või pikemad, vähemalt 7-lülilised mitmesuguse kujuga ületades isegi looma keha pikkuse. Tundlad on lühikesed, Jalgu on kolm paari kõik on hästi arenenud TIIVAD ARENG eestiivad moodustavad sarvjad või nahkjad tiheda soonestusega kattetiivad, vaegmoone tagatiivad kilejad ja puhkeasendis kaetud kattetiibadega. Tiibu on kaks paari vaegmoone Tiivad on ühepäevikulistel kolmnurksed, vaegmoone tagatiivad on eestiibadest palju väiksemad. Tiivad on kilejad, tiheda soonestusega. vaegmoone Tiivad on nad kaotanud parasiitse eluviisi tõttu. Rindmikule kinnitub enamasti kaks paari tiibu. vaegmoone
Selts Sihktiivalised Kiilid Liblikad Mardikad Kiletiivalised Kahetiivalised T 1.Tugevad 1.Suured 1.Tiivad 1.Tugevad 1. 2 paari 1. kaks tiiba U tiivad silmas kaetud kitiinist kilejaid tiibu 2. teine paar N 2.Hääle- 2.Pikk ja soomustega kattetiivad 2.Mitmeid tiibu N aparaat: peenika , mis annab 2.Kilejad ühiselulisi muutunud U tirts-hõõruba tagakeha värvi katteriivad putukais seemistiteks S tagasäärt 3.Suured, 2.Imilont (tööjaotus) E vastu esitiiba tugevad D titsikas- kiletiivad(2 hõõrub tiiva- paari) otsi vastamisi 4.vastsel 3.Tugevad püünismask hüppejalad
TULIKAS, MAASIKAS · Teris nahkjas viljakest on seemnekesega kokku kasvanud NISU, RUKIS Tõru pähkel, mis on alusel ümbritsetud kausikujulise lüdiga. TAMM, KIVIVILJAK Seemnis viljakest on nahkjas, ei kasva seemnekesega kokku PÄEVALLILL · Tiibvili seemnis, mille viljakestal on nahkjad või kilejad tiibjad väljakasved SAAR Jagutiibvili -VAHER · Laguvili on mitmeseemneline kuivvili, mis valminult laguneb piki- ja ristisuunas üheseemnelisteks osadeks. PÕLDRÕIGAS · Lihakvili lihaka viljakestaga, enamasti paljuseemnelised · Luuvili Viljakest eristunud õhukeseks eksokarbiks, lihakaks mesokarbiks ja puitunud endokarbiks. PLOOM, MANDEL, PAAKSPUU
Lutikalised Uku Gross Üldinfo Suurim vaegmoondega putukate selts; maailmas teada u. 40 000 liiki, kellest 467 elab Eestis; leitud väga vanu fossiilseid jäänuseid; nokaliste selt, kuid mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivalistega ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu. Välimus Lüliline iminokk; keha on lapik ja lai või piklik; kattetiibade tipud on kilejad; erineva suurusega (1mm-11cm); vinanäärmed; rööv- ja ujujalad. Elupaik Maismaa Mered ja ookeanid Kuumaveeallikad Osad on teiste loomade parasiidid Toitumine toituvad vedelikest; taim-, loom-, segatoidulised ja parasiitseid; iminoka sees olevad pisteharjased surutakse taime või looma kudedesse, et vedelat kehamahla imeda; Paljunemine Lahksugulised Võivad sigida aasta läbi Emane kleebib valkjad piklikud munad mitmesugustesse pragudesse
Kärbsed Kärbsetel on üks paar tiibu, selle järgi ka liik- kahetiivalised. Lennutiivad on kilejad, teine tiivapaar on putukatel arenenud sumistiteks, mis tekitavad lendamisel iseloomulikku heli (pirinat).Paljude tiivad liiguvad väga kiiresti, toakärbsel 330 korda sekundis. Iseloomulikud tunnused: • jässakas keha • lühikesed tundlad • hõredalt paiknevate harjastega keha • tegutsevad ainult päeval Paljunemine • kiire paljunemine • vaegmoone • vastseks vakl • munemine • Mõnedel liikidel on pulmalend ja teistel mitte. Eriti
Kahetiivalised Kristel Raat Sirly Tamberg 8.b Iseloomulikud tunnused Normaalselt arenenud kilejad eesmised tiivad, tagatiivad muutunud sumistiteks. Sääseliste tagakeha koosneb 7-8 lülist, kärbseliste tagakega koosneb 4-st lülist. Kahesugused tundlad. Pea väga liikuv, peenekaelaga rindmikule kinnitunud suhteliselt suured liitsilmad, võib esineda ka 2-3 täppsilma. Tugev rindmik, rindmikulülid tugevasti kokku kasvanud. Keha pikkus 1mm-5cm. Pilt Elupaigad Hooned Eluruumid Aed Veekogud Raiestikud Metsad Karjamaad Niidud
Mardikalised on putukate suurim selts. Maailmas on teada umbkaudu 250 000 liiki. Nende kõige iseloomulikumaiks tunnuseiks on tugevalt kitiniseerunud keha ja kattetiibadeks muutunud eestiivad, mis katavad tagakeha õrna ülapoolt. Nende alla peidetakse kokku volditud kilejad tagatiivad. Mõnedel mardikatel on kattetiivad tugevalt lühenenud ning ei kata tagakeha peaaegu üldse. Leidub ka mardikaid, kellel tagatiivad on taandarenenud ning lennuvõime seetõttu kadunud. Selliste liikide kattetiivad võivad üksteisega kokku kasvada. Lennul kasutatakse kattetiibu enamasti kandepindadena ning sirutatakse keha külgedele laiali. Mõnedel juhtudel nad aga lennust osa ei võta ning on ka lennu ajal tagakehale kokku pandud.
