LEIB Leib on olnud läbiaegade eestlase peamine toit. Seetõttu on leiva suhtes tuntud sügavat austust ning peetud seda ka pühaks. Viimase tuhande aasta jooksul rukkileib, mis jõudis meie esivanemate lauale suure töö ja vaevaga. Ka tänapäeval on leib eestlase laual, aga see ostetakse poest ilma suurt vaeva nägemata. Uurimustöös püüan leida,milline on olnud leiva koht eestlase toidulaual, ja miks on ta olnud nii tähtis. Otsida vanasõnu ja kõnekäände leiva kohta. Püüan näidata tänapäeval toodetavate leibade sortimenti. Praktilise tööna pakun esitlusel enda küpsetatud leiba. Leivaküpsetamise protsessi lisan ka uurimustööle.
............................................................. lk 12 Kasutatud kirjandus .............................................................................. lk 13 2 Sissejuhatus Leib meie igapäevasel toidulaual on lõhnav ja kohev. Teda on hea lõigata ja paljalt süüa. Ometi on see suhteliselt uus leiutis. Algselt tehtud leib erineb tänapäeva leivast nagu öö ja päev. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks
..........................5 Kokkuvõte........................................................................................5 Kasutatud kirjandus..........................................................................6 2 Sissejuhatus Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja elatise võrdkujuks ehk sümboliks. Leiva tähtsust meie esivanemate elus näitab seegi, et leivale omistati üleloomulikke omadusi ja seda kasutati isegi nõidumisel. Leivaga oli seotud ka palju uskumusi
Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Mandrigermaanlastele jäi selline leib esialgu võõraks, kuid hiljem hakkas talurahva hulgas levima. Eestis asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses (11. sajandil). Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli igati tulusam ja toitvam kui odraleib. 5. Leivaahju roll leiva arenguloos Teine suur samm leivategemise ajaloos oli leivaahju leiutamine
Referaat Erinevate rahvaste leivad Chapati Ajalugu Sõna "chapati" peetakse Dravidia päritolu,päritchappatähendab "lapik" ja attaivõi paathi tähendab Meeste Toit.Chapati on märgitud Ain-i-Akbari, 16. sajandidokumentides esitatud Keiser Mughal , Akbars Visiiri, Abu'l-Faz ib Mubarak . Chapati on õhuke valge värvusega pannkooke meenutav india leib. Seda leidub ka:Türgis,Ida-Afrika maadest,Keeniast,Ugandast ja Hiinas seal kutsutakse seda kas Chapati või lame leib. Ciabatta
puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi, isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. jõululeib- enamasti tehti hapendatud rukkijahust. Tava leivast erines jõululeib oma erilise kuju poolest. Tehti seakujulisi, kuhikuga, auguga, et saaks küünla hiljem kaunistuseks panna. Jõuluorikas oli pikerguse kujuga, küllaltki suur ja sellest vormiti siga, sõrmega tehti keskele maagiline viiskand. Jõululeib oli ümara kujuga läbimõõduga u 31 cm ja kõrgusega 12 cm. Kuhikuga leibadele löödi või vajutati sõle, söe, põrsaluu või võtmega märgid sisse. Sageli tehti jõululeivale rist peale.
