Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Läänemere elustik eksam 2012". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hüljes, vetikad, sinikud, magevee, laadi, merikilk, soolsus, varieerub, kattegatis, õitsema, ränivetikad, valdavad, merelised, adru, kõvale, pinnasele, hallhüljes, mändvetikad, õistaimed, randalhüljes, haug, botnia, kilu, pehmedon PõhjaJäämerega ühenduses Suur ja VäikeBelti, Sundi, Kattegati ja Skagerraki väinade kaudu. Soomes ja Rootsis on palju liigestunud viljakandmatuid kiviseid randu. Seevastu on Läänemere lõunaosas palju madalaid liiva ja luiterandu, mis sobivad hästi plaazideks. Eesti, Ölandi ja Gotlandi saartel on kõrge lubjakivist pankrannik. Läänemeri muudab suvel lähialade kliima külmemaks, talvel aga pehmemaks. Vee keskmine soolsus Läänemeres on kõigest 0,9%. Vee soolsus väheneb Taani väinadest Soome lahe ja Põhjalahe soppide suunas. Üldandmed: Pindala: 365 000 km2 Keskmine sügavus: 55 m Suurim sügavus: 459 m Landsorti sügavikus. üle 100 000 saare vee maht on umbes 20 000 km3 keskmine soolsus: 0,9%. Suuremad lahed ja saared 1) Lahed Läänemeri jaguneb Eesti ranniku lähedal kolmeks suureks laheks: kõige põhjapoolsem osa on
Profundaalis lagundavad loomad põhja langenud surnud ainest. Pelagiaali moodustavad veemassiiv ja selle organismid. Valgala moodustab kogu vesi, mis voolab merre, läbi jõgede ja põhjavee. LÄÄNEMERI KUI ELUKESKKOND SOOLSUS 1000 grammis merevees lahustunud soolade üldhulk.(väljendatakse promillides) Merevesi sisaldab kõige rohkem keedusoola, mis annabki soolase maitse. Kibekas maitse on tingitud eelkõige magneesiumisooladest. Maailmamere keskmine soolsus on 35 promilli. Läänemere kui riimveekogu soolsus on mitu korda väiksem maailmamere soolsusest, sest: 1. Läänemeri on Põhjamerega(ja viimase kaudu ookeaniga) ühendatud ainult kitsaste ja madalate väinade varal. 2. Läänemerre suubub ligi 250 jõge ja jõekest, mis igal aastal kannavad mere hiiglasliku hulga magevett(umbes 2% Läänemere vee üldmahust ehk 440 km3) 3. Läänemeri paikneb parasvöötmes, kus madalate temperatuuride tõttu
3. Mereliste liikide ülekaal mere avaosas, mageveeliste ülekaal rannikualadel. 4. Kaks selget väljendunud hooajalist kooslust: ränivetikate ülekaal kevadel ja tsüanobakterite ülekaal suvel. 5. Läänemere fütoplanktoni andmebaas (2004) sisaldab 1700 liiki, alamliiki ja varieteeti http://www.helcom.fi/stc/files/Publications/Proceedings/bsep95.pdf Fütoplanktoni horisontaalne levik Läänemeres Mõjutegurid: 1. Soolsus. Joonis 1. Läänemere soolsuse jaotumine 2. Temperatuur. 3. Hoovused 1.1 Soolsuse horisontaalne varieeruvus mere eri osades on 10-15- kordne: 3-5 Põhjalahes, 6-8 avameres, 20-30 Kattegatis ja Skagerrakis. Seetõttu liigiline koosseis mere eri osades erinev. Darssi künnis on "looduslik piir", millest idapoole väheneb tugevasti polühaliinsete liikide arv perekondadest Chaetoceros, Coscinodiscus, Rhizosolenia, Ceratium..
