Keskajast renessanssi. Kuidas muutus inimene ja tema maailmanägemine? (0)

Keskajast renessanssi. Kuidas muutus inimene ja tema maailmanägemine?

“Laialt kasutatavat, kuigi üsna mitmemõtmelist väljendit “renessansi inimene” kohtab ilukirjanduses ja ajalooteostes seoses ajalooperioodiga, mis paigutub üldlevinud tõlgenduse järgi ajavahemikku umbes XIV sajandi keskpaigast kuni XVI sajandi lõpuni ning seoses suundumustega, mis said alguse Itaalia linnriikidest, kust nad levisid üle kogu Euroopa” (Garin 2010: 7). Seda ajajärku iseloomustab suurepäraselt Jacob Burckhardti kuulus lause, mille ta küll laenas Michelet’lt – “renessansi tsivilisatsioon avastas esimesena inimolu rikkuse ja valgustas seda”.
Filosoofiline tähelepanu inimese vastu inimeste lugudes ja eeskätt enesejäädvustamisel, oma maise elu jäädvustamises siin ja praegu konkretiseerub just “renessansi inimeses”. Mõningates linna arhiivides on küllaltki palju meenutusi (ricordanze), kuskil saja ringis trükituna, kuid veelgi enam on säilinud neid, mis on kirjutatud käsitsi. Tuludeklaratsioon muutub millekski, mida võib võib ka vaadata kui autobiograafiat või portreed. Samuti on väga levinud ladina- või rahvakeelsed kirjad, mis muutusid üha populaarsemaks suhtlusviisks. Taolised kirjad pärinesid nii tavainimeste, õpetlaste, naiste ning isegi laste sulest. Taolised kirjad kajastavad igapevaelu sündmusi , mille sisse on põimunud ka isiklikke avaldusi ning võrdlusi. Tänu taolisele arengule võib renessanssi pidada üldisemalt suureks autobiograafiate ajastuks . See tuleneb Ágnes Helleri sõnul sellest, et - “ühiskonnas, mis ehitas ennast üles, muutis ennast ja jutustas endast, tekkis nii palju erakordseid isiksusi. Dünaamiline inimesemõistmine asendas staatilise. Uus inimene, uusaja inimene oli lakkamatus valmimisprotsessis, ehitamas omaenese isiksust ja olles ise sellest täiesti teadlik. See ongi “renessansi inimene””. Näide maksuaruandest, kuhu on pikitud inimeste elufragmente: “1480. Aasta katastris teatab üks laostunud Firenze puusepp: “mul pole enam töökoda, sest ma ei jõua renti maksta”, lisades, et tema poeg “teenib haiglas ja õpib arstimist ega saa palka”” (Garin 2010: 7).
Renessanss tähendas muutust inimeses endas, nagu ka ühiskonnas kus ta parasjagu elas. Inimtüübid muutusid koos inimestele suunatud ülesannetega. “Mõeldagu kasvõi sellele, kuidas XV sajandil omandasid mitmes linnriigis üha suuremat kaalu teatavad “intellektuaalid” – notarid, retoorikud, “humanistid” – ja otsekohe hakkasid selle tasutal välja joonistuma kantslerite, sekretäride, oraatorite figuurid oma mitmekesisuses, meenutades samuti nendega toimunud muutusi, nende tegusid ja ülesandeid” (Garin 2010: 13). Veelgi suuremat tähtsust hakkasid omandama arhitektid , paljud linnad muutusid nende käe all renessansi perioodil tundmatuseni. Rääkides siinkohal ka sõjapidamisest, ei saa mainimata jätta, millist tohutut mõju avaldasid uute sõjatehnikate levik nii arhitektuurile kui sõjaväele üldisemas plaanis. Muutus sõjatehnika, mis omakorda avaldas mõju kaitsetehnikale, see omakorda kujundas umber linnade arhitektuuri. Eeskätt muutus siiski sõjavägi – inimeste käitumine sõjas. “Muutus inimeste “nutikus”. Sõdurite muutust saab kirjeldada sõnadega barbaarne ning julm. Rüüstamis- ja piinamishimulised mehed, kes lausa nautisid valu tekitamist. “ Erasmus räägib palju neist julmadest ja ahnetest mõrvaritest, keda leidus tema sõnul kõikjal sõdadest laastatud Euroopas” (Garin 2010, 14). Kuid needki olid renessansi inimesed, renessansi sõdurid.