· Putukate tähtsus looduses ja inimese elus. Tolmeldajad, osa toiduahelast, lagundajad, kahjuritõrje, kahjurid, toodavad kasulikke aineid, levitavad haigusi, rikuvad toitu. · Too välja liblikaliste, kahetiivaliste, kiletiivaliste ja mardikate oluklised tunnused. Kahetiivalistel on 1 paar tiibu, tagatiivad taandarenenud sumisemisekd. Kiletiivalistel on 2 paari kilejaid tiibu. Liblikalistel on väikeste soomustega kaetud suured tiivad. Mardikalistel on tugevad ja paksud kattetiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks. · Mesilaspere. Mesilasema muneb, Töömesilased ehk väikesed viljatud emased hoolitsevad vastsete eest, korrastavad taru, käivad korjel. Lesed ehk isased viljastavad mesilasema. Vastsetest arenevad töömesilased. Mõisted: Koda- limuste keha kattev ja kaitsev kõva lubiainest moodustis. Mantel- limuste koja all paiknev nahakurd, mis katab keha ja eritab lubiainet. Hõõrel- arvukate kitiinhammastega riivitaoline elund tigude ja peajalgsete suuõõnes toidu
Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised. Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti. Putukate meelteks on nägemine (üsna halb, täppsilmadega esemete kuju ei erista, liitsilmad annavad mosaiikse pildi), kuulmine (tähtsam, kui nägemine, sest putukad suhtlevad helisignaalide abil), haistmismeel (üsna hea, lõhna tunnevad tundlatega), maitsmismeel (üsna hea, maitset tunnevad suistega) ja kompimismeel. Putukate vereringe on avatud. Putukad hingavad
kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad. Sihktiivalised on soojalembesed ning päevase eluviisiga putukad. Nad tegutsevad maapinnal taimede vahel, aga ka puudel ja põõsastel
pruun-tondihobu, harilik vesineitsik peatäi, riidetäi Lutikalised Mardikalised 467 liiki leitud 3073 liiki, arvatakse olevat vähemalt 3400 kaks suurt liitsilma pistmistüüpi moodustub iminokk haukamistüüpi jalapikkused enamikel tundlad lühikesed kuni jalapikkused tundlad jooksujalad jooksu- või ujujalad 2 paari jäigad ja tugevad eestiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks taimemahladest täismoone vaegmoondega need kes elavad taimedel muneb peremehe lähedusse puudub aga voodilutikad on parasiidid fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid ja polüfaagid eritavad haisvat vedelikku ei kaitse vesihark, marjalutikas harilik jahumardikas, kartulimardikas Ehmestiivalised Liblikalised
hiigelkiillased ja vesikiillased. Kiililiste keha koosneb peast, rindmikust ja tagakehast. Kiililiste pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm, liitsilmade vahelist ala nimetatakse kirmikuks. Seal paiknevad kolm väiksemat lihtsilma. Pea esiküljele laubast ülevalpool on 3-7 lülilised harjasjad tundlad. Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu, mis on kilejad ja tiheda soonestusega. Tiibade tipus paikneb tumedam laik. See on tiivatäpp ehk stigma, see takistab tiiba lennul vibreerimast. Kiilid on erakordselt head lendajad, sest nad liigutavad tiivapaare eri aegadel. Tiibu kiilid seljale kokku voltida ei saa ja sellepärast hoiavad nad tiibu puhkeolekus laiali või ülestõstetult. Kiililiste jalad on pikad ja peenikesed. Need koosnevad puusast, pöörlast, reiest, säärest ja lülilisest küünistega varustatud käpast.