.......................................................................................................................3 1.Üldist Läänemerest......................................................................................................4 2. Läänemere ajaloost.....................................................................................................4 3. Temperatuuri tingimused Läänemeres.......................................................................5 4. Läänemere soolsus.....................................................................................................6 5. Läänemere põhjataimestik.........................................................................................6 6. Rohevetikad...............................................................................................................7 7. Mändvetikad..............................................................................................................7 8. Pruunvetikad........
kuulub hüdrosfääri. Kui arvestada ka veel põhjavett, katab hüdrosfäär peaaegu kogu maa pindalaga võrdse ala. Maa veest 99,5% e. 1,6 miljardit km3 asub ookeanis, ülejäänud jaganueb pinna- ja põhjavete vahel enam-vähem pooleks. Suurema osa pinnavetest moodustab mandrijää. Üldise hüdrobioloogia naaberteadused: a)rakendushüdrobioloogia (nt. kalandus, joogi- ja reovee puhastamine, veetransport, riisikasvatus, mürgised vetikad jm liigid, veekogu seisundi hindaminevesiehitused jm) b)süstemaatika c)morfoloogia (välisehitus) d)anatoomia (siseehitus) e)füsioloogia(talitus) f)biogeograafia (organismide levik Maal) g)limnoloogia, okeanoloogia, potamoloogia- erinevad veekogud (järveteadus, ookean,jõgi) h)hüdrokeemia- vee lisandite uurimine i)hüdrogeoloogia- veealune geoloogia Vee-elanikke mõjutavad tegurid: a)keemilis-füüsikalised e. abiootilised b)biootilised, sh inimmõjulised e. antropogeensed
Läänemere maht on 3 21 721 km , keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik).Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla- ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8 isohaliini juures) on mere lõunaosas 3050, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 810 ja Läänemere avaosas 67 ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (vaikseim 12). Läänemerre suubub arvukalt jõgesid. Suurim neist on Neeva, vooluhulgaga 2500 kuupmeetrit sekundis. Kõik jõed kokku toovad Läänemerre umbes 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis. Niiske kliima tõttu sajab ka Läänemere pinnale rohkem vett, kui sealt aurab, vahet hinnatakse umbes 2000 kuupmeetrile sekundis. Et
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
Veereziim Läänemerre suubub päris arvukalt jõgesid. Neist suurim on Neeva jõgi, mis toob Läänemerre 2500 kuupmeetrit vett sekundis. Kõik jõed kokku toovad Läänemerre umbes 14 000 kuupmeetrit magedat vett sekundis. Lisaks niiske kliima tõttu sajab Läänemere pinnale rohkem vett, kui aurustuda jõuab. Üldiselt on mere tase püsiv. Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit on täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb soolasemat vett sellele juurde. Läänemere elustik Taimestik Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Rannaveel on neli vetikate vööndit: Sinivetikate vöönd Rohevetikatevöönd Pruunvetikate vöönd(sealhulgas ka põisadru vöönd) Punavetikate vöönd Sinivetikate vöönd
Läänemeri on Taani väinade kaudu ühenduses Põhjamerega. Läänemere ääres asub mitmeid riike, need on: Eesti, Soome, Rootsi, Taani, Läti, Leedu, Venemaa, Poola ja Saksamaa. Läänemere pindala on 373 000 km², koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km². Läänemere keskmine sügavus on 52m ning suurim 459m (Landsorti sügavik). 2.2 Veereziim Läänemerd peetakse maailma suurimaks riimveeliseks veekoguks tekib jõe- ja merevee segunemisel. Läänemere vesi on suhteliselt mage, soolsus on keskmiselt 10...15 promilli. Läänemeri on selgepiiriliselt kihistunud madala soolsusega üla- ja suhtelistelt suure soolsusega süvakihiks. Soolsus on madal, kuna sinna suubub arvukalt jõgesid, niiske kliima tõttu sajab pinnale rohkem vett, kui ära aurab, ning soolasemat vett Läänemerre lihtsalt ei pääse. Ookeanivesi, soolsusega 30...35 promilli, seguneb Kattegatis Läänemere magedama veega ning seetõttu ei pääse Läänemerre soolast ookeanivett. Läänemere veereziimi
