Mesilased on peamised musta sõstra tolmendajad. Mesilased saavad peale nektari ka õietolmu. Võilill annab rohkelt õietolmu. Üle +20C ilmadega eritab ta küllalt nektarit. Võilille õitsemise ajal on õhtuti mesitarude ümber aromaatne mee lõhn mis kandub kümnete meetrite kaugusele. Võilille mesi on kollane, aromaatne ja kristalliseerudes peene kristalliga. Kristalliseerub kärgedes üsna kiiresti ja ei sobi mesilastele talvesöödaks. Tamm õitseb mai lõpus juuni alguses enne lehtimist. Tamme meeproduktiivsus on väike, kuni 10 kg/ha. Tuultolmneja kuid mesilased saavad isasurbadelt kollakasrohelist õietolmu. Niiskete ja soojade ilmadega juulis-augustis koguvad mesilased tammelehtedelt lehemett. 3 Mee- ja Korjetaimed 1.1 Valge iminõges Ladinakeelne nimetus: Lamium album. Õitsemise aeg: 1. mai - 25. august. Meeproduktiivsus: kuni 500 kg/ha
Ta kasvab kuni 30m kõrguseks ja ta elab umbes 150-300 aastat. Vars on noorelt punakaspruun, nõrgalt läikiv, sile ja vanemas eas kattub tumehalli peenerõmelise korbaga. Vahtra lehed on suvel tuhmrohelised, aga sügisel muutuvad need värviliseks. Lehed on umbes 5-25cm pikad ja vahtra õied on mõlemasugulised, kuid osadel neist puudub emakas. Õied kasvavad tavaliselt kobarates ja neid on hästi näha ning nad on kollakat ja rohekat värvi. Vaher õitseb kevadel enne lehtimist ja ta on putuktolmleja. Vahtral on jaguvili, mis peale valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks. Ta kannab vilja pea aegu igal aastal ja seemned varisevad kohe pärast valmimist sügisel kuni talve alguseni. Vaher paljuneb seemnetega, mis idanevad väga kergesti. Vahtral on sammaljuurestik ning pea juur ei ole sügaval, kuid külgjuured on tugevad ja hästi harunenud. Vaher kasvab tavaliselt segasalumetsades koos tamme ja saarega. Ta on enamasti
meetriseks.Eesti võimsaimad saared kasvavad meie kodulinnale küllaltki lähedal. Pikim saarepuu kasvab Audru pargis ja tema kõrguseks mõõdeti 2000. aastal 31,5 meetrit. Jämedaim harilik saar, mille tüve ümbermõõduks on saadud 6,6 meetrit, asub Kivi-Vigalas. Harilik saar on kõigil aastaaegadel kergelt äratuntav. Suvel tunneme saare ära suurte, roheliste paaritusulgjate liitlehtede järgi ja talvel pigimustade pungade järgi. Saar on tuultolmneja ja seetõttu õitseb ta enne lehtimist. Saare vili on tiivuline pähklike, mis valmib sügisel, kuid variseb alles järgmise aasta varakevadel. Peale seemnete uueneb saar ka vegetatiivselt: annab peale raiumist rikkalikult kännuvõsu. Saar kardab rohusööjaid metsloomi, külma, saarevähki ja kahjurputukaid. Saare eluiga ei ole väga pikk ja on tavaliselt alla kolmesaja aasta. Saart on nimetatud ka tamme nooremaks vennaks, kuid tegelikult ei ole nad lähisugulased. Neid ühendab väärtuslik ja vastupidav puit
igihaljas lehestik sinised must, läikiv asteldega oksad kollased happeline muld lõigata pärast õitsemist punased lõigata pärast õitsemist lõigata vara kevadel 2/3 tagasi õitseb kuni oktoobrini kasutatakse enamasti konteinerhaljastuses kevadel enne lehtimist tagasi lõigata igal kevadel tugevalt tagasi lõigata punakaslilla kahevärviline lilla/oranž viljad õied ei ole väga viljad dekoratiivsed
Punane tamm kasvab tavaliselt 20-30m kõrguseks laiuva võrega puuks. Tüve kõrgus on 10-15m ja läbimõõt sellel kuni 1 m. Lülipuit on roosakas kuni punakaspruun. Põhjapoolsemate puude puit on heledam kui lõuna omadel. Punasel tammel on ameerika tammedest kõige suurem leviala ning selle aastarõngad on selgest näha. Tüvekoor on sile ja hallikas. Pungad on kahevärvilised ja võrsest eemalehoiduvad. Lehed on kuni 20cm pikad ning sügavate väljalõigetega. Punane tamm õitseb peale lehtimist, juunis. Isaõied paiknevad 2-3 kaupa eelmise aasta võrsete tippudes. Emasõied on noortel võrsetel samuti 2-3 kaupa lehtede kaenlas. Tõrud on neil noorelt rohelised ning valminult läikivpruunid. Muidu on tamm külmakindel, tal on hästi arenenud juurestik ning mullastiku suhtes küllaltki vähenõudlik. Seda tamme kasvatatakse Eestiski ilupuudena parkides kui ka aedades. Üldiselt on punatamme puitu kerge töödelda nii käsitsi kui ka masinatega. Punane tamm on
toomingaid kasvab. Toomingate õitsemise aeg on parim kartuli panekuks. Õied meenutavad väheldasi kirsi- või ploomiõisi, kuid paiknevad kobarates, millele viitab ka ladinakeelne liigiepiteet racemosa. Ühes õisikus võib olla üle kolmekümne viietise õie. Kuivatamisel muutuvad valged kroonlehed kollakaks. Õitsemine võib alata ka enne lehtimist. Toomepuu õitseaeg on looduses kiirete muutuste aeg. Kui kroonlehed valeva lumena maha pudenevad, on rändlinnud kohale jõudnud ja puudel pitsiliste hiirekõrvade asemel lopsakas lehestik. Kevad hakkab mööda saama ja inimesed pisitasa kurtma palava päikese üle. Toominga piklikelliptilised lehed asetsevad okstel vahelduvalt. Lehed on täiskasvanud puul kuni 10 cm pikkused, vesivõsudel puhuti palju suuremad.