kolmesagaraliseks alahuuleks. Suised kohastunud saagi püüdmiseks lennult. Pea esiküljele, laubast ülespoole kinnituvad 3-7 lülilised lühikesed harjasjad tundlad. Rindmik jaguneb järsult eraldunud väikeseks eesrindmikuks ja suurteks omavahel liitunud kesk- ja tagarindmikuks. Jalad pikad ja peenikesed; koosnevad puusast, pöördlast, reiest, säärest ja lülilisest, küünistega varustatud käpast. Mõlemad tiivapaarid ehituselt sarnased; kilejad, tiheda soonestusega; puudub tiivaliiges, mis võimaldaks tiibu kokku panna. Tagakeha pikk ja suhteliselt kitsas; koosneb 10 lülist. Tagakeha tipus paiknevad sabalisandid: isastel kaks paari ülemised ja alumised, emastel vaid ülemised. Suguelundid asetsevad isastel tagakeha teise lüli alumisel poolel, emastel
Pungadest võivad areneda uued maapealsed võsud. Risoomist saavad alguse lisajuured. Oma kujult on ta pikk ja peenike või lühike ja jäme. Risoomi esineb näiteks sinilillel, nurmenukul, teelehel, kollasel võsumõõgal, põldtimutil, pohlal, maikellukestel ja paljudel kõrrelistel. Sibul on maa-alune lühivõsu. Selle varreosale sibulakannale kinnituvad lisajuured ja tihedalt paiknevad soomusekujulised lehed (sibulasoomused). Välimised lehed on enamasti kuivad ja kilejad need täidavad kaitseülesannet. Seesmised sibulasoomused on lihakad ja neisse kogunevad varuained. Sibulakanna tipus on pung, millest areneb maapealne võsu. Osade sibulasoomuste kaenlas paiknevatest kaenlapungadest võivad moodustuda uued tütarsibulad. Sibulad on kujult kerajad, munajad või lamedad. Sibulad võivad esineda ka paljudel ilutaimedel näiteks liiliatel, tulpidel, krookustel, lumikellukestel ja hüatsintidel.
Ornitopterite(linnutiib) tiibade siruulatus küünib kuni 18 cm'ni. Liblikade roll looduses ja inimese elus: · Tolmeldavad õistaimi · Siidiliblikate röövikutelt saadakse siidi · Riidekoi rikub inimeste riideid · Paljude liblikate röövikud toituvad taimedest ja on taimekahjurid. Mardikad- · Mardikad asustavad maismaad kui ka vett. · On rööv-, taim-, sõnniku-, kõdu- ja laibatoidulisi. · Mardikatel on paksud ja läikivad kattetiivad, nende all on kilejad lennutiivad. Nende keha katab kitiinkest. · Kõik mardikad aga ei lenda. Mardikate roll looduses: · Putukaid söövad röövputukad, linnud, kalad jne. Jaanimardikad: Nad on ainukesed helendavad mardikad Eestis, emase tagakeha kolme viimase lüli alaosas paikneb helenduselund. Kiletiivalised- · Kiletiivalistel on neli kilejat tiiba ning tagakeha tipus muneti või mürgiastel. · Kiletiivaliste hulgas on palju ühiselulisi liike. Näiteks kodumesilased, herilased,
2.Välimus Kiilidel on sihvakas, piklik, sageli eredalt värvunud või metallihelgiga keha ning suur, ülejäänud kehast hästi eristunud pea. Suurema osa peast võtavad enda alla tohutu suured liitsilmad, mis on suurimad putukate hulgas, koosnedes kuni 30 000 osasilmakesest. Nendega näeb kiil teravalt kuni 10 meetri kaugusele. Kiilide tundlad on seevastu lühikesed ja vähemärgatavad. Tiibu on kiilidel kaks paari. Kilejad tiivad on varustatud äärmiselt tiheda tiivasoonte võrgustikuga, mis on putukate hulgas vanapärane tunnus. Tiiva tipus paikneb tumedam laiguke - tiivatäpp ehk stigma, mis ei lase tiival lennul vibreerida. Kiire ja osava lennu võlgnevad kiilid sellele, et nad ei vehi üheaegselt mõlema paari tiibadega. Erinevalt suuremast osast teistest putukatest liigutavad nad vaheldumisi esimest ja tagumist tiivapaari. Oma tiibu seljale kokku
3. liblikalased- päevaliblikad, hämarikuliblikad 4. mardikalised- sitikad, jooksikud, üraskid, sikud 18. Võrdle erinevate putukate tiibade ehitust, too näiteid. Kahetiivalised-1p kilejaid tiibu,teine paar muutunud sumistiteks(lisatasakaaluvahend) Kiletiivalised- 2p. läbipaistvaid tiibu, peenike piht Liblikalised- 2p. värviliste soomustega kaetud tiibu Mardikalised- tugevad ja paksud eestiivad on kattetiivad, kilejad tagatiivad-lendamiseks 19. Millest erinevad putukad toituvad, millised suised neil selleks on, too näiteid. Kahetiivalised: Kärbes-imemissuised;sääsk, parm- pistmissuised Kiletiivalised: Mesilane, herilane- imemissuised(õienektar, suis, väljaheited); sipelgad- haukamissuised(mahlad, taimeosad) Liblikalised- imemissuised(õienektar, riie, nahk) Mardikalised- haukamissuised(taimed, kõduaine) 20