Sissejuhatus Läänemeri ehk Baltimeri on maakera üks suuremaid sisemeresid kogupindalaga 373 tuhat km2. Samas on Läänemeri võrreldes teiste sisemeredega ka erakordselt madal, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega, umbes 8...10 promilli (mere keskmine soolsus on 35). Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 23 C, lahtedes veidi alla 9 C, suvel lõunaosas 1618 C, Põhjalahes 1314 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni. Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Eesti lääneranniku lahtedes 45 kuud. Läänemere veereziimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas)
Sügisene veetsirkulatsioon - veekiht jahtub 4 kraadini ning vajub sügavamale ja pressib kergema kihi ülesse. Üles kerkinud kiht jahtub 4 kraadini ning vajub jälle sügavamale...selline protsess jätkub kuni kogu vesi on ühtlustunud. Kui väljas on -4 kraadi, siis veekiht on +3 kraadi. Vesi jahtub null kraadini ning jäätub. Pinnale tekkiv jää on veest kergem ja püsib. Jää ei lase külmal edasi tungida ning tänu sellele saavad organismid vees edasi elada. Vee külmumist takistab ka soolsus. Normaalne soolsus on 35 promilli. Sellisel juhul hakkab vesi külmuma -2 C° juures. Ka tuuled takistavad jäätumist. Pindmine veekiht vajub allapoole, kuid ei jõua põhja ja vesi jäätub umbes meetrises ulatuses. Vee tihedusest sõltub organismide ujuvus. Erikaal väikestel organismidel on võrdne veega, seega ei pea organismid vees ületama gravitatsioonijõudusid. Vesikeskkond on õhukeskkonnast viskoossem umbes 100 korda, see tähendab, et vees liikudes tuleb ületada palju suuremaid
-3- -4- 2. Kilu Kilu ( Sprattus sprattus balticus ) on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3…4 päeva pärast, 2,5…4
Biosfäär 1.04 Alt ülesse produktsiooni kontrollib - toitained vesikeskkonnas (paneb vetikad vohama) Ülevalt alla produktsiooni kontrollib - herbivoorid, need kes toituvad vetikates Zooplankton koosneb ainuraksetest, aineõõsetest, kammloomadest, harjaslõugsetest, rõngasussidest, molluskitest, koorikloomadest (kõige arvukamad), keelikloomadest.
väin kuivas ja Läänemere nõos tekkis magedaveeline Antsülusjärv. Selleks ajaks kliima soojenes ning Skandinaavia mäed vabanesid mandrijääst. Järvest voolas välja (kunagise Närke väina kohal) Svea jõgi. Maakoore aeglase vajumise tagajärjel moodustus Antsülusjärve staadiumi lõpus nüüdsete Taani väinade kohal jälle ühendus ookeaniga ning veetase alanes. Suurenes soolase vee vool Läänemerre, tekkis Litoriinameri. Merevee soolsus oli tollal Eesti looderannikul 815, Taani väinades ligikaudu 20. Viimase 4000 aasta jooksul (Limneameri) on Taani väinad maailmamere taseme aeglase alanemise pärast kitsenenud ning soolase vee vool ookeanist Läänemerre vähenenud. Mõni teadlane eristab Joldiamere ja Antsülusjärve staadiumi vahelist üleminekulist Ehheneismere ning Antsülusjärve ja Litoriinamere vahelist Mastogloiamere staadiumi, viimast on
kuni 70 m üle praeguse merepinna · kliima oli külm ja kuiv ning rannikul laius tundra, kus kasvas vaevakaske, paju, kohati ka mändi. Joldiameri · 10 200 a. tagasi vabanes Kesk-Rootsi järvede piirkond jääst. Billingeni katastroofi ( tagajärjel murdis vesi Närke väina kaudu endale tee ookeani · Joldiameri oli teatud aja ookeaniga ühenduses ka Valge mere kohal, seega oli Skandinaavia saar · staadiumile anti nimi Kesk-Rootsi rannikuvees levinud merekarbi Yoldia arctica järgi. · soolsus oli madal (1-2 ) · kliima oli jahe ja niiske; keskmine õhutemperatuur oli umbes 12-14 kraadi. · rannikualal laiusid peamiselt kasemetsad, kohati kasvas ka männimetsi. Antsülusjärv · Jää rõhumise alt vabanenud maapind hakkas kiiresti tõusma ning sulges umbes 9300 a. tagasi mõlemad väinad Joldiamere ja ookeani vahel. Taas sai Läänemerest siseveekogu · suurjärv nimetati Gotlandi ja Ölandi saartel levinud nappteo Ancylus fluviatilis'e järgi Antsülusjärveks.