Lehed paaritusulgjad, õhukesed või Puit on rõngassooneline, lülipuiduga, kahe-või ühesugulised; õitsevad mõõdukas ja nahkjad, saagjad või hambulised. mis on hallikaspruun, ilusa tekstuuriga, enamuses enne lehtimist või subtroopilises Sügisel varisevad pruunikasrohelistena painduv, elastne, tugev, kulumiskindel, puhkemise ajal ja on tuultolmlejad. kliimavöötmes; või kollastena. tihedus 0,65-0,69 g/cm3.
Kasvab haruldasena Lääne-Eestis, looduskaitse all. Ussuuri pirnipuu (P. Ussuriensis) - Kuni 10 m kõrguseks kasvavad asteldega varustatud ümara võraga puud kasvavad Venemaa Kaug- Ida ja Kirde-Hiina aladel alusmetsarindes.Võrsed noorelt viltjaskarvased, hiljem paljad, lehed ümarad 4-10 cm pikad, teritunud tipuga ja peensaagja servaga, alt karvased, pealt läikivad paljad. Sügisvärv kollane kuni punane. Õied suured (3-4 cm), lõhnavad, kännastes. Õitseb enne lehtimist mais. Viljad ümarad, 2-4 cm läbimõõdus, söödavad kuid veidi kibedad. Sobib parkide rekonstrueerimisel pargivälude servadesse, häiludesse jm. Ei talu pinnases seisvat vett. Sordid 'Belorusskaja Pozdnjaja'-TALISORT Puu on nõrga või keskmise kasvuga, tiheda võraga. Sort on varaviljuv ja ühtlaselt saagikas. Isetolmleja. Vili on keskmise suurusega, valminult oranzkollase põhivärvusega, kaetud vaarikapunase jumega. Viljade koristus
Sobib hästi tuulekaitsehekiks. Võsund-kontpuu(Cornus) Kuni 1,5-3m kõrge põõsas. Noored võrsed on rohelised, hiljem värvuvad erepunaseks. Valgete viljakobaratega. Õied valged õitseb mais juunis, vili valge. Levib juurevõsudega, võib muutuda metsikuks. Niiskete kasvukohtade taim, varjutaluv. Külmakindel põõsas. Kirss-kontpuu (Cornus) Tihe, kuni 2m kõrgune põõsas. Põõsa koor on soomusjas. Lehtede mõlemal küljel on liduskarvad. Õitseb kevadel enne lehtimist. Õied on kollased. Vili on tumepunane, söödav, magushapu maitsega ja valmib hilissuvel. Varjutaluv, põuakindel. niiskem pinnas, poolvari. Villane lodjapuu ( Viburnum) Põõsa kõrgus 2-3m. Lehed ovaalsed või munajad. Lehed alt tihedalt tähtkarvased ja hallikasrohelised Õitseb mai juunis, valged poolkumerad õisikud. Mustade mittesöödavate viljadega. Võrdlemisi kiirekasvuline, väga põuakindel. Annab kännu- ja juurevõsusid. H. lodjapuu ( Viburnum)
Puistus hästi laasuv. Koor rohekashall või hall, vanas eas tumehall, pikirõmeline. Noored võrsed läikivpruunid. 4. Lehed ja pungad: Pungad piklikmunajad, terava tipuga, vaigused, läikivpruunid. ahelduvad lihtlehed, peaaegu ümmargused, läbimõõt kuni 7 cm, jämedalt saagja või lainelise servaga. Noortel võrsetel lehed palju suuremad, kolmnurksed, terava tipu ja sirge alusega. Noorelt lehed kollakaspunased. Leheroots pikk, peenike. 5. Õied ja viljad: õitseb enne lehtimist aprilli lõpul mai algul. Kahekojaline liik. Õied paiknevad urbades. Isasurvad 7-8 cm pikad, rippuvad, tumepunased. Emasurvad kuni 12 cm pikad, rippuvad, vähem värvunud. Vili on kupar, mis avaneb kaheks pooleks. Seemned väikesed, varustatud karvatutiga. Valmivad juuni lõpul, juuli algul. 6. Kasvunõuded: ülmakindel. Valgusnõudlik. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi. Soostunud muldadel ei kasva. Annab rikkalikult juurevõsu, eriti peale raiet
