LAUSELIIKMED ÖELDIS ALUS ..on lause tuum. ...on TEGIJA, OLIJA. ...vastab küsimusele MIDA TEGEMA? ...vastab küsimustele KES?, MIS?, vahel ka keda?, Lilled kasvavad põllul. mida?. Ema valmistab kooki. Helen joonib vihikut. On olemas ka liitöeldised. ...puudub: Erik tahtis palju laulda. - umbisikulise tegumoe korral Ma hakkan õhtul televiisorit vaatama. Joonistati pilte. Ò Ø
Sidesõnad 2.Omadussõnad 2.Hüüdsõnad 3.Arvsõnad 3.Määrsõnad 4.Asesõnad 4.Kaassõnad b) tähenduse järgi nimisõnad, omadussõnad, tegusõnad jne... Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1.Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2.Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena 5. Käänded. Sõnavormi käände määramine. Nimetav kes? mis? Omastav kelle? mille? Osastav keda? mida? Sisseütlev kellesse? millesse? kuhu? Seesütlev kelles? milles? kus? Seestütlev kellest? millest? kust? Alaleütlev kellele? millele? kuhu? Alalütlev kellel? millel? kus? Alaltütlev kellelt? millelt? kust? Saav kelleks
Lause Lause on keeleüksus, mis väljendab mingit terviklikku mõtet, tegevust. Luses peab olema öeldis- tegusõna pöördeline vorm. Öeldis ja teisied selle juurde kuuluvad sõnad peavad lauses olema kindlas vormis. Lause pikkus varieerub. Omavahel seotud laused moodustavad suuliseid ja kirjalikke tekste. Lause ehitatakse tavaliselt üles nii, et selle algusesst paigutatakse tuntud info, lõppu uus teave. Lause moodustajad Lause koosneb erinevatest tähendusosakondadest e. moodustajatest, mis vastavad samale küsimusele. Näide: Suures metsas jalutas eile väike metsavaim. Kus? Mida tegi? Millal? Kes? Tegevus- mida teeb? Osaline- kes? Keda? Kellega?
Öeldis- tegusõna pöördeline vorm, väljendab tegevust või olemist. küsimused mida teen? mida teed? mida teeb? mida tehti? jne ühendtegusõna- tegusõna ja määrsõna. kirjutab üles, ajasime segi, astusid läbi väljendtegusüna- tegusõna ja käändsõna. murrame pead, õpin pähe, lasti jalga tulevik oleviku vormidew abil, saama-tulevik peetakse ebasobivaks. a) kui minevikus alanud tegevus jätkub praegusel hetkel, täisminevik (töö lõpetatud, tulemus on praegu ja tulevikus olemas) Raamatu on tõlkinud (tõlkis) Mati Sirkel. b) enneminevikku mingile minevikuhetkele eelnenud tegevuse väljendamiseks Jõudsime kooli koos, sest olime kohtunud (kohtusime) bussipeatuses. Alus-tegevuse sooritaja ehk tegija
sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, hulka kui palju?, suhtumist ja hinnanguid, nt kiiresti, eile, seal, palju, kahjuks) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). 5.Vormiõpetus:tüvi,liited ja tüvevaheldus Lisamine e aglutinatsioon tunnuste ja lõppude lisamine, nt kassi+de+le Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba.
NIMISÕNAD TEGUSÕNAD SIDESÕNAD nt taevas, kivi, auto nt lendama, laulma nt ja, ning, ega, või OMADUSSÕNAD HÜÜDSÕNAD nt hall, raske, värviline nt aitäh, noh, tere, hallo, ennäe ARVSÕNAD MÄÄRSÕNAD(kuulub tegusõna 1) põhiarvsõna (kui palju?) juurde) 2) järgarvsõna (mitmes?) 1) kohamäärsõna (kus?) nt üks, kolm, kuraditosin, pool 2) ajamäärsõna (millal?) 3) viisi- ja seisundimäärsõna (kuidas?)
