Lähiajalugu retsensioon - Ajaloo lõpp ja viimane inimene (0)

1 Hindamata

Retsensioon

Francis Fukuyama, „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“

Francis Fukuyama raamat „Ajaloo lõpp ja viimane inimene“ on suuresti tema edasiarendus oma 1989a artiklist „Ajaloo lõpp?“. Oma raamatus ta viitab sellele, et alates 19. sajandist on demokraatia, mis algselt oli vaid üks võimalik valitsemise viis, on tänapäevaks kujunenud välja maailma üldiseks riigikorraldusvormiks ja tema suuremad konkurendid, autoritarism ja totalitarism, on nüüdismaailmas diskrediteeritud.
Toetudes Hegeli, Marxi ja ka hilisemate autorite töödele leidis ta, et inimühiskondade areng läbi ajaloo ei ole ei pelgalt juhuslik ega irratsionaalne , vaid et on olemas ka inimkonna ühtne ja sihipärane ajalugu/ajalooline progress, mis lõpuks viib suurema osa inimkonnast liberaalse demokraatiani. Seda lõpptulemust põhjendab ta nii majandusliku ratsionaalsusega kui ka inimese „võitlusega tunnustuse pärast“.
Ta väidab, et „esimese inimese“ võitlus tunnustuse ja prestiiži pärast oma elu ohtu seades on demokraatlikus ühiskonnas tarbetuks muutunud. Et kunagine isanda ja orja suhe osutub pikemas perspektiivis ennasthävitavaks ja ei rahulda inimese tunnustuseiha.
Liberaalse demokraatia ülemuslikkust parem-autoritaarsete ja vasak- totalitaarsete võimusüsteemide üle seletas Fukuyama minu arvates selle suurema pikaajalise jätkusuutlikkusega. See, et kuigi mitte-demokraatlikud riigid võivad küll saavutada suurema majanduskasvu lühema ajaga kui seda demokraatlikud riigid suudaksid, ei näita aga siiski nende pikaajalist jätkusuutlikust. Näiteid selle kohta tõi Fukuyama oma raamatus mitmeid. Üks põhjus radikaalsete vasak- või parempoolsete režiimide majandusliku jätkusuutlikkuse kahjuks oli nende suletus välismaailma ees, mis pikas perspektiivis tekitas nende stagneerumist.
Mitte-demokraatlike riikide kokkuvarisemise või demokratiseerumise teiseks suureks põhjuseks toob ta nende legitiimse võimu puudumise: „… Legitiimsust on võrreldud omamoodi sularahavaruga. Kõikidel valitsustel, nii demokraatlikel kui ka autoritaarsetel on omad tõusud ja mõõnad, kuid ainult legitiimsetel valitsustel on see varu kriisiaegadel käepärast …“ (lk 63). Sellest tsitaadist võib minu arvates välja lugeda ka seda, et kui demokraatlikus ühiskonnas saab poliitiliste läbikukkumiste, vigade või kriiside tekitatud kahjust tulenevat ühiskonna rahulolematust ravida uue valitsuse valimistega ilma et asenduks valitsussüsteem kui selline. Siis autoritaarsetes ja totalitaarsetes riikides, kus režiim on tihtipeale võimule tulnud kriiside tõttu või tulemusena, olles saavutanud oma eesmärgid (majanduskriisist ülesaamine, korra taastamine jne), ei suuda ta enam oma edaspidist võimule jäämist piisavalt legitiimselt põhjendada ja seega uute kriiside vms korral toimub uus valitsuskorra vahetumine , kus ei pruugi vahetuda ainult valitsev ladvik vaid kogu süsteem. Sellest lähtuvalt on liberaalne demokraatia, olles küll oma loomult habras , süsteemina siiski suures pildis palju jätkusuutlikum kui diktatuurid .
Kuna 1990’te alguses lagunes ootamatult viimane tõsiselt võetav demokraatia konkurent, Nõukogude Liit, arvan, et Fukuyamal oli põhjust oma raamatut kirjutades oletada, et nüüdisaegsele, valdavalt demokraatlikule maailmakorrale ja läänelikule eluviisile ning ühiskonna korraldusele ei ole uut tõsist alternatiivi. Aeg on näidanud aga seda, et tal siiski ei pruukinud õigus olla.

