Kreeklased (0)

…” kreeklane on kõige ebakindlam inimene maailmas.”
Kreeka rahvaarv on 10 miljonit.
Rahvuslus ja identiteet
Teada ja tunda
“Xenos” tähendab kreeka keeles nii võõrast kui ka külalist. Juba enne Homerose aega kujunes külalislahkus Kreekas mitte ainult omalaadseks religioossete nüanssidega rituaaliks, vaid lausa iseseisvaks kunstiliigiks. Kreeklased olid esimesed “ksenofiilid” maailmas- see tähendab, et neile meeldisid kõik sõbralikud võõrad.
Teisalt tähendab “ ksenofoob ” kreeka keeles kohalikku elanikku, kellele ei meeldi tema kodumaad väisavad võrad. Eesti keeles on see sõna laiema tähendusega ja kehtib ka ränduri kohta, kes kardab võõraid, kellega ta oma reisidel kokku puutub, mis – kui mõtlema hakata – on natuke veides, sest kui ta põlgab võõraid, siis miks, taevas hoia, ta ülepea kodunt lahkus?
Mida nad endast arvavad
Kreeklased on tulvil vasturääkivusi ja kõige teravamalt ilmneb see nende arvamuses iseendast. Kreeklane, kes räägib teisele kreeklastest, pillub pahatihti keevalisi kriitikanooli ja lausa sõimusõnu oma kaasmaalaste käitumise aadressil ühes või teises olukorras. Tema semud vaatavad ta arvamusavaldustele rohkete peanoogutuste, nõusolekut väljendavate asjakohaste vandesõnade ja veelgi halvustavamate märkustega.
Kuid häda tollele õnnetule võõramaalasele, kes võib juhtumisi mõista anda, nagu poleks kreeklased rahvana “maasool”. Needsamad kreeklased, kes hetk tagasi suhtusid iseendasse säärase põlgusega, pöörduvad otsekohe tema vastu – nagu kutsikat kaitsev ematiiger – ja ülistades kreeklaste voorusi , süüdistavad teda sajas surmapatus, visates ette kõigi tema kodumaa tegemisi ja tegematajätmisi suhtes Kreekaga tsivilisatsiooni koidikust peale ja veel enne seda.
See ei tähenda, nagu ei tunnistaks kreeklased oma puudusi; pigem ei tunnista nad ühtegi välisamaalase õigust nondele puudustele osutada.
Tänapäeva kreeklased on enda üle uhked , sest kuigi nad pole hakkama saanud sajandikugagi oma esivanemate saavutustest, õnnestus neil üle elada 400- aastane Türgi okupatsioon ning peaaegu puutumatuna alal hoida oma identiteeti, usku, tavasid ja keelt.
Jäänud ilma renessansiajastu hüvedest, osalemisest maadeavastuste ajastus, valgusajastus, sotsiaalses ja tööstusrevolutsioonis ning paljudes muudes epohhides, paisati nad nii umbes 150 aastat tagasi otsejoones uusaega ning tollest ajast peale on nad püüdnud Läänele järele jõuda.
Ponnistused oma identiteedi säilitamiseks rasketel aegadel jätsid neisse jälje, mis tänapäeval tundub üsna iseäralikuna ja mida võiks nimetada “ajalooliseks ajatuseks”. Vihjed kui tahes kaugesse või hämarassa minevikku jäävatele sündmustele või isikutele volksavad esile igapäevastes vestlustes, ajalehtede juhtkirjades, radio - ja telekommentaarides, rahvaetendustel, laulusõnades või mis tahes muus argielu aspektis niisama sagel, nagu inglased räägivad ilmast.
Kreeklased usuvad, et nad on kõige intelligentsem ja kõige nutikam rahvas maa peal ning ka kõige vapram .
Mida teised neist arvavad
“Me kõik oleme kreeklased,” kuulutas Shelley . “Meie seaduste, meie kirjanduse, meie usu, meie kunsti juured on Kreekas”. Kuid veel hiljaaegu andsid inglise slängisõnaraamatud “kreeklase” vasteks `hasartmängur`, `kaardilauapettur`, ` petis `- ilmselt sellepärast, et paljud pagulased, kes pärast Konstininoopoli langemis türklaste kätte valgusid Euroopa pealinnades, pidid ellujäämiseks oma nutikust kasutama.
