Kommunikatsioon ja võim (0)

Kommunikatsioon ja võim

Võim on ühiskonna alus protsesse. Ühiskonda on seostatud võimu suhtega, kus on määratletud erinevaid tõekspidamisi, põhimõtteid ja institutsioone. Võim on suhestatud võimekus, mis võimaldab sotsiaalsetel teguritel mõjutada assümmeetriliselt teiste sotsiaalsete tegurite otsuseid, teel mis soosivad õigustatud tegureid, huvisid ja põhimõtteid. Võim tegeleb sundmuste ja konstruktsioonide tähendustega, mis põhinevad diskursusel ning sotsiaalsetel teguritel mis täidavad võimu eesmärki. Suhestatud võimekus võimul on tinglik, kuid mitte kindlaks tehtud struktureeritud võimekuses domineerida. Võimu suhted on piiritletud domineerimisega, mis on ühiskonna institutsioonide sisene võim. Institutsioonid haarduvad võimusuhetega, mis põhinevad institutsioonide siseste teemade domineerimisel.
Võimusuhte üheks eripäraks on see, et ta on inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimu kontseptsioon viitab teemade rohkusele: individuaalsed tegurid, kollektiivsed tegurid, organisatsioonid , institutsioonid ja võrgustikud. Samuti on võimu teostamiseks vaja ka erinevaid ressursse, omadusi ja meetmeid.
Saksa sotsioloog ja võimu tuntuim teoreetik Max Weber on määratlenud võimu kui inimese või grupi suutlikkust mõjutada teiste tegevust ning saavutada sel viisil oma huvide elluviimine. Vastavalt võimu kontseptsioonile kujutab võim teatud laadi suhet inimeste vahel. Mõni inimene või grupp omab otsuste tegemisel alati suuremat sõnaõigust kui teine. Seepärast kasutatakse võimusuhete kirjeldamiseks ka mõistet domineerimine ehk valitsemine, ülekaalus olemine.
Vastavalt võimu kontseptsioonile moodustavad organisatsioonid, institutsioonid ja võrgustikud suurima osa võimusuhetes. Teiste võimuliikide suhtes moodustab ülimusliku võimu liigi riigivõim, kuna riigivõimul on ainuomaseid ehk monopoolseid tunnuseid. Näiteks on riigivõim kirjalike õigusnormidega rangemini korraldatud kui majanduslik võim, kuna riigivõimul on õigus koguda makse ja kehtestada seadusi ja kontrollida nende täitmist.
Erinevatele võimupositsioonile võimaldavad inimestel asuda aga erinevad omadused ja ressursid . Võimu ressursid võivad olla nii ainelised kui ka vaimsed. Esimeste hulka kuuluvad näiteks omand ja kapital , teiste alla aga teadmised ja kogemused. Ühiskonna arenedes on ressursside tähtsus muutunud. Kapitalismieelsetel aegadel olid maavaldus ja päritolu peamised tegurid, millest võim sõltus. Just nendele tugines feodaalide ja mõisnike võim. Nüüdisajal on lisaks päritolule ja ainelisele kapitalile (maa, raha, kinnisvara) tähtsaks kujunenud ka inimkapital (teadmised ja oskused) ja sotsiaalne kapital (suhted, usaldus ja koostöö teiste ühiskonnaliikmetega).
Kokkuvõtlikult võib öelda, et võim on ühiskonna alus protsess, mis on inimgruppides ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud. Võimu teostatakse erinevaid ressursse ja omadusi omades ning tõhusaid meetmeid kasutades.
Esimese võimukäsituse põhivoolu loojaks on Thomas Hobbes, kes kirjutas oma raamatus „Leviathan“( 1651 ) võimu tsentraliseeritud käsitusest ja keskendus suveräänsusele. Sellise lähenemise järgi eksisteerib poliitiline kooskond (maa/ühiskond) ning seda kehastab riik. Riik juhib kooskonda võimu abil. Modernismi üks keskne idee on võim vs vaim. Modernism eeldas võimu ja tõe vastuolu: “Tõde on vaba vaimu auhind” … “nende privileeg, kellel on õnnestunud end vabastada“ (modernistlik vaim uskus, et teab tõde ja on seeläbi vaba). 19. sajandil kujunes välja tõerežiim: loodusteadus (kehtib siiani). Iga tõerežiim väljendab ühiskonnas domineerivat repressioonitüüpi. Tõde on otseselt seotud võimuga.“Tõetahe” võrdub Nietzsche võimutahtega. Nüüdisühiskonnas on “tõerežiim” peamine diskursuse kontrolliprotseduur. (Palmaru, K. I)
