Keskaja ja renessanss muusika (0)

Muusika
Keskaeg (14.-16. sajand)
Jäi Lääne- Rooma riigi lagunemise ja renessanssajastu vahele (6-14.15. sajad ). Mõiste võtsid kasutusele humanistid . Muusika ja igapäevane elu olid väga tihedalt seotud kirikuga .
Gregooriuse laul sai alguse 7.-8. saj
On iseloomulik laulmisviis Rooma katolikus kirikus. Sai alguse paavst Gregorius Suurest, kes ühtlustas liturgilised tekstid ja need said ühtse lääne kirikulaulu ehk gregooriuse laulu aluseks. Selle alla mahub palju erinevaid esitusstiile. Peamised on tekst ja sõnum. Väljenduslaad võib olla erinev, ulatudes retsiteerimisest keerukate meloodiateni. Gregooriuse laul on ●Ühehäälne ●saateta(vahel tagasihoidlik orelisaade) ● ladinakeelne ●esitajaks on üks laulja/lauljate grupp/koor ●rütm lähtus kõne rütmist ja taktimõõt puudub ● Meloodia võtab ka eeskuju kõnest
Missa
Igapäevane jumalateenistus. Missa koosneb ordinaariumist ja proopriumist. Ordinaarium kõlab igal teenistusel ja on seotud igapäevase liturgiaga. 1) Kyrie -Issand, halasta 2)Gloria-Au olgu jumalale kõrges 3) Credo -Mina usun ainsasse Jumalasse 4) Sanctus /Benedictus-Püha/ kiidetud olgu 5) Agnus Dei -Jumala Tall
Proopriumis on laulud, mis lähtusid kirikukalendri tähtpäevadest ja seetõttu vahelduvad iga päev
Noodikirja kujunemine
Muusika pandi kirja neumadega, mis kirjutati sõnade kohale. Liturgia vajas ühtset lauluviisi. Seejärel võeti kasutusele noodijooned (Guido Arezzost ) joonte arv vaheldus . Tema võttis ka kasutusele silpnimed . Muusikaõpetuses võeti kasutusele ka nn Guido Käsi ( liiges -heli). Selle kõige muutus suuline muusikakultuur kirjalikuks.
Ilmalik muusika
Enamus ilmalikust muusikast keskajal ei ole meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Muusikat panid kirja vagandid (rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud ). Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid kiriklikke hümne ja olid sisult siivutud . Vanemate rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud – pikad jutustava sisuga poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, üldiselt väga lihtsa meloodiaga ja nende esitajateks oli žonglöörid (enamasti ühiskonna heidikud). Rüütlilaul oli keskajal ainuke kirikust väljaspool toimiv luule ja laulu valdkond. Alguse sai 11. saj Pranstusmaalt. Rüütlilaulus oli luuletekst ja laul lahutamatud. Rüütlipoeesias valitseb armastuse teema, mis seostub rüütlikultuurile iseloomuliku südamedaami kultusega. Rüütlilaulikud olid enamasti kõrgest seisusest(kuningad, hertsogid, krahvid ja kõrgvaimulikud). Rüütlilaulikuid nimetatakse trubaduurideks või truväärideks. Tuntuimad trubaduurid : Ventadorn , Richard Kõvisüda, Adam de la Halle
Mitmehäälsuse kujunemine
Sai alguse 11. – 12. sajandil. Pikka aega oli ainsaks mitmehäälsuse vormiks organum : Gregooriuse lauluse lisati saatehääled. Organum saavutas oma õitsengu 12.-13. sajandil, põhiliselt Pariisis ( seostatakse gooti stiiliga). 13. sajandil kujunes mitmehäälsuse kõige olulisemaks vormiks motett : aluseks oli Gregooriuse laul (nagu organumis), aga selle kohale lisanusid uute tekstidega uued hääled.
Pillid
Fiidel (viiuli ja vioola eelkäija), rebekk , lauto , harf (keelpillid)
Renessanss
Sai alguse 14. sajandist. Ilmaliku muusika suur areng, põhiliselt kogu uus kunstmuusika ilmus ilmalikes žanrites. Saja-aastane sõda lõpuga lõppes rüütlikultuur. Teadus ja kunst muutus realistlikumaks. Kirik ei olnud enam inimese elu kesktelg. Inimeste ettekujutus maailmast muutus. Tavalisest seostatakse mõistet renessanss Itaaliaga, aga muusikas on olulisemal kohal Madalmaad ja Prantsusmaa. Renessanss tähendab taassündi – põhiliselt antiikkultuuri ideaalide taassünd.
Ars nova
Uus muusikastiil , mis sai alguse Prantsusmaal. Vastandas uut loomingut varasemale. Alates 14. sajandist hakati seostama teost ja autorit. Ars nova ajastu kõige esinduslikumad heliteosed olid 3- ja 4-häälsed motetid. Kirikliku tseremoniaalmuusika kõrvale tõusis mitmehäälne ilmalik seltskonnalaul. Ars nova silmapaistvaim helilooja oli Guillaume de Machaut säilinud on 23 motetti, suur hulk ilmalikke laule ning terviklik missatsükkel.
