Kuidas kujuneb enesehinnang? (0)

KUIDAS KUJUNEB  ENESEHINNANG ?
Enesehinnang , nii nagu paljud  muudki  nähtused nt. armastus, häbi- ja süütunne,  moraalsus  ja muud,
on seotud inimühiskonnas elamisega. Nii ei tule  Robinson  Crusoel ainsama inimolevusena üksikul
saarel   kindlasti   mitte   pähegi   tõsiselt   mõtiskleda    iseenese    olemuse,   väärtuste,   vajalikkuse   ning
vigade  üle. Tal ei ole seda vaja, sest pole kaasinimesi, suhtluspartnereid, kelle pärast ja kellega
võrreldes   kujundada   enesehinnangut.   Hinnang   aga   iseenesest   eeldab   teatud   võrdlusmaterjali
olemasolu,   sest   hinnang   antakse   enamasti   millegi-kellegi   suhtes.   Tõsi,   Robinson   võib   vägagi
murelikuks   muutuda,   kui   tema   jahipidamised   järjekindlalt   äparduvad   nõnda   et   nälg   muutub
reaalseks  ohuks . Läbikukkunud jahiretkede tõttu võib tal lõpuks enesest kujuneda ka arvamus kui
kehvast kütist, aga see hinnang on midagi muud kui enesehinnang, millest räägitakse sotsiaalses
kontekstis. Enesehinnang, nii nagu seda valdavalt mõistetakse, on eelkõige sotsiaalse olemusega -
tegu on enesele hinnangu andmisega, mis sisuliselt seisneb enese võrdlemises teiste inimestega. 
Haavatavust põhjustavatest teguritest 
Mingisuguse   enesehinnangu,   minapildi   "muretseb"   enesele   inimühiskonnas   iga   indiviid.
Missuguseks   inimese   enesehinnang   ja    minapilt    kujunevad   -   seda   tingivad   juba   inimliku
mitmekesisusega   seotud   tegurid,   eelkõige   isiksusesse   ja   sotsiaalsetesse   suhetesse   puutuvad.
Isiksuseomadused    ja   (antud   inimese)   sotsiaalsed   suhted   seletavad   ära   ka   selle,   miks   mõned
inimesed ei lase end heidutada pidevatest ebaõnnestumistest, vaid lähevad ikka edasi, ning miks
teised langevad üsna kergesti depressiooni ja mitmesugustesse psühhosomaatilistesse  haigustesse
(s.t.   stressi,   masenduse,   hingehädade   tagajärjel   tekkinud   haigustesse).  Aleksander    Pulver    oma
raamatus   "Toimetulek    iseendaga "   (Tartu,   1991;   lk.   22-23)   annab   lühiülevaate   haavatavust
põhjustavatest isiksuslikest ja sotsiaalsetest teguritest järgmiselt: "Isiksuse omadused ja sotsiaalsed
tegurid   on   kaks   suurt   rühma,   mis   määravad   toimetuleku    ebaedu    ehk   muudavad   inimese
haavatavaks. 
Isiksusega seotud tegurid  on niisugused: madal enesehinnang, ülikõrge  saavutusvajadus , fataalne
seletusviis, madal  intelligentsus  ja täiuslikkuse hoiak. 
Madal   enesehinnang  ei   luba   probleemile   suunatud   toimetulekut   kasutada,   sest   alati   püütakse
kohaneda ja  vaikselt  ära kannatada. See aga tähendab, et kasutusel on ainult oma emotsionaalsetele
seisunditele suunatud toimetulek (s.t. inimene tegeleb vaid oma tunnetega, nt. süü, häbi, hirm, ega
keskendu reaalsele tegutsemisele-kommentaar H. Reiljan), mis paraku ei vii lahedusele. 
Ülikõrge   saavutusvajadus  tähendab,   et   inimese   jaoks   on   tähtis   saavutada   midagi   erakordset   ja
väljapaistvat. Kogu oma elu suunab ta eesmärgini jõudmiseks. Teel sinna tekib aga loomulikult
hulgakaupa takistusi. Ja iga takistus suurendab hirmu läbikukkumise ees. 