Läänemere maht on 21 721 km3, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik)[2].Vesi on selgepiiriliselt kihistunud; madala soolsusega üla- ja suhteliselt suure soolsusega süvakihi järsk üleminek (umbes 8 isohaliini juures) on mere lõunaosas 3050, Soome lahe suus umbes 70 m sügavuses ja takistab oluliselt vee vertikaalset segunemist. Ülakiht jaotub suvel pindmiseks soojaks ja alumiseks külmaks veeks. Vee pinnakihi soolsus on Taani väinades 810 ja Läänemere avaosas 67 ning väheneb Soome ja Põhjalahe sopi suunas (väikseim 12). 1. SAARED 3 1.1. Liivi lahe saared: Abruka, Adralaid, Ahessäär, Ahtra saar, Allirahu (Kõiguste), Allirahu (Pihtla), Anekäbr, Anulaid, Heinlaid (Tõstamaa laht), Imutlaid, Kakrasiär, Kasselaid, Kihnu, Kirjurahu, Kitselaid (Liivi laht), Kiveslaid, Kunnati laid, Kuralaid, Kõrksaar, Künnisemaa ,Laiamaa,
Bakterid- n kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised eeltuumsed organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada. Paljunevad pooldumisega. Ligikaudu 1-5 mikromeetri suurused. Seened- Neile on iseloomulikud pikad torujad rakud. Seened moodustavad eoseid. Esineb nii sugulist kui ka mittesugulist paljunemist. Umbes 100 000 seeneliiki Vetikad- on suur fotosünteesivõimeliste organismide rühm. Suur osa vetikaist elab veekeskkonnas. Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt, vähesed vetikad ka vegetatiivselt. Samblikud- koosnevad seentest ja vetikatest. moodustavad puudel, kividel või maapinnal erineva kuju ja värvusega talluseid. Samblikud paljunevad vegetatiivselt või eoste abil. Eestis on leitud 647 liiki pisisamblikke, umbes 300 liiki suursamblikke ja 200 liiki lihhenikoolseid seeni. Samblad- on kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed. Maailmas tuntakse kokku umbes 16 000 liiki sammaltaimi
põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed
.............................................4 Levila ja alamliigid..............................................................................................................................4 Alamliigid............................................................................................................................................4 Hülge liigikirjeldus.............................................................................................................................5 Audru hüljes kolib Äntu kalade kõrvale............................................................................................. 7 Viigerhüljes.........................................................................................................................................8 Hallhüljes ........................................................................................................................................... 9 Vaenlased..............................................................