Munajad pikalt teritunud tipuga lihtlehed, südaja kuni ümardunud aluse ning jämedalt saagja servaga. Lehe pikkus (3) 6,5...12 (15) cm ja laius (1,5) 3...6 Leht (8,5) cm. Nad on enam või vähem kaetud kõrvekarvade ja lihtkarvadega. Leheroots on kuni 4 (6) cm pikkune, kõrvekarvadega. Lehtede alusel on kuni 1,2 cm pikkused kilejad abilehed. Maapealne vars on püstine, enamasti harunemata, roheline või pruunikas, Vars harvem lillakas, neljakandiline. Varrel on ka nii kõrve- kui lihtkarvad. Maa-alune osa Risoom on pikk, kollakaspruun, tugevasti puitunud, arvukate võsunditega. Paljunemine Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomivõsundite abil. Väga laia levilaga: kasvab ulatuslikel aladel nii Euroopas kui Aasais,
E - emakas VILJAD Vili on struktuur, mis kannab seemneid, kas ta on inimesele söödav, pole oluline. Tekib õiest pärast viljastamist toimuvate muudatuste tulemusena. Ilma viljastamiseta (apomiksis) -- partenokarpne vili Ainult sigimikust -- paljasvili Sigimik + teised õieosad -- rüüsvili Sigimiku seinast moodustub kolmekihiline viljakest (perikarp) välimine ja sisemine on enamasti kilejad keskmine paks, tugev SEEME teris Hiilum e. seemnenaba - seemne jala kinnituskoht mikropüül - ava, kust siseneb tolmutoru hiilumi teises otsas ava, kust väljub embrüo viljakest + idujuur seemnekest Käbid Jugapuu "viljad" Männi seemned VILJAD
vaegmoondega. Näited: rohutirts, ritsikas 10. Iseloomusta liblikalisi, too näiteid. Elupaik maismaal, rohekat või pruunikat värvi, pikliku kujuga, tagumine jalapaar hüppejalad, lennu-ja kattetiivad. Toituvad taimedest osad putukatest. Paljunemine: munevad mulda või taimedele, arenevad vaegmoondega. Näited: rohutirts, ritsikas 11. Iseloomusta mardikalisi, too näiteid. Elupaik maa sees, taimedel, jässakas kuju, nahkjad kattetiivad, kilejad lennutiivad, haukamissuised . Toit: taimetoidulise d, röövtoidulised , jäänustest, toiduainetest. Paljunemine: munevad mulda(taimedel e), areng täismoondega .Näited: maipõrnikas, lepatriinu, 12. Iseloomusta kiililisi, too näiteid. Elupaik veekogu lähistel, 2p kilejaid tiibu, pikk peenike tagakeha, suured silmad, haukamissuised , vastsetel püünismask. Toituvad putukatest. Paljunemine: munevad vette, arenevad vaegmoondega.Näited: vesineitsik, tondihobu 13
hambakesed Tagajalad pikenenud, säär ja käpalülid moodustavad ühe sirge, tihedate pikkade Kaevejalad harjastega, mis jala tahapoole liikudes laiali lähevad Jalad saledad, kõik jalapaarid ühtlaselt arenenud, reied keskmise pikkusega, Hüppejalad sääred neist pisut pikemad, käpalülid eri pikkusega Tiivad on kilejad õhukesed moodustised, mida tugevdavad kitiniseerunud tiivasooned. Putuka tiivad pole elutud moodustised. Soontes paiknevad närvilõpmed ja trahheed, seal voolab ka putuka veri ehk hemolümf. Enamusel putukatel on kaks paari tiibu. Kahetiivalistel on tagatiivad evolutsiooni käigus muutunud lühikesteks nuijateks sumistiteks. Mitmed putukad on seoses oma eluviisiga lendamisest loobunud ning tiivad hoopis kaotanud (näiteks kirbud, täid, väivid, lehviktiivaliste ning
katusekivid, tiivad on suured. Päevaliblikad on värvikirevamad, kui hämarikuliblikad. Liblikate keha katavad karvakesed, mis aitavad sooja hoida ja osa neist ka kompida. Liblikad on imemissuised. Liblikad toituvad iseäraliku paindliku imilondiga, mille nad puhkeolekus pea alla kokku kerivad nagu kellavedru. Mardikalised- (nt põrnikad, jooksikud, kärsakad) Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neil on kattetiivad (tugevad ja paksud eestiivad), tagatiivad on kilejad lendamiseks. Enamik mardikalisi on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Mardikalised on haukamissuised. Nad on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Nad hammustavad ja närivad oma toitu. Ja ülejäänud putukad on nt kiilid, ritsikad, kirbud. Neil on oma jagunemine aga, kuna neid putuka liike on nii vähe siis eraldi jagunemist neile ei tehtud. Hingamine Kõik putukad hingavad trahhesüsteemi abil
3. Triticum monococcom L. üheteranisu II. Tetraploidne rühm (2n=28) 8. Triticum dicoccum kaheteranisu 9. Triticum persicum Pärsia nisu 10. Triticum durum kõva nisu 11. Triticum turgidum pundnisu 12. Triticum polonicum Poola nisu (kilejad libled) III. Heksaploidne rühm (2n=42) 14. Triticum spelta spelta nisu (allergikutele) 15. Triticum aestivum harilik e. pehmenisu 16. Triticum compactum kääbusnisu Kaer Kaera perekond on väga liigirikas. Esineb nii kultuur- kui ka metsikuid liike. Õisikut nim. pööriseks.
kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt kattetiivad, mille ülesandeks on tagarindmikule kinnituvate lennutiibade ja looma tagakeha katmine. Kattetiibade kokkupaneku joont keha keskel nimetatakse õmbluseks. Tagarindmik on üldiselt samasuguse ehitusega kui keskrindmik, ainult mõnevõrra suurem; eesserval liitub ta õmbluse varal keskrindmikuga ja tagaserval tagakehaga. Selgmiselt kinnituvad tagarindmikule liigese abil taga ehk lennutiivad. Kilejad lennutiivad on enam – vähem kolmnurkse kujuga, suurema tiivalabaga ja ahaneva algusega, millega nad kinnituvad keskrindmikule (Haberman, 1968). Jalad koosnevad viiest osast. Aluslüliks on puus, mis asub puusalohus ja võimaldab jalgade liigutamist mitmes suunas. Tagapuusad on neil liikumatult kinnitunud ja võimaldavad jalgade liikumist ette ja taha ainult ühes tasapinnas. Puusale kinnitub reis erilise, liigesega varustatud lisandi – pöörla abil
torujaid võrgendeid toiduainete sisse. o Koiliblikad röövikud toituvad villast ja sellest valmistatud esemetest, karusnahast; vastsed koovad võrgendiniidist torutaolise varjupaiga, lendavad veebruarist sügiseni Mardikad · Suurim rühm putukaid · Nende hulgas on rööv-, taim-, sõnniku-, kõdu ja laibatoidulisi. · Asustavad maismaad ja vett · Paksud ja läikivad kattetiivad, nende all kilejad lennutiivad. ( kokku 4 paari tiibu). · Kõik ei lenda · Paks kitiinkest · Täismoondega areng: muna-> tõuk -> nukk -> valmik · Veemardikad o Kukrikud läikivad mustad o,5 cm pikkused mardikad, kes tiirlevad hulgakesi veepinnal; nende silma ülemine osa on kohastunud õhus, alumine osa vees nägemiseks ( saavad otsida saaki vees ja vee peal; toituvad väikestest putukatest. o Ujurid
Õhk ja imetajad Eestis võime kohata kahte imetajaliiki, kes kasutavad õhku edasiliikumiseks. Need on nahkhiir ja lendorav. Imetajate lennuorgan on lennus. Nahkhiir püüab lennates toitu. Lendorav liigub lennates ühelt puult teisele. Kiil. Kaks paari kilejaid tiibu. Õhus liiguvad niidi abil ämblikud. Troopilistes meredes elavad lendkalad. jäta meelde! Putukad, linnud ja nahkhiired lendavad. Lendoravad, lendkalad, lenddraakonid, lendkonnad liuglevad läbi õhu. Putukatel on kilejad tiivad. Nahkhiirel ja lendoraval on lendamiseks lennus. Tuule abil tolmlevad taimed on tuultolmlejad. Seemned levivad õhus emataimest kaugemale, et leida uusi kasvukohti (valgust, toitaineid). Kas me teame kõik, millistele parameetritele peab vastama inimese elukeskkonna õhk, mida selle juures üldse määratleda ja milliste mõõteriistadega? Ning mida peavad mõõdikud näitama, et keskkonna võiks elutegevusele soodsaks kuulutada? Üks on kindel, õhk peaks ilmselt
Kui õitsvad varred on kuni paarikümne sentimeetri pikkused, siis viljuvad varred on isegi kuni kaks korda pikemad. Paiselehe vartel on teisigi huvitavaid tunnuseid. Enne ja pärast õitsemist on tema õisikututt longus, aga puhkenud õis on täiesti püsti. Paiselehe vars on ka lehistunud. See teeb ta kergesti eristatavaks võilillest, kelle vars on täiesti paljas. Paiselehe varrelehed pole siiski päris tavalised. Need on soomusjad, peaaegu kilejad ja punakaspruunikad. Paiselehe pärislehed ilmuvad alles pärast õitsemist. Need on väga suured, kabjakujulised, pealt tuhmrohelised, alt aga tihedalt valge vildiga kaetud. Paiselehe lehed on tähtsaks ravimiks. Kõige lihtsam on teda
puus (coxa), pöörel (trochanter), reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues. Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari. Kopulatsioonijalg Puhastusjalg Ronijalg *Tiivad Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus Termoregulatsioon Hingamine 4. Putuka tagakeha
2.Välimus Kiilidel on sihvakas, piklik, sageli eredalt värvunud või metallihelgiga keha ning suur, ülejäänud kehast hästi eristunud pea. Suurema osa peast võtavad enda alla tohutu suured liitsilmad, mis on suurimad putukate hulgas, koosnedes kuni 30 000 osasilmakesest. Nendega näeb kiil teravalt kuni 10 meetri kaugusele. Kiilide tundlad on seevastu lühikesed ja vähemärgatavad. Tiibu on kiilidel kaks paari. Kilejad tiivad on varustatud äärmiselt tiheda tiivasoonte võrgustikuga, mis on putukate hulgas vanapärane tunnus. Tiiva tipus paikneb tumedam laiguke - tiivatäpp ehk stigma, mis ei lase tiival lennul vibreerida. Kiire ja osava lennu võlgnevad kiilid sellele, et nad ei vehi üheaegselt mõlema paari tiibadega. Erinevalt suuremast osast teistest putukatest liigutavad nad vaheldumisi esimest ja tagumist tiivapaari. Oma tiibu seljale kokku
