Putukad (1)

Rohutirts on 1-2 cm pikkune , külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva ja kitiinkestaga kaetud kehaga putukas. Lülidest moodustuvad pea, rindmik ja tagakeha. Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised . Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti . Putukate meelteks on nägemine (üsna halb, täppsilmadega esemete kuju ei erista, liitsilmad annavad mosaiikse pildi), kuulmine (tähtsam, kui nägemine, sest putukad suhtlevad helisignaalide abil), haistmismeel (üsna hea, lõhna tunnevad tundlatega), maitsmismeel (üsna hea, maitset tunnevad suistega) ja kompimismeel. Putukate vereringe on avatud. Putukad hingavad trahheedega, mis ulatuvad nende kõigi siseelunditeni. Hingeavad paiknevad kahel pool keha külgedel. Rohutirtsud siristavad tagasäärt esitiiva serva vastu hõõrudes, ritsikad aga tiivakandu vastamisi hõõrudes. Vaegmoondes (rohutirtsul) on areng järgmine: muna→ vastne →valmik, täismoondes aga: muna→vastne→nukk→valmik. Putukad jagunevad rohutirtsudeks (1-2 cm, taimetoiduline), ritsikateks (suuremad kui rohutirts, söövad peamiselt putukaid; lauluritsikas , heinaritsikas), liblikateks (arenevad täismoondega, sale keha, suured tiivad, mida katavad soomused, imevad imilondiga õienektarit; leinaliblikas, lapsuliblikas ), mardikateks (keha katavad tugevad kattetiivad; lepatriinu , ninasarvikpõrnikas, maipõrnikas), kiilideks (sale keha, suured silmad, läbipaistvad tiivad, elavad lagendikel ja veekogu kallastel) ja ehmestiivalisteks (vastne ( puruvana ) ehitab oksatükkidest ja liivast torukese). Kahetiivalistel putukatel (kärbsed, sääsed) on vaid kaks tiiba, nende teine tiivapaar on säilinud sumistitena, mis tekitavad ka lendamisel tekkivat iseloomuliku heli. Ühiselulised putukad elavad kolooniatena kus pereliikmete vahel on väljakujunenud tööjaotus. Sellised on paljud kiletiivalised putukad (neil on kaks paari kilejaid õhukesi tiibu ning mõnedel liikidel on muneti muundunud teravaks astlaks), nagu näiteks mesilased, herilased ja sipelgad. Inimkaaslejate hulka kuuluvad toakärbsed (elab peamiselt inimasulates, toitub jäätmetest, aastas on mitu põlvkonda, kannab edasi mitmesuguseid haigustekitajaid), toasääsed ( vastsed arenevad valamute ja vannide haisulukkude vees, lekkivate kanalisatsioonitorude läheduses ja unarusse jäetud lilledega vaasi vees, eelistab keskküttega maju, inimest ründab pimedas ), prussakad (elavad elamu soojades ja niisketes paikades, nagu köögis, eelistavad tegutseda pimedas ning toituvad toidujäätmetest), vaaraosipelgad (väikesed ja kollakaspruunid, eelistavad tegutseda pimedas, segatoidulised), soomuklased (tiivutud, elavad niisketes paikades, tegutsevad hämaruses või pimedas), jahu- või leivamardika vastsed (elutsevad lahtiselt seisma jäänud jahus või jahusaadustes), nahanäkid (toituvad karusnahast), leedikud (hallikad või pruunikad liblikad, elutsevad köögis, vastsed arenevad jahus ja jahusaadustes) ning koiliblikad ( vaevalt sääsesuurused, röövikud toituvad villast ja karusnahast).