Kohalikust omavalitsusest Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940 (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
õigusteenistus
Kohalikust omavalitsusest Eesti Vabariigis
aastatel 1918-1940
essee
Juhendaja :
Sander Põllumäe
Tallinn 2014
Sissejuhatus
Eesti omavalitsussüsteemi võib jagada kolmeks perioodi: 1918-1940, 1940-1990 ja alates 1990. Mina räägin käesolevas essees kohalikust omavalitsusest Eestis aastatel 1918-1940.
Võrdlen kohaliku omavalitsuse tegevust enne 1940 aastaid ja peale 1918ndat aastat.
Kohalik omavalitus on arenenud palju selle ajavahemiku jooksul.
Kui Eesti Vabariigi kuulutati välja 1918. aastal siis hakkas Eestis kehtima kahetasandiline omavalitsussüsteem, kus esimese tasandi moodustasid linnad, vallad ja alevid ning teiseks tasandiks oli maakond (11 üksust), mille organiks oli maavolikogu. 1934. aastal aga kaotati põhiseadusega ära maakonna tasandi kohalik omavalitsus ning maakond muudeti riikliku juhtimise tasandiks. Aastatel 1938-1939 viidi Eestis läbi ulatuslik haldusterritoriaalne reform , mille tulemusel vähenes valdade arv 398-lt 281-le.

1. Ülevaade

1917. aastal 30.märtsil võeti vastu otsus Venemaa Ajutise Valitsuse poolt ,,Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", mille kohaselt liideti Eesti kubermangud senise Liivimaa kubermangude eestikeelsete aladega nagu Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu ja Saaremaa kreis. Kubermangu seaduslikuks organiks sai maanõukogu, maakondades maakonnanõukogud. Maakonnanõukogude endi otsustada jäi, mis keeles käib asjaajamine, kuid tingimuseks oli see, et asju pidi saama ajada ka vene keeles. Kuna inimestel puudus valimiskogemus, pidas tähtsaks kumbermangukomissaar J. Poska, et inimesed saaksid hakata valima ning kuuleksid sellest rohkem, et see kajastuks rohkem läbi meedia ja ajalehtede, st vastutas tehnilise poole eest. Maakonnanõukogud valiti nimekirjade alusel. Võrreldes hilisemate aegadega, oli maakonnanõukogu tegevus algusaastail tunduvalt aktiivsem. Nõukogude koosolekud kestsid päris pikalt kuni 3 päeva, mis jäi ka pooleli tihti vaid seepärast, et kaugemalt tulevate saadikute sai toiduvarud said otsa. 21. detsembril 1920 jõustunud Eesti Vabariigi esimene põhiseadus säilitas ikka oma senise maaomavalitsuste süsteemi. Maakondade tasandil jäid teise astme omavalitsuslikeks institutsioonideks endiselt maakonnanõukogu ja -valitsus. Uus valimised võeti vastu Riigikogus Maakonnanõukogude valimise seaduse alusel. Uus valimiskord erines eelmisest palju rohkem. Kui 1917.aastal valiti saadikud valijameeste poolt, siis seekordsed valimised olid otsesed . Iga maakond moodustas omaette valimisringkonna, jaoskonnad organiseeriti kõikides valdades. Valimisõigus oli kõigil antud linna või valla territooriumil elavatel 20 aastase vanusepiiri ületanud Eesti Vabariigi kodanikel. Maakonna ja nõukogude saadikud tuli valida nimekirjade alusel, mida pidid tõendama valijad 25 allkirja alusel ning nimekirjad tuli esitada vähemalt 30 päeva enne valimisi. 