lehed on suured: 515, isegi kuni 25 cm pikad ja niisama laiad ning pika peenikese rootsuga iga hõlma sees on leherood selgelt märgatavad, suvel on lehed tuhmrohelised ja vahel natuke läikivad, aga sügisel muutuvad värviliseks vahtra õied on mõlemasugulised, kuid osal neist puudub emakas õied asuvad silmatorkavates kobarates, õiekate on kaheli ja õiekroon kollakasroheline sigimik on tiibjas ja seda varjab meenääre vaher õitseb mais enne lehtimist, teda tolmeldavad putukad VÄLIMUS vahtral on jaguvili, see on kaksiktiibvili, mis pärast valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks kahe tiiva välisservad moodustavad nürinurga, siseservad on kumeralt välja veninud ja moodustavad nüri- või täisnurga seemned varisevad kohe pärast valmimist, see toimub enne talve algust septembris-oktoobris muutuvad vahtra lehed rohelisest kirjuks, seda
o Looduskaitse III kategooria, Eesti Punase Raamatu (2008) ohukategooria – ohu piiril. Cornus mas – kirss-kontpuu o Sordid: "Aureoelegantissima„ , "Tricolor„ , "Variegata„ , "Aurea„ o Kasvutingimused: Päikesepaisteline, aga üldiselt vähenõudlik. Ei talu varju ja kinnitallatud pinnast. o Suurus: kuni 4m kõrge o Lehed: Sügisel lehed värvuvad punakaslillaks. lehed püsivad erkkollastena kogu suve. o Õied: Õitseb varakevadel kollaste õitega enne põõsa lehtimist. Igal kevadel ta õitseb väga rikkalikult. o Viljad: Punased, kirsilaadsed viljad on söödavad. Viljapuuna kasutatavad sordid vajavad väidetavalt tolmlemiseks teist puud kõrvale. Cornus alba – siberi kontpuu o Kasvutingimused: külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes vähenõudlik. Paljuneb hästi vegetatiivselt. o Suurus: 2-3 mkõrguseks o Võra: peente okstega püstine või kaarduvate okstega põõsas. o Koor, võrsed: vanemad oksad hallikaspunased, nooremad erepunased.
Ka on emastaime üheaastased oksad peenemad ning saledamad. Vilju kannavad loomulikult ainult emastaimed, isastaimed on ainult tolmeldajad. Kuna tolmuterade kandumine isastaimedelt emastaimedele toimub vaid tuulega ja sugupoolte üheaegsel õitsemisel, oleneb tulevane saak suurel määral õitsemise ajal valitsevast ilmastikust. Astelpaju õitseb meil tavaliselt maikuu esimeses dekaadis, jahedamate ilmade tõttu võib õitsemine lükkuda ka kuu teise dekaadi. Ta õitseb veidi enne lehtimist. Tolmlemiseks kõige soodsamad on päikesepaistelised ja vaikse tuulega ilmad. Sel juhul on küllaldase arvu isastaimede olemasolu korral sügisel ka korralik saak kindlustatud. Pärast õitsemist astelpajud lehtivad ja algab võrsete intensiivne kasv. Astelpaju vili Astelpaju vili on marjataoline luuvili, mille sees on enamasti üks pruunikasmust seeme. Värvuselt võivad viljad olla kas kollased, oranzid, oranzikas-punased või punased. Hariliku astelpaju viljad on oma kujult erinevad