Renessansi tulekuga võib rääkida ka uuest ilu ideaali tulekust, uuest Aadamast ja Evast . Renessansi inimene demostreeris kogu oma olemisega seda uut ja uuenduslikku stiili/lähenemist. Inimese eluruumid , söömisrituaalid, riietusesemed ning meelelahutus vastandus end keskaegsele käitumismallile ja maitsele. “Rikkad itaalia kodanlased võtsid küll üle burgundlaste moe: taljesse töödeldud kuued , tihedalt liibuvad sukad, laiad seelikud, kuid andsid sellele uue näo vastavalt renessaniinimese hoiakule. Romaani stiili rangus , gooti kunstlikud kõrgusse pürgivad jooned asendati nii meeste kui naiste uhke kuid vaba oleku ja liikumisega. Ei vaevatud end kunstlike poosidega ega riietusesemetega, mis piirasid head ja vaba enesetunnet. Ka nüüd jäi riietuse mudeliks kolmnurk , kuid teistsuguselt kui Burgundias. Meeste kuued tõmmati küll taljes kokku, kuid seejärel nad avardusid allapoole jällegi. Naised püüdsid rõhutada õlgu ja rinda. Nii kujuneb renessansiaja riietusmudeliks kaks tippudega vastamisi asetatud kolmnurka, riietus laienes taljest ülespoole ja allapoole” (Tilk, 2009). Riietus pidi rõhutama sirget ja saledat vöökohta. Nii mees kui naine olid uhked , hoidsid peab püsti, vaatasid otse ning jälgisid ja nautisid ümbritsevat elu. Kuid see reegel ei kehtinud abielupaari puhul. Sellisel juhul vaatas naine ikkagi maha – mees jäi jätkuval naise valitsejaks.
Renessansi inimesele on väga iseloomulik tunedelisus. Inimene ise oli justkui rõõmuallikas. Ajastu oli toona teadupärast väga energeetiline ja suure loova potensiaaliga, seetõttu pidid ka inimesed selles ajastus olema mitte lihtsalt terved , vaid ka õhkama elurõõmsuses ja olema joviaalsed. Toona rõhuti ka sugude polaarsusele, mis pidi väljendama seda, et mees oli ülimehelik ja naine vastupidiselt ülinaiselik. Naine oli ingellik ja temal olid olemas ka kõik eeldused emalikkuseks. Eriti tähtsaks peeti rinnapartiid, kuna just sellel perioodil hakatakse kunstnike poolt kujutama Madonnat last imetavana. Samuti oli naine erinevalt tänapäeva ühiskonnast kus hinnatakse väga kõhnasid naisi pigem vastupidine – naine pidi olema keskmisest suurema keha, laiade puusade ja veidi kumera kõhuga. “Uue naisetüübi kirjelduse leiame me juba Boccacciolt. Naine peab ideaalis olema üheaegselt nii Juno kui Veenus . Kõige kaunim iga ei ole enam puhkemata tütarlaps vaid sünnitamisvõimeline lihast ja verest naine. Säärasena jääb naine ka Rubensi maalidele. Parimaks naise vanuseks peetakse 35-40 aastat” (Tilk, 2009). Mees pidi aga olema väga lihaseline – tugevate käte ning jalgadega ning kulli ninaga, samuti pidi ta konstantselt rõhutama oma seksuaalset valmisolekut. Kuid nii meest kui naist käsitleti loojatena, kuninglikena.