Lause koosneb peale sõnade ka fraasidest. Fraas koosneb vähemalt ühest sõnast, mida nimetatakse fraasi põhisõnaks. Põhisõnaga sama fraasi koosseisu kuuluvad ka laiendid. Fraasile annab nime põhisõna sõnaliik. 1. Nimisõnafraas (väike poiss, suur linn) 2. Omadussõnafraas (väga suur, väga ilus) 3. Kaassõnafraas (haiguse tõttu, üle aia) 4. Määrsõnafraas (väga kiiresti) 5. Hulgasõnafraas (kaks lammast) TÄIEND Täiend on lause kõrvalliige, mis laiendab nimisõna või selle tähenduses tarvitatud sõna. Näitab kuuluvust või omadust. Täiend võib olla: 1. Nimisõnaline (kelle, mille, missugune) 2. Omadussõnaline NB! On omadussõnalisi täiendeid , mis ühilduvad arvus ja käändes pilvisel ööl, hakkajid poisse, võitlevad ateistid, loetavamaid teoseid, kuid ni, na, ta, ga käänetes on ühildumine osaline halli kivini. On täiendeid, mis ei ühildu vilunud töölised, sõstrakarva silmades, plikaohtu piigat (st laadi,
5. Milles seisnevad moodustajate süntaktilised, semantilised ja pragmaatilised funktsioonid? Semantilisi funktsioone. Verb väljendab tegevust, alus ja verbi laiendavad moodustajad aga tegevuse osalisi (tegijat, tegevusobjekti) ja asjaolusid (kohta, aega, viisi jne). Verb on lause semantiline kese, tema leksikaalsest tähendusest oleneb muude moodustajate arv, nende tähendusfunktsioon ja vormistus. Osalisi ja asjaolusid: tegija e. agent (Mees lõhub puid) kogeja (Talle meeldib lugeda) valdaja (Tal on raamat) 1 neutraalne osaline (Raamat vedeleb põrandal, Ta on õpetaja) patsient (vaatab kuud, lõhub puid) stiimul (Ma rõõmustan sinu edu üle) vahend (Ta lõhkus kirvega puid) koht (Ma elan Tallinnas) aeg (Koosolek toimub homme)
2. Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) 3. Muutumatud sõnad (neid ei saa käänata ega pöörata): a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, nt kiiresti, eile, seal) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). KÄÄNAMINE: Eesti keeles on 14 käänet, käändsõnad käänduvad 14nes käändes
Ning i ülivõrre on tema poolt mõeldud. SÕNALIIGID SÕNAD Muutumatud Muutuvad sõnad sõnad Käändsõnad Pöördsõnad Määrsõna Kaassõna Sidesõna Hüüdsõna Arvsõna Nimisõna Tegusõna Asesõna Omadussõna Muutuvad sõnad Käändsõnad: Nimisõna. Sõnad, mis nimetatakse asju, olendeid ja absoluutseid mõisteid (käega mitte katsutavad). Näide: haige (nimisõna) lebas voodis. Sõnad, mis käituvad nimisõna kontekstis kui mõnes teises juba omadussõnana. Näide: haige (omadussõna) koer lamas minu ukse taga. Omadussõna. Mingi eseme, asja omadusi näitavad sõnad, sellisteks
Milleks? Tüdrukuk Tüdrukutek . s s 11 Rajav Kelleni? Milleni? Tüdrukuni Tüdrukuteni . 12 Olev Kellena? Millena? Tüdrukun Tüdrukuten . a a 13 Ilmaütlev Kelleta? Milleta? Tüdrukuta Tüdrukuteta . 14 Kaasaütl Kellega? Millega? Tüdrukug Tüdrukuteg . ev a a 7) Tegusõna vormistik Tegusõnadel on pöördelised ja käändelised vormid. Tegusõna pöördelised vormid väljendavad isikut ja arvu (mina, sina, tema, meie, teie, nemad), aega (olevik, minevik), kõneviisi (kindel, tingiv, käskiv, kaudne), tegumoodi (isikuline, umbisikuline) ja kõnet (jaatav ja eitav. Tegusõna käändelised vormid väljendavad tegevust üldiselt. Tegusõna käändelised vormid on tegevusnimed (ma-tegevusnimi ja da-tegevusnimi) ja
- Tegusõna pöördeline vorm=öeldis=predikaat=lause tuum - Lauseliige, mis väljendab tegijat=alus (kes, mis, keda, mida) - Lauseliige, mis väljendab osalist, kellele või millele tegevus on suunatud=sihitis(kes, mis, keda, mida, kelle, mille) - Adverbiaal= lauseliige, mis märgib tegevusega kaudsemalt seotud asjaolusid=määrus (nimisõna, nimisõna ja kaassõna, määrsõna)(kohamäärus, ajamäärus, viisimäärus, hulgamäärus) - Prediaktiiv= nimisõna või omadussõna, mis kuulub tegusüna olema juurde=näitab, kes, mis või missugune alusega tähistatav on - Aluse, sihitise ja määrusena esineva käändsõna juurde võivad kuuluda täpsustavad sõnad, mida nim. täiendiks.(kelle, mille, missugune) - Sugulust, ametit või aunime väljendav sõna=nimisõnaline täiend, mis väljendab ome põhisõna mõistet teise sõnaga=lisand(eeslisand, järellisand) - Eeslisandit komaga ei eraldata
Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad kõnelemisolukorras. Tekstilingvistika uurib teksti ehitust. Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees:
Grammatiliste kategooriate morfoloogilised väljendusviisid: Sünteetiline väljendusviis- afikatsioon e. aglutinatsioon (sh. reduplikatsioon); fusioon e. Fleksioon Analüütiline väljendusviis Substantiivi kategooriad: Arv- näitan sõnaga seotud objektide hulka Klass- nimisõnade jagunemine rühmadesse, millele vastavalt sõna grammatiliselt käitub Kääne- sõna süntaksi roll lauses Definiitsus e. määratus- näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust Adjektiivi kategooria: Võrdlus- positiiv, komparatiiv, superlatiiv Verbi kategooriad: Aeg- näitab sündmuste toimumist lähtuvalt kõnehetkest Isik- näitab tegija olemust lähtuvast kõnelejat Kõneviis- näitab kõneleja suhet lause väljendatusse Tegumood- näitab subjekti ja objekti suhteid lauses (aktiiv;personaal) Aspekt e
Vormiõpetuses tegeletakse põhiliselt morfeemide ja nende funktsioneerimisega. Morfeem- väiksem tähendusega üksus keeles. Allmorf- morfeemi variant, mis on keele kasutajale eristatav. Morfeemide liigid: Morfeemide liigid: Vabad --- Seotud (Juured ja) tüved --- Afiksid Leksikaalsed --- Grammatilised Vabadeks morfeemideks nim morfeeme, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt „koer“ lauses „Koer hammustas poissi“. Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited e afiksid. Leksikaalsed morfeemid – tähendusega. (võib maailmast leida midagi mis otseselt vastab). Grammatilised morfeemid – tunnused ja lõpud. (afiks) Afiksite liigid vastavalt asendile tüve suhtes: Prefiks – eesliide (eba+viisakas) Sufiks – tagaliide (jalga+de+le+gi)
ÖELDIS JA ALUS Põhiarvsõna puhul võib verb olla nii mitmuses kui ka ainsuses. AINSUS MITMUS Kui hulgafraas on lause lõpul või Kui hulgafraas on lause algul ja väljendab ebamäärast hulka. väljendab täpset hulka. Paati lükkab vette kolm meest. Umbes Kolm meest lükkavad paati vette. kümme meest lükkab paati vette. Muude hulgasõnade korral on öeldis Kui arvsõna juures on täpsustav harilikult ainsuses. laiend, on öeldis mitmuses. Palju inimesi sai surma. Saalist lahkus Need/kõik kümme poissi meie klassist enamik saadikuid. astusid ülikooli. Tema isikukoodi neli EKK: osa, enamik, muist, mitu, paar, viimast numbrit olid muutunud. tosin võimalik ka mitmus. *Noorema vanuseastme rühm, kes paistsid silma … > kes paistis silma… või-rinnastuse puhul: Viimati käsitles
Eesti keeles on 26 kvalitatiivselt erinevat segmentaalfoneemi: 9 vokaali /a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü/ 17 konsonanti ehk kaashäälikut /f, h, j, k, l, l', m, n, n', p, r, s, s', š, t, t', v/. Loetletutest on /f/ ja /š/ võõrkonsonandid, mis esinevad ainult võõrsõnades. Minimaalpaar - sõnad, mis erinevad ühe foneemi poolest NT: „kana“ ja „kala“ Foneemide distinktiivsed omadused 6. Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on keele vähim iseseisvalt kasutatav üksus lauses. Sõnad koosnevad morfeemidest. Tüüpiline sõna liigub üksi, esineb tervikuna ja omab tähendust. Ebatüüpilised sõnad: artiklid, sidesõnad, eitus. Homonüümid on samakujulised, aga erineva tähendusega sõnad ( tee-tee) Homofoonideks nimetatakse sama häälduse, aga erineva kirjapidi ja tähendusega sõnu (baar-paar; ball-pall) Homograafideks nimetatakse sama kirjapildi, aga erineva häälduse ja tähendusega sõnu (palk-palk; tall-tall) 7. Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid.