Kreeklaste kahetine isiksus on paelunud ajaloolasi ja reisiselle läbi sajandite. Loorberipärg kuulub ameerika kohtunikule N. Kellyle, kes suutis kõik kreeklaste vasturääkivused lühidalt kokku võtta: “Halastamatu ajaloo kohtu ees on kreeklane alati olukordadele alla jäänud, ehkki intellektuaalselt on ta alati teistest üle olnud. Kreeklane on ülimalt intelligentne, aga ka ennast täis; aktiivne, aga korrameeleta; autundega, aga tulvil eelarvamusi; tuisupäine ja kannatamatu, aga ka võitleja. Ühel hetkel vihkab inimest, kes keeldub valetamast. Kummaline olend taltsutamatu, uudishimulik, pooleldi hea, pooleldi halb, muutlik , tujukas, enesekeskne , rumal- terane kreeklane.
Erisuhted
Ühel Ameerika kreeklasel oli tavaks jagada visiitkaarte, mis teatasid rasvaste tähtedega: “Pigem ajaksin äri tuhande türklasega kui ühe kreeklasega.” Kaardi pöördel seisis ta firma nimi kaunis, kaligraafilises kirjas: Mike`i matusebüroo. Juba sõna türklane ajab ka kõiger kosmopolistlikemal kreeklastel karvad turri, ehkki tegelikult vihkavad nad hoopis Türgit kui kontseptsiooni , mitte türklasi kui kindlaid isikuid.
Mida nad arvavad teistest
Kui türklased välja arvata, siis ei kanna kreeklased kauna ühegi teise rahva vastu. Muidugi ei meeldi neile eriti bulgaarlased ja slaavlased põhjapiiri taga, kes ilmutavad rahulolematust juba nende valdustes olevate Kreeka aladega ning on avaldanud soovi laiendada oma piire lõunasse Egeuse mereni välja.
Hilisematest aegadest pärinevad üldistavad nimetused: türklased on boudalades- mis tähendab paksud ja lollid, või apisti, mis tähendab uskumatud; slaavlased, eriti bulgaarlased, on gourounomites, mis tähendab kärssninad. Itaallased on makaronades- makaronisööjad, mis tähendab, et nad ei kõlba kuskile. Prantslased on gigolod voi kokotid- sõltuvalt soost, või kavalad diplomaadid.; sakslased on töönarkomaanid; iirlased on alkohoolikud; šotlased on kitsid; juudid on ka kitsid, aga samas fantastilised kauplejad. Hispaanlased on kirglikud armastajad, egiptlased kirjaoskamatud fellahid, kõik araablased on beduiinid . Kogu Aafrika asustavad laisad , kellega hirmutatakse lapsi, ameeriklased on naiivsed; venelased kohmakad lihamäed; hiinlased on sama mõistatuslikud nagu nende keel. Inglased on “lorded” ja džentelmenid- täpsuse kehastused, aga inimesena väga jahedad. Ülejäänud maailm võib kuupeale käija.
Iseloom
Kreeklaste iseloomu võib kõige paremini kirjeldada, kui skisofreeniat- juba Homerose ajast peale. Ei haridust, kasvatus ega rikkus tee Kreeka inimestest inimest, nagu tee nende puudumine inimesest suli. Ülemkihist alamkihtideni välja võib Kreekas kohata nii Aleksander Suurt (üllast, vaprat, siirast, südamlikku, intelligentset, eelarvamustevaba, heldet) kui ka Calibanti (alatut, salakavalat, isekat, lobisemishimulist, upsakat, laiska, kadedat ja ahnet)- sagely ühes isiksuses.
Individualism
Isikupära on kreeklaste iseloomulikeim omadusi, mis teeb võimatuks nande lahterdamise ja sildistamise rahvana. Nagu naligi ütleb: “Miks sobib Kreekas äriettevõtteks kõige paremini kiosk? Sest sinna mahub vaid üksainus inimene.” Nad soojendavad enda põues ülimat täispuhutut egot, mis välistab igasugused kollektiivsed ettevõtmised, välja arvatud juhul, kui neid tabab rahvuslik katastroof- siis hoiavad nad kokku.
“Mina” on kreeklaste lemmiksõna. Kui kreeklane esitab teoreetilise küsimuse “Ka stead , kes ma olen?”, siis peab ta ennast maailma nabaks.
Äärmuslikud emotsioonid
Äärmuseni püsimatute kreeklaste temperament möllab pidurdamatult kogu nende ärkvelolekuaja. Enesekontroll pole tänapäeva kreeklastele mitte ainult tundmatu, vaid ka mõistetamatu. Nad on keevalised kõiges. Nad karjuvad, kisavad, märatsevad ja raevutsevad ühtemoodi. Nad vaimustuvad kergesti igast asjast, aga satuvad niisama kiiresti ka paanikasse või kibedasse raevu. Nende ülevoolavat tunneteküllust tõlgendatakse sageli kui põletavat vajadust ennast füüsiliselt välja elada.