Samuel Huntington, „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine“

Oma raamatus „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine“ väidab Huntington , et kui külma sõja ajal olid ühiskonnad omavahel jagatud ideoloogiliste erinevuste järgi (nt demokraatia ja kommunismi vaheline võitlus), siis nüüd, pärast külma sõja lõppu, ei mängi tsivilisatsioonide vahelistes erinevustes/konfliktides („tsivilisatsioonide kokkupõrkes“) enam niivõrd rolli majanduslikud, poliitilised või ideoloogilised erinevused, vaid just kultuurilised erinevused.
Ta leiab, et see nn „tsivilisatsioonide kokkupõrge“ oma tsivilisatsioonide vahelise konflikti näol on nüüdismaailma konfliktide evolutsiooni viimane faas. Seda seletab ta nii, et kui Vestfaali rahule järgneval ajaperioodil oli konflikt enamasti printside ja monarhide vahel, pärast Prantsuse revolutsiooni toimus konflikt riikide vahel ja pärast Vene revolutsiooni toimus konflikt peamiselt ideoloogiate vahel, siis nüüd, külma sõja järgsel ajal toimub konflikt kultuuride vahel.
Oma töös jagab Huntington maailma kaheksaks „suureks“ tsivilisatsiooniks: Hiina (sinna alla kuulub ka Vietnam ja Korea), Jaapani, Hindu, Islami, Ortodoksi , Lääne, Ladina-Ameerika ja Aafrika. Ta seletab, et enne 1500a olid erinevad tsivilisatsioonid omavahel geograafiliselt eraldatud ning ideede ja tehnoloogia levimine võttis aega sajandeid . Teaduse ja tehnoloogia areng on Huntingtoni järgi tsivilisatsioonide tekkimise ja arengu katalüsaatoriks ja pärast aastat 1500, kui lääne tsivilisatsioonile sai võimalikuks üle ookeanide sõit, algas järsk läänelike ideede, väärtuste ja religiooni ekspansioon ja lõpuks ka nende domineerimine .
20. sajandi rahvusvahelistes suhetes muutus Lääne tsivilisatsiooni ühepoolne mõju ülejäänutele „mitmesuunaliseks vastastikuseks mõjuks kõikide tsivilisatsioonide vahel“. Kultuurilised mõjud tsivilisatsioonide vahel on nüüd üksteisest sõltuvad, Lääne tsivilisatsioon mõjutab ja on mõjutatud teistest maailma tsivilisatsioonidest. Samas Huntington väidab aga, et rahvusvaheline kommunikatsioon on siiski Lääne poolt domineeritud ja see on ka mitte-Lääne tsivilisatsioonide lääne-vastase suhtumise üks põhipõhjuseid. Ta ka selgitab, et mida tihedamaks kultuuride vaheline kommunikatsioon muutub, seda sarnasemaks need kultuurid ka muutuvad. Rääkides moderniseerumisest Huntington väidab, et kuigi kogu maailm moderniseerub, muutub ta aga ka vähem läänelikuks.
Huntington väidab ka seda, et tuleviku konfliktid ilmselt toimuvad läänemaailma ja islamimaailma vahel. Võimalikeks põhjusteks toob ta nii ühise kommunismiohu kadumist kui ka lääne püüdlusi oma väärtusi ja institutsioone universaalseks muuta. Huntington ühtlasi peab NL’i – Afganistani sõda ja Lahesõda tsivilisatsioonide vahelise sõja alguseks.
Kokkuvõtvalt neid kahte raamatut võrreldes tundub mulle, et kuigi Fukuyamal võis õigus olla liberaalse demokraatia pikaajalises ülemuslikkuses teiste valitsussüsteemide üle, ei ole liberaalse demokraatia läänemaailmas nö iseenesest mõistetavaks muutumisega siiski saabunud tema kirjeldatud ajaloolõppu. Seda on näidanud viimase kahe kümnendi sündmused. Mõlemad, nii Fukuyama kui ka Huntington väidavad, et läbi on saanud ideoloogiate vaheline võitlus. Fukuyama jõudis oma järeldusele seletades erinevate maailmajagude üha suuremat majanduslikku ja poliitilist homogeniseerumist. Huntington aga läheb oma töös kaugemale, väites, et on alanud uus võitlus, tsivilisatsioonide vaheline võitlus, mille tagamaad pole enam pelgalt majanduslikud või ideoloogilised, vaid on kultuurilised. Arvan, et kuigi liberalism ja demokraatia levivad maailmas üha kiiremini ja suuremas ulatuses, pole sellega saabunud, või lähemas tulevikus saabumas, ajaloo lõppu. Seda sellepärast, et kuigi läbi on saanud ideoloogiate, poliitiliste- ja majanduslike korraldusvormide vaheline konkureerimine ja maailm on muutumas üha homogeensemaks, on, nagu Huntington väidab, algamas võitlus kultuuride vahel - uus ajaloo etapp.
3

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 4 allalaadimist

Lähiajalugu retsensioon - Ajaloo lõpp ja viimane inimene #1

Lähiajalugu retsensioon - Ajaloo lõpp ja viimane inimene #2

Lähiajalugu retsensioon - Ajaloo lõpp ja viimane inimene #3

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-04-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

