeste kuldnokaparvede peletamisel seltsingutest, kuid õhtu edenedes see väheneb. Nälg ja janu muudavad linnu julgemaks ning kiskajate pooln võimalik oht muutub teisejärguliseks probleemiks. Seltsingulised linnud reageerivad paremini, sest arglike isendite lahkumine vallandab parve reaktsiooni. Hädakisa on lindude peletamiseks efektiivne meetod, kuid põhjustab lindude siirdumise mujale. Sealjuures on seltsingu levimist raske ennustada. Linnud vajavad kohta, kuhu suunduda, ning sellisel alal ei tohiks peletuvahendeid rajendada. Toidubaasi ahendamine , näiteks prügilate sulgemine, suurendab liigisisest konkurentsi. Väheneb ka lindude maksimaalne võimalik populatsioonitihedus. Kui toitu on vähe võib suureneda lindude talvine suremus ning väheneda sigivus. (Lodjak 2008)

3.2. Hirmutised

Treenitud pistriklasi ja haugaslasi kasutatakse probleeme tekitavate lindude hirmutamiseks nii prügimägedel, lennujaamades kui ka angaarides. Pistrikud on saaki püüdes peletanud linnuparvi paarikümneks minutiks. Peletamise tulemusena vähenes kuldnokkade ja kiivitajate arvukus lennuväljal, sest linnud suundusid prügimäele, kus neid tavaliselt polnud. Näiteks kajakad võivad hakata prügilal toituma peale seda kui haugas on varese kinni püüdnud, sest kiskja ei kujuta neile enam otsest ohtu. Linde peletatakse ka inimese kujuliste hirmutistega. Aiapidamistes näiteks kasutatakse selleks sõna „ hernehirmutis “. Sellisel juhul püütakse linde peletada näiteks oma maasikapeenralt või punasesõstrapõõsalt, kuna lindudele meeldib punaseid marju süüa. Aiapidamises kasutatakse ka võrke ja katteid , mis on hirmutistest oluliselt tõhusamad. ( Sarv )
Prügimägedel sõltub hirmutiste efektiivsus sellest, kas linnukuju on seatud väljendama agressiivset poosi või surevat isendit. Et hirmutis oleks efektiive peab see olema nähtav kogu kolooniale. Näiteks kajakate peletamiseks kasutatakse kajakate endi kujusid , kombineerides kehahoiakuid ja materjale. Kõike mõjukamad on külili asetatud kujud, mis imiteerivad surnud isendit ja kus topise tiivad on asetatud laiali nagu enne lendutõusmist. (Lodjak 2008)

3.3. Laserid ja gaasikahurid

Erinevate lindude peletamiseks kasutatakse veel lasereid, kuna need on kerged ja lihtsalt transporditavad, vaiksed ning suure töötamisraadiusega. Laserid on lindudele ja keskkonnale ohutud . Ainuke kahju mida need osutada võivad on olles suure võimsuse juures ning osutudes lindudele võivad viimaste silmad saada kahjustatud. Laserikiirt liigutatakse edasi-tagasi läbi võrade, kuni kõik linnud lahkuvad. Linnule, kes ei pruugi lendu tõusta isegi pikema aja möödudes, suunatakse sellisel juhul otsene laserikiir. Ühe seltsingu peletamiseks
võib kuluda 15–60 minutit ning neid häiritakse teist korda, kui nad on naasnud. Laseri kasutamine on edukas vaid lühiajaliselt – suurem osa lindudest lahkub kohe seltsingupuudelt, kuid enamik naaseb 15 minuti jooksul ega hüljga puid üheks öökski. Seltsinguveekogudel kasutatakse harilikku võrku, traatvõrgustikku või likvideeritakse veekogu. Äkilist ja valjut tehisheli tekitavad gaasil töötavad kahurid , pürotehnika, jahipüssiga hirmutamine ning elektroonilised seadmed. Valjud helid on efektiivsed lühiajalise ja harva kasutamise korral. Et linnud heliga ei harjuks, on mõjuaega võimalik pikendada helide ebaregulaarsusega . Näiteks tuvid võivad kartmatult toitu otsida vaid 15 meetri kaugusel reaktiivlennukite maandumisrajast. Linnades võivad valjuhäälsed peletusvahendid tekitada probleeme, sest häirivad inimesi. Tiheasustusaladest eemal võib neid vabamalt kasutada.
Visuaalsete peletusvahendite värvimiseks kasutatakse pigmente, mis muudavad oma värvi vastavalt vaate- ja valguse langemisnurgale. Helkivad lindid on päikesevalgust peegeldavast materjalist, need hirmutavad tuulistes tingimustes visuaalselt ning tekitavad ka heli. Istekohadeterrente, mida paigaldatakse katustele, kasutatakse lindude peletamiseks hoonete välisfassaadilt. Nende efektiivsust on katsetatud lennujaamades ultrahelisensori peal istuvate lindude peletamisel. Istekohadeterrendid muudavad iste- ja seltsingukoha lindudele ebamugavaks, takistades maandumist. Kuid kuna linnud on kohanemisvõimelised, leiavad nad harilikult üles nõrgad kohad ja ohjamismeetod muutub ebaefektiivseks. Lindude hirmutamiseks on soovitatud kasutada istekohadeterrenti, millesse on juhitud elektrivool . See võiks pärineda päikesepatareist. Siiski ei pruugi selline meetod soovitud tulemust anda, kuna linnud võivadka nendega kohaneda. Näiteks tuvid võivad visata traatidele puuoksi, muutes need istumiseks või pesitsemiseks sobilikuks. Seega tuleb inimesel veel areneda ja leiutada kindel meetod mis oleks positiivsete tulemustega, taskukohane ja mida linnud üle kavaldada ei suudaks. (Lodjak 2008)