joonistused. Huvitavaid kilde vilja ja leiva kohta leiab Aleksei Vladimirovi raamatust 3 "Maailm püsib viljateral". Tervisliku toitumise kohta sobib toidupüramiid või toiduring, leivatoitude retsepte jpm. Enne leivanädala algust võiks lasta lastel tuua kooli erinevate leibade kilepakendeid, kust saaks uurida koos leiva koostist jm. olulisi andmeid, neid analüüsida. Siinjuures tuleks tutvustada leival olevate märkide tähendust. Märkide kohta võib lugeda Internetist aadressil www.epkk.ee. Kui õppeprogramm võimaldab, siis võiks õpetaja kutsuda tervislikust toitumisest ja rukkileiva tervislikkusest rääkima asjatundja, kes oskab seda teemat paremini avada. Korraldada võiks leivatoitude retseptivõistluse. Kõikidest kogutud retseptidest saaks kokku köita "Leivanädala kokaraamatu". Sellest kokaraamatust tulekski valida leivapeole huvitavamad leivatoidud
Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80. aastatel leiti Berni lähedalt maailma esimene hästi säilinud rukkileib, mis oli küpsetatud viis sajandit tagasi. Egiptuse matmispaikadest on leitud säilinud nisu- ja rukkiteri, 3500 aasta vanust hästi säilinud nisuleiba hoitakse aga New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumis. Meie rukkileiva ajalugu algab 11. sajandist ja on seotud rukkikasvatuse ja -töötlemise arenguga meie piirkonnas. Rukkileiva valmistamine on traditsioon, mis on kujunenud sajandite vältel ning põlvkonnalt põlvkonnale kogemuste ja teadmistega edasi antud
keeduseid ka tangudest. Harvem kruupe. Jahu ja tangud valmistati kahest pealistikusest kettast koosneva käsikiviga, see oli naiste ülesanne. Tangusid ja kruupe tehti suures puu-uhmris nuiaga tampides. Vee- ja tuulejõul töötavad veskid tulid kasutusele 13. sajandist ja tõrjusid vanad vahendid järk-järgult kõrvale. [] Jahutoodetest oli toidu ja elatuse võrdkuju leib. See väljendub ka rahvapärastes väljendites, nagu jätku leivale, leiba luusse laskma, leiba võtma (sööma), leib on laual (perel küllalt toitu), leivakõrvaline (loomne toit). [] Sooja toidu valmistamise peamine koht oli rehetoa ahju esine kolle, kus pajakoogu otsas rippus suur, mahult kuni kolmeämbrine pada. Seal sai toitu ka pikemalt soojas hoida. [] Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Pakkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida
Karm, 1984. (Fk 2086:69) Leib küpsetatakse ahju põrandal, kuid vahel pannakse leibadele alla ka kapsalehti. Kui leiba küpsetatakse ahju põrandal, puhastatakse see eelnevalt. Luud tehakse niinekoorest ja seotakse puust varre otsa. Rukkileiva valmistamiseks sõelutakse jahu, valatakse nõusse vett, jahu ja juuretist, segatakse ja jäetakse hapnema. Et taigen paremini hapneks, asetatakse leivaastja ööseks sooja kohta. Öö jooksul leib hapneb, sest juuretis soodustab käärimist. Kerkinud taignale lisatakse hommikul jahu ja sõtkutakse kätega kõva taigen, mis ei kleepu käte külge. Pärast seda jäetakse taigen veel natukeseks ajaks kerkima ja siis hakatakse leivapätse vaalima: Tavaliselt küpsetatakse ümmargune leib kaaluga 2-3 kg. Märgade kätega võetakse leivakünast vajalik kogus tainast ja vormitakse see laual pätsiks. Oma kujult on leivad ümmargused või pikergused. Leiva vormimise ajal tehakse leivale augukesi (pupsik
Tartu Mill) Viljaterasid peenestati uhmri või jahvekivide vahel, tambiküna ja tabilabidat. 3. Meie vanim leivavili. Oder ( rukis 11saj.-12saj.) 4. Hapendatud rukkileiva tulek. Põhja Euroopas Viikingite ajal, Eestis 11. sajandil 5. Leivaahju roll leiva arenguloos. Kerisahi( saunades ja rehielamutes)-koldega ja pealt kinni; suitsuahjud; lõõridega ahjud, ühendatud korstnaga. Leib oli pehmem ja säilis kauem. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Odraleib muutub kõvaks ja rabedaks, aga rukkileib mitte( see on pehme) 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Eestlased, lätlased, leedukad, ida- soomlased, karjalased, soome-ugri rahvad, venelased, valgevenelased ja põhja- ukrainlased 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus. Kiudained, kaloririkas 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest). Jahvatatud puukoort, mähka,
mainitud tava, et leiba ei panda kunagi selili. Põhjendusi teati tuua mitmeid: ,,siis pidavat lahkuma sõbrad ja raha", ,,see viib jõukuse majast", ,,leiba ei tohi selili panna, muidu paneb leib sinu selili". Maha kukkunud leivatykk tuleb kähku yles võtta, puhtaks pyhkida, paluda vabandust ning/või sellele suud anda. See on samuti väga levinud tava, mida järgivad pea kõik, keda kysitlesin. ,,See oli kyll range, et leivaga ei mängita. Me ei ole lasknudki leival maha kukkuda." ,,Mahakukkunud leivale suud andma õpetati mind nii ammu, et enam ei mäletagi ja eks seda olen ka oma lastele edasi andnud." Kui leivatykk juhtus maha kukkuma, siis vanaisa ytles "Võta yles ja anna suud...". ,,Leeväpalalõ andas suud, ku maaha satas." Leiva lahtilõigatud ots ehk leiva nägu ei tohi jääda ukse või akna poole leivaõnn ehk pere jõukus võib nõnda kodust välja minna. ,,Leib peab alati näuga syöjate puole olema".