Fataalse seletusviisi puhul nähakse sündmuste põhjustena mitte ennast, vaid inimesest sõltumatuid
jõudusid. Saatust, üleloomulikke jõudusid, juhust. Niisuguse seletusviisi tõttu ei ole inimesel endal
mingit võimalust lahendada oma probleeme - oodatakse lahendusi, mis peaksid  tulema  iseenesest. 
Madal   intelligentsus  tähendab   väga   lihtsaid  seletusviise   maailma   kohta.  Madal  intelligentsus  ei
võimalda analüüsida sündmusi ning inimesel ei arene välja oskust kirjeldada ennast ja teisi. Selle
tõttu valitsevad pidevad vastuolud hinnangute ja sündmuste vahel, konfliktid inimsuhetes. 
Täiuslikkuse   hoiak  tähendab   lähtumist   ainult   ideaalsest;   soovi   olla   kõiges   ideaalne,   täiuslik   ja
parim.  Tulemuseks   on,   et   edu,   mida   saavutataksegi,   on   võrreldes   ideaaliga   nii   tühine,   et   ta   ei
paistagi mingi edu. Selle tõttu on inimesel pidevalt alanenud enesehinnang - tahaksin saavutada
ideaali , aga suudan tegelikult väga vähe. 
H
  aavatavuse   tähtsamad   sotsiaalsed   põhjused   o n   niisugused :   lähisuhete   puudumine,   sotsiaalne
ebastabiilsus , totalitaarne ühiskond. (lähisuhted on suhted, kus inimesed võivad olla avatud ja kus
on võimalus saavutada teineteisemõistmine. Perekond, sõbrad, vastastikune armastus on sõnad, mis
kirjeldavad  lähisuhteid. Nende suhete puudumisel ei ole võimalik väljendada oma  hirme  ega hoida
enesehinnangut. Olla kellelegi vajalik on aga enesehinnangu jaoks oluline).
Sotsiaalne ebastabiilsus on ühiskonnas siis, kui toimuvad kiired muutused majanduses ja poliitikas.
Ühiskonna    juhitavuse    illusiooni  kadumisega   muutub  raskeks   ennustada   oma   elutee    edukust.  Ta
asendub hirmudega ebaõnnestumise ees. 
Totalitaarne ühiskond ei loogi inimesele ettekujutust, et nad võivad mõjutada sündmusi ühiskonnas.
See aga  viitab  fataalsele seletusviisile ja õpitud abitusele. Ja kuna selline ühiskond kanoniseerib
oma  juhte, siis  loodetakse  oma probleemidele  lahendusi leida  mitte  ise, vaid juhtide  geniaalsel
kaasabil. 
Nagu   on   kerge   veenduda,   keerleb   kõik   hinnangute   ümber.   Nii   sotsiaalsed   kui   ka   isiksuslikud
haavatavuse tegurid saame taandada otsustustele ja hinnangutele, mida inimene annab iseenda ja
sotsiaalsete sündmuste kohta. Siin peitubki võimalus vähendada haavatavust - tuleb muuta oma
hinnanguid. Ja eelkõige enesehinnangut." 
Enesehinnangu juurtest 
Baasi    elik    raamistiku   inimese   enesehinnangule   annavad   suhted   esimeste   eluaastate   kestel
vanematega - ema ja isaga. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega  teistega , kuivõrd
enesele äratundmise  loomisega  - "Kes ma olen, millised on minu oskused,  anded ? Milline ma olen -
kas soovitud, vajatud,  armastatud  või vastupidi?". Suhete põhjal vanematega, mõjutatuna vanemate
käitumisest, hoiakutest ja tunnetest, mida lapsele väljendatakse, hakkab lapsel ajapikku  tekkima  ka
mingisugune suhe enese isikusse. Loomulikult ei oska pisipõnn või ka 6-7 aastane veel selgelt
sõnadesse panna, kui madal või kõrge enesehinnang tal on või kui austusväärne inimene ta on või ei
ole. Selles mõttes enese selgem  teadvustamine  leiab aset siis, kui isiksus on juba teatud vaimse
küpsuse saavutanud - teada-tuntud tõsiasi on, et eriline tundemöll ja lõpmatud  arutelud  iseenese üle
algavad intensiivselt enamasti puberteedieas. See aga ei tähenda veel, et nooremaealiste elu on üks
stabiilne kulgemine ja lihtsalt muretu väikelapse olemine ilma ennast ja eluolu  teadvustamata . Neid
juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-,7-,10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetapu
kaudu. 
