Vana - kreeka sport (0)

Vana-Kreeka sportlased ja sport

SISUKORD

Table of Contents
Sissejuhatus
On olemas kolme liiki inimesi, kellele Vana-Kreeka sporti käsitlev uurimistöö võiks huvi pakkuda. Leidub neid, kes teavad palju muistsest Kreekast , kuid ei tea midagi selle spordist. On ka neid, kes teavad palju tänapäeva spordist, kuid ei tea midagi muistsest Kreekast. Lõpuks suureneb üha Kreekat külastavate haritud turistide arv; need inimesed võivad teada väga vähe antiikkreeka maailmast ja selle spordist, aga kui nad satuvad Olümpia või Delfi suurele staadionile, siis tunnevad nad loomulikku uudishimu selle vastu, mis seal kunagi toimus.
See uurimistöö on esmajoones mõeldud just teist ja kolmandat liiki lugejate jaoks. Sellesse uurimistöösse olen toonud Kreeka ajalugu ja -kirjanduskommentaare, mis on elementaarsed igaühele, kes omab antiikmaailma kohta kas või pealiskaudseid teadmisi. Oma uurimistöös olen söandanud pakkuda mõningaid uusi interpretatsioone kreeka ja rooma kirjandusest pärinevate tekstilõikudele, mis puudutavad sporti, ning millest minu arvates, pole varem päris õigesti aru saadud. Et akadeemilistel ringkondadel on mõningate spordiga seonduvate väidete juures abi tarvis, tuleb ka välja ühe ameerika arheoloogi 1962. aastal avaldatud raamatus. Kus ta oli kirjutanud järgmiselt: Aritmeetikas olid kreeklased nõrgemad kui teistes matemaatika valdkondades, kuid iga kreeklane oleks olnud suuteline silmapilkselt arvutama, et kui Theogenes oleks kõigil Olümpia mängudel teinud kaasa igal spordialal ja kõik võistlused võitnud, siis oleks tal eelnimetatud saavutuseni jõudmiseks kulunud 649 aastat.
Kirjutades kahe väga ebavõrdse tähtsusega Kreeka linna vahelisest tülist, ütles Dion Chrysostomos meie ajaarvamise esimese sajandi lõpu eel:
Laias laastus on pilt tuttav: spordivõistluse pealtvaatajad tunnevad sümpaatiat väikese mehe ja allajääja vastu ning see sümpaatia kajastub selgesti kohtuniku otsustes. Kuid selles mõttes leidub palju veidraid detaile. Miks poksib või maadleb väike mees suurega? Miks pole mingeid kaalukategooriaid? Eelkõige aga kõlab meie kõrvadele võõralt see, et reeglite rikkumist spordivõistlustel karistatakse piitsutamisega. Niisugused viiteid atleetikale leidub Kreeka kirjanduses sadu ja peaaegu kõik need jätavad meile samasuguse vastuolulise mulje. Tegemist on maailmaga, kus organiseeritud spordi positsioon oli ligikaudu võrdne selle tänase seisundiga , kuid paljud üksikasjad hämmastavad nüüdisaegset lugejat . Kui ta püüab nende suhtes oma uudishimu rahuldada ja saada täielikku pilti sellest, mis toimuskreeka staadionil atleetikavõistluste ajal, siis leiab ta varsti, et tema ees seisab väga raske probleem ja pildil on palju tühje kohti, kuna pole piisavalt materjale.
Niisugune teadmiste puudus võib paista veider, kui võtta arvesse atleetika (kerge- ja raskejõustiku) suurt osatähtsust kreeka maailma elus. Tänapäeval tuleb atleetilistel spordialadel nii pealtvaatajate kui ka sportlaste enese hulgas populaarsuse saavutamiseks konkureerida paljude teiste aladega. Olenevalt aastaajast ja riigist on nüüdisaja sportlasel võimalik valida mitut liiki jalgpalli, tennise, kriketi, pesapalli, ujumise, purjetamise, sõudmise, jalgrattasõidu ja muude alade vahel. Kusjuures nendele suurtele spordialadele lisanduvad paljud väiksemad, kuid hästi organiseeritud alad. Kreeka maailmas atleetikal selliseid rivaale polnud. Kreeklastel olid pallimängud – nende positsioon sarnanes ligikaudu meie veeremängu või piljardi omadega – ning sõude- ja ujumisvõistlused, kuid näib, et ükski neist ei pakkunud rahvale kuigi suurt huvi. Ainsad hästiorganiseeritud spordialad peale atleetika olid ratsutamine ja kaarikuvõidusõit – kulukad tegevused, millest enamik inimesi sai tollal nagu ka nüüdki osa võtta ainult pealtvaatajatena. Kõik see tingis huvi sellise koondumise atleetikale, millel nüüdisaja maailmas pole paralleeli.
