Enesehinnang (3)

Enesehinnang
Enesehinnang , nii nagu seda valdavalt mõistetakse, on eelkõige sotsiaalse olemusega - tegu on enesele hinnangu andmisega, mis sisuliselt seisneb enese võrdlemises teiste inimestega. Enesehinnang tähendab ka seda, mida inimene arvab oma tegevuste ja saavutuste kohta. Siia kuuluvad inimese eneseväärikus ja positiivsed või negatiivsed tuunded iseenda suhtes.
Enesehinnang võib olla madal, paras ja kõrge. Madala enesehinnanguga inimesed võivad olla aravõitu ega julge saavutada ja küsida seda, mida nad tahaksid. Paraja enesehinnanguga inimesed on sõbralikud, tahavad saavutada, taluvad kriitikat hästi. Kõrge enesehinnanguga inimesed on kõrgete nõudmistega, sageli rahulolematud ja enesekesksed .
Haavatavust põhjustavatest teguritest
Mingisuguse enesehinnangu, minapildi "muretseb" enesele inimühiskonnas iga indiviid. Missuguseks inimese enesehinnang ja minapilt kujunevad - seda tingivad juba inimliku mitmekesisusega seotud tegurid, eelkõige isiksusesse ja sotsiaalsetesse suhetesse puutuvad. Isiksuseomadused ja (antud inimese) sotsiaalsed suhted seletavad ära ka selle, miks mõned inimesed ei lase end heidutada pidevatest ebaõnnestumistest, vaid lähevad ikka edasi, ning miks teised langevad üsna kergesti depressiooni ja mitmesugustesse psühhosomaatilistesse haigustesse (s.t. stressi, masenduse, hingehädade tagajärjel tekkinud haigustesse). Otsides tegureid, millest enda hindamise põhitoon sõltub, on osa psühholooge arvanud, et üldine enesehinnang peegeldab tegelikku mina ja ideaalmina vahet. Psühholoogid on üritanud täpsustada neid taotlusi ja ideaale, millega inimesed võrdlevad oma tegelikku minapilti, ja selle võrdluse alusel tekivaid tundeid.
Enesehinnangu juurtest
Baasi elik raamistiku inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel vanematega - ema ja isaga. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega teistega , kuivõrd enesele äratundmise loomisega - "Kes ma olen, millised on minu oskused, anded ? Milline ma olen - kas soovitud, vajatud, armastatud või vastupidi?". Suhete põhjal vanematega, mõjutatuna vanemate käitumisest, hoiakutest ja tunnetest, mida lapsele väljendatakse, hakkab lapsel ajapikku tekkima ka mingisugune suhe enese isikusse. Loomulikult ei oska pisipõnn või ka 6-7 aastane veel selgelt sõnadesse panna, kui madal või kõrge enesehinnang tal on või kui austusväärne inimene ta on või ei ole. Selles mõttes enese selgem teadvustamine leiab aset siis, kui isiksus on juba teatud vaimse küpsuse saavutanud - teada-tuntud tõsiasi on, et eriline tundemöll ja lõpmatud arutelud iseenese üle algavad intensiivselt enamasti puberteedieas. See aga ei tähenda veel, et nooremaealiste elu on üks stabiilne kulgemine ja lihtsalt muretu väikelapse olemine ilma ennast ja eluolu teadvustamata. Neid juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-,7-,10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetapu kaudu.
Lapsevanemate panusest lapse enesehinnangu kujunemises. Vanematepoolse käitumise, suhtumise põhjal arenevad lapsel teatud sisemised ettekujutused, mudelid selle kohta, mida võib oodata suhetest, inimestest, maailmast ning mida arvata iseenesest. Laias laastus võiks eristada nelja vanemlikku stiili ning vastavalt ka mõjusid.
1. Kui vanemad väljendavad lapse suhtes hoolivust, armastust, tähelepanelikkust ning jätavad lapsele ka iseseisvat otsustamisruumi, kujuneb sellest lapsest suure tõenäosusega tasakaalus hingeeluga, normaalse enesehinnanguga persoon.