Max Weberil oli 3 võimutüüpi. Traditsiooniline võim põhineb tavauskumusel alati kehtinud traditsioonide puutumatusse. Suhe valitseja ja administratsiooni vahel. Karismaatiline võim pühendub juhi erilistele isiksuse omadustele ja selle isiku esindatud võimule (nt diktatuurid ). Afektuaalne seotus juhiga. Ratsionaal -legaalne võim põhineb uskumusel seadusliku korra legaalsusesse ning võimulolevate isikute õigusesse valitseda. Suhted reguleeritud seadustega. (Münch 1993)
Üks arvestatavamaid sotsiaalse korra tekke seletusi on Talcott Parsonsi (1951) ja Niklas Luhmanni (2009, 1997) topeltkontingentsi teoreem . Sotsiaalsed süsteemid koosnevad kommunikatsioonidest. Selles 3 valikut : teave, edastamisviis ja vastuvõtt. Vastastikku on kaks musta kasti – ego ja alter . Mõlemad on tegevuslikult suletud ja autonoomsed psüühilised süsteemid ning sellisena nii teineteise kui ka vaatleja jaoks suletud mustad kastid – keegi nende sisse ei näe. Samas loovad mõlemad suhtlejad oma tegelikkust , teevad valikuid sõltuvalt teise otsustest. Kummagi jaoks on teise käitumine määramatu ja võimalik: midagi võib oodata, aga võib minna ka teisiti. Sellest katse-eksimuse ketist kujuneb spetsiifiline teadmine, mis konstrueerib mingi käsituse ning psüühilised süsteemid püüavad seda teadmist kasutada – nii tekib kord. (Palmaru K. III)
Teise võimukäsituse põhivoolu rajaja on Nicóllo Machiavelli , kelle raamat “Valitseja” (Principe) (1513, ilmus 1532) sisaldab võimu detsentraliseeritud ja strateegilist käsitust. Võim – vahend, soovitud tulemus (soovid ei täitu alati). Ta otsis eeliseid (nt sõjalisi), mis eristaksid “valitsejat” ja teisi. Michel Foucaulti järgi on tegelikkus meile antud ainult diskursuste kaudu. Võim on diskursuse efekt. Foucaulti käsituses ei ole võim repressiivne ega negatiivne. Selline diskursuse kaudu rakenduv (distsiplinaarne) võim on nähtamatu. ( Diskursus saab siin sotsiaalse kontrolli funktsiooni.) Võim on kõige efektiivsem siis, kui ta on produktiivne . Foucault ei pea diskursust mingite gruppide tahtliku tegevuse tulemuseks. Grupid ei mõtle diskursusi välja. Sotsiaalsed, ajaloolised ja kultuuritingimused soosivad mõnda neist. Ent kui diskursus on kultuuriliselt kättesaadav, saab seda oma huvides kasutada. ( Konstruktsionism I Palmaru)
Võimu ja kommunikatsiooni toimimiseks on vaja kommunikatsiooni võrgustikke. Kommunikatsiooonivõrgustikud on kontaktimustrtid, mis sünnivad sõnumite vooluga kommunikaatorite vahel ajas ja ruumis. Kommunikatsioonivõrkude üks tähtis osa on massimeedia .
Poliitilisest vaatekohast on massimeediast järk-järgult saanud 1) demokraatliku poliitika üks põhielemente, kuna meedia loob areeni ning kanali laialdasteks aruteludeks, mitmekesise info ja arvamuste levitamiseks, sealhulgas üldise tuntuse saavutamiseks olulistele ametikohtadele kandideerijatele 2) võimu rakendamise vahend tänu poliitikute ja valitsustegelaste suhteliselt privilegitud juurdepääsule meediale, mida nad võivad üldreeglina käsitleda kui oma seaduslikku õigust. ( McQuail , 2000)
Foucault (1976): “Võimu tolereeritakse ainult tingimusel, et ta maskeerib olulise osa endast. Tema edu on proportsionaalne tema võimega peita oma toimemehhanismi.” Poliitiline võim, on valitsuse käes ja seda teostatakse institutsioonide abil - politsei, sõjavägi, administratsioon . Need institutsioonid annavad edasi korraldusi ja karistavad neid inimesi, kes korraldustele ei allu. Kuid lisaks nendele teostatakse poliitilist võimu ka läbi teiste institutsioonide, kes esmapilgul ei tundu olevat (poliitilise) võimuga kuidagi seotud. Kes tunduvad olevat sõltumatud, kuid tegelikult ei ole seda. Me arvame, et näiteks ülikool ja kogu haridussüsteem levitab teadmisi, aga see on ka võimusüsteem. Psühhiaatria tundub olevat institutsioon, kes parandab inimesi, kuid psühhiaatria viib täide ka võimu, samuti õiguskaitsesüsteem.
