Aafrika konfliktikolded – Sudaan (1)

Tanel Kutti
Ajalugu IV
A1798
Aafrika konfliktikolded – Sudaan
Referaat
Araabia maailmas, samuti Aafrikas on palju riike, millel on suuri probleeme legitiimsusega. Probleem on selles, et nad suur osa riike on Euroopa imperialismi suvalised, kui mitte kapriisidest sõltunud produktid ja nende piirid ei lange kokku isegi mitte etniliste gruppide piiridega.1 Sudaani puhul on saatuslikuks saanud mitte etnilised vastuolud, vaid ühe formaalse riigi piiridesse surutud kaks rassi ja mitu religioosset kogukonda, seal hulgas domineeriv islam ja vähemusse jääv kristlus ja animism .
Sudaani loetakse üldiselt islamimaaks, sest sunniidi elanikkond moodustab rahvaarvust, 34,5 miljonist inimesest, 75%, kristlasi on 5% ja muu-usulisi 25%. Nagu endise Talibani Afganistani ja 1979. aasta järgse Iraani puhul, on tegu fundamentalistliku islamirežiimiga – teokraatliku riigiga sõjavälise diktatuuri all.
Sudaani territoorium moodustub suurelt osalt muistsest Nuubiast, mille 1820-22 vallutas islamistlik Egiptus , ning rajas ka riigi praeguse pealinna Hartumi. Sudaan kujunes tähtsaks orjakaubanduse vahendamise keskuseks. 1881. a. puhkes Egiptuse ja Suurbritannia koloniaalvõimuse vastu mäss, mis suudeti lõplikult lämmatada alles aastatel 1896- 1898 . 1899 muudeti Sudaan Briti-Egiptuse kondomiinumiks2. 1951. a. tühistas Egiptus kondomiinumlepingu ja 1953.a. sõlmitud uue lepinguga tunnustasid Egiptus ja Suurbritannia Sudaani enesemääramisõigust. 1955 algas kodusõda muhameedliku põhja ja mittemuhameedliku lõuna vahel, juba mitu kuud enne seda, kui riik 1. jaanuaril 1956.a. iseseisvaks kuulutati.3
Samuel Huntington nimetab Sudaanis toimuvat terminiga „veajoone sõda“, mille alla kuuluvad veel konfliktid Filipiinidel, Sri Lankas , Kašmiiris, Tadžikistanis, Horvaatias, Bosnias, Tšetšeenias, Tiibetis ja Ida-Timoris. Mõte on selles, et tegu on kogukondliku sõjaga, mis leiab aset riigi sees ja kestavad statistiliselt 6 korda kauem kui riikidevahelised sõjad. Kuna mängus on grupiidentiteedi ja võimu fundamentaalsed probleemid, on nende puhul raske leida lahendust läbirääkimiste ja kompromissi teel. Veajoone sõjad on paljudel juhtudel ikka ja jälle puhkevad sõjad, mis võivad puhkeda massiliseks vägivallaks ja seejärel soikuda madala intensiivsusega sõjategevuseks või vaenulikkuseks, mis võib igal hetkel uuesti plahvatada. Peaaegu kõik need konfliktid on toonud endaga kaasa tapetutest märksa suurema arvu põgenikke.4
Paljud neist kaasaja sõdadest on vaid viimaseks raundiks pikaajalises veriste konfliktide ajaloos. Sama olukord on ka Sudaanis, kus sõda puhkes 1956. aastal, kestis 1972. aastani, mil saavutati kokkulepe millega Sudaani lõunaosale anti teatav autonoomia, ent puhkes siis uuesti.5 Alanud demokraatliku tee katkestas juba 1958. a. 17. nov. kindral Ibrahim Abboud’ riigipööre, mille eesmärk oli „hoida ära riigi allakäik, vajumine kaosesse ja ebastabiilsusse“, milleni olid viinud parteide vahelised rivaalitsemised ja poliitikute intriigid. Parlament saadeti laiali ja moodustati kaheteistkümnest ohvitserist koosnev kabinet , kel oli Abboud’ eesistumisel kogu seadusandlik ja täidesaatev võim. See konservatiivne , samas pigem leebe, kui repressiivne sõjaväeline diktatuur kehtis kuni 1964. aastani.6 Abboud’ reziimi ajal siiski olid järjest tugevama tagakiusamise alla langenud Sudaani lõunaosa mittemoslemid, see viis rahvarahutusteni, mis omakorda sundisid režiimi taastama tsiviilvõimu. Kuna riik oli aga usuliselt, rahvuslikult ja sotsiaalselt tugevasti lõhestatud, siis jäi ka seekord demokraatia eluiga lühikeseks. 1969. a. korraldas vasakradikaalne kolonel Jaafar Mohammed al-Nemery uue riigipöörde. Asutati Revolutsiooniline Sõjanõukogu ja riik nimetati Demokraatlikuks Vabariigiks. Oluline saavutus oli kodusõja lõpetamine. Lõuna sai ka teatud autonoomia, riigi põhjaosas kehtestati šariaat. 1972. aastaks oli maksma pandud kindel kord. 1983. aastal laiendati islamiseadusi ka Lõunale, mis põhjustas taas kodusõja puhkemise. 1985. a. järjekordne riigipööre tõi võimule tsiviilvalitsuse, ja riik nimetati ametlikult islamivabariigiks. Kodusõda ja riigipöörded jätkusid, kuni võimule sai järjekordne hunta eesotsas kindral Omar Hassan Ahmed al-Bashiriga (1989). 1991.a. kehtestas seesama valitsus föderatiivse riigikorra, millega maa jagati viieks osariigiks, kuid kodusõda see ei lõpetanud, kuna valitsus oli ikkagi islamistlik (nagu ka kõik eelmised) ja üritas sundida lõunasudaanlasi islamistlikule riigivõimule alluma . Alles 1997.a. sõlmiti Lõuna mässulistega rahuleping, kui nad olid valitsusvägedele sõjaliselt alla jäänud. Täielikult pole kodusõda lakanud tänapäevani, on vaid üksikud vaheajad, mil valitsus on saavutanud ülekaalu.7
Kogu konflikti olemus, mis kutsub esile pidevaid kodusõdu ja riigipöördeid, on sisuliselt Põhja ja Lõuna vastuolu. Riiki valitseb araabia-islami eliit, kes asustavad riigi põhjaosi, samuti täidavad lõunas administratiivseid ülesandeid ja riigi lõunaosal on riigivalitsemises vähe kaasa rääkida. Probleemi juured ise on ilmselt üsna kaugel ajaloos – Briti-Egiptuse ühisvalitsuse ajas ja tollases orjakaubanduses, ekspluateerivas majanduses Sudaani lõunaprovintside suhtes. Ajalooliselt väljakujunenud antagonism on viinud selleni, et riiki ühtsena hoida pole praktiliselt võimalik. Kui islam üldiselt aktsepteerib kristlikke vähemusi, siis paganlike suhtes ollakse kindlalt vaenulikul positsioonil, kuid riigi lõunaosas just enamuse moodustavadki paganad, mitte aga kristlased . Kokku on viimase viiekümne aasta jooksul selles konfliktis hukkunud enam kui 1,5 miljonit inimest, mis teeb selle üheks verisemaks kodusõjaks tänapäeval.8
Seega ei ole võimalik antud konflikti näha islami – kristluse võitlusena, nagu vahel eurooplastele tundub. Teatud määral on ehk selles süüdi ka looduslikud olud, et riigi põhjaosa asustasid araablased ja ala muutus peaaegu 100% islamistlikuks, samas kui Lõuna jäi neist mõjudest praktiliselt puutumata. Nüüd, surutuna ühe riigi piiridesse, võitlevad omavahel jõud, keda eraldab rahvus, rass , religioon ja lisaks veel ajalooline pärand, mis on muutnud lõunapoolsed hõimud majanduslikult ja poliitiliselt sõltuvaks Põhjast.
