ENESEHINNANG (0)

ENESEHINNANG
Enesehinnang , nii nagu paljud muudki nähtused nt. armastus, häbi- ja süütunne, moraalsus ja muud, on seotud inimühiskonnas elamisega. Nii ei tule Robinson Crusoel ainsama inimolevusena üksikul saarel kindlasti mitte pähegi tõsiselt mõtiskleda iseenese olemuse, väärtuste, vajalikkuse ning vigade üle. Tal ei ole seda vaja, sest pole kaasinimesi, suhtluspartnereid, kelle pärast ja kellega võrreldes kujundada enesehinnangut. Hinnang aga iseenesest eeldab teatud võrdlusmaterjali olemasolu, sest hinnang antakse enamasti millegi-kellegi suhtes. Tõsi, Robinson võib vägagi murelikuks muutuda, kui tema jahipidamised järjekindlalt äparduvad nõnda et nälg muutub reaalseks ohuks . Läbikukkunud jahiretkede tõttu võib tal lõpuks enesest kujuneda ka arvamus kui kehvast kütist, aga see hinnang on midagi muud kui enesehinnang, millest räägitakse sotsiaalses kontekstis. Enesehinnang, nii nagu seda valdavalt mõistetakse, on eelkõige sotsiaalse olemusega - tegu on enesele hinnangu andmisega, mis sisuliselt seisneb enese võrdlemises teiste inimestega.
Mingisuguse enesehinnangu, minapildi "muretseb" enesele inimühiskonnas iga indiviid. Missuguseks inimese enesehinnang ja minapilt kujunevad - seda tingivad juba inimliku mitmekesisusega seotud tegurid, eelkõige isiksusesse ja sotsiaalsetesse suhetesse puutuvad. Isiksuseomadused ja (antud inimese) sotsiaalsed suhted seletavad ära ka selle, miks mõned inimesed ei lase end heidutada pidevatest ebaõnnestumistest, vaid lähevad ikka edasi, ning miks teised langevad üsna kergesti depressiooni ja mitmesugustesse psühhosomaatilistesse haigustesse (s.t. stressi, masenduse, hingehädade tagajärjel tekkinud haigustesse).
Baasi elik raamistiku inimese enesehinnangule annavad suhted esimeste eluaastate kestel vanematega - ema ja isaga. Siis pole veel tegu mitte niivõrd enese võrdlemisega teistega , kuivõrd enesele äratundmise loomisega - "Kes ma olen, millised on minu oskused, anded ? Milline ma olen - kas soovitud, vajatud, armastatud või vastupidi?". Suhete põhjal vanematega, mõjutatuna vanemate käitumisest, hoiakutest ja tunnetest, mida lapsele väljendatakse, hakkab lapsel ajapikku tekkima ka mingisugune suhe enese isikusse. Loomulikult ei oska pisipõnn või ka 6-7 aastane veel selgelt sõnadesse panna, kui madal või kõrge enesehinnang tal on või kui austusväärne inimene ta on või ei ole. Selles mõttes enese selgem teadvustamine leiab aset siis, kui isiksus on juba teatud vaimse küpsuse saavutanud - teada-tuntud tõsiasi on, et eriline tundemöll ja lõpmatud arutelud iseenese üle algavad intensiivselt enamasti puberteedieas. See aga ei tähenda veel, et nooremaealiste elu on üks stabiilne kulgemine ja lihtsalt muretu väikelapse olemine ilma ennast ja eluolu teadvustamata. Neid juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-,7-,10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetapu kaudu.
Vanematepoolse käitumise, suhtumise põhjal arenevad lapsel teatud sisemised ettekujutused, mudelid selle kohta, mida võib oodata suhetest, inimestest, maailmast ning mida arvata iseenesest. Laias laastus võiks eristada nelja vanemlikku stiili ning vastavalt ka mõjusid, alljärgnevalt lühiülevaade neist.
1. Kui vanemad väljendavad lapse suhtes hoolivust, armastust, tähelepanelikkust ning jätavad lapsele ka iseseisvat otsustamisruumi, kujuneb sellest lapsest suure tõenäosusega tasakaalus hingeeluga, normaalse enesehinnanguga persoon.
2. Mõnes peres võib lapse ja vanemate suhteid iseloomustada suur emotsionaalne, hingeline lähedus ning vanema-armastust väljendab n.ö. vabakasvatus, kõikelubavus, vähene kontroll ja piiride puudumine. Selline kasvatusstiil paneb küll aluse lapse suhteliselt kõrgele enesehinnangule, mis aga edaspidises elus võib osutuda veidi ebaadekvaatseks, sest enamasti maailm ei ole tingimusteta armastav ja kõikelubav nii nagu lapsevanemad seda võivad olla.