Leib toidulaual Kõik muu toit on leivakõrvane Mõjutas oluliselt ahju arengut Tavaline ümmargune leivapäts 612kg, väiksemad ovaalsed 36kg Rukkile lisati ka teisi vilju, tavaliselt aganaid Nälja ajal lisati sammalt, puukoort, kasve, tammetõrusid, kanarbikku, sõnajalgu ja marju Leivale vajutati maagilisi märke (rist, peremärk, viiskand) Leivaviil asendas pidulauas taldrikut Leiva tähtsus Vanast/kuivanud leivast keedeti leivasuppi ,,Lapsed tasa tulega, soojad leivad laudil" ,,Kes pudruga leiba sööb satub vangi" Leib oli söögilaual peremehe ees ning küsimise peale lõikas ja ulatas leivatükke peremees ,,Austa leiba, leib on vanem kui meie" Leiba ei tohtinud pilduda, ega sellele peale astuda Kui leivatükk libises maha tuli sellele suud anda Maha visatud leivatükk nutab 7 aastat Leiva tähtsus Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti Leiva otsast ,,kärsakest" võõrale ei lõigatud
Loome maitseelamusi Fazeri kontserni missiooniks on luua maitseelamusi. Fazeri visiooniks on olla juhtiv toitlustus- ja teenindusettevõte valitud turgudel. Nad soovivad olla oma valdkonnas teerajajateks nii enda klientide, tarbijate kui ka personali vaatenurgast. Nad liiguvad valitud peaeesmärgi suunas nende ühise kaardi kontserni strateegia abil. FAZERI TOOTED · Fazeri 100% Rukis ja ainult rukis Rukkitäistera- ja rukkikroovjahust valmistatud rukkileib. · Fazeri Häää Rukkileib Rukkikroovjahust rukkileib. · Fazeri Must leib Tume rukki- ja nisujahust magushapu vormileib. · Fazeri Häää peenleib Rukkipüül-, rukkikroov- ja rukkitäisterajahust ning nisujahust valmistatud köömnetega peenleib. · Häää suur vormisai Nisujahust vormisai. · Fazeri Südamesepik Terade ja kliidega sepik. · Fazeri Juustumuhkel Riivjuustu kattega nisukukkel. MINU PERE EELISTUSED
Jätku leiba ! Läbi aegade on eestlaste peamine toit olnud leib, viimase tuhande aasta jooksul rukkileib, mis jõudis meie esivanemate lauale üksnes suure töö ja vaevaga. Seetõttu tunti leiva ja leivavilja vastu sügavat austust ning mõlemat peeti pühaks. Ütleb ju eesti vanasõnagi, et leib on kibe kätte saada, aga magus süüa. Leib on aastasadu olnud meie päästerõngas ka viletsatel aegadel. Oli suur õnn, kui aganase leiva kõrvale oli võtta silku ja peale rüübata piima. Parimateks
Leib Referaat Enda Nimi ?. klass Sisukord 1. Tiitelleht 2. Sisukord 3. Leivad & leib kui püha 4. Leiva valmistamine & erinevad leivad 5. Lavash 6. Leiva vajalikus & kiudained 7. Vitamiinid & faktid 8-10. Retseptid 11. Kasutatud kirjandus 2. Leivad Leib on olnud inimeste toidulaual juba aegade algusest peale ning on kujunenud igapäevaseks peatoiduks. Esimesed leivad küpsetati aastal 5000 e.Kr. Sellel ajal tehti leibu taimede maapealsetest osadest. Eestisse jõudis leib 1800.a. paiku, mil hakati valmistama aganaleiba, mis oli rabe ja murenev. Tänapäeval valmistatakse põhiliselt klassikalisi leibu rukki- ja nisujahust. Veel paarkümmend aastat tagasi valmistati põhiliselt ise leiba, kuid ka tänapäeval valmistavad mõned inimesed ise kodus leiba. Populaarsed kodus valmistatavad leiva-saia tooted on põhiliselt
valada pudelitesse. Pudelid sulgeda ja asetada külma kohta. Tarvitada mõnepäevase seismise järel. Riivikarask 1,5 l riivitud tooreid kartuleid, 1/2 klaasi hapukoort, soola, 1-2 muna, 100-150 g pekki, 1/2 tl soodat, 2-3 klaasi odrajahu. Kooritud toored kartulid riivida, valada sõelal üle külma veega, pigistada hästi kuivaks. Lisada hapukoor, sool, munad, kuubikuteks lõigatud ja kergelt pruunistatud pekk ning odrajahu, millesse on segatud sooda. Sõtkuda paras tainas. Vormida väikesed ümmargused ja lamedad karaskid. Küpsetada ahjus. Süüa kuumalt.
