Kirjandus eksami mõisted 10. klass (0)

Eepos – suur eepiline värssteos, lugulaul , mis kujutab maailma loomist, jumalate ja kangelaste vägitegusid, müütilisi või tegelikke ajaloosündmusi, looduskatastroofe.
Müüdi mõiste – pärimuslik kujutelm maailma ja inimese, kultuuri, loodusnähtuste tekkimisest, seda põhjustanud üleloomulikest olenditest: jumalatest, muinaskangelastest jt.
Eleegia - Eleegia on itk ehk nutulaul , ka ülekantud tähenduses – kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios , Archilochos ja Solon .
Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes žanriliselt antiiklüürika alla. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost.
Meelika - üks antiikkirjanduse esimesi tähtsamaid vorme. See on tuletatud kreekakeelsest sõnast "melos", mis tähendab laulu. Üldisemalt võib meelika jaotada kaheks: monoodiline meelika ja koorimeelika. Need laulud olid mõeldud esitamiseks kindlale keskkonnale, olid temaatiliselt väga mitmekesised . Nende hulgas leidub poliitilisi, sõja-, armastus- ja veinilaule. Selle žanri nimekaimad esindajad oli Sappho ja Alkaios. Koorimeelika arenes antiikkirjanduse perioodil välja peamiselt Spartas ning oli kõige enam seotud mitmesuguste kultusevormidega. See kajastus ka esitusviisis. Laulu kandis ette rituaalne koor, kes ühteaegu nii laulis kui tantsis. Koorimeelikal on väga palju alaliike, millest tähtsaimal kohal olid hümnid. Koorimeelika viljakaimad luuletajad olid Pindaros ja Simonides .
Tragöödia mõiste - Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend.
Varakeskaeg (476. a. – 10. s.). Sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemise aeg. Esimene vaimne taassünd leidis aset 8. Sajandil Karl Suure ajal, mil rajati koole, koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust jne. Eriti tähtsa rolli omandasid varakeskajal kloostrid, millest said omamoodi kultuurikeskused. Nii riikide kui ka riikliku korralduse väljakujunematuse tõttu ei soodustanud varakeskaeg rahvustunde teket, teiselt poolt takistas rahvuskultuuride arenemist rahvuskeelte arenematus. Ladina keel oli kasutusel nii suulise kui ka kirjaliku suhtlemise vahendina, märkides ühtlasi piiri n-ö kultuurimaailma ja barbarite vahel.
Klassikaline keskaeg (11. – 15. s.). Feodaalühiskonna õitseng, linnade kiire kasv, nende muutumine poliitiliseks jõuks. Seda aga isloomustab suur intellektuaalne aktiivsus. Vaimuliku kirjanduse kõrval arenesid rüütlikirjandus ja rahvakirjandus.
Hiliskeskaeg (Renessans) (14. – 15. s.).Hiliskeskaja aluseks oli tekkinud rahasuhetelt üleminek rahamajandusele, sellele omasele merkantiilsele feodalismile, mis viis lõpuks absolutismi väljakujunemisele. Sai teoks rahvuste teke. See ilmnes rahvuskultuuride väljakujunemises, üleminekus rahvuskirikutele ja rahvusriikidele. Algasid maailmarännud (Marco Polo ), maadeavastused ( Portugal ) ja alates portulaanide ilmumisest ka kaardistamise areng.
Passioon - vaimulik oratoorium , mis põhineb evangeeliumi tekstil.
Müsteerium – vaimulik näidend
Proosa – levinuim keelekasutamise vorm. Proosavormi kasutatakse kirjanduses, ajakirjanduses, entsüklopeediates, filmides , filosoofias ja paljudes muudes kommunikatsioonivormides. Eesti keeles kasutatakse sõna "proosa" tihtipeale ka ilukirjanduse tähenduses.
Madrigal - (itaalia sõnast madrigale 'emakeelne laul') on tõsine itaalia polüfooniline laulužanr, mille sisuks on armastus või loodus.
Sonett - (itaalia sõnast sonetto ' lauluke ') on luulevorm, mis pärineb keskaegsest itaalia kirjandusest. Seda võib pidada Euroopa luule levinuimaks kinnisvormiks. Sonetil on 14 värsirida. Sonetivormil on ranged reeglid. Värsiread paigutuvad stroofidesse.
Rüütliromaan – värsivormis teos, mis rääkis vapratest rüütlitest jne.
Kantsoon (itaalia k canzon 'laul') on vana prantsuse ja itaalia luuležanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust.
Miraakel – draama pühakute elust.
Farss – iseseisev tüüptegelastega lühikomöödia.
Kangelaseepos – rahvalike kangelaslaulude ja –juttude liitmisel tekkinud eepos. Kesksel kohal on kangelane, rahva suurkuju, kes juhindub armastusest, patriotismist , võitlusihast, vihast . Ta saadab korda kangelastegusid ning sellel teel tabavad teda suured katsumused.