punakasvioletsed. Lehearmid suured, kolme selgeltnähtava juhtsoonte kimbu jäljendiga, ulatuvad üksteisega pea kokku. Lehed: 5 (7) teravatipulise hõlmaga, 5...20 x 6...22 cm, südaja alusega, pealt ja alt paljad või noorelt alt roodude nurkadest karvased, leheroots 5...15 cm pikk, sisaldab kevadpoolaastal valget piimmahla, lehtede sügisvärvus kollane kuni erinevates toonides punane. Õied: püstistes sarikpööristes, kollakasrohelised, meerikkad, õitseb enne lehtimist, või koos lehtede puhkemisega, IV. Viljad: kaksiktiibviljad, kuni 5 cm pikad, pruunid, paiknevad nürinurga all, jagunevad varisedes kaheks tiivuliseks eraldi seemneks, 1000 seemne kaal 120 gr., viljakandvus algab puudel 25...30 aastaselt, X. Tarbepuuna on vaher väga väärtuslik. Puit on libe, kõva, läikiv ja seda kasutatakse seal, kus tugevus ja libedus olulised on. Vahtrapuust tehakse tööriistadele varsi, samuti mööblit ning trei- ja
punakad kuni punakasvioletsed. Lehearmid suured, kolme selgeltnähtava juhtsoonte kimbu jäljendiga, ulatuvad üksteisega pea kokku. Lehed: 5 (7) teravatipulise hõlmaga, 5...20 x 6...22 cm, südaja alusega, pealt ja alt paljad või noorelt alt roodude nurkadest karvased, leheroots 5...15 cm pikk, sisaldab kevadpoolaastal valget piimmahla, lehtede sügisvärvus kollane kuni erinevates toonides punane. Õied: püstistes sarikpööristes, kollakasrohelised, meerikkad, õitseb enne lehtimist, või koos lehtede puhkemisega, IV. Viljad: kaksiktiibviljad, kuni 5 cm pikad, pruunid, paiknevad nürinurga all, jagunevad varisedes kaheks tiivuliseks eraldi seemneks, 1000 seemne kaal 120 gr., viljakandvus algab puudel 25...30 aastaselt, X. Kõrgeim puu kasvab meil Viljandimaal, Loodis, kõrgusega 33 m ja jämedaim h. vaher kasvab ilmselt Tartu Botaanikaaias, mille rinnasümbermõõt on 434 cm. H. vaher on
Linnatingimustes võib vanus olla 35-50 aastat. Võrsed sinakad, kaetud härmatisega, koorelõvesid väga vähe. Võrsed lõpevad ühe, tihti ka kolme koonusjalt teravneva ja hõbedaselt karvase tipupungaga, külgpungad väikesed, ümarad, lehearmid kitsad. Lehed paaritusulgjad, lehekesi 3-7 , lehekesed, ebasümmeetrilised ja ebaühtlaselt jämesaagja kuni kergelt hõlmise leheservaga, sügisvärvus kollane. Õitseb enne lehtimist, isaseksemplarid dekoratiivsemad, punakad, emasõied rohekad. Viljad 3...5 cm pikad, tiivad teravnurga all. Viljad püsivad tihti puul kevadeni. Eriliselt kiirekasvuline noorelt, annab kiirelt haljastusefekti. Vanemas eas kipub murduma, samuti esineb kuivladvasust ja võras kuivavad jämedad oksad. Karmimatel talvedel võivad kahjustuda viimase aasta võrsed, kuid taastub hästi. Talub hästi kärpimist. Suhkruvaher (Acer saccharum) Eestis kuni 20 m kõrgune peenerõmelise, vanemas eas
Marjadega sarnane toime on lehtedel nõrgem, kuid lisaks aitavad reguleerida vere suhkrusisalduse taset. Mustikad võivad suurendada nägemisteravust ja omavad vähivastast toimet. Kasutamisvõimalused marju saab kasutada vesitõmmisena. Värskeid marju, hoidiseid, jooki, kisselli ja kompotti soovitatakse kõhuhädade puhul. Lehtedest valmistatud vesitõmmist juuakse vere suhkrusisalduse reguleerimiseks. * Paakspuu Droog Koor (kogutakse varakevadel enne lehtimist). Põhitoime kõhtu lahtistav. Kergendab roojamist hemorroidide korral ja pärast kirurgilisi operatsioone Peamine kasutus kõhulahtistajana kanget või lahjat vesitõmmist. Ei tohi kasutada värskelt kogutud või äsjakuivanud koort, võib esile kutsuda gastriidinähud. Lasta seista umbes aasta või kuumutada tunnike 100 kraadi juures. * Arukask ja sookask Droog kasutatakse pungi ja lehti. Harva ka kasetõrva.