1927 nimetati maakonnanõukogud ümber maavolikogudeks, maakonnavalitsused aga maavalitsusteks. Valimised korraldati uue 1926 vastu võetud maavolikogude valimise seaduse alusel, seal suuri erinevusi uue ja vana seaduse vahel ei olnud. Olulisemateks muudatus oli see, et kandidaatide nimekirja võis sisse anda vaid 5 allkirjaga ning nimekirjad tuli esitada vähemalt 40 päeva enne valimisi. 1934 aastal võttis riigikogu vastu uue Maakondade ajutise valitsemise seaduse, mis sätestas maakondliku tasandi omavalitsuste kaotamise samal aastal, seega muutus ajalooks maakondlikud omavalitsusorganid. Maavalitsuste poolt tehtud otsused või korraldused , mille kinnitamine oli seni kuulunud maavolikogude kompetentsi, tuli nüüdsest saata edasi kohtu - ja siseministeeriumile, ajutistele maavalitsustele läksid üle volikogude varad , nendega seotud kohtuasjad, maksutulud jms. Sisuliselt muudeti maavalitsused siseministeeriumile allutatud riiklikeks haldusorganiteks maakondades, mille liikmeid võis edaspidi tööle võtta või vabastada üksnes vabariigi valitsus sise - või kohtuministeeriumi ettepanekul. Uue seaduse kohaselt olid maakonna valitsemise organiteks maavolikogu, maavanem , maavalitsus ning linna - ja vallavanemate täiskogu. Maavolikogu oli maakonna omavalitsuste esinduskogu ja otsustav organ, mis koosnes olenevalt maakonna elanike arvust 11 kuni 25 maavolinikust, maavolikogude suuruseks määrati 11 liiget. Volikogu volituste tähtajaks määrati viis aastat. Selle põhiülesanneteks olid maanõunike valimine, maakondlike maksude kindlaksmääramine, eelarve vastuvõtmine, laatade ja turgude lubamine , maakonna kohtuasjade algatamine, maavalitsuse ametnike koosseisu kinnitamine jne. Volikogu juhatajaks oli maavanem. Maavanemale pani seadus kahesuguse ülesande.
Ühelt poolt oli ta keskvalitsuse kohapealne esindaja, teiselt poolt aga maakondliku omavalitsuse juht. Maavanem määrati ametisse vabariigi presidendi poolt, kes allus siseministrile. Maakonna omavalitsuse juhina kuulus tema võimkonda maakonna omavalitsusametnike ametissenimetamine, maavolikogu koosolekute kokkukutsumine ja päevakorra koostamine ning valdade järelevalve. 1940 toimusid viimased maavolikogu valimised. Viimase maavolikogu ja - valitsuse volituste aeg lõppes samal aastal nõukogude okupatsiooni ja kommunistliku riigipöördega, mille tulemusel muutusid maavalitsuste koosseisud ja nende töö sisu täielikult. Linna - ja maavolikogud saadeti laiali presidendi dekreediga. Nende kohustused anti üle vastavate omavalitsuste täitevorganitele. 1941. aasta jaanuaris kadus aastakümneteks käibelt ka maavalitsuse nimetus, mis nüüdsest asendati maakonna täitevkomiteega.