sees kolme nelja inimese söök. Kausist võttis igaüks oma lusikaga. Peale puulusika oli igal sööjal oma nuga või puust voolitud tikk. Joodi kappadest või kaanega kannudest. Neid mahukaid nõusid kasutati mitme inimese peale. Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib. Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel
Laupäev · Hommikul soojendati suppi. · Päeval hammustati niisama leiba, saia, võid. · Õhtuks oli alati puder, kas siis kartuli- või tangupuder ja ahjuliha. · Kõrvale joodi hapupiima. Pühapäev · Hommikul soojendati kartuliputru, süüdi leiba, saia, võid. · Kõrvale joodi viljakohvi või võipiima. · Päeval keedeti hapukapsasuppi, mida söödi 3 korda. Pühapäeva lõunaks, õhtuks ja esmaspäeva hommikul. Rukkileib · 7-8,5kg rukkijahu · 5l vett · Juuretist · soola Leivaga seotud uskumused · Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba, pere lagunemist · Kes lõikas sooja leiba, sellel purunes leivaõnn. · Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast enne tükikese ära, et mitte oma leivaõnne ära anda. Leivaga seotud uskumused · Pätsi ei pandud lauale lõigatud ots ukse poole leib võis majast välja minna.
Eesti kulinaaria ajalugu Tinglikult võib Eesti toiduvalmistamise traditsioonid jagada kaheks: põllumajanduslikuks ja mereäärseks. Eesti pinnas on küllaltki kivine ja raskesti haritav, mis nõuab põllumeestelt suurt vaeva. Kliima on mereline. See soodustas meie köögi arenemist väga toitvaks ja kaloririkkaks - inimestel oli vaja koguda jõudu ja energiat. Rääkides mõjudest, valitseb Eestis skandinaavia köök ja kultuur, mis tähendab, et rohkem süüakse kala ja sealiha.On huvitav märkida, et erinevalt teistest Baltimaadest kasutati Eestis ka küüslauku. Muidugi erines vana ja erilisi traditsioone omava Tallinna köök teiste Eesti regioonide köökidest. Esmajärjekorras seepärast, et Tallinn oli Hansalinn. Laevadega tuli mitte ainult kaup, vaid ka uued kombed ja tundmatud toidud.Näiteks ilmus martsipan Eestisse tunduvalt varem kui Lätisse või Leetu.On huvitav, et tänapäeval tegeletakse Eestis sajanditaguste retseptide otsimisega ja on restorane, mis üksteise võid
Väljaspoolt osteti silku. Leib 19. sajandil tehti leiba pikerguses puunõus- mõhes. Sellel käis kaas peale. Leivanõu seisis kas rehetoas või sahvris. Mõhes hoiti juuretsis. Leiva tegemiseks võeti leiget vett, see segati juuretisele, kallati jahu peale ja löödi suure puulusikaga segamini. Peale raputati paks kiht jahu, pandi kaas peale ja kaeti paksu riidetükiga. See tõsteti ahju või truubi äärde sooja kätte hapnema. Õige aeg leiba sõtkuma hakata oli siis, kui juuretis ei ajanud end enam ülesse, vaid pragunes. Siis tuli tainast sõtkuma hakata. Leiba ei tohtinud kasta palja peaga, et juukseid sisse ei satuks. Selleks et tainas kätele kinni ei jääks, raputati peale jahu ja pandi mõhele kaas peale. Ahju kütmiseks kasutati kuusehalgusi, mis põlesid kiiresti. Leivad pandi ahju leivalabidaga- pika varrega puulabideas. Enne seda pidi ahjupõranda puhtaks tegema ja kuumust kontrollima
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei pandud lauale nii,et lõigatud ot
Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasium Janno Tetsmann, 12. reaal Eesti rahvatoite Lühitutvustus. 04.04.2001 1 Ma valisin just selle raamatu, kuna toiduga me puutume ju kõik igapäev kokku, kuid millised olid eestlaste toitumisharjumused eelnevatel sajanditel, seda tõenäoliselt ei tea meist paljud. See raamat sisaldabki lühikese ülevaate eesti rahva argi- ja pidupäevatoitudest ning toitudega seoses olevatest pärimustest, nii nagu need olid välja kujunenud XIX sajandi teiseks pooleks. Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veera
Eesti talutoit Sissejuhatuseks tutvustan lähemalt leiba, leivakõrvast, jooke, lauanõusid, kombeid, tööjaotust, uusi toite ja toidukordade jaotust. 1. Leib Eesti talurahva peamine toit esimese aastatuhande esimestest sajanditest peale oli teraviljast. Kõige tähtsamaks kujuneski pärast talirukki levikut teise aastatuhande algul rukkileib. Leiba ei jätkunud alati mitte igaks päevaks. Sageli tuli leivaviljale lisada aganaid, ikaldusaastatel isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. 2. Leivakõrvane
" Leib Leivasse kui kogu toidu sümbolisse suhtuti suure vaeva ja raske tööga ja selle saamine polnud sugugi kindlustatud. Seetõttu oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine, toidu kallal norimine või selle arvustamine oli vanasti taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu. Tolle aegne retsept leiva küpsetamiseks: 1. too aidast jahu. 2. järgmisel päeval oli vaja jahu ja kartulipudru taignasse sõtkuda. 3. kui on sõtkutud, tuleb jätta tainas kerkima 4. mõne aja pärast oli vaja ahjus erinevaid süsisid 5. siis tuleb tuua suured pannid ja neid ükshaaval ahjusuus tulepaistel hoida ning hõõruda seejärel kuuma plekki peki tükiga, nii et särin taga. 6. tuleb kasta käed vette ja tõsta lõimest taignamütsakad pannidele ning siluda ilusateks leibadeks. 7. kraapida lõime seintelt ja põhjast kamalutäie tainast kokku, kasta märjaks ning voolida sarviliseks kakuks. 8
Eestlaste toidukultuuri areng Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19. sajandi keskpaigas toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud Eesti rahvusköök. Kuna eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad, oli ka nende põhiline toit valmistatud teraviljast. Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19. sajandil oli eesti rahva kõige tavalisemaks toiduks kört (paks jahusupp), leem (tänase supi eelkäi
Tanguputru pakuti pulmadeks, ristsetel, matustel, viidi katsikule minnes nurganaisele (titepuder) ja suuremate põllutööde lõpepudruks, samuti pühapäeva ja omal ajal pühaks peetud neljapäeva eelõhtuteks. Ka kuulusid odratoidud mitme kalendritähtpäeva juurde, nt tanguvorst kui kindel jõulutoit. Kui hakati kasvatama talirukist, sai sellest üsna kiiresti tähtsaim toiduteravili. Peagi kodunes hapentatud tainast rukkileib. Leivatainas sõtkuti ja hapendati suures nõugusapõhjalises leivakünas. Hapendamiseks kasutati enamasti eelmisest leivast alal hoitid juuretist. Leivapätsid pandi ahju ja võeti sealt puust leivalabidaga. Vanemal ajal olid pätsid ümmargused ja suured, 19.saj lõpupoolel hakati tegema mõnevõrra väiksemaid ovaalseid pätse. Leiva sisse vajutati ka maagilisi ja muid märke. Leida söödi iga toidu juurde, väljaarvatud pudru.