Sellest võrgu kudumiseks aga sugaküünised. Ämblikulaadsed Ämblikulaadsed on skorpionid ja lestalised. Ämblikega sarnaseid lülijalgseid nimetatakse ämblikulaadseteks. Koibikud ei koo võrku nagu ristämblikud. Skorpion tegutseb öösiti, ta kaitseb end sõrakujuliste lõugkobijatega, ohvri surmab ta mürgiastlaga. Kõige väiksemad ämblikulaadsed on lestad. Mardikad Tunnused: kitiinist kattetiivad ja kilejad lennutiivad, suu ümber haukamissuised, arenevad täismoondega. Kiil: tunnused: suured silmad, röövtoiduline,täismoondega areng, kaks paari kilejaid tiibu. Puruvanad: elab kividest, teokarpidest või puuokstest ehitatud majas Kahetiivalised on ohtlikud haiguste levitajad. Ühiseluliesed Mesilaspere: · emamesilane: ülesanne on muneda. Ta muneb kahte sorti mune: töömesilased ja lihtsalt isasmesilased.
Välislõugsed selts:ürglõugsed, harjashännalised tiibateta, taime, kõdu sööjad, hüppavad. 52. Putukad on ainukesed selgrootud, kellel on tiivad ja kes saavad lennata. Tiivad kinnituvad tiivaliigese varal latero dorsaalselt kesk- ja tagarindmikule. Enamasti kolmnurkse kujuga tiivad koosnevad kahest lestmest, mida läbivad sooned, närvikiud ja trahheed. Tiibade tugevdamiseks on putukatel kujunenud mitmesugused sooned. Tiibade erikujud. Üldiselt on tiivad kilejad, poolläbipaistvad, laia pinnaga jätked. Mardikaliste muundunud eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Need on paksud, kitiinjad, soonestuseta, kehakuju jälgivad jätked, mis asetatakse kehale ja mis on ette nähtud keha kaitseks. Osa liike kasutab neid ka lennul. Nahksed või pärgamentsed, ühtlase paksusega tiivad, kus soonestus säilib, on iseloomulikud sihktiivalistele. Kahetiivalistel on teine tiivapaar muutunud sumistiteks. 53. Täismoone muna, vastne, nukk, valmik
ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. 10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte
taandarenenud soomusekujulised lehed (või lehtede armid). Pungadest võivad areneda uued maapealsed võsud. Risoomist saavad alguse lisajuured. Oma kujult on ta pikk ja peenike (harilik orashein, harilik kastehein) või lühike ja jäme (kollane võhumõõk, põldtimut). SIBUL jämenenud maa-alune lühivõsu. Selle varreosale sibulakannale kinnituvad lisajuured ja tihedalt paiknevad soomusekujulised lehed (sibulasoomused). Välimised lehed on enamasti kuivad ja kilejad need täidavad kaitseülesannet. Seesmised sibulasoomused on lihakad ja neisse kogunevad varuained. Sibulakanna tipus on pung, millest areneb maapealne võsu. Osade sibulasoomuste kaenlas paiknevatest kaenlapungadest võivad moodustuda uued tütarsibulad. Sibulad on kujult kerajad, munajad või lamedad. Kodumaistest taimedest on sibul näiteks kollasel kuldtähel ja rohulaugul. Mõnedel taimeliikidel võivad sibulad areneda ka maapealsetel võsudel siis nimetatakse neid sigisibulateks
TRÜ rotaprint Selts: Nokalised Rhynchota Alamselts: Lutikalised Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Liikide arv: 40 000 55 000, Eestis 467 Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Coulianos, Carl-Cedric 2005. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences: Biology, Ecology 54 (2): 136165
sünteesitakse fotosünteesiga lehtedes, vee aurumine lehtede kaudu, leht lehelabast ja leherootsust, varres juhtkudedes ainete transport, vars koos lehtedega on võsu millel on ladvapung ja külgpungad, mõnedel lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu). Sõnajalgtaimed (paljunemisorganiks eos ja gametangium, suured liht- või liitsulgjad lehed mille mõlemal küljel võivad olla õhulõhed, leherootsul sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused ja alumisel küljel eoskuhjad mis koosnevad looriga kaetud eoslatest, eoslad on olulisteks määramistunnusteks, maapealset vart ei ole, võsu on mullas risoomina, eristatakse kolme võsutüüpi: koldadel palju pisikesi lehti, osjadel lehed taandarenenud, sõnajalgadel suured lehed). Looduskaitsebioloogia (lühendatult LKB) on teadus bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja taastamise võimalustest ja seega on aluseks praktilisele looduskaitsetööle.