4. Kokkuvõte

Linnud, ka linnas, on samaväärne osa keskkonnast nagu inimesed. Linnud pakuvad inimesele rõõmu ja on kasulikud, kuid võivad tekitada ka keerukaid olukordi ja probleeme. Kui linnud võivad olla inimesele harva ohtlikud, siis inimene ohustab linde märksa rohkem. Inimene on loonud lindude jaoks järjest ohtlikumaks muutuva keskkonna. Paljud hukuvad prügimägedel, jäädes seal (nt pudelisse) lõksu ning vigastavad end teravate esemetega. Ka erinevad toksilised ained ja autode heitgaasid võivad olla lindudele kahjulikud või surmavad. Kahju on osaliselt vastastikune. Linnud tekitavad inimestele suurt majanduskahju, ebameeldivusi ja äärmuslikel juhtumitel võivad olla eluohtlikud. Põhiline probleem mida linnud tekitavad on väljaheidete ladestamine ebasoodsatesse kohtadesse , nagu näiteks välirestoranid, ja mittesobivatesse kohtadesse pesitsema asumine. Tihtipeale asuvad linnud elama kortermaja rõdudele või katustele. Kuna linnud harjuvad üha rohkem linna ja inimestega, muutuvad nad julgeteks ja pealetükkivaks, mõnikord isegi ohtlikult agressiivseks. Linnud on harjunud sellega, et inimesed neid toidavad ning nad eelistavad linnamaastikku kui toidurikast ja pesitsemispaikaderohket ala looduslikule. Linnaelu võib aga linde muuta. Linnud ei häälitse enam nii palju ja võivad muutuda pesakaitsmise suhtes ükskõikseks. Seda seetõttu, et linnud on inimestega harjunud.
Kuna lindude ja inimeste vahel tekib palju konflikte, on inimesed leiutanud mooduseid, kuidas linde linnast eemale looduslikule alale peletada. Seda esmalt põhjusel, et linn on linnu jaoks ohtlik. Selleks on väljatöötatud erinevad meetodid. Hädakisa on lindude peletamiseks efektiivne meetod, kuid põhjustab lindude siirdumise mujale. Hirmutised imiteerivad lindudele ohtlikku isendit. Veel kasutatakse lasereid ja gaasikahureid. Laserikiirt liigutatakse edasi-tagasi läbi võrade, kuni kõik linnud lahkuvad ning gaasikahuritega tekitatakse valju heli. See on aga ajutine ja lind harjub selle heliga. Lindude surmamine on viimane võimalus, kui ükski teine testitud meetod ei toimi.
Referaadi tulemusena selgub , et lindude ja inimeste vahelised probleemid on miski, millele tuleks suurt tähelepanu pöörata. Seda eriti seetõttu, et linnud kahjuks hukuvad ja vigastavad end algselt ikkagi inimese käe läbi. See on kindlasti suuremaks probleemiks kui see, et linnud inimestele ebamugavust ja majanduskahju tekitavad. Olid ju linnud siiski ennem kui linnad.

5. Kasutatud kirjandus

Raamat:
Renno, O. 1985, Linnud ja inimtegevus, Tallinn „Valgus“, lk 10-11
Artiklid perioodilistest väljaannetest:
Lodjak, J. 2008, „Probleemsed linnuliigid linnamaastikus“, Haridus , september-oktoober 2008
Sarv, M. „Linnud määrivad ja karjuvad“, Kahjuritõrje
Matteus, D. 2008, „Mida selle looduse vastu teha?“, Keila leht, 12.09.2008, Nr 33 (45)
Interneti allikad:
Viks, E. Kaitse prügi eest. Kättesaadav: http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/kaitse_prugi_eest_evelin2005.ht m
Mustimets, I. 2005. Prügimägi on vaatlejale parim linnuülikool. Kättesaadav: http://www.arileht.ee/artikkel/302441
Teder, M. 2008. Linna elama asunud suurte lindude kasvav hulk põhjustab probleeme.
Kättesaadav: http://www.arileht.ee/artikkel/274036
12