Ühtlasi näib meile, et kreeka atleetikaalade hulk oli veidralt piiratud. Võistluste kavas olid ainult rusikavõitlus, maadlus , maadluse eriliik mida nimetatakse pankraationiks, neli jooksu ning viievõistlus, mis koosnes kaugushüppest, kettaheitest, odaviskest, jooksust ja maadlusest. ´Programmi harilikult kahe- või mitmekordistati eri vanuserühmade tarvis, kuid seda ei laiendatud kunagi. See kujunes välja juba Olümpias enne aastat 600 e.m.a. ja levis sealt sadadele võistlustele, mida peeti igal aastal kogu kreeka maailmas. Nii palju kui meil on tõendeid, oli see programm muutumatu veel rohkem kui 1000 aastat hiljem,kui neljanda sajandi lõpul m.a.j. üks kristlasest imperaator keelas suured atleetikapidustused nende paganlikkuse tõttu. Kreeklaste kirglikku huviga igasuguste uudiste vastu, mida märgib apostel Paulus, kaasnes konservatiivsus, mis minu jaoks on peaaegu mõistetamatu. See
on sama, nagu oleks iga-aastasi karikavõistluse finaali mänge peetud oluliste reeglimuudatusteta juba normannide vallutuste ajast peale. *********
Võiks arvata, et meie teadmised nii laiaulatuslikud ja kauakestnud tegevusest on suured ja üksikasjalikud. Tegelikult on olukord vastupidine. Paljudel meist moodustavad igapäevase lugemisvara regulaarse koostisosa kaasaegsete spordisündmuste üksikasjalikud kirjeldused, ja kui ajaleheartiklitest peaks väheseks jääma, võib tänapäeva internetist ja ilukirjandusest leida rikkalikul hulgal mitmesuguseid kujutletavaid võistlusi ja matše. Kreeklastele ei meeldinud sellised kirjeldused vähem kui meile, kuid pole mingeid tõendeid, et nad nõudsid tõetruid jutustusi oma aja spordivõistlustest.
Nad eelistasid väljamõeldisi ja mingisuguse omalaadse kirjandusliku kukkuleppe järgi toimusid kõik need väljamõeldud võistlused poollegendaarsel sangariteajastul. Sellega on seoses probleem, mis puutub juba Homerosse, kes pani sellele traditsioonile aluse. > kirjeldab Homeros – meil on nüüd alust uskuda selle poeedi tegelikku olemasolu – Patroklose matusel peetud spordivõistlusi, kuid me ei tea kindlalt, kas see kirjeldus moodustab osa pärimuslikust materjalist, mis jõudis Homeroseni ajastust, mida ta käsitleb, kaheteistkümnendast sajandist e.m.a., või annab ta pildi atleetikast tema enda päevil, tõenäoliselt kaheksandal sajandil e.m.a. - ligikaudu ajal, mil toimusid esimesed Olümpia mängud. Kõik Homerose eepikutest eelkäijad, nii kreeklased kui ka roomlased , imiteerivad oma õpetajat ja põimivad oma poeemidesse spordivõistluste kirjeldusi ning sama küsimus tekib nende kõigi puhul. Kas nad lihtsalt jäljendavad Homerost, kirjeldavad oma aja atleetikat nii, nagu see oli, või püüavad teadlikult olla vanamoelised ja arhailised ? Samasugune oleks olukord siis, kui kiki tänapäeva spordisündmusi kirjeldataks toimunutena kuningas Arturi õukonnast. Tulevastel põlvkondadel, kes püüaksid saada ettekujutust mõnest 2010. aasta rahvusvahelisest jalgpallimatšist, võiks sel juhul tekkida tõsine kahtlus , kas mõne väravavahi-kangelastegude kahekümne esimesest sajandist pärineval kirjeldusel on mingit väärtust.