1 ROOTSI KEELE GRAMMATIKA SISUKORD Tähestik ja hääldus 3 NIMISÕNA & ARTIKKEL 6 Artikkel 7 Määramata artikkel 7 Nimisõna mitmus (määramata vorm) 8 Määratud (lõpp)artikkel 13 Määratud vaba artikkel 15 Käänded 16 ASESÕNA 18 Isikulised asesõnad 18 Enesekohased asesõnad 19
näiteks mitmuse partitiivi lõpp –sid väljendab korraga nii mitmust kui partitiivi, kuid ei ole osadeks jaotatav. 2. Sõnavormide moodustamine. Analüütilised ja sünteetilised keeled. Isoleerivad, aglutineerivad, polüsünteetilised ja flekteerivad keeled. Aglutinatsioon. Fleksioon (fusioon). Eesti kirjakeele flektiivsed jooned (4). Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured. a) analüütilised keeled Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel) b) sünteetilised keeled Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud. II. a) isoleerivad keeled Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse sõnajärge ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised. b) aglutineerivad keeled
Wilhelm von Humboldt (raamatust Jaava saare Kaavi keelest) • Isoleeriv – pole mingeid tunnuseid, lõppe (teevad kõik asjad ära sõnajärjega) • Aglutineeriv – lisatakse tüvele osakesi, morfeeme • Flekteeriv (e fleksiooniline)– pakivad tähendusi kokku (bring-brought) • Polüsünteetiline – väga palju erinevaid morfeeme, mis liidetakse kokku, tunnuseks on tavaliselt see, kui ühte sõnasse pannakse kokku mitu tegusõna Morfoloogilise sünteesi astme järgi jagunevad keeled Analüütilisteks – iga sõna lauses koosneb ühest morfeemist (sõnu ei muudeta) Sünteetilisteks – sõnad koosnevad mitmest morfeemist Polüsünteetilisteks – morfeeme on äärmiselt palju 4. Tüpoloogia empiirilisus ja andmete kogumise põhimõtted. Tüpoloog peab usaldama, aga …. Paljusid keeli ei ole uuritud või on uuritud halvasti.