Põhja – Lõuna vastasseisu tugevdab veel ka Lõuna tuntav majanduslik mahajäämus, mis samuti on koloniaalajastu pärand, ja millest on väga raske välja murda. End valitsevale Põhjale vastandades ei anna valitsus arenguressursse, sest see võidaks pöörata tema enese vastu, samas toodab mahajäämus ise valitsusvastasust.9
Valitsuse püüded saavutada riigi ühtsust vägivaldse islamiseerimisega pole aga mingit tulemust andnud, kuna seda tõlgendatakse Briti kolonialismi asendamisena Araabia islamistliku hegemooniaga, eriti kui sellega käib kaasas araablastest ametnike määramine lõunakubermangudesse.10
Erinevaid kodusõja osapooli on toetanud ka mitmed naabrid ja ka teised välisriigid. SPLM-SPLA-d ehk Sudaani Rahvavabastusliikumist ja selle sõjalist tiiba Sudaani Rahvavabastusarmeed on toetanud Etioopia liider Mengistu Haile Mariam, aga samuti Kuuba, Iisrael, Eritrea, Uganda , Tšaad ja ka endine Ida-Saksamaa. Valitsusvägesid omakorda on toetanud islamimaad, eriti on tõstetud esile Liibüa osalust.
Konflikti on püüdnud vahendada nii mitmed riigid ( Nigeeria , Norra) kui ka suured organisatsioonid (Maailma Kirikute Nõukogu, Araabia Liiga, Aafrika Ühtsuse Organisatsioon). Kodusõda pole suutnud lõpetada ei välisabi ühele konflikt poolele ega ka vahendustegevus.11
2004.a taaslahvatanud Sudaani lääneosa Darfuri konfliktis on hukkunud uba üle 30 000 neegri . Relvastatud araablaste üksused tapavad seal musti süstemaatiliselt ja sunnivad neid ümber asuma oma koduküladest. Lääneriigid on veendunud, et seal toimub genotsiid , Sudaan ja Aafrika Liit vaidlevad sellele vastu, sest hukkunud inimeste arv olevat liiga väike, et genotsiidi mõõtu välja anda12 Arvestades, et konflikt ei ole juhuslik ja ajutine, siis oleks lääneriikidel kindlasti kohustus asjasse sekkuda ja eriti kogu maailmas vabadust levitaval USA-l. Rääkimata sellest, et brittide jaoks on see aukohus nagunii. Kuna on selge, et see riik ühtsena nendes piirides sellisel kujul edasi kesta ei saa, oleks vast kõige mõistlikum otsida võimalusi Sudaani jagamiseks kaheks eraldi riigiks, kuid loomulikult seaks see ohtu jälle Lõuna-Sudaani araabia vähemuse, kes oleks sunnitud emigreeruma. Ühte head lahendust on raske leida, kuid kindlasti on Lääne abiga võimalik vähendada tsiviilohvrite arvu, mille poole lääneriigid peaksidki püüdlema.
1 Samuel P. Huntington. Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tartu, 1999. Lk. 226.
2 ühisvaldus
3 Tiit Made. Rahvusvahelised suhted. Tallinn, 2002.
4 Samuel P. Huntington. Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Lk 322j
5 Samas. Lk 323.
6 Yaacov Shimoni. Political Dictionary of The Arab World, New York ,1987.Lk. 461.
7 Tiit Made. Rahvusvahelised suhted. Tallinn, 2002
8 Greed, Grievance and Weak States: Overview of African Conflicts. Helsinki, 2000. Lk. 209.
9 Greed, Grievance and Weak States: Overview of African Conflicts. Helsinki, 2000. Lk. 213.
10 Samas.
11 Samas. Lk. 216.
12 Toomas Kümmel. Holocaust ja küüditamine // KesKus, nr. 3., 2005.
4