Samblikud on omapärased maismaaorganismid. Samblikud kasvavad sellistes kohtades, kus taimede jaoks on kasvutingimused ebasoodsad nagu nt kividel, aedadel, seintel, katustel, puudel. Samblikud kasvavad soojades, kuivades kohtades, kuid ka polaaraladel. Samblikud vajavad kasvamiseks puhast õhku, kuna nad saavad oma elutegevuseks vajaliku niiskuse ja toitained just õhust. Nende keha on tallus nagu vetikatelgi, kuid samblikel koosneb see seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud (tsüanobakterid) eri organismid elavad samblikus vastastikku kasulikus kooselus ehk sümbioosis: vetikad (või sinikud) saavad seeneniitidelt eluks vajalikku vett ja mineraalaineid, seeneniidid tarbivad vetikate (või sinikute) poolt fotosünteesil toodetud orgaanilisi aineid. Samblike tüübid on: 1.Kooriksamblad moodustavad u 80% kõigist samblikuliikidest ning kasvavad sileda või teralise koorikuna, kinnituvad kõvasti ning nad on ka samblikest kõige vastupidavamad õhu
põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed
Lõuna-Eesti jõgedel, halb vee- ja liigirikkaid kuivi lamme õhurez iim, viljakas Pärisrannarohumaad: mitmesugune kasvu-alus: liiv, tuderluga, rannikas, rand-õisluht, valge kastehein, alsid, rand- klibu, adruvallid; iseloomulik aster, nadaheinad, orashein, roog-aruhein soolsus Soostunud rannarohumaad: Rannaniidud tarnad, soonerohud, alsid, sinihelmikas Soolalembesed taimed ehk halofüüdid on näiteks soolarohi, Rannaroostikud: rand-teeleht, rand-soodahein kare kaisel, pilliroog, randaster, kõrkjad Liigirikas taimestik; kadakad,
1. Eesti hülged 1.1. Viigerhülge üldiseloomustus Viigerhüljes Pusa Hispida (Joonis 1 - Viigerhüljes e. Pusa Hispida). Viigerhüljes on üks kolmest Eesti rannavetes elavast hülgeliigist. (Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus) Viigerhüljes on hallhülgega võrreldes väiksem, tumedam, pontsakama kehakujuga, ümarama koonuga ja keha külgedel on tal heledad silmalaigud. Viiger kasvab harva üle 100 kilo raskuseks ja on sellise kaaluga maailma väikseim hüljes.1 1.1.1. Eluviis Ta on arktiline liik, kelle levila hõlmab põhjapoolkera merede põhjaosa, Läänemere ning Saima ja Laadoga järved. Ta eelistab Läänemeres elada kalda lähedal laidude ja saarte vahel Viigerhülged on varjulise eluviisiga, pigem üksi või väikeses seltsis elavad loomad, kes inimesest eemale hoiavad. Viiger on väga paigatruu, täiskasvanud loomad ei hulgu nii laialdaselt ringi kui hallhülged
HÜDROBIOLOOGIA Fütobentos maailma veekogudes Fütobentos ehk põhjataimestik on veekogu (mere, järve või jõe) põhjas kasvavad organismid. Meres esineb fütobentost ainult litoraal- ja sublitoraalvööndis, järvedes litoraalvööndis ja jõgedes ripaalvööndis. Meres moodustavad suure osa fütobentosest vetikad. Mageveekogudes esineb peale vetikate palju ka kõrgemaid taimi ja samblaid. Suuruse järgi jagatakse fütobentos sageli mikro- ja makrofütobentoseks. Mikrofütobentose moodustavad enamikus veekogu põhjal kasvavad mikroskoopilised vetikad (näiteks räni-, rohevetikad ja tsüanobakterid), makrofütobentose hulka kuulub aga veekogu põhjal kasvavad suuremad taimed, mis silmaga on nähtavad, näiteks puna-, pruunvetikad ja õistaimed.8000 liiki makrovetikaid maailmas.Eufootiline vöönd
puuduvad või on nende osatähtsus väike. Aas– (rohumaa v. niit), kuid taimeökoloogias üks lammirohumaade tüüp. Nurm– karjamaa, viljapõld (rohustu peam. kõrrelised). Vain –elamute ümbrus. Rohumaa–laiem mõiste kui niit; taimestik koosneb: rohundid(1-2-aastased, püsikud); graminoidid(kõrrelised, lõikheinalised, loalised); rohumaad levinud kõigil mandritel v.a. polaaralad; rohustu kõrgus varieerub mõnikümmend cm (loopealsed) kuni mitu m (savannid); piirab rohumaade levikut sademete hulk (sobivaim 500-900 mm/a.); iseloomulik rohukamar (elupaik paljudele loomadele). Rohumaade üldine jaotus: majandamise järgi- niitmine, karjatamine, väetamine. külvamine, kasutuse järgi- karja-, heinamaad., tekke järgi- sekundaarsed, primaarsed. 1) inimmõju intensiivsuse (majandamise) järgi: 1) looduslikud(pool-looduslikud) –säilinud looduslik
Ühegi troofilise taseme organismid ei suuda kogu eelneva troofilise taseme biomassi muuta enda biomassiks (kasvuks), nö kasulikuks energiaks: palju omastatavat toiduenergiat kulub liikumisele, eraldub soojuskiirgusena, väljutatakse seedimatute jääkidena. Üldistades moodustab ökosüsteemi mingi troofilise taseme biomass ca 10% eelmise taseme biomassist. Seda seaduspärasust on hakatud nimetama ökoloogilise püramiidi reegliks. · Autotroofid e produtsendid e tootjad (taimed, vetikad, sinikud, kemosünteesivad bakterid), I troofiline tase. ·Konsumendid e tarbijad jagunevad esmasteks (taimtoidulised, II tase), teisesteks (loomtoidulised, III ja järgmised tasemed) ja tipptarbijateks (enamasti kiskjad, IV...VIII tasemetel), Detriit e pude ja pudemesööjad e detrivoorid e detritofaagid (bakterid, seened, kõdutoidulised), · redutsendid e destruendid e lagundajad (raipetoidulised ja pudemesööjad).