4 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

despair1 Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

pdf

Ajaloo lõpp või tsivilisatsioonide kokkupõrge: Fukuyama versus Huntington

Samas on näha, et liberaalse demokraatia poole liikumisel tehtud sammud nii Araabia kevade ajal kui ka Ukrainas, Taimaal, Türgis ja Nicaraguas on praeguseks ebaõnnestunud ning liberaalne demokraatia ei ole tänaseni võimeline suures osas maailmast kanda kinnitama. Samuti ohustab liberaalse demokraatia arengut populism, mis võidutseb Brexiti ja Donald Trumpi USA presidendiks tõusmise näol. Välja toodud vastuargumentide olemasolu ajaloo lõpu teooriale on 2014. ja 2016. aastal antud intevjuudes tunnistanud ka Fukuyama ise. Tsivilisatsioonide kokkupõrgete mudelit toetavad tänapäeva näiline vastasseis lääne ja muu maailma vahel, kultuurilise ja majandusliku ülemvõimu saavutamise nimel, ning ajaloost kuni tänaseni püsivad etnilised ja religioossed konfliktid. Samas toimub ressursside nimel jätkuvalt konflikte nii Lõuna-Ameerikas kui ka Aafrikas ning globaliseeruv maailm tõstatab

Ajalugu

docx

NÜÜDISÜHISKOND

Kodanikuühiskond tähendab suutlikku avalikku sektorit, tugevat erasektorit ja aktiivset kolmandat sektorit. Defineeri poliitika, poliitik, politoloog. Poliitika on protsess, mille käigus erinevate sotsiaalsete subjektide sihikindla tegevuse tulemusena jõutakse otsusteni (poliitiliste otsusteni), mis määravad neist subjektidest koosnevas sotsiaalses grupis või eri gruppide vahelistes suhetes kehtivad reeglid. Poliitik on inimene, kes on aktiivselt tegev poliitikas, kuuludes kas mõnda parteisse või poliitilisse rühmitusse või väljaspool neid sõltumatu poliitikuna. Politoloogid on teadlased, kes tegelevad politoloogiaga. Poliitikateadus e politoloogia on teadus, mis uurib poliitilisi institutsioone. Lisaks uurib ta inimeste ja sotsiaalsete gruppide poliitilist käitumist. Poliitikateadus tegeleb poliitilise võimu analüüsiga.

Ainetöö

doc

Kõik vajalik ühiskonnaõpetuse riigieksam iks

Seadused ja õigusnormid. Riigi mõiste. Riigivõimu tunnused. Õigusriik. Avalik ja erasektor. Kodanikuühiskond. Ühiskonna sotsiaalne struktuur. Huvid. Pluralismi olemus ja tähtsus. Sotsiaalsed probleemid (tööpuudus, vaesus, kuritegevus jm). Heaoluriik. Infoühiskond. Ühiskonna jätkusuutlikkus ja ühiskonnaelu valdkondade seotus. 1. Ühiskonna mõiste ühiskond on inimeste olemasolul viis. Ühiskond koosneb inimestest, samas ei saa olla inimest ilma ühiskonnata. (Aristoteles inimene on poliitiline loom.) Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes, inimõiguste tunnustamine. Ühiskonnaelu tasandid - perekond, küla, linn või riik, riikide ühendus, maailm. Igal tasandil võib rääkida inimese identiteedist selle tasandiga. Ühiskonnaelu valdkonnad - majandus, kultuur, haridus, tervishoid, valitsemine.

Ühiskonnaõpetus

odt

Rahvusvaheliste suhete süsteem 18.-20. sajandil,

Impeeriumis elajad identifitseerivad (Hobbes), riik on ennast kui osalejad mingis protestantlik. universaalses projektis. Identsuse Etnos – kui impeerium on → Rahvus – kunstlikult organiseeritud, /Kosmopolitism tunnused antud, siis ka etnos on selle aluseks on riik ja loodud, ratsionaalne, aga ruumis kodanikkond. Toimub mingisugune piiratud, inimene sünnib ja sureb unifitseerumine, ühtlustumine. Mingid etnoses, etnos on loomulik. Religioon – premodernsuse erivorm,Ilmalikkus Neospiritualism – toimub samastub eelnevatega, võimeline individuaalne müüdiloome. konsolideerida eri etnoseid (Kalifaat). Hierarhia – indiviidi osatähtsus → Võrdsus – jõuab kõige kaugemale Individualism

Rahvusvahelised suhted: teooriad, lähenemised,...