Renessansiga on lahutamatult seoutud mõiste humanism ja humanistid. Vararenessansi perioodil kutsuti humanistideks (ladina keeles ‘inimlik’) õpetlasi, kes tegelesid antiikkultuuri (kunsti, kirjanduse, filosoofia ja igapäevaelu) uurimise ja tutvustamisega. Antiiki tunti ka mõningal määral keskajal, antiikkirjandus on säilinud suuresti tänu keskajal elanud munkade ümberkirjutustele, kuid siis ei oldud veel antiigi mõistmiseks valmis. Humanistid vastandusid suuresti teoloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal ainukesed õpetalsed. Alates Petrarcast saab humanismist rääkides seda vaadelda kui inimese ja inimlikkuse kaitsjat, inimese vabastajat nii kiriku kui seisuslike normide orjusest . Sellepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Boccaccio & Shakespeare ), kes n-ö võitlesid inimeste õnne eest. Taolised uued teadmised ja silmaringi avardumine hakkasid inimesi üha rohkem eemaldama/võõrandama kirikust , mis seni oli olnud inimese maailma keskmes. Inimesed hakkavad üha enam väärtustama hoopis isikuomadusi ning saavutusi. “Uute silmadega” hakati vaatama taevast ja maad, kuid ka teisi inimesi. Edukus ei sõltunud enam ainult päritolust vaid suuresti ka juba enda ettevõtlikusest. “Renessansi ajastu inimese mõte purustas tahkeks ja tugevaks peetud taevavõlvi ja avas tee lõputu maailma sügavusse” (Tilk 2009).
Renessanss tõi endaga kaasa heaolu kasvu, see omakorda tähendas seda, et senine feodalistlik ühiskond asendus rahalis-pangandusliku majandussüsteemiga. Üha rohkem inimesi asus elama linnadesse, tekib ka uus klass, mille moodustavad linnakodanikud, pankurid ja kaupmehed. Rääkides lähemalt kaupmehest – kaupmees oli eeskätt kodanlane, kellele oli tähtis oma ära ja suguvõsa edukus. Seetõttu olid üldiselt heades suhetes mõne auväärt kiriku – nt katoliku kirikuga . Siinkohal tuleb välja renessansi uuenduslikkus – kiriku erapoolikutes dokumentides ei olnud enam peaaegu mingeid jälgi vastumeelsuses ja vihas kaupmeeste tehingute vastu, mida möödanikus rangelt hukka mõisteti ja kontrolliti. Muidugi võis katoliiklasest kaupmees ise süümepiinu tunda oma tegude õigsuse suhte, kuid ma kahtlen selles. Pigem oldi väljas võimalikult suure kasumi teenimisel ja seda ka teiste arvelt. Itaalia kaupmehed õppisid antud perioodil matemaatikat nt Araabia kaupmeestelt – araabia numbritega ja nulliga muutus arveldamine hoopis hõlpsamaks, kui see oli olnud rooma numbritega. Koos uute numbritega levis ka araablaste uus, suur avastus – algebra . Kui varasemalt arvati, et heaolu ja rikkus ei käi käsikäes, siis nüüdseks oli taoline mõttekäik unustatud. Isegi teoloogid ei olnud enam sellele vastu. Taoline muutus, renessansi ühiskonna aluseks sai raha, tähendas aga ka seda, et see andis suure tõuke suurtele maadeavastustele. Nii kaupmeeste kui teiste “uue klassi” kujude mitmetahulisus vajutas sügava jälje renessansiühiskonna ellus , tugevdades keskklassi ning olles asendamatuks lüliks ühiskonna uuenemises.