ülestikku, asudes mõme meetri kõrgusel oksakohtades või tüveõõnsuste juures, harvem juurekaelal. Kahjustus: poolparasiit, nakatab tänava- ja pargipuid saetud või murtud oksakohtade kaudu. Tekitab tüve südamikus valgemädaniku, mis ulatub 8-10m kõrgusele, levides ka jämedamatesse okstesse. Vahtral on mädapuit valgekirju ja lõheneb piki aastarõngaid kuubikukujulisteks vüi plaatjateks tükikesteks, vahel on puidus näha mustad kilejad piirjooned. · Kännupess Fomitopsis pinicola Pruunmädaniku tekitaja. Mitmeaastane. Kasvab põhjapoolkera metsades nii okas- kui ka lehtpuudel. Keskmise suurusega või suur, kiilukujuline või lame, kõva. Ülapinna värvus varieerub määrdunudvalgest kollase, oranzi, soojaveinpunase, hallika ja mustani sõltuvalt viljakeha vanusest ja kasvukiirusest. Suurtel viljakehadel on need värvid vöönditena. Äärest erkoranz või tumepunane
väljas; siia kuulub putukate enamus, nii tiibadega kui ilma. 52. Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine, kuju ja talitluse erinevusi, näiteid Paiknemine: Tekivad kesk- ja tagarindmiku katete lehtjate väljasopistustena. Enamasti esineb vaid üks tiivapaar, nt kahetiivalistel, isastel kilptäidel, mõnedel ühepäevikulistel. Lisaks lendamisele on tiibade funktsioonid: sihktiivalistel (tirtsud, ritsikad)on eestiivad tugevad ja nahksed ning tagatiivad õrnad, kilejad- eestiibadel kaitsefunktsioon; kuivades elupaikades elavatel mardikatel kasvavad kattetiivad täielikult teineteisega kokku ning kaovad, kuna ei saa funktsioneerida (jooksiklased, kõrvkärsaklased); kahetiivalistel funktsioneerivad nööpnõelataolisteks moondunud tagatiivad lennustabilisaatoritena (nt päevaliblikad- eestiiva pinna asend muudab ka lennu suunda). 53. Putukate (Insecta) vaeg- ja täismoone: moonde järgud, kummagi esinemine tähtsamates seltsides, näiteid
Korgistumine ◦ Rakukesta sisepinnale ladestub suberiin ◦ Protoplast sureb, sest suberiin ei lase läbi õhku ega vett ◦ Toimub korgikoes Rakukesta tugevnemine Puitumisel ladestub ligniin rakukesta ja vahelamelli. Rakukestad muutuvad paksemaks, jäigemaks, läbilaskvus väheneb. Korgistumisel ladestub kesta sisepinnale suberiin. Kestad ei muutu eriti paksemaks, läbilaskvus kaob, rakusisu hävineb. Rakumembraanid Õhukesed kilejad moodustised rakus, mis ◦ Moodustavad tsütoplasma ja organellide pinnakihi ◦ Jagavad tsütoplasma eraldatud osadeks ◦ Kujundavad tsütoplasma ja organellide sisestruktuuri ◦ Sisaldavad lisaks fosfolipiididele kolesterooli ja glükolipiide Plasmalemm – membraan, mis eraldab rakukesta tsütoplasmast Tonoplast – membraan, mis eraldab vakuooli tsütoplasmast Plasmodesm – rakukesta läbivad kanalid, mis ühendavad naaberrakkude tsütoplasmat. Koosnevad fosfolipiididest ja valkudest.
Taime välislaadi kirjeldus: moodustab hõredaid mättaid. Lehed: Kitsad süstjad järsult aheneva tipuosaga terveservalised rööproodsed lihtlehed. Lehepind ja serv on kaetud pikkade udejate karvadega. Lehed on varrest lühemad. Lehtede laius 0,5...1,7 cm Õied või õisikud: Mõlemasugulised lihtsa õiekattega õied. Õiekattelehed süstjad, teravatipulised, kileja servaga, kastanpruunid, läikivad. Õied asuvad õisikus üksikult pikkadel raagudel. Õite alusel olevad kandelehed on kilejad, õiekattest kaks korda lühemad. Õisiku alusel olev kandeleht on õisikust lühem. Liigi eritunnused: paljuneb seemnetega. Kasvukoha nõuded: poolvari, parasniiske muld. Kasutamine haljastuses: pinnakattetaimena. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/piiphein2.htm 2.8 Helmikas (Melica) Konkreetne liik: Longus helmikas (Melica nutans) Taime kõrgus ja läbimõõt: Kõrgus on 30...60 (70) cm Taime välislaadi kirjeldus: Kasvab hõredate kogumikena.