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid
Komplementaarne distributsioon erinevad variandid erinevates kontekstides (pole võimalik ära vahetada) Distributsioonilt sama erinevad variandid sõltumata kontekstist (võib alati vahetada) Morfeemide liigid: Vabad Seotud (Juured ja) tüved Afiksid Leksikaalsed Grammatilised Vabadeks morfeemideks nim morfeeme, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt ,,koer" lauses ,,Koer hammustas poissi". Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited e afiksid. Leksikaalsed morfeemid tähendusega. Grammatilised morfeemid tunnused ja lõpud. Prefiks eesliide (eba+viisakas) Sufiks tagaliide (jalga+de+le+gi) Tsirkumfiks tüvi keskel (saksa ge+mach+t) Infiks liitub morfeemi tüve keskele (nt akaadi isrik ,,he stole", is-ta-rik ,,he stole for himself")
Komplementaarne distributsioon erinevad variandid erinevates kontekstides (pole võimalik ära vahetada) Distributsioonilt sama erinevad variandid sõltumata kontekstist (võib alati vahetada) Morfeemide liigid: Vabad Seotud (Juured ja) tüved Afiksid Leksikaalsed Grammatilised Vabadeks morfeemideks nim morfeeme, mis võivad fraasis esineda iseseisva sõnana, nt ,,koer" lauses ,,Koer hammustas poissi". Seotud morfeemid iseseisvalt esineda ei saa, vaid peavad alati olema seotud mõne teise morfeemiga. Seotud morfeemide hulka kuuluvad liited e afiksid. Leksikaalsed morfeemid tähendusega. Grammatilised morfeemid tunnused ja lõpud. Prefiks eesliide (eba+viisakas) Sufiks tagaliide (jalga+de+le+gi) Tsirkumfiks tüvi keskel (saksa ge+mach+t) Infiks liitub morfeemi tüve keskele (nt akaadi isrik ,,he stole", is-ta-rik ,,he stole for himself")
Tavalisemad grammatilised kategooriad Arv ehk numerus singular/pluural/ (duaal ...) Sõnadega viitad objektide arvule. Loendades peavad objektid mingi tunnuse põhjal sarnanema. Klass, sealhulgas sugu ehk genus maskulinum / femininum / neutrum ja ka nt elus /elutu, inimene /mitteinimene Määratus ehk definiitsus Kääne ehk casus need ei ole eesti keele 14 käänet! Kannavad semantilist rolli lauses. Võrdlus positiiv / komparatiiv / superlatiiv Aeg ehk tempus Isik ehk persona Kõneviis ehk modus Tegumood ehk genus aktiiv / passiiv; personaal /impersonaal Laad ehk aspekt: lõpetatud / lõpetamata; tulemuslik / mittetulemuslik; punktuaalne / duratiivne; progressiivne Polaarsus: jaatus ja eitus Arv on grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega
4. polüsünteetiline (sõnal ja lausel pole erinevust). 20. Grammatiline kategooria Grammatilised kategooriad ja nende väljendamine. Arv, klass, kääne, määratus, võrdlus, aeg, isik, kõneviis, tegumood, laad, eitus. · Arv e numerus on ainsus e singular ja mitmus e pluural. · Klass sõna kuuluvus, sh sugu e genus (mees-, nais- ja kesksugu) ja ka elus/elutu Inimene/mitteinimene. · Kääne e casus sõna funktsioon, roll lauses · Määratus e definiitsus teksti tasand, mis koosneb kahest poolest (määratud-määramata). Nimisõna fraasi omadus. · Võrdlus e komparatsioon - omadussõnagatekooria, väljendatakse vastandite kaudu. Ilus - kole. · Aeg e tempus on tegusõnakategooria, väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega või mingi teise tegevusega. · Isik e persona nimisõna, ja väljendab tegijat.
42. Sõnaliigi ja grammatilise kategooria seostest Grammatilise kategooria liikmed (aeg, aspekt, isik, polaarsus jne): väljendavad samasse grammatilisse kategooriasse (nt AEG) kuuluvaid tähendusi esinevad üksteisega vastanduvalt (nt korraga ei saa esineda kaks grammatilist morfeemi, millest üks väljendaks minevikku, teine olevikku) väljenduvad ühe keele sees sarnasel viisil AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 44. Sõnaliigi ja lauseliikme seostest Lauseliikmed on: alus ehk subjekt, öeldis ehk predikaat, sihitis ehk objekt, öelditäide ehk predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. AGA