kanarbikku peamiselt hommikupoolikul. [2] Harilik lumimari on madalakasvuline põõsas. Lehed lühirootsulised, alt sinakasrohelised. Õitsvatel okstel on lehed korrapärased, mitteõitsvatel okstel lõhestunud, ebakorrapäraste hõlmadega. Õied on väiksed , kellukjad. Õitseb juulist septembrini 30-40 päeva. Hea meetaim, meekogus 400 kg/ha. [2] Harilik vaher on kuni 25 m kõrgune puu. Lehed 5-hõlmalised, pikalt teritunud tipuga ja tömpide sisselõigetega. Õitseb enne lehtimist aprillis-mais 7-10 päeva. Rohekaskollased õied on kahesugulised, püstistes kännastes. Meeproduktiivsus on 200-1000 kg/ha. [2] Rohttaimed Sellesse rühma kuuluvad mitmesugused looduslikud taimed, mis kasvavad aiaäärtes, teeservades, söötidel ja teistel kasutamata maa-aladel. [2] Mägi-pajulill on püstine kuni 80 cm kõrgune taim. Lehed kitsasmunajad, vastastikku asetsevad, kuni 8 cm pikkused, hambulise servaga. Õied paiknevad
laienemine, teadvuse kaotus ning halvemal juhul ka surm. 7 Harilik näsiniin- Daphne mezereum Näsiniin on suhteliselt väike väheharunev põõsas, mida peaks tema mürgisuse tõttu tundma igaüks. Harilik näsiniin on kuni 1,5 meetri kõrguseks kasvav looduskaitse alla võetud heitlehine põõsas, mille roosakas-punased õied puhkevad juba aprillis enne lehtimist. Küpsed marjad on korall- punased. Kogu taime ulatuses levib mõruaineid meseriini ja dafniini, mis ärritavad nahka. Tal on ka väga tugev meeldiv lõhn putukate ligimeelitamiseks. Hariliku näsiniine marjad kinnituvad otse oksale (Sõukand, 2002). Näsiniine viljade söömisel tekib põletus suus ja kurgus, iiveldus, verine oksendamine ja väljaheide, hingamishäired ja nõrkus ning lõpuks kaob ka teadvus.
leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse- laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist. Isasõied asuvad ilma õiekatteta kattesoomuste hõlmas rippuvates urbades. Kuivõrd hallikaspruunid pikad peened urvad talvituvad väljakujunenutena põõsal kuni õitsemisajani järgmise aasta märtsi- ja aprillikuus, siis võivad meie karmid talved mõnikord isasõisikuid kahjustada, mille tagajärjel need kevadel ei avanegi, vaid kuivavad. Kevadine tuulepuhang või okste kerge puudutus tõstab nendelt õietolmurikastelt urbadelt õhku tolmuterade pilve, mis kandub emasõiteni
korjama ja nendest meisterdama. Vaher oma leekivate lehtedega on sügise kuulutajaks. Lehed sobivad loomadele söödaks ja allapanuks, aga neist saab ka kummitaolist kautsukit. Koorest on leitud ka parkaineid. Vahtra puit on kollakas või punakas ja väga sitke, painduv ning vastupidav, seda kasutatakse mitmeti, muuhulgas ka vineeri, parketi, muusikariistade ja mööbli tootmiseks. Vahtrapuidust valmistatakse ka erinevaid muusikariistu. Kevadel enne puu õitsemist-lehtimist võib üritada vahtramahla koguda. Selleks tuleb puu lõunapoolsele küljele teha väike auk, mille otsa kinnitada voolavat mahla purki juhtiv tila. Vahtramahl on väga suhkrurikas. Rahvatarkusi Vaher – tasakaalustav puu. Temaga kontaktis olles muutub inimene rahulikuks, kuna võtab enda peale liigse energia, rahustab, lahustab viha, teeb tasakaalukaks ja väljapeetuks. Pisarate ja ärevuse asemele annab rahu, usu endasse. Vahtrapuu on tuntud deemonivastase vahendina
karvadega. pruunid. Ladvapung külgmistest suurem. Õite/õisiku tavaliselt Õitseb mais enne Õitseb mais enne Lõhnavad, õitseb juunis te kahekojaline. lehtede täielikku lehtede puhkemist. rohekad, 5-7 peale lehtimist. tunnused Õitseb enne puhkemist. Õied Õied cm Õied lehtede kollakasrohelised, kollakasrohelised sarikpööristes, rohekasvalged, puhkemist. paiknevad püstistes või punased, ühe või püstjates Isasõied tihedas harunenud paiknevad püstistes kahesugulised pööristes, 20-60
Harilik näsiniin kasvab Eestis looduslikult kuuse-, sega- kui ka lehtmetsade põõsarindes, salu-, loo- ja lammimetsades, harvem ka puisniitudel, viljakatel huumusrikastel ja niiskematel muldadel, madala (kõrgus kuni 1,5 m) püstise põõsana, külmakindel ja varjutaluv. · Lehed on talbjad, (tömbi tipuga), õhukesed, terveservased, paljad, lühirootsulised, kuni 10 cm pikad ja 1...2 cm laiad. · Lõhnavate, violetjasroosade õite, mis puhkevad enne lehtimist aprillis ning punaste viljade (valmivad septembris) tõttu väga dekoratiivne nii varakevadel kui ka sügisel. · Kasvatatakse ka ilupõõsana, kuid viljade, koore, lehtede ja õite mürgisuse tõttu pole soovitav kultiveerida kohtadesse, kus mängivad lapsed. Taimeosade söömine võib lõppeda surmaga. Koort ja vilju kasutatakse meditsiinis, nt reuma ravimisel. Phellodendrion amurense - Kaug-Ida, Mandzuuria. Eestis hajusalt kultuuris. Suuremaid puid