Vaegmoondega, ehk vastsed sarnanevad valmikuga, neil pole tiibu. Isased valmikud aktiivsed hääle tekitajad siristajad. Enamasti herbivoorid. Mardikalised - loomariigi liigirikkaim selts. On kas röövtoidulised või enamik on segatoidulised (surnud orgaaniline aine, taimed jne). Iseloomulik tunnus on enamasti ka tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks. Jaanimardikas - emastel isenditel (jaaniussidel) paiknevad tagakeha tipus helenduselundid, mis kiirgavad mittesoojuslikku rohekat valgust. Ärasöömiseks väljavalitud tigu surmatakse seedeensüüme sisaldava mürgihammustusega. Kasutatakse tigude biotõrjes. Osa liike on ka toksilised ja kaitsevad ennast ärasöömise eest 36 Lepatriinusid Eestis üle 50 liigi
Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisakd juurtele ka risoom e maa-alune võsu. Vet ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. SÕNAJALGTAIMED: Paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sagely kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sagely näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured
Makedoonia ja Tsernogooria kuni Albaania idaosani läänes, kasvades mäestike kõrgemas osas puhtpuistutena või koos mägimänniga, madalamatel aladel koos euroopa nulu, hariliku kuuse ja hariliku männiga. Võrsed: paljad, oliivrohelised, küllaltki jämedad. Pungad: kuni 1 cm pikad, teravneva tipuga, kollakaspruunid, kergelt vaigused. Okkad: 5-kaupa, 5...10 cm pikad, peened, servast peente hammastega, pruunikad kilejad okkatuped püsivad okaste alusel üsna kaua. Käbid: 6...15 cm pikad, enam-vähem silinderjad. Laiade kumeratipuliste seemnesoomustega, valminult kollakad, seemned varisevad kohe sügisel pärast käbide valmimist. Rumeelia m. on kahtlemata viimaste aastate haljastajate poolt üks enamkasutatud lemmikuid, kuna sobib ka linnatingimustesse. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena.
nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme
nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate ehitus ja asetus on sõnajalgade olulisteks määramistunnusteks. Kui eosed on valminud, siis loor ja eoslad rebenevad ning eosed paiskuvad hooga eemale. Sõnajalgadel maapealset vart ei ole. Nende võsu esineb mullas püstise või tõusva risoomina. Sellest saavad alguse lisajuured. Sõnajalgtaimedel eristatakse kolme
Makedoonia ja Tsernogooria kuni Albaania idaosani läänes, kasvades mäestike kõrgemas osas puhtpuistutena või koos mägimänniga, madalamatel aladel koos euroopa nulu, hariliku kuuse ja hariliku männiga. Tähtsamad määramistunnused: Võrsed: paljad, oliivrohelised, küllaltki jämedad. Pungad: kuni 1 cm pikad, teravneva tipuga, kollakaspruunid, kergelt vaigused. Okkad: 5-kaupa, 5...10 cm pikad, peened, servast peente hammastega, pruunikad kilejad okkatuped püsivad okaste alusel üsna kaua. Käbid: 6...15 cm pikad, enam-vähem silinderjad. Laiade kumeratipuliste seemnesoomustega, valminult kollakad, seemned varisevad kohe sügisel pärast käbide valmimist. Rumeelia m. on kahtlemata viimaste aastate haljastajate poolt üks enamkasutatud lemmikuid, kuna sobib ka linnatingimustesse. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena
õõnsus, milles paiknevad kolm üksteisega paindlikult ühendatud kuulmisluukest vasar, alasi ja jalus. Viimased üheskoos toimivad mehhaanilise võimendina, mis võimendab trummikilele saabunud võnkumiste amplituudi, andes need võnkumised suurema amplituudiga edasi kesk- ja sisekõrva eristavale teisele elastsele membraanile, mis katab kesk- ja sisekõrva eraldavat ovaalakent. Sisekõrva õõnsus meenutab oma kujult spiraalselt keerdunud teokarbi sisemust ja selles paiknevad samuti kilejad membraanid. Neist olulisim on basilaarmembraan, millel asuvad võnkumistele tundlikud karvarakud. Karvarakkudelt lähtuvad närvikiud, mis sisekõrva teokujulisest õõnsusest ajju suundudes moodustavad kuulmisnärvi. Kuuldava heli omadused Kuuldavat heli iseloomustavad võnkumissagedus, mis määrab ära heli kõrguse ehk tooni (vastavalt kõrged ja madalad helid), heli võnkumiste amplituud, mis määrab ära heli valjuse ehk
annaabi.ee 