2. Mõnes peres võib lapse ja vanemate suhteid iseloomustada suur emotsionaalne, hingeline lähedus ning vanema-armastust väljendab n.ö. vabakasvatus, kõikelubavus, vähene kontroll ja piiride puudumine. Selline kasvatusstiil paneb küll aluse lapse suhteliselt kõrgele enesehinnangule, mis aga edaspidises elus võib osutuda veidi ebaadekvaatseks, sest enamasti maailm ei ole tingimusteta armastav ja kõikelubav nii nagu lapsevanemad seda võivad olla.
3. Kolmas võimalik perekeskkond on järgmine: lapse ja vanemate suhteid ei saa emotsionaalses plaanis eriti lähedasteks hinnata, puudub vastastikune mõistmine ja soojus ; teisalt aga juhivad vanemad oma lapse elurada ning valikuid kindlakäeliselt. Vanemad kontrollivad mida, kuna, kellega, miks laps teeb, mida ta tunneb ja mõtleb ning siis otsustavad lapse eest keeldude-käskude-lubamiste näol, mis on lapsele hea või halb. Selline vähese armastusega autoritaarne kasvatusstiil kultiveerib suure tõenäosusega madalat enesehinnangut ja initsiatiivitust. Tõeliselt valusalt võib selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil. Ühiskond, ja eriti läänelik turumajanduslik ühiskond eeldab ju, et inimene oleks iseseisev, initsiatiivikas, julge, loov. Sellistes tingimustes võib isikul, kelle lapsepõlv seisnes turvalises mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime tulla.
4. Eristada saab ka neljandat vanemlikku stiili, millel on lapse edaspidisele elule ja enesehinnangule omad mõjud. On peresid, millede ainsaks pere-tunnuseks on kooseksisteerimine, ei enamat - laps on sisuliselt hüljatu- staatuses . Vanematepoolsetes käitumistes ja suhtumistes lapsesse puudub hoolitsus , armastus, toetamine , mõistmine, huvi ja kontroll lapse isiku ning tema tegemiste vastu. Varajane baasiliste lähisuhete puudumine hakkab selle lapse edaspidises elus suure tõenäosusega tekitama mitmesuguseid probleeme suhtlemises, kohanemises, enese negatiivsete emotsioonidega toimetulemises.
Kokkuvõtteks - esimesed eluaastad ja suhted vanematega panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile, enesehinnangule. See, mis elu alguses on seotud konkreetsete isikute ja suhetega - ema ja isaga - omandab aja jooksul, isiksuse arenedes üha abstraktsemad jooned. See tähendab, et elusündmustele lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstrateegia valikul mängib ühe olulise tegurina rolli juba see, milline on inimese enesehinnang.
Kõrgest (ja liig-kõrgest) enesehinnangust
Kõrge enesehinnang annab inimesele julgust iseolemiseks, tegutsemiseks ning jõudu raskete või ebameeldivate olukordadega toimetulemiseks.
Madala enesehinnanguga käiks nagu kaasas kõikvõimalik halb, kõrge enesehinnanguga aga vastupidiselt kõik, mis ilus, hea ja rõõmus, siis nii must-valge elu nüüd ka ei ole. Kõrge enesehinnang ei ole vihmavari , mis kaitseks inimest kogu elu kõige halva eest. Kõrge enesehinnang lihtsalt on selle inimese ressursiks, sest enese väärtustamine ning austamine aitab iseenesele ja ümbritsevatele raskel hetkel toeks olla. Siinkohal tuleb ära märkida, et liig-kõrge enesehinnang võib inimese ning tema lähedaste jaoks muutuda pigem probleemiks kui heaks omaduseks. Ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga inimese jaoks kipuvad teised inimesed olema kui vahendid saamaks veelgi kindlust enese väärt olemuses. Viga on selles, et enamasti ei jagu eneseimetlejal hoolivust ja mõistmist kaasinimeste tarvis - ühepoolsed suhted aga ei kesta kuigi kaua, sest keegi ei taha olla ärakasutatav.
Kas ja kuidas enesehinnangut muuta?
Fakt on see, et tuleb tegutsema hakata. Vaid mõtete veeretamisest iseenese üle nii ja naa ei piisa. Ehkki aimata võib, et mingid raamid enesehinnangule on pärit lapsepõlvest, ei ole mõtet kinni jääda lapsepõlve analüüsimise ja vanemate süüdistamise juurde - enesehinnang on uute positiivsete kogemuste ja käitumis- ning mõtlemisviiside omandamise abil muudetav .