Ebakindlus
Ühe rahvusvahelise uurimuse kohaselt on kreeklane kõige ebakindlam inimene maailmas. Ta kardab end sellisena, nagu ta tegelikult on, ta pelgab vastest oma tegude eest ja seepärast pole ta võimeline iseenda üle naerma.
Hoiakud ja väärtushinnangud
Elurõõm
Kreeklased naudivad elu täiel rinnal. Nad tahavad lõbutseda, elada mugavalt siin ja praegu ning homes kuradile saata. Kreeklane võib laristada oma kuupalga ühele pidusöömingule ja veeta ülejäänud kuu pennitagi taskus, kuid rahulolev naeratus näos.
Kui ma olen rikas
Tänapäeva kreeklase suurim unistus on kerge vaevaga palju raha teenida, aga talle ei tuleks pähegi oma rikkust tagavaraks hoida. “Lõppude lõpus,” ütleb ta, “pole surilinal taskuid.”
Eneseväärikus
Philotimo on väärtus, mida kreeklased hindavad üle kõige. See kätkeb endas eneseväärikust ja tõearmastust, lugupidamist iseenda ja teiste vastu, kohuse- ja autunnet.
Käitumine
Vanaema ei visata rongist välja
Kreeka peresidemed on nii tugevad, et sageli võib näha, kuidas kolm või koguni neli põlvkonda jagavad üht ja sama korterit või elavad üksteisest hüüdekaugusel.
Kreeka perekonnas on kaheksal juhul kümnest ema või naine igas suhtes perekonnapea. Enamik kreeka mehi elab tuhvli all ja talle maitseb kõige enam ema valmistatud kodutehtud toidud. Traditsiooniliselt austatakse peres vanainimesi
Kombed
Tõlgendades valesti sõna “vabadus”, ajavad kreeklased sagely head kombed ja truualamliku käitumise, mille nad pidid omaks võtma, et Türgi ikke all vastu pidada. Tulemuseks oli see, et viisakussõnad sabivad nende meelest ainult orjadele .
Kreekas puudub rangelt määratletud piiridega klassisüsteem. Kreeka viisakuskommete iseloomustamiseks sobib kõige paremini sõna “pealiskaudsed”.
Söögilauas
Kreeklaste lauakombed jätavad paljuski soovida. Küünarnukke toetatakse kõikjale, isegi leivataldrikusse. Sõrmi ei hoita toidust eemale, isegi kondi järamine on kallites restoranides normaalne. Paljudel inimestel õnnestub toitu närides suud pärani lahti hoida ning veelgi rohkem inimesi räägib täis suuga .
Kinnisideed
Kerge raha jahtimine on kreeklaste üks peamisi kirgi, millest annavad tunnistust pool tosinat riikliku loteriid, mis tekitavad igal nädalal paar miljonäri. Kreeklased ostavad iga nädal lotopileteid.
Vaba aeg ja meelelahutus
Inglase kodu on tema kindles. Kreeklase kodu on pigem nagu teeäärne võõrastemaja. Ta kasutab seda üksnes praktilistes olukordades .
Keskmine kreeklane on väga seltsiv olend: talle meeldib rahvamass, ta tahab olla nähtav ja näha. Väljas somas käimine on kreeklase lemmikajaviide. Restorani jõudes tellib kreeklane tunduvalt rohkem, kui süüa jaksab.
Kreekas ei leidu küla, olgu see nii vilets kui tahes, mis ei uhkeldaks oma kohvikute ja paari ööklubiga.
Puhkus
Keskmisele kreeklasele tähendab töö midagi säärast, mida ta tee puhkepäevade vahepeal . Kreekas on umbes 12 ametliku püha, millele lisandub 22 tööpäeva pikkune palgaline suvepuhkus . Koos nädalalõppude, haiguspuhkuste ja mitmesuguste streikidega võimaldab see ettevõtlikul kreeklasel teha ligi pool aastat seda, mis talle kõige rohkem meeldib: mitte midagi.
Seks
On teada-tuntud tõde, et naissoost turistid Euroopa jahedamatelt aladelt kogunevad igal suvel Kreeka saartele, meeles mõlkumas vaid üksainus asi: seks. Siin kohtuvad nad samu mütteid mõlgutavate meestega.
Kreeklased on väga sensuaalne rahvas. Enamik mehi, olgu nad õnnelikus abielus või mitte, peab oma aukohuseks heita peibutussööt välja igale vähegi vastuvõetavale naisele. Järgnev armuseiklus- tavaliselt juhuslik ja lühike. Kreeka mees teeb kõrvalehüppeid, et turgutada oma ego. Tema naine, kes troonib oma kohal enesekindlalt nagu mesilasema perekonnatarus, kehitab mehe armuloo peale vaid õlgu.