2 . Arutlus

Kohalikus omavalitsuses on olnud üldiselt päris palju muutusi ajavahemikus 1918-1940. Võrreldes hilisaastatega, oli maakonnanõukogude tegevus algusaastatel palju aktiivsem . Kui algusaasatel olid saadikute valimised valijameeste poolt, siis edaspidi olid valimised otsesed. Samuti enne pidi andma valimisnimekirja 30 päeva enne valimisi, siis hiljem muudeti aega ja pandi see 40 päeva peale ning kui enne tuli kandidaatide nimekirjad anda sisse 25 allkirjaga , siis hiljem piisas vaid 5 allkirja sisseandmisest. 1927 nimetati maakonnanõukogud ümber maavolikogudeks, maakonnavalitsused aga maavalitsusteks.
Kui vaadata meie maakonnaseadust, mis anti välja 1938, siis ütleb ka §16. Maakonnaomavalitsuse organiteks on:
1) maavolikogu;
2) maavanem;
3) maavalitsus;
4) valla- ja linnavanemate täiskogu.
Maavolikogu on maakonnaomavalitsuse esinduskogu.
Maavolikogu koosneb maavolinikest.
Räägin natuke maavolikogu tegevusest, mis selle võimkonda kuulub:
maanõunikele tasu määramine ja nende valimine, maavalitsuse töökorra heakskiitmine, maakonnaomavalitsuse maksude ja koormatiste määramise otsustamine, maakonnaomavalitsuse eelarve-ettepanekute vastuvõtmine, maakonnaomavalitsuse eelarve täitmise ja maavalitsuse tegevuse aruande heakkiitmine, maakonnaomavalitsuse poolt määratavatest maksudest vabastamine, maksuvõlgade kustutamine ja maksude asjas määratud trahvide ärajätmine, kuivõrd selleks pole ette nähtud erikorda, kinnisvarade omandamise, võõrandamise ja pantimise otsustamine; rendi- ja üürilepingute sõlmimise otsustamine, uute laatade ja turgude lubamine, nende ärajätmine ja ühest kohast teise üleviimine, nende tähtpäevade kui ka sisemise korralduse määamine, näituste korraldamise otsustamine, maakonnaomavalitsuse heaks kingituste ja pärandite vastuvõtmise otsustamine, kui nendega on seotud kohustused või nad tingivad, maakonnaomavalitsuselt kulusid , määruste andmine käesolevas ja teistes seadustes ettenähtud asjades, alevike, suvitus , ja ravitsusasulate ja muude asulate ja kohtade maa-alade liigituskavade, ehituspiirkondade ning ehitusplaanide määramine ja muutmine , maakonnaomavalitsusse ja maakonna elanikkonda puutuvais küsimustes sooviavaldustega esinemise otsustamine jne.
Kirjutan ka natuke vallaomavalitsusest, millega see põhiliselt tegeleb:
valitseb vallaomavalitsuse heaks ettenähtud makse ja koormatisi, vallaomavalitsuse varasid , hoolitseb valla elanike toitlustamise ja korteriolude eest, korraldab valla elanike varustamist kütteainetega ja teostab töövahetalitust, samuti korraldab ja arendab kohalikke teid ning aitab kaasa posti, telegraafi ja telefoni korraldamisele valla, hoolitseb rahvahariduse eest; asutab õppe- ja kasvatusasutisi, hoolitseb koolimajade ehitamise ning õppe- ja kasvatusasutiste maaga ja sisseseadetega varustamise eest; teostab koolikohustuse järelevalvet; võtab osa koolide valitsemisest ja ülalpidamisest; hoolitseb rahvaraamatukogude ja muude hariduslike ja kultuuriliste asutiste ellukutsumise eest, hoolitseb rahvatervishoiu ja arstiabi andmise eest ning suvitus- ja ravitsuskohtade tervishoiu ja heakorra eest, korraldab hoolekannet, hoolitseb põllumajanduse, kaubanduse ja tööstuse arendamise eest, korraldab põldude, metsade ja aedade kaitset kahjurite vastu ning võtab tarvitusele abinõusid maakuivenduse ning -niisutuse ja metsakasvatuse arendamiseks , korraldab elanikele juriidilist abi, hoolitseb alevike ja asulate heakorra eest, hoolitseb avaliku korra ja julgeoleku eest jne.
Volituste oli on lihtne: järjest periooditi 3 ja 4 ja siis 5 aastat. Igal perioodil oli kohtukontroll (halduskohtul). I periood oli muudel järelevalveorganitel protestiõigus, st kui kellelegi midagi ei meeldinud või ei sobinud, siis mindi kohtusse. II ja III perioodil olid sellised järelevalveorganid, kellega kaasnes palju karmim järelevalve. I periood oli kaks tasandit , kus oli linn, vald ja alev .
1920. aasta põhiseaduses väärib rõhutamist kahe olulise tunnuse olemasolu, et üldse saaks rääkida omavalitsusest. Kõigepealt on selleks otsevalitav volikogu ja teiseks oma maksude kehtestamise õigus. Järgnevatel aastatel tehti Eesti Vabariigis üksnes väiksemaid muudatusi kehtivates seadustes, muu hulgas võeti vastu uued volikogude valimise seadused. Kõige radikaalsem samm tehti aga 1933.aastal, mil põhiseadusest kaotati teise tasandi kohalik omavalitsus . Paljuski just see muudatus oli riigielus niivõrd põhimõttelise tähendusega, et 1933. aastal üksnes juriidilisest seisukohast muudetud 1920. aasta põhiseadust nimetatakse vahel ka Eesti Vabariigi teiseks põhiseaduseks.
Võrreldes suhteliselt nõrkade valdade ja linnadega elas Tallinnas kolm korda vähem inimesi kui tänapäeval, kujutasid maakonnad potentsiaalset opositsiooni keskvõimule ja nii jäi see kogu vaikivaks ajastuks . Maakondade likvideerimise taotluse taga ei seisnud seega mitte kohaliku omavalitsuse süsteemi täiustamise ja efektiivsuse tõstmise, vaid poliitilise rivaliteedi kõrvaldamise soov. Juba esimestel iseseisvusaastatel eesmärgiks seatud oma kohaliku omavalitsuse seadusteni jõuti alles paarikümne aastaga. 1937. aastal võeti vastu vallaseadus ning 1938. aastal linnaseadus ja maakonnaseadus. Eelnevalt oli vastu võetud ka uus põhiseadus, mis nägi taas ette kohaliku omavalitsuse teisel tasandil, kuigi tõsi küll — vastavalt maakonnaseadusele esmatasandi delegeeritud esindajatest.