Lapsevanemate panusest lapse enesehinnangu kujunemises. 
Vanematepoolse   käitumise,    suhtumise    põhjal   arenevad   lapsel   teatud   sisemised   ettekujutused,
mudelid selle kohta, mida võib oodata suhetest, inimestest, maailmast ning mida arvata iseenesest.
Laias   laastus   võiks   eristada   nelja   vanemlikku   stiili   ning   vastavalt   ka   mõjusid,   alljärgnevalt
lühiülevaade neist. 
1.   Kui   vanemad   väljendavad   lapse   suhtes   hoolivust,   armastust,   tähelepanelikkust   ning   jätavad
lapsele   ka    iseseisvat    otsustamisruumi,   kujuneb   sellest   lapsest   suure   tõenäosusega   tasakaalus
hingeeluga, normaalse  enesehinnanguga   persoon . 
2. Mõnes peres võib lapse ja vanemate suhteid iseloomustada suur emotsionaalne,  hingeline  lähedus
ning   vanema-armastust   väljendab   n.ö.   vabakasvatus,   kõikelubavus,   vähene   kontroll   ja   piiride
puudumine. Selline  kasvatusstiil  paneb küll aluse lapse suhteliselt kõrgele enesehinnangule, mis aga
edaspidises   elus   võib   osutuda   veidi   ebaadekvaatseks,   sest   enamasti   maailm   ei   ole   tingimusteta
armastav ja kõikelubav nii nagu lapsevanemad seda võivad olla. 
3. Kolmas võimalik perekeskkond on järgmine: lapse ja vanemate suhteid ei saa emotsionaalses
plaanis   eriti   lähedasteks   hinnata,   puudub   vastastikune   mõistmine   ja    soojus ;    teisalt    aga   juhivad
vanemad   oma   lapse   elurada   ning    valikuid    kindlakäeliselt.   Vanemad   kontrollivad   mida,   kuna,
kellega, miks laps teeb, mida ta tunneb ja mõtleb ning siis otsustavad lapse eest keeldude-käskude-
lubamiste näol, mis on lapsele hea või halb. Selline vähese armastusega autoritaarne kasvatusstiil
kultiveerib  suure  tõenäosusega  madalat  enesehinnangut ja  initsiatiivitust. Tõeliselt  valusalt võib
selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil.
Ühiskond,   ja   eriti   läänelik   turumajanduslik   ühiskond   eeldab   ju,   et   inimene   oleks   iseseisev,
initsiatiivikas,   julge,   loov.   Sellistes   tingimustes   võib   isikul,   kelle   lapsepõlv   seisnes   turvalises
mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime
tulla. 
4. Eristada saab ka neljandat vanemlikku stiili, millel on lapse edaspidisele elule ja enesehinnangule
omad mõjud. On peresid, millede ainsaks pere-tunnuseks on kooseksisteerimine, ei  enamat  - laps on
sisuliselt   hüljatu- staatuses .   Vanematepoolsetes   käitumistes   ja   suhtumistes   lapsesse   puudub
hoolitsus , armastus,  toetamine , mõistmine, huvi ja kontroll lapse isiku ning tema tegemiste vastu.
Varajane baasiliste lähisuhete puudumine hakkab selle lapse edaspidises elus suure tõenäosusega
tekitama mitmesuguseid probleeme suhtlemises, kohanemises, enese negatiivsete emotsioonidega
toimetulemises. 