Söök ja jook
Kreeka on maa, kus mõeldi välja ambrosia ja nectar, aga muidugi ka surmaputk. Siin leidub ehk- kreekalikus stiilis suurejoonelisi ja hõrke roogi.
Tavaline kreeka rahvusroog on paks oa-tomati-porgandisupp. Enamik söökides valmistatakse läbipaistvas, kahvatus kuld -rohelises oliiviõlis. Äsjatapetud väga noored loomad- vasikas, lambatall , kitsetall, põrsas, kanapoeg- on kreeklaste arusaam “ heast ” lihast. Aedvilju kasutatakse pearoa valmistamises.
Kreeklased on maiasmokad, seepärast on nende magustoitude ja kookide valik lõputu.
Söögiajad on niisama ebakindlad nagu kreekalsed ise- lõuna kell 11.30 ja 17.30 vahel ja õhtusöök pärast kella kümmet.
Keskpäeva paiku saavad need, kel selleks aega, kokku, et juua sõpradega klaasike aperatiivi (ouzot või õlut). Kohtumine sõpradega, kas juhuslikult või kokkulepitult, sunnib tavaliselt jooma klaasi või mitu.
Kultuur
Klassikalise kreeka kultuuriga võrreldes pole tänapäeva kreeka kultuur mud kui lühike, pateetiline joonealune märkus hiiglaslike proportsioonidega köites.
Kreeka kirjanikud ja luuletajad on loonud ja loovad teoseid, mis avaldaksid maailmakirjandusele üsna tunduvat mõju, kui nad oleksid kirjutatud mõnes levinumas keeles. Kreeka heliloojad ja kunstnikud saavutavad tihti rahvusvaheliselt tunnustust.
Keel
Kreeka keel on Plaatoni ajast (neli sajandit eKr) muutunud väga vähe. Kreeka keel oli paljude sajandite vältel antiikmaailmas. Tänapäeva kreeka keel on kõrvale heitnud enamiku oma klassikalisest ehisrakmetest, kuid säilitanud muutumatuna rohkem kui 80% oma algelisest sõnavarast.
Huumorimeel
Ehkki paljusi kreeklasi on õnnistaud hea huumorimeele ning vaheda mõistusega, armastab lihtrahvas eelkõige rämedat farssi, mis kubiseb vulgaarsetest seksuaalterminitest.
Igal hooajal tuuakse välja vähemalt pool tosinat revüüetendust, mis lähenevad täismajale.
Kreeklastele meeldivad väga anektoodid ning nad leiavad alati aega, et kanda sõpradele ette ports viimati kuuldud nalju parajasti moes olevatel teemadel .
“Õpetaja selgitab lastele elu tõsiasju, muu hulgas ka seda, et pärast puberteeti võivad väikesed tüdrukud tite saada, kui nad ette ei vaata. “Nii et mina võin siis lapse saada?” küsib üheksa-aastane Maria. See oleks raske, aga jah, selliseid juhtumeid on esinenud …” vastab õpetaja. “Aga mina?” teeb ootamatult halt viie-aastane Helen . “Sina?” Muidugi mitte! Tagareast kostab Bobose enesekindel hääl: “Ma ju ütlesin, et sul pole vaja muretseda.”
Vestus ja žestid
Kreeklane ei saa rääkida, kui ta käed on kinni, ja vaikne hääl on sellel kreeklasel, keda on kuulda vaid üle tänava. Kahe sõbralikult vestleva kreeklase jutt kõlab nii, nagu oleks nad valmis teineteist ära tapma , ja lõbutsevate kreeklaste ülevoolavat seltskonda võiks nimetada hurdakarjaks, kes on just silmanud rebast.
Kuna nad on iseloomult suured ekstraverdid, puhkevad ägedad arutelud mis tahes päevakajalistel teemadel- esikohal on poliitika.
Keskmisel kreeklasel on kindlad vaated igas asjas. Kreeklasel meeldib kuulata iseennast rääkimas ja kui ta jutt teda kaasa haarab, võivad ta liialdused ja julged üldistused kergesti eksideele viia.
Tavad ja traditsioonid
Kreekas usuvad kõik kurja silma jõusse, olgu vastuväited millised tahes. Traditsioonide ja ebausu segu annab end tunda kreeklaste elu paljudes tahkudes. Näiteks ei julge kreeklane kunagi öelda, kui kena, armas või elegantne keegi välja näeb, ilma et ta ei lisaks oma märkusele pominat “ptüi-ptüi”, otsekui püüaks ta viisakust säilitades vabaneda huultele kleepunud tubakaebemest.
Halvaks endeks peavad kreeklased seda kui külalisele ei pakuta midagi. Külalistel on oluline roll kodu õitsengu tagamisel .