3. Järeldused

1917 – 1920 mõjutasid kohalike omavalitsuste arengut elanike aktiivne ja valmisolek uuendada omavalitsussüsteemi. Tuleb siiski tunnistada, et 1920.aasta põhiseadus ei osutunud tegelikkuses efektiivseks, sest riigivõim oli tasakaalustamata , järelikult ebastabiilne (riigikogus võimutsevad erakonnad, valitsus, riigivõimu strateegilised plaanid, valitsuskriiside tekitamine ületamine, valimisteks ettevalmistumine ).
Eestis aastail 1918-1939 toimunud omavalitsuskorralduse reformimise käik on õpetlik ja rakendatav loominguliselt või hoiatavalt ka tänapäeval.
Kohaliku omavalitsuse valdkonnas aastatel 1918-1940 aset leidnud reformipüüdluste ja arengute võrdlemine reformipüüdluste kaasaegsete suundadega andis võimaluse tuua välja mitmed esile kerkida võivad takistused. Eelkõige mittearvestamine valdade ajalooliste õigustega, omavalitsusliitude arvamustega, poliitilise ebastabiilsusega jne, mis kokkuvõttes võivad kujuneda reformi teostumatuse oluliseks põhjustajaks.

Kokkuvõte
Eesti Vabariigi väljakuulutamisel 1918. aastal hakkas Eestis kehtima kahetasandiline omavalitsussüsteem, kus esimese tasandi moodustasid linnad, vallad ja alevid ning teiseks tasandiks oli maakond (11 üksust), mille organiks oli maavolikogu. 1934. aasta põhiseadusega kaotati maakonna tasandi kohalik omavalitsus ning maakond muudeti riikliku juhtimise tasandiks. Aastatel 1938-1939 viidi Eestis läbi ulatuslik haldusterritoriaalne reform, mille tulemusel vähenes valdade arv 398-lt 281-le. Kuna Eestis reguleerisid valla ja linna staatust erinevad seadused, siis linnad jäid reformist puutumata ning neid oli 1939. aastaks 33 üksust.
Kokkuvõtlikult võib nimetatud perioodi suundumusi kohaliku omavalitsuse reformimise katsetel pidada kallutatuks hetkepoliitilisest tahtest, mittejärjepidevateks, sõlmprobleeme hägustavateks või eitavateks ja kontseptuaalselt mitteterviklikeks.
Kasutatud allikad

K.Kiiver ’’Kohalike omavalitsuste reformikavad ja reformid 1918-1939’’

Maakonnaseadus RT 1938, 43, 405.

Vallaseadus RT 1937, 32, 310.

Kohaliku omavalitsuse areng ja ajalugu. https://www.siseministeerium.ee/5993/

KOV Eesti Vabariigis 1918-1940. http://iuridica.wordpress.com/2013/06/06/kov-eesti-vabariigis-1918-1940/