jpg; http://www.crocus.co.uk/images/products2/PL/00/00/00/10/PL0000001028_card2_lg.jpg) 74 Joonis 71. Laiuv tuhkpuu 75 Kontpuu (Cornus) Konkreetne liik: kirss-kontpuu (Cornus mas) Taime kõrgus ja läbimõõt: 2 -3 m kõrge, 4 5 m lai Taime välislaadi kirjeldus: tihe suurpõõsas või väike puu Lehed: Suvel läikivad rohelised lehed, mis sügisel värvuvad punakaslillaks Õied või õisikud: Õitseb enne lehtimist, väiksed kollased õied katavad rikkalikult kogu võra Õitsemine: mai Liigi eritunnused: Augustis valmivad maitsvad tumepunased kirsitaolised viljad, põuakindel, lubjalembene Kasvukoha nõuded: Varjutaluv, kasvab ka suuremate puude all. Talub igasuguseid muldi, on väga põuakindel, kuid ei talu liigniiskust Kasutamine haljastuses: ilu- ja viljapõõsas Joonis 72. Kirss-kontpuu ,,Aurea" sügisel (http://www.calmia
Lehed: südaja alusega, 5-7 teravatipulise hõlmaga, rootsulised, toorelt sisaldavad valget piimjat mahla. Kinnituvad oksale vastakult. Pikkus 5-15 cm, umbes niisama laiad, pika rootsuga (4-15 cm). Värvus suvel tuhmroheline või nõrgalt läikiv, sügisel väga mitmekesistes toonides kollane, oranz ja punane. Õied või õisikud:Õied mõlemasugulised, kuid osa neist emakata. Õiekate kaheli, kroon kollakasroheline, sigimik tiibja kujuga, sigimikku varjab meenääre. Õitseb mais enne lehtimist. Putuktolmleja Liigi eritunnused: meerikkad õied annavad toitu paljudele putukatele. Lehtedel võib näha valgeid jahukaste seente või mustasid vahtra pigilaiksust tekitava seene laike. Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak. Seemned on toiduks lindudele. Külmakindel. Eluiga kuni 200 aastat. Kasvukoha nõuded: hea varjutaluvusega, eriti noores eas. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid niiskemaid liivsavimuldi.
Taime välislaadi kirjeldus: suur põõsas. Lehed: laimunajad, ovaalsed või ümarad, sulgroodsed, teravatipulised, terveservalised lihtlehed. Kinnituvad vastakuti. Pealt rohelised, läiketa, alt helerohelised, väheste karvadega. Lehtede pikkus 5-10 cm, laius 3-7 cm. Õied või õisikud: korrapäraselt neljatised. Tuhmvalged, raolised, läbimõõt umbes 1 cm. Koondunud suurtesse tipmistesse kännastesse. Õitseb mai lõpul või juuni algul, pärast lehtimist. Mõnikord õitseb sügisel teist korda. Liigi eritunnused: punaste võrsete tõttu talvel väga efektne. Külmakindel. Kasvukoha nõuded: varjutaluv. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kasvab ka toitainevaestel ja kuivadel muldadel. Eelistab lubjarikast pinnast. Kasutamine haljastuses: linnahaljastuses, üksikpõõsana või väikeste rühmadena Joonis 71. Verev kontpuu (http://www.die-honigmacher.de/kurs2/pflanze_14.html) Joonis 72. Vereva kontpuu võrsed talvel Kasutatud kirjandus:
Lehed näärmelise täkilissaagja servaga, sageli lehelaba alusel näärmed. Leheroots 1-3 cm pikk, vahel näärmetega Õied õied valged, 2-3 cm läbimõõdus, 2-4 kaupa sarikates vili on kerajas, mahlaka viljalihaga üheseemneline luuvili. Valminult tume-või mustjaspunased, kuni 1,5 cm Viljad läbimõõdus Õitsemisaeg õitseb mais, umbes 1 nädal enne lehtimist Kasvukoht: valgus valgusnõudlik niiskus talub kuiva, on põuakindel muld eelistab värskeid liivsavimuldi Kasutamine vilju kasutatakse toiduainetetööstuses. Levinud ka haljastuses Sordid Märkused aretatud üle 500 kultuursordi AEDÕUNAPUU Päritolu arvatavasti algne päritolu Kesk-Aasia Kõrgus kuni 10 m Kasvukuju küllaltki ümara võraga