Kus ja kuidas omandada uusi käitumis- ning mõtlemisviise? Algatuseks, kui on olemas mõni usaldusväärne inimene, siis turvalist tuge uuteks ettevõtmisteks suudab ta kindlasti anda. Kui mingil põhjusel ei saa või ei taha oma mureküsimusi arutada tuttavaga, siis on alati võimalus pöörduda psühholoogi poole individuaalnõustamise saamiseks, osaleda grupiteraapias või üritada eneseabikirjandusele toetudes oma minaga tegeleda.
Kui inimene ei suuda iseendas midagi positiivset nimetada ja annab negatiivseid hinnanguid nii enda, mineviku kui tuleviku kohta, siis on mõtet pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole küsimaks, kas tegu võib olla depressiooniga, mis vajaks lisaks psühhoteraapiale ka medikamentoosset ravi. Kui kellelgi siin kohal tekkis lootus, et ravimeid manustades jääb üle vaid positiivset meeleolu oodata, siis päris nii see ei ole. Depressiooniravimid on mõeldud psühhoteraapia/nõustamise toime soodustamiseks.
Neile, kellele tundub vastuvõetamatuna psühholoogi või tuttava poole pöördumine, võib soovitada järgmisi raamatuid:
Aleksander Pulver " Toimetulek iseendaga" (Tartu, 1991);
Anti Kidron "Oska olla enda psühholoog" ("Valgus", 1997).
Algatuseks võiks soovitada enesehinnangu tõstmiseks väikest mõtlemisviisi muutmist . Nagu eelpool osutatud sai, kujundab inimene oma enesehinnangut võrdluste põhjal. Järgnevalt tasub endalt küsida, kes on need inimesed, kellega ma end võrdlen? Kui peaks selguma, et minu võrdlusetalonideks on näiteks kursusekaaslasest geenius , maailmas tunnustatud professor või elus edukamaks osutunud õde-vend, siis tasub eneselt küsida: "Kui sobivad on need ideaalid minuga võrdlemiseks? Kas ma tegelikult ikka soovin just nendega ja kõiges sarnaneda ?". Selle soovituse mõte on, et ei tasu end võrrelda kellegagi, kes antud hetkel tundub minu jaoks täiuslik. Reaalsusest kaugelejääv soovunelm tekitab liiga suure lõhe ideaali ja tegelikkuse vahele ning andes kõiges endale hinnanguid täiuslikkuse-mõõdupuu järgi, on tulemus enamasti enesehinnangut alandav ning seniseid tulemusi nulliv. Võrdlemiseks tasuks võtta inimesed, kes on minu kõrval, minuga samal tasemel või veidi kehvemad. Kõlab natuke inetult, aga selline mõtlemise muutmine annab võimaluse enda üle ka pisut rõõmustada ning erinevalt ideaaliga-mõõtmiste tulemustest ei pane pidevalt mõtlema, mida kõike veel tegema peaks, et olla midagi väärt. Pakutud enesehinnangu parandamise variant ei õhuta enesepettusele vaid realismile. Soovunelemine, sadade eesmärkide pidev püstitamine ning perfektsionistlik tipp-standarditega mõõtmine garanteerivad kindlasti tunde, et aega napib, kõik asjad käivad üle pea ning enesehinnang alaneb järjekindlalt. Realistlik mõtlemine, antud hetkele ja ülesannetele keskendumine võimaldavad elust rõõmu tunda ning ümbritsevate nõudmistega toime tulla. Enesehinnang mõjutab ka meie vaimset tervist, heaolu ja suhteid. Kui ma olen endaga rahul, siis olen rahul ka teistega, perega tööga. Harmoonia saavutamise nimel tasub pingutada!
Kasutatud kirjandus:

• http://tnk.tartu.ee/0enesehinnangust.html#ha
  
• http://www.rajaleidja.ee/index.php?id=84384
  
• Jüri Uljas, Thea Rumberg. Psühholoogia gümnaasiumiõpik.