Madalmaade muusika 15.-16. sajand
Burgundia hertsogiriik meelitas kokku kunstnikke Prantsusmaalt, Inglismaalt ja Itaaliast ja nii kujunes uus eri maade traditsioone ühendav muusikastiil. Kõige iseloomulikum oli laulmise paralleelsetes tertsides ja sekstides. Sealt kujunes välja kogu Euroopa muusikale iseloomulik harmooniakeel. Peale Burgundia riigi langust levisid muusikud ja uus muusikastiil üle kogu Lääna-Euroopa ja seda viljeleti 17. sajandi alguseni .
Uued žanrid 15.-16. sajandi muusikas
Kõige esinduslikumaks sai missa ordinaariumiosade tsükkel. Kujunes välja missa erivorm – leinamissa ehk reekviem . Teiseks põhižanriks jäi endiselt motett, mis renessanssajastul lihtsustus. Neid loodi enamasti jumalateenistuste tarbeks, aga neid esitati ka väljaspool kirikut. Väga populaarseks kujunes ilmalik polüfooniline laul, mille tekstid olid valdavalt pratsusekeelsed. Laulud hakkasid väga laialt levima linnakultuuris. Laulmine ja pillimänguoskus kuulusid loomuliku osana haritud linnakodanike igapäevaellu.
Madalmaade koolkond
Imitatsiooniline polüfoonia – hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid. Imitatsioonilise polüfoonia kõige järjekindlam vorm on kaanon – hääled tuletatakse teistest ja kirjas on hääli vähem. Kaanon võib tähendada ka sama meloodia esitamist teises hääles hilisema algusega. Kaanonis ei lauldud tervet laulu vaid tavaliselt lauldi mingi teatud osa kaanonis. Kaanonis esitati näiteks Orlando di Lasso teost kaja.
Madalmaade koolkonna heliloojad
Johannes Ockeghem – Teda hinnati mitte ainult suurpärase helilooja ja lauljana, vaid ka uue põlvkonna heliloojate õpetajana. Tema loomingust on säilinus kümmekond terviklikku missat, nende hulgas üks reekviem.
Josquin Desprez – Teda nimetati muusikute vürstiks. Ta muusika on isikupärase väljenduslaadiga, sageli väga emotsionaalne. Pidas vokaalmuusikas väga oluliseks sõnalist teksti.
Orlandus Lassus – Tema teoseid on kokku üle 2000. Tema muusikas on ühinenud parim tolle ajastu itaalia, prantsuse ja saksa muusikast. Tema väljendusstiil on väga jõuline ja värvirohke. Ta kasutas väga äärmuslikke võtteid.
Reformatisoon ja muutused 16. sajandi kirikumuusikas
Martin Luther algatas reformatsiooni. Uued usuliikumised muutsid jumalateenistuse põhialuseid ja liturgiat. Luther ei soovinud jumalateenistust täelikult muuta rahvakeelseks, vaid osa. Luteri koraal on saks protestantlik kirikulaul . Reformatsiooni kiire levik ja suurte alade lahkulöömine roomakatolikust kirikust tõid kaasa vastureformatsioon.
Ilmalik laul ja seltskonnamuusika 16.sajandil
Muusikas hakkas osalema kogu seltskond , kes kõik, kas lausid või/ja mängisid pilli. Šansoon oli renessanssajastul prantsuskeelse ilmaliku laulu üldimetus, see oli valdavalt 4-häälne ja komponeeritud sarnaselt motetiga. 16. sajandi itaalia ilmalik muusika oli jagatud kaheks. 1) hulk rahvalikke laulutüüpe, mida kirjutasid põhilised itaallased 2) peen ja kunstipärane madrigal , mille kujunemine on seotud eelkõige Madalmaade heliloojatega. Rahvaliku laulutüübi nimetus oli frottola , mis oli lihtsas vormis salmilaul , millel oli tihti ka refrään. Veel otsesemalt matkis rahvamuusikat villanella . 16. sajandi lõpus sai väga populaarseks villanella üks alaliik , tantsulaul balletto . Madrigal erineb neist oma kunstilise lihvituse ja õpetatud väljendusviisi poolest. Madrigalid on enamasti tõsised armastuslaulud , filosoofilise, erootilise, aga tihti ka religioosse alltekstiga. Saksamaal oli muusika eeskujuks Madalmaade muusika, Inglismaal itaalia muusika.
Pillid ja instrumetaalmuusika
16. sajandi alguse pillimuusika oli põhiliselt improvisatsiooniline. Klahvpillifantaasia nimetus oli tokaata . Klahvpillidest olid kasutusel orel , klavikord, klavessiini erinevad tüübid. Fantaasiaid loodi ka keelpillidele:lautole ja vioolale. Ansamblipillidena kasutati enamasti erinevaid puupuhkpille : plokkflööt, pommer . Vaskpillidest kasutati trompeteid ja tromboone.