Kuidas kujuneb enesehinnang? (0)

KUIDAS KUJUNEB  ENESEHINNANG ?
Enesehinnang , nii nagu paljud  muudki  nähtused nt. armastus, häbi- ja süütunne,  moraalsus  ja muud,
on seotud inimühiskonnas elamisega. Nii ei tule  Robinson  Crusoel ainsama inimolevusena üksikul
saarel   kindlasti   mitte   pähegi   tõsiselt   mõtiskleda    iseenese    olemuse,   väärtuste,   vajalikkuse   ning
vigade  üle. Tal ei ole seda vaja, sest pole kaasinimesi, suhtluspartnereid, kelle pärast ja kellega
võrreldes   kujundada   enesehinnangut.   Hinnang   aga   iseenesest   eeldab   teatud   võrdlusmaterjali
olemasolu,   sest   hinnang   antakse   enamasti   millegi-kellegi   suhtes.   Tõsi,   Robinson   võib   vägagi
murelikuks   muutuda,   kui   tema   jahipidamised   järjekindlalt   äparduvad   nõnda   et   nälg   muutub
reaalseks  ohuks . Läbikukkunud jahiretkede tõttu võib tal lõpuks enesest kujuneda ka arvamus kui
kehvast kütist, aga see hinnang on midagi muud kui enesehinnang, millest räägitakse sotsiaalses
kontekstis. Enesehinnang, nii nagu seda valdavalt mõistetakse, on eelkõige sotsiaalse olemusega -
tegu on enesele hinnangu andmisega, mis sisuliselt seisneb enese võrdlemises teiste inimestega. 
Haavatavust põhjustavatest teguritest 
Mingisuguse   enesehinnangu,   minapildi   "muretseb"   enesele   inimühiskonnas   iga   indiviid.
Missuguseks   inimese   enesehinnang   ja    minapilt    kujunevad   -   seda   tingivad   juba   inimliku
mitmekesisusega   seotud   tegurid,   eelkõige   isiksusesse   ja   sotsiaalsetesse   suhetesse   puutuvad.
Isiksuseomadused    ja   (antud   inimese)   sotsiaalsed   suhted   seletavad   ära   ka   selle,   miks   mõned
inimesed ei lase end heidutada pidevatest ebaõnnestumistest, vaid lähevad ikka edasi, ning miks
teised langevad üsna kergesti depressiooni ja mitmesugustesse psühhosomaatilistesse  haigustesse
(s.t.   stressi,   masenduse,   hingehädade   tagajärjel   tekkinud   haigustesse).  Aleksander    Pulver    oma
raamatus   "Toimetulek    iseendaga "   (Tartu,   1991;   lk.   22-23)   annab   lühiülevaate   haavatavust
põhjustavatest isiksuslikest ja sotsiaalsetest teguritest järgmiselt: "Isiksuse omadused ja sotsiaalsed
tegurid   on   kaks   suurt   rühma,   mis   määravad   toimetuleku    ebaedu    ehk   muudavad   inimese
haavatavaks. 
Isiksusega seotud tegurid  on niisugused: madal enesehinnang, ülikõrge  saavutusvajadus , fataalne
seletusviis, madal  intelligentsus  ja täiuslikkuse hoiak. 
Madal   enesehinnang  ei   luba   probleemile   suunatud   toimetulekut   kasutada,   sest   alati   püütakse
kohaneda ja  vaikselt  ära kannatada. See aga tähendab, et kasutusel on ainult oma emotsionaalsetele
seisunditele suunatud toimetulek (s.t. inimene tegeleb vaid oma tunnetega, nt. süü, häbi, hirm, ega
keskendu reaalsele tegutsemisele-kommentaar H. Reiljan), mis paraku ei vii lahedusele. 
Ülikõrge   saavutusvajadus  tähendab,   et   inimese   jaoks   on   tähtis   saavutada   midagi   erakordset   ja
väljapaistvat. Kogu oma elu suunab ta eesmärgini jõudmiseks. Teel sinna tekib aga loomulikult
hulgakaupa takistusi. Ja iga takistus suurendab hirmu läbikukkumise ees. 
Fataalse seletusviisi puhul nähakse sündmuste põhjustena mitte ennast, vaid inimesest sõltumatuid
jõudusid. Saatust, üleloomulikke jõudusid, juhust. Niisuguse seletusviisi tõttu ei ole inimesel endal
mingit võimalust lahendada oma probleeme - oodatakse lahendusi, mis peaksid  tulema  iseenesest. 
Madal   intelligentsus  tähendab   väga   lihtsaid  seletusviise   maailma   kohta.  Madal  intelligentsus  ei
võimalda analüüsida sündmusi ning inimesel ei arene välja oskust kirjeldada ennast ja teisi. Selle
tõttu valitsevad pidevad vastuolud hinnangute ja sündmuste vahel, konfliktid inimsuhetes. 
Täiuslikkuse   hoiak  tähendab   lähtumist   ainult   ideaalsest;   soovi   olla   kõiges   ideaalne,   täiuslik   ja
parim.  Tulemuseks   on,   et   edu,   mida   saavutataksegi,   on   võrreldes   ideaaliga   nii   tühine,   et   ta   ei
paistagi mingi edu. Selle tõttu on inimesel pidevalt alanenud enesehinnang - tahaksin saavutada
ideaali , aga suudan tegelikult väga vähe. 
H
  aavatavuse   tähtsamad   sotsiaalsed   põhjused   o n   niisugused :   lähisuhete   puudumine,   sotsiaalne
ebastabiilsus , totalitaarne ühiskond. (lähisuhted on suhted, kus inimesed võivad olla avatud ja kus
on võimalus saavutada teineteisemõistmine. Perekond, sõbrad, vastastikune armastus on sõnad, mis
kirjeldavad  lähisuhteid. Nende suhete puudumisel ei ole võimalik väljendada oma  hirme  ega hoida
enesehinnangut. Olla kellelegi vajalik on aga enesehinnangu jaoks oluline).
Sotsiaalne ebastabiilsus on ühiskonnas siis, kui toimuvad kiired muutused majanduses ja poliitikas.
Ühiskonna    juhitavuse    illusiooni  kadumisega   muutub  raskeks   ennustada   oma   elutee    edukust.  Ta
asendub hirmudega ebaõnnestumise ees. 
Totalitaarne ühiskond ei loogi inimesele ettekujutust, et nad võivad mõjutada sündmusi ühiskonnas.
See aga  viitab  fataalsele seletusviisile ja õpitud abitusele. Ja kuna selline ühiskond kanoniseerib
oma  juhte, siis  loodetakse  oma probleemidele  lahendusi leida  mitte  ise, vaid juhtide  geniaalsel
kaasabil. 
Nagu   on   kerge   veenduda,   keerleb   kõik   hinnangute   ümber.   Nii   sotsiaalsed   kui   ka   isiksuslikud
haavatavuse tegurid saame taandada otsustustele ja hinnangutele, mida inimene annab iseenda ja
sotsiaalsete sündmuste kohta. Siin peitubki võimalus vähendada haavatavust - tuleb muuta oma
hinnanguid. Ja eelkõige enesehinnangut." 
Enesehinnangu juurtest