AREAAL Kesk ja Ida-Ameerika SUURUS 20-30m VÕRA Munajas või laiümar. KOOR, VÕRSED Tüvekoor sile, hallikas. Vanemas eas tumeneb. Noored võrsed hallid, pruunikate karvadega, vanemad punakaspruunid. LEHED Lehed on 5-15cm pikad, Lehed on punase tamme omadega võrreldes hoopis sügavamalt lõhistunud ja hõlmad on teravate tippudega. ÕIED, VILJAD Õitseb peale lehtimist, mais-juunis. Vili on üheseemneline pähkel nn. tõru. Noorelt on tõrud rohelised, valminult läikivpruunid, kerajad või munajad, kuni 3 cm pikad. Valmivad järgmise aasta septembris-oktoobris. KASVU- Eelistab niiskevõitu kohtasid, kus pinnas on kergelt happeline. Tema juuresüsteem on TINGIMUSED totaalselt erinev hariliku tamme omast. Kui viimasele on iseloomulik sügavale suunduv
alusega, pealt tumerohelised, alt helerohelised, nahkjad, allapoole rulluvate servadega, harva pealt piki pearoodu lühikarvased, lühirootsulised (0,3-1 cm). Lehed püsivad kaua põõsal ja on sageli kuni järgmise kevadeni, mis viitab liigi lähistroopilisele päritolule. Joonis 7. Harilik liguster (Ligustrum vulgare) 28 (http://www.skolka-kojice.ic.cz/Fotogalerie.htm) Õitseb pärast täielikku lehtimist (juunis, juulis). Õied väikesed, valged, lõhnavad, umbes 6-8 cm pikkustes pööristes. Viljad valmivad septembris, oktoobris ja püsivad kaua põõsal. Mari must, läikiv purpurja mahlaka lihaga ja 1-2 seemnega. 1000 seemne mass 14-28 g. Kodumaaks Kesk- ja Lõuna-Euroopa, Kaukaasia, Väike-Aasia, Põhja-Aafrika. Väga põuakindel, kasvatatakse ulatuslikult lõuapoolsetes piirkondades (,,Dendroloogia" Valgus 1987). Tagasilõikamine
külgpungaga. Tipupungad kuni 10 mm pikad, munajad, tömbid, külgpungad väiksemad, punakad kuni punakasvioletsed. Lehed: 5 (7) teravatipulise hõlmaga, 5...20 x 6...22 cm, südaja alusega, pealt ja alt paljad või noorelt alt roodude nurkadest karvased, leheroots 5...15 cm pikk, sisaldab kevadpoolaastal valget piimmahla, lehtede sügisvärvus kollane kuni erinevates toonides punane. Õied: püstistes sarikpööristes, kollakasrohelised, meerikkad, õitseb enne lehtimist, või koos lehtede puhkemisega. Viljad: kaksiktiibviljad, kuni 5 cm pikad, pruunid, paiknevad nürinurga all, jagunevad varisedes kaheks tiivuliseks eraldi seemneks, 1000 seemne kaal 120 gr., viljakandvus algab puudel 25...30 aastaselt. H. vaher on meil üks enamkasutatud pargipuu, alleepuu, eelistades viljakamaid muldi ja avatud kasvukohta. Noorelt on varjutaluv, külmakindel, paljuneb hästi seemnetega (idanevus kuni
Küll aga kasvab suuri ja ilusaid puid sageli vanades parkides. Teda võib istutada nii üksikpuuna, kui ka rühmadena, alleena või isegi hekina. Üksikuna lagedal väljal jätab ta oma laia munaja võraga väga võimsa mulje. Kõrge heki kasvatamiseks laseb ta end hästi pügada. Eriti kaunis on ta sügisel, mil lehed muutuvad kollaseks või punaseks. Aga ega suvised suured tumerohelised lehedki möödujaid külmaks jäta. Huvitavad on veel pikad rippuvad õitekimbud kevadel enne künnapuu lehtimist. Nendest saavad mesilased rohkesti toorainet mee valmistamiseks. Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud? Tal on nimelt haruldaselt tugev puit ja nii on enamik künnapuid inimese tarbeks maha raiutud. Ka on ta küllaltki nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva kehva viljakusega ega vähese niiskusega mullal, kuid viljakama mullaga alad on inimene sageli põldudeks harinud. Künnapuud võime kohata haruldastes laialehistes lammimetsades
Hübriidse päritoluga. Levinud Hiinas. Suurus kuni 3 m. Võra laiuv põõsas, püstiste või veidi kaarduvate okstega. Vanemad oksad hallikaspruunid. Võrsed neljakandilised helepruunid või rohekaspruunid, säsi vaheseintega. Pungad võrse ligi hoiduvad, koonilised, pruunikirjud. Õiepungad sageli mitme kaupa kõrvuti. Esinevad vastakud lihtlehed, 7-10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad. Õitseb aprilli lõpus või mais, enne lehtimist. Õied kollased, 1-3 kaupa, asetsevad lehtede kaenlas kogu võrse ulatuses. Viljaks on avanev kupar rohkete tiibjate seemnetega. Küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu. Levinud haljastuses, väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal. Eesti tingimustes külmub talvel sageli lumepiirini, seetõttu tuleb kasvukohta valida. Levinud ilupõõsas (hariduskeskus). 20.2.Kärpimine