Kui eelnevalt sai räägitud kaupmeestest kui ühiskonna uuendajatest, siis nüüd nende panusest silmapiiri laiendamisel. Nimelt kontaktid kaugete maadega ja uute senini veel tundmatue kaupade saabumine hakkasid avardama inimeste senist , mõneti kinnist, silmaringi. Teadmiste isu päädis sellega, et meremehed komplekteerisid laevastikke ja suundusid avasturetketele. (Meredele jõudsid karavellid, mis senistest galeeridest olid ka ookeanisõidukõlblikud). Portugali meresõitja Magalhăes, kes esimesena sooritas ümbermaailmareisi tõestas, et maailm ikkagi on kerakujuline ja mered moodustavad ühtse maailmamere. Maadeavastaja Christoph Kolumbus toetus Magalhăesi teooriale ja otsides mereteed Indiasse avastas uue mandri – Ameerika. Taoline teadmistejanu, uudishimu ei päädinud aga ainult maailma avastamisega, lisaks sellele leiutati antud ajaperioodil paljud tänaseks tuntud esemed. Välja tulid uued maailmakaardid seoses uute arengutega sellel alal. Samuti leiutati trükikunst, kell ning mitmed teised mehaanilised aparaadid .
Sellist mõistet nagu “kunstnik” renessansiajal ei kohta. See aga ei tähenda seda, et renessansiajastul ei oleks olnud suurmeistreid, kes kaunite kunstidega tegeleks. “Neid meistrimehi (artefici) ei proovitud tõsta uude seisusesse , eitades “joonistuskunstide” ainelist ja konkreetset reaalsust ning nende kuulumist mehhaaniliste kunstide valda. Vastupidi, selleni taheti jõuda nende kutsumuste vahendite õlitamisega ja nende tegevuse “ operatiivse ” iseloomu sügavama uurimisega” (Garin 2010: 233). Renessansiajal oli artifex see, kes kasutas oma oskusi loomaks midagi, mis vana vormeli järgi on “ilus ja kasulik”. Võib väita, et artifex olukord tollastes tingimustes oli tagasihoidlik , neil puudus eriline staatus, neid peeti lihtsalt vajalike esemete valmistajateks – samuti olid nad gildide ja nende skraadega seotud. Sellist nähtust, nagu tänapäeval, kui kunstnik oma ateljees üksinda töötaks, sellel perioodil ei nähtud. Iseloomulik oli aga see, kui kunstnikut saatis edu ja ta oli teinud omale nime, saatis teda edu ka teistel aladel. “Ajastu sagedasemaid ja huvitavamaid tunnuseid oli õhutada andekat inimest töötama mitmes valdkonnas või isegi kõigil aladel” (Garin 2010: 240). Näiteks tehti 1334. Aastal Giottole ametlikuks ülesandeks lisaks maalikunstile juhtida ka linna ehitusprojekte. Samamoodi ei ole ülatav, kui kaks sajandit hiljem usaldatakse Michelangelole Firenze kindlustuse ehitamine. Kuid nagu alati olid olemas ka oma ala spetsialistid . Kunstnikeringkonnad ei olnud aga heas kirjas – vaidlused raha üle, kemplemised, skandaalid jne. “ Rahutud artifex’id olid väike ühiskond ühiskonnas” (Garin 2010: 242).