docx

Kultuuriajaloo eksami konspekt

Uue kultuuriajaloo põhiprintsiibid: 1. Kultuuriajalool puudub spetsiifiline uurimisobjekt; teda määratleb vaatenurk, mitte vaadeldav objekt. 2. Kultuuriajalugu uurib mitte niivõrd objekte, kuivõrd nende esitusi, käsitusi, representatsioone lühidalt, tähendusi ja tähendusloomet. 3.Kultuuriajalugu tugineb veendumusel, et inimeste ettekujutustel tegelikkusest on sama suur või isegi suurem tähtsus kui tegelikkusel endal. 4.Kultuuriajaloo peamine lähtekoht: inimene on oma loomult homo culturalis liik, kes otsib ja loob tähendusi. Kultuuri ja kultuuriajaoo historiseerimine 1) Mõiste ''kultuur'' sünd (VICO) Sõna ''kultuur'' on oluliselt vanem kui kultuuri mõiste ja on tuletatud ladina nimisõnast cultura, mille tähendusväli on võrdlemisi avar ja viitab korraga nii 'hoolitsemisele', 'harimisele', 'põllundusele', 'arendamisele', 'austamisele.' Tänapäevases tähenduses sündis ,,kultuur" metafoorina, mida esimesena

Kultuuriajalugu

docx

TÄNAPÄEVA MAAILM

kristluse põhiväärtusi. Teadlased väidavad, et moodsal inimesel on tänapäeval mitu identiteeti, mis omakorda elu jooksul muutuvad. Kosmopoliit ehk maailmakodanik elab ühes riigis, töötab teises ja hääletab kolmandas. Tal võib elu jooksul olla mitu abikaasat, kes kuuluvad erinevatesse rahvustesse, rassidesse või kodakondsusse. Arvatakse, et identiteetide paljususes peegeldub kogu nüüdisajastu dünaamilisust, avatust ning piiride suhtelisust. Seejuures on oluline, et inimene suudaks säilitada oma sisemise terviklikkuse ja olla n-ö sina peal kõigi oma identiteetidega, kohaneda muutuvate oludega ja uude kultuuri valutult sisse elada. 10 Tänapäeva maailm 3. Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid 3.1 Muutuv julgeolekusituatsioon Maailma julgeolekualane olukord pole sajandite ja isegi mitte aastakümnete lõikes olnud ühesugune

Ühiskond

pdf

Euroopa poliitiline ajalugu 20.sajandil

religioonid), o Karl Popper – äärmusvasakpoolsuse (strukturalismi), sh. kommunismi kriitik. Ideoloogia depolitiseerimine o Karl Mannheim (‘Ideoloogia ja utoopia’, 1929): - ideoloogia kui kaitserefleks, - partikulaarne (mikro-) ja totaalne (makro-)ideoloogia, - normativism, visioon ühiskonna arengust läbi radikaalse muutumise. o Michael Oakeshott – ideoloogia on valikuline, seletab vaid imeväikest osa maailma paljususest, o Daniel Bell – ideoloogia lõpp, heaoluühiskonnas kaotab ideoloogia (nagu ka religioon) oma tähtsuse. Kõige tähtsam on majanduskasv. Konservatism o Selleks, et mõista tuleks paigutada Briti-Prantsuse vastuolusfääri o Vastureaktsioon Prantsuse revolutsioonile (Edmund Burke, ‘Mõtteid Prantsuse revolutsioonist’, 1790), o Briti konservatism – Britidel seljataga 200 aastat vägivaldseid poliitilisi muutuseid (kuningavõimu vähenemine); tegumeelseim parlament;

Ajalugu

docx

Geopoliitika lühikonspekt

1) füüsilisel geograafial on otsene mõju poliitilistele protsessidele; 2) iga riigi poliitiline võimsus sõltub tema geograafilisest asukohast; 3) tehnika ja tehnoloogia areng muudab poliitiliste jõudude vahekordi, kuna selle tulemusena muutuvad füüsilised keskkonnatingimused; 4) maailma mandriline tuumik avaldab strateegilist mõju maailmas toimuvatele poliitilistele protsessidele; 5) 20.sajandi maailm on muutunud suletud süsteemiks. Kõik ajaloo suurimad sõjad on inimressursside ja strateegiliste võimaluste ebavõrdse jaotuse tagajärg. Mackinderi teooria kohaselt on maailma kõige tähtsam piirkond Euraasia, mis on tsiviliseeritud maailma „südamaa“ oma geograafilise asendi, suuruse, looduslike iseärasuste ja ressursibaasi tõttu. Klassikalise geopoliitilise teooria järgi kontrollibki maailma poliitikat see, kes kontrollib Euraasiat. (Berg, 1998) Seega juba 20

Poliitika ja valitsemise alused

Rohkem sarnaseid