Vabaduse ja tasakaalustatuse positiivsed küljed on seotud ja osaliselt kattuvad. See osutab seosele mõningate struktuurielementide, organistatsioonilise korralduse,meedia toimimise ja toodangu vahel. Elemendid on järgmised: 1) struktuurilised tingimused (eriti seaduslik vabadus teateid üle kanda/avaldada); 2) tegutsemise tingimused (tõeline sõltumatus majanduslikust ja poliitilisest survest , ajakirjanike ja teiste massikommunikaatorite suhteline autonoomia meediaorganisatsioonides); 3) ühiskonna erinevate häälte võimalused kanalitele ligi pääseda; 4) pakkumise kvaliteedist tulenevad hüved vastuvõtjate jaoks, mida võib käsitleda olulisuse, mitmekesisuse, usaldusväärse, huvi, originaalsuse ja isikliku rahulduse kriteeriumidest lähtudes. (McQuail 2000)
Kommunikatsioon mõjutab igaüht, sellest järeldub, et kommunikatsioon omab meie üle teatud võimu. Üheks kommunikatsiooni vahendajaks on meedia. Raivo Palmaru on oma raamatus „Juhatus kommunikatsiooniteooriasse“ tsiteerinud McLuhanit: “Kogu meedia töötleb meid nii põhjalikult, et ei jäta ühtegi osa meist puutumata“ (Palmaru, 2003). Meedia toimimiseks on vaja meediume. Kuid mida siis meedium teeb? Rangelt võttes on meedium instants, mis vahendab üht reaalsust teisele, reaalsuse üht seisundit teisele. Üldistuse tasemel võime tõdeda, et meedia on info paljundaja ning selle leviku kiirendaja. (Palmaru, 2003)
Kirjeldan klassikalist mõju teooriat, kuidas võiks meedia meie arvamusi mõjutada. Üks levinuimaist mõju teooriatest on stiimul- mõju mudel, mille puhul kommunikaator( ehk meedium) saadab välja stiimuli( näiteks šokeeriv uudis) ning sõnum, mis jõuab retsipiendini kutsub esile reaktsiooni. Sel juhul võib mõelda meediumist kui stiimulikahurist, mille puhul vastuvõtja on relvitu. Uudis tabab retsipienti nii kõvasti, et ta on keeletu. Stiimul- mõju mudeli puhul peaks aga olema täidetud kaks kriteeriumit, ühiskond peaks koosnema massist ning üksikutest isolatsioonis olevatest indiviididest( mis on meie praeguses ühiskonnas muidugi peaaegu võimatu) ning meedia mõju peaks olema suur. Selle käsitluse järgi võiks järeldada, et stiimul tekitab erinevates vastuvõtjates samasugust reaktsiooni, ent nii see ei ole. Reaktsiooni mõjutavad paljud faktorid- kultuur milles elatakse, diskursused või näiteks usk.
Kommunikatsioon on eksisteerinud juba väga pikka aega. Kõige esimeseks kommunikatsiooni väljendusviisiks oli kõne, seega on kõne esimene meedium, mis ajalooliselt kujunes välja reaalsest käitumisest. Algselt saatis instinktist tulenevat toimingut tajutav heli või kehahoid, seejärel hakkasid akustilised ja optilised saatjad täitma asendaja funktsiooni (Palmaru, 2003). Foucault on öelnud, et kõnelemine ei ole uuenduslik (innovaatiline) tegevus, vaid valikute tegemine kindlate praktikate (=tavade) raames, mida juhivad antud keele reeglid (need kirjutavad ette, mis on lubatud ja mis mitte) (Palmaru K. I). See tähendab, et tegelikult on ka keelel kui suhtlusvahendil meie üle teatud võim, mis omakorda tähendab, et kommunikatsioon omab võimu mitte ainult meedia kaudu vaid ka palju üldisemalt. Suhtlemine loob võimaluse võimu saavutamiseks.
Lisaks meediale kujundab meie mõtlemisviisi ja arvamusi ka diskursus. See milline diskursus mõjule pääseb sõltub paljudest faktoritest, seal hulgas kultuurist ja ajaloost. Diskursuse järgi on võimalik määratleda milline on kehtiv võim. Samas väidab Foucault, et teades diskursuse lätteid on võimalik legitiimsus kahtluse alla seada ning sellele vastu astuda. Arvan,et kommunikatsioon omab meie üle väga suurt võimu, kuid kui seda võimu ei eksisteeriks, ei eksisteeriks meid endidki.

Kasutatud kirjandus

Manuel Castells „ Communication Power “ Oxford University Press Inc., New York , 2009
http://www.ufabcdigital.blog.br/wp-content/uploads/2012/02/Castells-Manuel-Communication-Power-2009.pdf

John Fiske „Intoduction to Communication Studies “ Taylor & Francis e-Library, 2002
http://books.google.ee/books?id=J3XzYCuDLNYC&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false i

Denis McQuail “McQuaili massikommunikatsiooni teooria” Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003

Raivo Palmaru „Juhatus kommunikatsiooniteooriasse“ Akadeemia Nord, 2003

Raivo Palmaru „Konstruktsionism I“ „Konstruktsionism III“

Richard Münch „Sociological Theory: From the 1850s to the 1920s “ Wadsworth Pub Co, 1993