On kirjas tegevused mis peaksid toimuma nii globaalsel rahvuslikul kui ka kohalikel tasandil. Läänemeri e Balti meri. Pindala 373 000 km2. keskmine sügavus 50m sügavaim koht 459 m, asub rootsi ranniku lähedal Landsorti vagumuses. Lahed: botnia laht, soome laht, riia laht. Saared: hiiumaa, saaremaa, gotland, öland, bornholm. Väinad: suur belt, väike belt, kartegat, skagerrok, sund. Riimvesi- Riimvesi ehk soolakas vesi on vesi, mille soolsus jääb vahemikku 0,5...18. Riimveelised veekogud on liikide arvu poolest elustikuvaesed, sest riimveega kohastunud organisme on suhteliselt vähe. Jäätub -0.2...-0,4 , augusti temp 16-17. soome laht 2-3 , botnia laht 1-2, avamerel 5-6, taani väinades 8-12. Veetaseme kõikumised seostuvad püsivate tugevate tuultega. Suurim tõus 1967a okt kuni 2,5m. Perioodiline veetaseme kõikumine alla 3cm. Lainetus oleneb tuule tugevusest ja kestusest. Tugev torm kuni 10m
Läänemere pindalaks on 365 000 km², koos Taani väinadega 386 000 km², Koos Kattegatiga 420 000 km². Läänemere keskmiseks sügavuseks on 55 meetrit, maht umbes 20 000 km³. Põhjareljeefi ja hüdroloogilise režiimi sarnasuse alusel käsitletakse mõnikord Kattegatti Läänemere osana. Mere läänepiiriks võetakse Jüütimaa kirdeosas olevat Skageni neeme ja loode pool Göteborgi paiknevat Marstrandi saart ühendav joon. Läänemere eripäraks on tema vee iseäralik soolsusrežiim. Vee soolsus on nii horisontaal- kui vertikaalsuunas kogu Läänemere ulatuses erinev. See tuleneb vee liikumisest ja segunemisest. Läänemere vee pinnakihtide soolsus väheneb Taani väinade 25-lt promillilt Soome ja Botnia lahe sisesoppides ning suurte jõgede suudmealadel 0,5 promillini, olles samal ajal paiguti üsna püsiv. Nii on ulatuslikes avamerepiirkondades pinnavee soolsus püsivalt 6-7, 5 % ning muutub aasta lõikes vaid 0,2-0,9 % võrra. Kalapüük sõltub väga
tõttu, mis on tingitud jõgede tõkestamisest tammidega ja metsatöödest jõe kallastel. Looduskaitse alla ei kuulu. Kilu Kilu on väike, saleda kehakujuga sinakasrohelise seljaga hõbedane kala. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud - ta ei tule kunagi ranniku lähedale, vaid veedab kogu oma elu avamerel. Kilud koonduvad suurtesse parvedesse, mille pikkus võib ulatuda sadadesse meetritesse või koguni kilomeetritesse. Kilu leviku määravad ära talvitumistingimused ja üldine soolsus, sest sellest sõltub kudemise edukus. Nimelt võib mari liiga madala soolsuse tõttu hukkuda, sest marja areng saab toimuda vaid vabalt vees hõljudes, madala soolsusega vees vajub aga mari põhja. Kudemine toimub juunis või juulis ülemistes veekihtides ning kalurid on tähele pannud kilude kudemisaegset "mängu", mis jätab mulje nagu sajaks vaiksesse vette tugevat vihma. Vastsed kooruvad juba 3...4 päeva pärast, 2,5...4 cm pikkusena