Lisaks eespool mainitud võistluskirjeldustele kirjutasid kreeka autorid aeg-ajalt raamatuid atleetika tehnilisest aspektidest. Diogenes Laertios on kirjutanud, et isegi Aristoteles ei pannud paljuks Olümpia ja Pytho mängude võitjate nimekirjade koostamist, ja ühes säilinud raidkirjas avaldavad Delfi võimud talle ametlikku tänu Pytho mängude võitjate nimekirja eest. Need nimekirjad pole säilinud, kuid analoogiline Olümpia mängude võitjate nimekiri, mille teisel sajandil m.a.j. koostas Julius Africanus, on säilinud siiani.
Tõendusmaterjalina väärib märkimist Pausaniase ühe kaasaegse lühike teos, Lukianose
>. See kirjanik, kes pärines mesopotaamiast ja tegutses mõnda aega Gallias, oli
esseist, ning kirjutas väga kunstipäraselt. Anachasis oli Herodotose andmeil sküüt, kes kuuendal sajandil e.m.a. külastas Kreekat ja tapeti seejärel kodumaal, kui ta püüdis seal kreeka tsivilisatsiooni levitada. Kreeklaste jaoks hakkas ta hiljem kehastama lihtsa metslase voorusi kontrastina dekadentse tsivilisatsiooni pahedel. Lukianose teos on kreeklaste atleetikaentusiasmi kritiseeriva Anachasise ja seda kaitsva Soloni kujutletav dialoog . Argumendid on kulunud ja igapäevased, kuid siin-seal kaasneb nendega kasulik informatsioon. Selles teoses leidub näiteks ainus tõend, et kreeka odaviske eesmärk oli võimalikult suure kauguse saavutamine, mitte märgitabamine. Lukianos tundis atleetika vastu üldse suurt huvi ja meie teadmistele toovad lisa ka paljud juhuslikud vihjed tema teistes teostes.
Autorid, kellele võlgneme nii suure osa oma teadmistest, kuuluvad aega, mil Kreeka moodustas osa Rooma impeeriumist ning suuri atleetikapidustusi korraldati pealtvaatajate lõbustamiseks ja kõik võistlejad olid professionaalid selle sõna täies tänapäevases tähenduses. Kui me otsime informatsiooni kreeka tsivilisatsiooni suurest ajastust, kuuendast, viiendast, ja neljandast sajandist e.m.a., mil enamik atleete kuulus rikkamatest klassidest pärinevate, jõude elavate noorukite hulka, siis näeme, et kirjanduslik tõendusmaterjal on vähene ning kõik olemasolev on vihastamapanevalt ebarahuldav. Viiendal sajandil e.m.a. tavatsesid suurte mängude võitjad palgata poeete, kes pidid nende saavutusi oodides ülistama. On teada, et seda laadi tööd tegid Euripides ja Simonides , kuid nende võiduoodidest on säilinud ainult fragmente. Pindarose ja Bakchylidese oodidest seevastu on oluline osa siiani säilinud. Uurija, kes asub nende poeetide kirjutatud lehekülgedelt otsima kreeka atleetika tehnilisi üksikasju, saab aga kurva pettuse osaliseks . On üsna loomulik, et oode tellisid kõige rikkamad kliendid, kes sageli ei vaevunud tegelema rohkem pingutusi nõudva atleetikaga, vaid taotlesid edu hobustega seotud spordialadel, kus võitu aitas saavutada raha. Ent isegi oodides, mille kangelane on atleetikavõitja, räägiva Pindaros ja Bakchylides rohkem võitja perekonna mütoloogilisest päritolust ning tema kodulinna aust ja kuulsusest kui tema atleetikasaavutuse üksikasjadest. Võidujooksude ja maadlusmatšide kirjeldusi, mida võiksime loota seal leida, pole lihtsalt olemas. Kui nende oodide lehekülgedel leidubki mõni tehniline atleetikatermin, siis on peaaegu alati tegegemist metafooriga, ja metafoorid ei ole spordiväljakul toimuva kohta kuigi kaalukad tõendid
Lühim jooksudistants oli umbes 200 jardi pikkune ja vastas kreeka pikkusühikule staadionile. Staadioniks hakati nimetama nii seda jooksu kui ka rada, millel joosti ; siit tuleb meie praegune staadion.
Kirjutamata reeglite kohta ütleb Aristoteles, et näib olevat ükskõik, kas atleetikareeglid on kirja pandud või mitte.