Linnakirjandus - Hilise rüütlikirjandusega samaaegselt hakkas linnades kujunema oma väljenduses lihtsam ja rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas järjest tugevneva ”kolmanda seisuse”, s.o. keskklassi (kaupmeeskonna, käsitööliste) maailmavaadet.Kirjandus laskus rüütlikultuuri kôrgustest ”maa peale”.Tärkas protest seisusliku ebavôrdsuse vastu. Nördimust tekitas aadlike ja vaimulike jôudeelu. Linnakirjanduses saigi valitsevaks satiirilis-didaktiline vaim. See tähendab, et pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust, muid ajastu pahesid. Samal ajal aga ka moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida ôigele teele, jagada ôpetusivasid ja levitada elutarkusi. Selleks pöörduti tihti allegoorilise väljenduse poole.
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-16. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale.Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat . Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. 14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste, kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest.
Novelli mõiste - Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt.
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund , mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal.
Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted – 1 ) rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist , 2) viljelda eelistavalt kõrgžanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku. 3)Tragöödia pidi olema 5- vaatuseline ja kirjutatud paarisriimis 4)Kohustuslik on antiikne süžee ning kolme ühtsuse reegli arvestamine
Valmi mõiste - Valm on õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas.Valmi tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad erinevaid inimtüüpe (näiteks rebane -kaval, jänes-arg inimene, hunt-kuri jne). Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid.Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal . Tuntuimad valmimeistrid Aisopos, Jean de La Fontaine, Ivan Krõlov
Valgustuse üldiseloomustus - Valgustus on vaimne liikumine, mis tähistas Lääne-Euroopas 18. sajandil kodanluse tormilist vastuseisu iganenud poliitilistele süsteemidele, eelkõige absolutismile. Vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Kulminatsiooniks oli valgustusideede mõjul toimunud Suur Prantsuse revolutsioon (1789-1894)
Tähtsamad esindajad kirjanduses - Voltaire (1694-1778), Jean- Jacques Rousseau (1712–1778), Charles de Montesquieu (1689 – 1755 )
Romantismi üldiseloomustus - 18. sajandi lõpp ja 19. Sajandi I kolmandik oli Euroopa kultuuris romantismi - valgustuskultuuri rüpes idanenud võimsa vaimse liikumise aeg. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism , ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine. Üleminek mõlemas suunas on väga ähmane. Saab alguse vastuseisust klassitsismi vormirangusele ja valgustuse mõistuspärasusele. Ka umbusk kodanliku progressi suhtes.. Säilib loodusliku inimese ideaal ja ajaloolise mineviku vastu. Tekib huvi rahvaloomingu ja kaasaegsete kirjanike vastu. Mitmed autorid pöörduvad keskaja ja renessanssi poole, keskseks huviobjektiks saab Shakespeare . George Gordon Byron (1788 –1824), William Blake (1757 –1827), Edgar Allan Poe (1809 –1849)
Muinasjutt – fantastiline või seikluslik rahvajutt, mida mõeldi välja enese lõbustamiseks ja milles väljendati endi soovunelmaid. Muinasjutt on rahvajutu üks peamisi liike ehk žanreid. Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased).
Imemuinasjutud – tegelasteks imelised olendid ( haldjad , nõiad, libahundid jne), tähtsal kohal mitmesugused võluesemed (iseenesest kattuv laudlina , tantsimapanev vilepill , nähtamatuks muutev küüntest kübar jne)
Loomamuinasjuttudeks - Loomamuinasjutte on lihtne määratleda kui jutte , milles mets- ja koduloomad, harvem linnud, isegi putukad ja taimed on inimlikustatud: nad ehitavad maju, käivad kosjas ja katsikul, sõbrustavad ja tülitsevad ning muidugi kõnelevad nii omavahel kui ka inimestega. Naljanditega ühendab neid asjaolu, et loomamuinasjuttudeski on kilbile tõstetud sageli üpris moraalitu kavalus.
Kunstmuinasjutud - Kunstmuinasjutt on teadaoleva autori poolt kirjutatud muinasjutt. Kunstmuinasjutud on enamasti kirjutatud rahvamuinasjutu baasil. Spetsiifilise kunstmuinasjutu kui žanri algus on seotud Anderseniga.Kunstmuinasjutt toetub vähemalt algjärgus rahvamuinasjutule, kasutab rahvamuinasjutu süžeesid, teemasid, struktuure ja väljendusvahendeid. Põimib neid ja arendab edasi. Kunstmuinasjutt ei allu rahvamuinasjutu seadustele.
Tõsielulised muinasjutud – tegelasteks arukad ja kavalad talupojad , kes tänu oma nupukusele saavad rikkaks
Muinasjutu tunnused : 1)Väljakujunenud algus ja lõpp. 2)Sündmustiku kordumine, kindlad arvud, arvude 3 ja 7 sage esinemine. 3)Tegelased vastandlike omadustega (hea ja kuri). 4) Õnnelik lõpp, 5) sarnased algused ja lõpud („Oli kord...“, „Elas kord...“), 6) headuse ja kurjuse vaheline võitlus.
Allegooria - on mõistukõne, mille eesmärk on rääkida kellestki või millestki varjatult, teiste tegelaste või sümbolite kaudu.Allegoorial on kaks tähendustasandit: see, mida jutustatakse, ja see, mida selle all mõeldakse või millele vihjatakse. Näiteks jutustades lugu loomtegelaste elust, mõeldakse selle all suhteid inimühiskonnas.Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, olukordade taga saab näha teisi isikuid, nähtusi, olukordi . Kõige levinumad allegoorilised tekstid on vanasõnad ja väljendid. Näiteks: tasa sõuad, kaugele jõuad; kuldne süda.