Renessansi naine näib isikupäratu – mees võis olla valitseja, sõdalane, kunstnik, kaupmees või vaimulik, kuid naised sattusid nendesse rollidesse haruharva ja isegi kui seda ette tuli, siis määratleti neid ikkagi teiste rollide järgi. “Naine oli kas ema, tütar või lesk , neitsi või prostituut, pühak või nõid, Maarja, Eeva või amatsoon” (Garin 2010: 265). Need mainitud identiteedid neelasid renessansi naise endasse ja lämmatasid ta igasuguse teistlaadi personaalsuse – läbi terve renessansi pidi naine võitlema oma identiteedi eest. Kuid see võitlus ei kandnud iial vilja, sest naise soolisest kuuluvusest tulenevad kindlakskujunenud rollid kinnistusid ühiskonnas üha enam, ning naise olukord ühiskonnas mitte ei paranenud vaid liikus allamäge. Enamik renessansiaja naisi said emaks ja neile kinnistus emaroll. Taolise naise – täisealise naise (umbes 25. eluaastast peale) elu koosnes sünnitamisest, imetamisest ja taaskord sünnitamisest. “Naised, kes ei kuulunud kõrkklassi sünnitasid iga 24-30 kuu tagant” (Garin 2010: 266). Tulenevalt meessoost järeltulija vajadusest, et tagada suguvõsa järjepidevus, võis naine sünnitada isegi kuni 12 korda. Kuid kahjuks peab mainima, et vaesed naised jätsid oma lapsed tihti lastekodude hoolde, samas rikkad inimesed andsid soovimatud lapsed ammedele. See, aga on vastuolus renessansi välise ilmega , kus on koht ka ema ja lapse õnnelikule ühendusele, mis aga tegelikkuses pahatihti teoks ei saanud – sünnitusvalud, meeleheide lapse surma korral, rõhuv vaesus , varanduslik ebakindlus ja seaduste julmused olid tegelikult peaaegu kogu õnne enda alla matnud .
Uues, renessansiaja ühiskonnas ei olnud enam kohta paradiisile ja põrgule – inimese mõttemaailm muutus ja sellega muutus ka kahtlaseks taoline nägemus põrgust ja paradiisist – põrgu, kui maa sügavuses olev patuste surmajärgse karistamise koht ning paradiis , mis väidetavalt asus viimases taevasfääris, kuhu pääsesid kuulekad ja head. Renessansis muutus põrgu pigem kurjuse ja südametunnistuse piinade sümboliks, paradiis omakorda inimese headuse, kuulekuse ja hingerahu sümboliks. See aga ei tähendanud, et ebausk kuhugi kadunud oleks – see lihtsalt muutus mõningal määral. Mida enam õpiti tundma tähtede liikumise seaduspärasust, seda enam pöörati neile tähelepanu ning hakati uskuma nende mõju inimsaatuse üle. Usuti , et inimese elu kontrollibki vastav täht, mille mõjus ta sündinud on, see täht võis siis inimesele tuua vastavalt toetavat mõju või õnnetust. Samuti oli tähtsate asjatoimetuste edukus renessansiinimese arvamusel seotud sellega, millal neid alustati. Just sellepärast saab antud perioodil palju näha astroloogde tegevust, kes pidid koostama horoskoope ja kindlaks tegema ka tähtede asendi teatud juhtudel, et ennustada nt õiget hetke millal sõtta minna. Tegelikult ei tehtud “ühtegi tõsisemat” liigutust ilma astroloogi soovituseta.
Hoolimata sellest, et renessanss oli ajaliselt väga lühike – pisut üle kahe sajandi, tõi see ajastu kaasa väga suure kultuurilise nihke. “Ühiskonnas, mis oli kriisis ja muutumises, tekkis seoses uute ametite ja elualadega rikkalikult uusi inimtüüpe. Nii kunstnike töökodadest kui ka humanistide koolidest kerkis esile originaalseid ja vahel erakordseid isiksusi. Tegevusalad arenesid ja muutusid aja jooksul tundmatuseni. Sündisid “uued” inimesed, ning teised mandusid ja muutusid eeskujudest maskideks, farsitegelasteks, naerualusteks.” (E. Garini eessõnast).
Kasutatud kirjandus:

• Renessansskunst põhja pool Alpe / Craig Harbison; [tõlkinud: Ingrid Järv; toimetanud : Tiiu Viirand]; Tallinn : Kunst , 2002 ( Singapur : Toppan)
  
• Renessansiaja inimene / [ koostaja Eugenio Garin; tõlkinud: Margus Ott, Marika Põldma ja Auli Haabpiht; toimetanud Ursula Vent ]; Tallinn: Avita , 2010
  
• http://kunstiabi.weebly.com/index.html
  
• http://www.tlu.ee/opmat/ka/opiobjekt/renessanss/renessanss_exe/renessanssi_ideed.html