(eesmised on arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini. Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandid ja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega. Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus (komakujulised) kehaga vähid. Neid on väga arvukalt veekogude põhjal, eriti kaldapiirkonnas. Tavalisemad liigid mageveekogudes on järve kirpvähk ja jõe kirpvähk, kes moodustavad
püütakse ca. 1% kogu maailmamere kalasaagist. (Keskkonnaministeerium 2014) Kokku elab Läänemeres ligikaudu 100 erinevat kalaliiki. Osaliselt pärinevad kalad ka jõgedest ja järvedest, kuid tänu madalale soolasisaldusele on need liigid võimelised ka meres elutsema. Läänemeres eksisteerib ka Atlandi ookeani päritolu liike, kuid erinevalt sealses meres elavatest kaladest on siinsed kalad madala soolasisalduse tõttu palju väiksema paljunemisvõimega ning seetõttu varieerub ka nende suurus. Sellisteks kaladeks on näiteks kilu, räim, lest ning tursk, kes on ühtlasi ka kõige enam püütavad kalaliigid. (ibid.,) Läänemerre suubub ka arvukalt jõgesid millest suurim on Neeva, vooluhulgaga 2500 m³ sekundis. Tänu niiskele kliimale sajab Läänemerre ka rohkem vett kui sellest ära jõuab aurata. Antud vahet hinnatakse 2000 m³ sekundis. Läänemere üldine tase on püsiv. Selle äravool on umbes 16 000 m³ sekundis ehk 500 km³ aastas
JÄRV Ränivetika õitsmed koorikloomad, teod Forell, latikas saarmas JÕGI Kiiljas jõekarv,liuskur Lepamaim haug Saarmas,jäälind Õunad,taimejäänuse AED d vihmauss,kärbes tihane,varblane kass Aastaajalisi muutused kooslustes: mets, niit, soo, veekogu, antropogeenne kooslus. RABA Kevad Märts: mäng raba- põldpüü, teder. Aprill: õitsema sookask,paju,hanevits. Mudatildri mängulaul. Mai:mänd tolmlemaÕitseb mustikas, alpi jänesvill. Suvi Sookail õitseb. Juulis viljad tuppvillpea ja kukemari. August Seemned sookask kaevakask. Lindudel tibud..noored konnad. Sügis-sept palju sääski. Valmivad pohlad, jõhvikad. Rändlinnud hakkavad lahkuma(sookurg,mudatilder). Talv teder,leevike,tihased, rabapüü võib näha. Või suuri imetajaid. Rohttaimed jääall puhkeseisundis. Silmailu sammal II Eluslooduse süsteem
morsk). Hüljestel on kasulikum õhk välja hingata ja mitte veealla seda kaasa võtta. Veest väljas on nende kõige parem juhtimisvahend nina ja haistmine. Veeall on juhtivaks meeleks kompimismeel. Kombib kahte moodi: 1) tekitavad heli, mis erinevatelt objektidelt peegelduvad tagasi teatud vibratsioone, 2) hülgete vurrud võtavad vastu väga peeneid veevõnkumisi. Läänemere hülged Läänemeres on elanud 4 liiki hülgeid (hallhüljes – Läänemere suurim hüljes, viigerhüljes – maailma kõige väikseim hüljes, randalhüljes – säilinud lõunapool, sünnitab suvel ja liivarannale, grööniküljes – looduslikult hääbus, sest tema jaoks oli vesi väga mage.) Hallhülgel on koerapeamoodi. Hambad on ühetipulised piigid. Suurem kui viigerhüljes ning tihti kongus koonuga. Isased ühtlase tumeda karvastikuga, emased lapilise mustiga (meil nagu sõrmejäljed). Suurekarjaga elukas.
annaabi.ee 