Varakevadel tu- leb aga arvestada, et sageli esineb veel miinustempe- ratuure ja puit on seetõttu rabe (temperatuuril alla –10 kraadi ei tohikski lõigata). Ka algab lõikehaavade paranemine alles pärast täielikku lehtimist, mistõttu võib tekkida kambiumi nekroos; sellele võivad järg- Joonis 3. Puu energiavarude dünaamika kuude lõikes neda seenhaigused (tõsi küll, sügisese lõikuse puhul (allikas: Bäckström 1996) oleksid lõikehaavad veelgi kauem avatud). Ära lõika pungade puhkemisest kuni täislehtede
Hübriidse päritoluga. Levinud Hiinas. Suurus kuni 3 m. Võra laiuv põõsas, püstiste või veidi kaarduvate okstega. Vanemad oksad hallikaspruunid. Võrsed neljakandilised helepruunid või rohekaspruunid, säsi vaheseintega. Pungad võrse ligi hoiduvad, koonilised, pruunikirjud. Õiepungad sageli mitme kaupa kõrvuti. Esinevad vastakud lihtlehed, 7-10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad. Õitseb aprilli lõpus või mais, enne lehtimist. Õied kollased, 1-3 kaupa, asetsevad lehtede kaenlas kogu võrse ulatuses. Viljaks on avanev kupar rohkete tiibjate seemnetega. Küllaltki külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu. Levinud haljastuses, väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal. Eesti tingimustes külmub talvel sageli lumepiirini, seetõttu tuleb kasvukohta valida. Levinud ilupõõsas. Kärpimine
Kasutatakse haljastuses. 24. Harilik vaher ja mägivaher Harilik vaher: Acer platanoides Looduslikult levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, Väike-Aasias. Eestis laialdaselt kuid hõredalt, rohkem pargi, allee- ja õuepuu. Kõrgus 25m. Eelistab niiskemaid viljakaid muldi. Varjutaluv ja külmakindel. Lehed 5 või 7 teravatipulise hõlmaga millel suured hambad. Leht 5-15cm millel pikk peenike roots. Õied mõlemasoolised, kollakasrohelised ja asuvad kobarates. Õitseb mais enne lehtimist. Vili on pika lennutiivaga kaksikseeme, mis variseb enne talve algust. Idanevad varakevadel. Puit punakas, sitke ja vastupidav. Puitu kasutatakse mööblitööstuses, vineeri ja parketi valmistamiseks ning nikerdustöödeks. Annab mahla ning õied on nektaririkkad (mesilased). Kasutatakse ka haljastuses Mägivaher: Acer pseudoplatanus Pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast ning Väike- Aasiast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 40m. Eelistavad toitaineterikast mulda, veidi külmahellad, valgusnõudlik
Levinud Hiinas. Suurus: 1-3 m kõrgune Võra: laiuv põõsas. Püstise, kuid ebakorrapärase kujuga. Koor, võrsed: vanemad oksad hallikaspruunid. Võrsed neljakandilised helepruunid või rohekaspruunid, säsi vaheseintega. Pungad võrse ligi hoiduvad, koonilised, pruunikirjud. Õiepungad sageli mitme kaupa kõrvuti. Lehed: vastakud lihtlehed, 7-10 cm pikad laisüstjad, jämesaagja servaga, pealt tumerohelised, alt heledamad. Õied ja viljad: õitseb aprilli lõpus-mais, enne lehtimist. Õied suured, kollased, asetsevad 1-3 kaupa Kasvutingimused: Kiirekasvuline, küllaltki külmakindel. Vajab viljakaid, vett hästi läbilaskvaid muldi. Eelistab päikesepaistelist kasvukohta, küllaltki valgusnõudlik. Annab hästi kännuvõsu. Kasutamine: Forsüütiat istutatakse koduaeda üksiku efektitaimena või väiksema grupina. Väga dekoratiivne oma varakevadise õitsemise ajal (Mettik 2008). Joonis 12. Värdforsüütia (http://eol.org/pages/489681/media) 4.8.2. Tagasilõikamine
Kvaliteetne suletud juurekavaga taim on : · roheliste okaste või lehtedega; · selgelt väljakujunenud ladvakasvu ja tipupungaga; · mehhaaniliste vigastusteta; · turbamättast väljaulatuvate juurteta; · niiske turbamättaga; · ühekaupa turbamättas. Istutamise aeg on alati õigem kevadel, nii väldime taimede hukkumist külmakahjustuste (eriti külmakohrutus) läbi, samuti ei jää taimed pikalt kiratsema. Rusikareegel istutusaegades on: lehtpuud istuta kevadel enne lehtimist ja sügisel pärast lehtede kolletumist või lehtede langemist, okaspuud istuta kevadel hilja maikuus vahetult enne pungade puhkemist ja sügisel varakult juba augustis. See tõde ei kehti suletud juurekavaga taimede suhtes, milliseid võib istutada kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Taimedega ümberkäimine istutusperioodil: a) Paljasjuursed taimed: Paljasjuursed taimed on eriti tundlikud päikese ja tuule kätte jätmise suhtes!!!
annaabi.ee 