Enesehinnang mängib olulist osa elusündmustele hinnangute andmisel ning käitumis- ja
suhtumisviiside valimisel. Pole just raske arvata, et siinkohal osutub problemaatiliseks just madal
enesehinnang, mis äärmuslikul juhul võib väljenduda inimese "vegeteerima-jäämises", s.t. ta ei
julge midagi teha, tahta ega arvata, sest enese meelest ei ole tal ühtegi  positiivset  omadust, mis
annaks õiguse tal midagi soovida või  julguse  midagi üritada - olgu selleks soovituks siis mõne
inimese armastus, kandideerimine huvitavale töökohale või midagi muud. Madalale
enesehinnangule tunnuslikeks joonteks on läbikukkumistele enesesüüdistustega reageerimine,
varasemate ebaõnnestumiste üha korduv valuline läbielamine, mille tulemusena  alaneb
enesehinnang veelgi ning inimene ei näe mingiski tegevuses enam mõtet, sest nii kui nii lõppevad
tal kõik ettevõtmised ühtmoodi kehvasti. Tekib teatud surnud seis,  kinnine  ring. Inimesel kujunevad
üha enam välja moonutused seletusviisides ning negatiivsed  hinnangud : 
1) iseenda kohta (nt. "Ma olen kõiges saamatu, kasutu..."); 
2) mineviku kohta (nt. "Ma pole kunagi millegagi hiilanud.") 
3) tuleviku kohta (nt. "Võttes arvesse minu olemust ja senist käekäiku, ei ole mul mingit põhjust
tulevikustki midagi paremat  loota ."). 
Inimese usk  neisse  arvamustesse enese kohta ja vaimusilmas võimalike olukordade (nt. armsam
jätab maha, suure hulga inimeste ees lolliks jäämine) läbielamised viivad tegevusetuseni, tasakesi
kannatamiseni ja püüuni kuidagi mitmesuguste nõudmistega kohaneda. 
Kõrgest (ja liig-kõrgest) enesehinnangust 
Kõrge enesehinnang annab inimesele julgust iseolemiseks, tegutsemiseks ning jõudu raskete või
ebameeldivate olukordadega toimetulemiseks. 
Arvamust,   et   madala   enesehinnanguga   käiks   nagu   kaasas   kõikvõimalik   halb,   kõrge
enesehinnanguga aga vastupidiselt kõik, mis ilus, hea ja rõõmus, siis nii must-valge elu nüüd ka ei
ole. Kõrge enesehinnang ei ole  vihmavari , mis kaitseks inimest kogu elu kõige halva eest. Kõrge
enesehinnang lihtsalt on selle inimese ressursiks, sest enese väärtustamine ning austamine aitab
iseenesele ja ümbritsevatele raskel hetkel toeks olla. Liig-kõrge enesehinnang võib inimese ning
tema lähedaste jaoks muutuda pigem probleemiks kui heaks omaduseks. Ebaadekvaatselt kõrge
enesehinnanguga   inimese   jaoks   kipuvad   teised   inimesed   olema   kui   vahendid   saamaks   veelgi
kindlust   enese   väärt   olemuses.   Viga   on   selles,   et   enamasti   ei   jagu   eneseimetlejal   hoolivust   ja
mõistmist kaasinimeste tarvis - ühepoolsed suhted aga ei kesta kuigi kaua, sest keegi ei taha olla
ärakasutatav. 
Kokkuvõtteks 
Esimesed eluaastad ja suhted vanematega panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile,
enesehinnangule. See, mis elu alguses on seotud konkreetsete isikute ja  suhetega  - ema ja isaga -
omandab aja jooksul, isiksuse arenedes üha abstraktsemad jooned. See tähendab, et elusündmustele
lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstrateegia valikul
mängib ühe olulise  tegurina  rolli juba see, milline on inimese enesehinnang. 
Autor: TÜ psühholoogiamagister Heidi Reiljan 
Ta   on   põhjalikumalt   uurinud   lähisuhteid   ning   lapsepõlvekogemuste   mõju
 
hilisemale sotsiaalsele ja emotsionaalsele toimetulekule.