3. Kolmas võimalik perekeskkond on järgmine: lapse ja vanemate suhteid ei saa emotsionaalses plaanis eriti lähedasteks hinnata, puudub vastastikune mõistmine ja soojus ; teisalt aga juhivad vanemad oma lapse elurada ning valikuid kindlakäeliselt. Vanemad kontrollivad mida, kuna, kellega, miks laps teeb, mida ta tunneb ja mõtleb ning siis otsustavad lapse eest keeldude-käskude-lubamiste näol, mis on lapsele hea või halb. Selline vähese armastusega autoritaarne kasvatusstiil kultiveerib suure tõenäosusega madalat enesehinnangut ja initsiatiivitust. Tõeliselt valusalt võib selline kasvatusstiil oma mõjusid eksponeerida alles kunagise lapse iseseisvaks saamise perioodil. Ühiskond, ja eriti läänelik turumajanduslik ühiskond eeldab ju, et inimene oleks iseseisev, initsiatiivikas, julge, loov. Sellistes tingimustes võib isikul, kelle lapsepõlv seisnes turvalises mitteotsustamises ning mitmesugustele keeldudele allumises, osutuda väga raskeks iseseisvalt toime tulla.
4. Eristada saab ka neljandat vanemlikku stiili, millel on lapse edaspidisele elule ja enesehinnangule omad mõjud. On peresid, millede ainsaks pere-tunnuseks on kooseksisteerimine, ei enamat - laps on sisuliselt hüljatu- staatuses . Vanematepoolsetes käitumistes ja suhtumistes lapsesse puudub hoolitsus , armastus, toetamine , mõistmine, huvi ja kontroll lapse isiku ning tema tegemiste vastu. Varajane baasiliste lähisuhete puudumine hakkab selle lapse edaspidises elus suure tõenäosusega tekitama mitmesuguseid probleeme suhtlemises, kohanemises, enese negatiivsete emotsioonidega toimetulemises.
Kokkuvõtteks - esimesed eluaastad ja suhted vanematega panevad aluse, visandavad raamid lapse mina-pildile, enesehinnangule. See, mis elu alguses on seotud konkreetsete isikute ja suhetega - ema ja isaga - omandab aja jooksul, isiksuse arenedes üha abstraktsemad jooned. See tähendab, et elusündmustele lähenetakse juba teatud isiklikust kogemustepagasist lähtudes. Edasise käitumisstrateegia valikul mängib ühe olulise tegurina rolli juba see, milline on inimese enesehinnang.
Fakt on see, et tuleb tegutsema hakata. Vaid mõtete veeretamisest iseenese üle nii ja naa ei piisa. Ehkki aimata võib, et mingid raamid enesehinnangule on pärit lapsepõlvest, ei ole mõtet kinni jääda lapsepõlve analüüsimise ja vanemate süüdistamise juurde - enesehinnang on uute positiivsete kogemuste ja käitumis- ning mõtlemisviiside omandamise abil muudetav .
Kus ja kuidas omandada uusi käitumis- ning mõtlemisviise? Algatuseks, kui on olemas mõni usaldusväärne inimene, siis turvalist tuge uuteks ettevõtmisteks suudab ta kindlasti anda. Kui mingil põhjusel ei saa või ei taha oma mureküsimusi arutada tuttavaga, siis on alati võimalus pöörduda psühholoogi poole individuaalnõustamise saamiseks, osaleda grupiteraapias või üritada eneseabikirjandusele toetudes oma minaga tegeleda. Plaanis on erinevaid psühhoteraapia koolkondi ja teraapiavorme psühholoogia koduleheküljel ka lähemalt tutvustada.
Mida lõpetuseks öelda neile, kellele peale selle artikli lugemist jääb siiski hinge pakitsema küsimus: "Jah, teooria on selline, aga mis siis ikkagi edasi saab, mida teha?". Veel kord - tuleb tegutseda. Algatuseks võiks soovitada enesehinnangu tõstmiseks väikest mõtlemisviisi muutmist . Nagu eelpool osutatud sai, kujundab inimene oma enesehinnangut võrdluste põhjal. Järgnevalt tasub endalt küsida, kes on need inimesed, kellega ma end võrdlen? Kui peaks selguma, et minu võrdlusetalonideks on näiteks kursusekaaslasest geenius , maailmas tunnustatud professor või elus edukamaks osutunud õde-vend, siis tasub eneselt küsida: "Kui sobivad on need ideaalid minuga võrdlemiseks? Kas ma tegelikult ikka soovin just nendega ja kõiges sarnaneda ?". Selle soovituse mõte on, et ei tasu end võrrelda kellegagi, kes antud hetkel tundub minu jaoks täiuslik.
Peeter Puristaja