· Saartel ja randades söödi ka hülge liha · Loomadel ei söödud põrna, suguelundeid, südameklappe · Tõstamaal lõigati loomadel enne tapmist keel ära · Peast, jalgadest ja muudest päädikutest tehti sülti · Liha tagavara soolati · Sealiha jagunes pekiks ja tailihaks · Kuivatamine on üks toidu säilitamise viise · Liha kuivatati ahjus ja kerisel · Keedeti soolasest sealihast suppi PAREMAD PALAD: · Puhas värske rukkileib, või, mesi, pekk · Pekk munaga · Mitmesuguste tööde lõpetamist pühitseti paremate paladega · Pulmadel ja jõuludel söödi sealiha · Mihklipäeval- lambaliha; tapeti ka kukk · Tõnisepäeval keedeti ka seapead · Veiseid söödi enamasti saartel · Paastumaarjapäeval söödi kala · Peipsi ääres kala pirukas ( ahven, latikas, säinas, haug) · Suitsuliha e sink · Kapsa ja kaalika pirukad · Tööde ajal söödi ka parimaid palu VERIKÄKID, VERILEIVAD:
armas sealihaga keedetud hapukapsasupp, millele mõnel pool porgandit, teisal tangu-kruupe lisatakse. Teine rahvuslik supp on suitsusealihaga keedetud hernesupp, milles herned vastavalt tegija maitsele kas hulbivad tervetena selges leemes või on lastud hoopiski paksuks püreeks haududa. Muistsed kombed Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale. Kui mõned eriti rasked näljaperioodid välja arvata, ongi eestlase laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba. Ajas sada aastat tagasi minnes oli toidulaud praegusega võrreldes talupoeglikum, tänaseni säilinud piirkondlikud erinevused aga veelgi teravamalt piiritletud. Kehval kivisel pinnasel elav ranna- ja saarerahvas sõi leivakõrvaseks peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
TALLINNA TEENINDUSKOOL Mart Pulst T11K KALA TALURAHVA TOIDUS Referaat Juhendaja: Dina Aarma Tallinn 2008 Sissejuhatus Käes olev referaat räägib lühidalt kala tähtsusest vanade eestlaste toidulaual,aga ka selle käsitlemisest enda elatamiseks. Kala pole üksnes olnud rannarahva põhiliseks leivakõrvaseks vaid ka elatusallikaks, sest suur osa saagikusest olenes inimeste toimetulek. Kala tähtsus talurahva toidus Juba aastatuhandeid on eestlaste tähtsamaks toiduks olnud leib. Vanad eestlased arvasid, et igal toidulaual peab olema päts leiba. Leivale järgnesid teised road ehk leemed, mida valmistati piimast, veest, jahust, kartulist, kalast jne. Kuna Liha oli harva saada, siis leiva järel teisena kerkis toidulauale kala, mida keedeti koos kartulitega, munaga või siis valmistati kalasuppi piima ja veega, olenes sellest mida parasjagu
Järvamaa Kutsehariduskeskus Kodumajandus KM3 Janella Anvelt Eesti rahvusköök Referaat Juhendaja: Ruth Muru Särevere 2011 SISUKORD Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Eesti toidu eripära....................................................................................................................... 4 Eesti toit on pärit Eesti ajaloost...................................................................................................5 Eesti toidukultuuri areng ja toidupärand.....................................................................................6 Kaasaegne Eesti köök................................................................................................................. 7 Uued märgatavad trendid eestlaste toitumises-kuhu me lähem
Kasutatakse kanaliha, hane, parte ja kalkuneid, metslinde, võimalusel hirvi ja jäneseid. · Kala kasutatakse värskelt, soolatult, suitsutatult. Lõhe, heeringas, jõevähk ja kaaviar tuuralt on delikatessid. Mune kasutatakse enamasti garneerimisel, suupistete valmistamisel, lihasegudes, pliinide täidistena, taignates, klimpides ja teistes küpsetistes. · Leib ja teraviljad. Tume ja raske täistera rukkileib, jämedast jahust nisuleivad ja kaerapuder on vene köögi põhitooted. Valik erinevaid pannkooke, kulebjaakad, nuudli ja pärmitaignast klimbid, mis võivad olla küpsetatud, keedetud, praetud, täidetud ükskõik millega kapsast lihani, seentest puuviljadeni. Magusad koogid, tordid, rullid, puuviljadega pärmitaignad on vähemalt teekõrvaseks. Leib on iseenesest nii tähtis, et seda kasutatakse Maitsestamine ·
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