42. Sõnaliigi ja grammatilise kategooria seostest Grammatilise kategooria liikmed (aeg, aspekt, isik, polaarsus jne): · väljendavad samasse grammatilisse kategooriasse (nt AEG) kuuluvaid tähendusi · esinevad üksteisega vastanduvalt (nt korraga ei saa esineda kaks grammatilist morfeemi, millest üks väljendaks minevikku, teine olevikku) · väljenduvad ühe keele sees sarnasel viisil AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 44. Sõnaliigi ja lauseliikme seostest Lauseliikmed on: alus ehk subjekt, öeldis ehk predikaat, sihitis ehk objekt, öelditäide ehk predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. AGA
42. Sõnaliigi ja grammatilise kategooria seostest Grammatilise kategooria liikmed (aeg, aspekt, isik, polaarsus jne): · väljendavad samasse grammatilisse kategooriasse (nt AEG) kuuluvaid tähendusi · esinevad üksteisega vastanduvalt (nt korraga ei saa esineda kaks grammatilist morfeemi, millest üks väljendaks minevikku, teine olevikku) · väljenduvad ühe keele sees sarnasel viisil AGA Sõnaliigid on: nimisõna ehk substantiiv, tegusõna ehk verb, omadussõna ehk adjektiiv, määrsõna ehk adverb, arvsõna ehk numeraal, asesõna ehk pronoomen, määrsõna ehk kvantgor. Igal sõnaliigil on mingi teatud kategooria, mis sellega liitub. Näiteks nimisõnadel ja omadussõnadel on kääne, tegusõnadel aeg, tegumood , isik. 44. Sõnaliigi ja lauseliikme seostest Lauseliikmed on: alus ehk subjekt, öeldis ehk predikaat, sihitis ehk objekt, öelditäide ehk predikatiiv, määrus ehk adverbiaal, täiend ehk atribuut. AGA
Süntaksi põhiüksuse on lause e üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga ja fraas. Suulises kõnes on lause süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus. Ühtlasi on lause kõige suurem üksus, millega süntaksis tegeletakse. Lausest väiksem üksus on osalause, mis koosneb tavaliselt ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. Osalause moodustataksegi fraasidest, seetõttu nimetatakse neid ka lausemoodustajateks. Nt lauses mees läks metsa seenele on 4 fraasi nagu ka lauses üks väga vana ja paks mees läks hilissügisesse metsa seenele. Mis vahet on fraasil ja moodustajal? Moodustaja on ühest või mitmest sõnas koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. Keele kirjeldamisel on vaheastmeks tähenduse ja
tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm
LAUSEEHITUS Saksa keele lausel on rida iseärasusi. 1.Lauses esinevad üldreeglina mõlemad lause pealiikmed - alus ja öeldis. Kommst du morgen? Tuled (sa) homme? Ja, ich komme. Jah, tulen (küll). Lesen Sie das Buch? Kas te loete seda raamatut? Ja, ich lese es. Jah, loen. Er spricht deutsch. Ta räägib saksa keelt. Man spricht. Räägitakse. Es regnet. Sajab vihma. 2. Lause alus on alati nominatiivis. In der Kanne ist Milch
Põhiarvsõnade kasutamine nimisõnaga 21 Järgarvsõnade kasutamine nimisõnaga 22 Järgarvsõnade kasutamine ajamäärustes 23 TEGUSÕNA 24 Tegusõnade algvorm 24 2 Tegusõnade pööramine 24 Olevik 25 Minevik 28 Tulevik 30 Enesekohased tegusõnad 33 Tegusõna 35 Abitegusõnad , , , 37 Tegusõnade aspekt 40 Imperfektiivne aspekt 42 Perfektiivne aspekt 43 Kõneviis 44 Käskiv kõneviis 44 Tingiv kõneviis 46 Tegumood 47 Isikuline tegumood 47
Kus on võimalik, moodusta ka likkus-liitega sõnapaar (ainsuslik vorm). Vajadusel kasuta ÕSi. Näide: õpetlik lugu õpetlikkude ehk õpetlike lugude, õpetlikke lugusid, loo õpetlikkus. südamlik kontsert, pikk seelik, üllas kunstnik, peen kirjanik, siiras onu, leidlik hani, tagasihoidlik auto, mõru jook, väär komme, öine raport, ootamatu rekord, tõsine vastuolu, leidlik poliitik, ohtlik tegevus. Lause Kesksel kohal on öeldis, mille ümber koonduvad kõik teised lauseliikmed, täpsustades tegevuse sooritajat, aega, kohta, põhjusi ja muid asjaolusid. Nt laulis (kes, missugune; kus, millal, kuidas, miks) Lause sõnajärg Tavaliselt on öeldis lauses teisel kohal. Kirjanik avab lugeja ees suurepärase maailma. Sel aastal võeti vastu negatiivne riigieelarve. Karu ostis poest mett. Mett ostis karu poest. Poest ostis karu mett. Kindlasti peab öeldis teisel kohal olema siis, kui 1) lause algul on määrus ja alus koosneb mitmest sõnast:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
