Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Keel kui märgisüsteem". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tähistaja, verbaalsed, ikoon, mitteverbaalsed, keelemärk, tegevusega, viitab, sümbolid, liitmärk, kodeerimiseks, laused, ikoonid, juhtnöörid, emotsioonid, asesõnad, magamine, haigutamine, igavus, ikooniks, arbitraarne, meelevaldne, konventsionaalne, viitavad, lelu, pank, naerma, liitmärgidBasic English blaia zimondel blissymbols budinos Earth Language esperanto Folkspraak idiom neutral ido interlingua ehk latino sine flexione interlingue ehk oktsidentaal (occidental) interslaavi keel 3. Kuidas peegeldub keeles kultuur?' Tänu keelele räägitakse oma kultuurist, keel on ise kultuuri osa. 4. Mis on keelemärk ja millest see koosneb? Keelemärk-sõna, koosneb tähenudsest ehk tähistatav, sellega seotud signaalid (tähistaja) 5. Mida tähendab, et keelemärgi tähistava ja tähistaja suhe on meelevaldne? Sõna ja ese pole seotud 6. Millised on märkide liigid? Selgita ja too näiteid: ikoon; indeks, sümbol. Ikoon- nimetatakse sellist märki, mille tähistaja on sarnane objektiga või tegevusega, millele ta viitab
Keeleüksuste omavahelised seosed lingvistilises järjestuses, näiteks sõnade järjekord lauses. Süntaktika on osa matemaatilisest lingvistikast. Keel on mitmetähenduslik: -loomulik keel -keel semiootilises mõttes (kunstlik keel, arvuti keel jne) -keel on õigusega Ameerika lingvistika sai alguse indiaani keelte uuringutest. Indiaani keeltes on teised sõnaliigid, kui neid ülse on, ei ole kirjandust ja kirjakeelt. Õige on see, mis vastab reeglitele L={A;G} I reegel sümbolid peavad moodustama ahela. Ahelal on algus ja suund. II reegel need ahelad on ei ole lõpmatud. Isegi kui ahel on lõpmatu on ta nõrgim lõpmatus. Grammatika koosneb ühest operatsioonist s.o konkatenatsioon. Süntaktika reeglid on kolme tüüpi: süntagmaatilised, horisontaalse teljega, et keelejadad oleks õigesti teostatud. 5. SEMANTIKA Tegeleb tähendusega. On üks osa süntaktikast, kuid eksisteerib ka eraldi. Semantika koosneb:
Sissejuhatus semiootikasse kordamisküsimused 1)Peirce'i märgitüübid Semiootikas on kolm elementi: esitis (märk), objekt ja tõlgend. Semioosi on 3 mõõdet ehk kolm märgisüsteemi: semantika ((märgi seos referendiga (märk suhtes objektiga), nt ikoon, indeks, sümbol)), süntaktik (märk ise oma olemusest n. Qualisign (tähistab kvaliteeti), sinsign (siin ja praegu), legisign (sõna)), pragmaatika märgi suhe kasutajaga, tõlgendiga nt rhema (üksik sõna, mõiste), dicent (ütlus, lause), argument (väide)). (4.loeng slaidid 8-10) Ikoon- Me peame teadma, millega võrrelda ikooni- millega sarnane (näib, lõhnab, kõlab, tundub, maitseb samamoodi). Diagramm on ikoon, sest näitab visuaalselt suhet ehk vahekorda
Keel -- tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne -- realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage) Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit. Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav -- mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks Väärtus (valeur)-- relatiivne, suhteline om-s. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on
ehk märgitoime/protsess. Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega (koodidega). Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi, millel on normid ja reeglid, osa. Kogu universum on tõlgendatav kui märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel, veel on märgisüsteemid näiteks liiklusmärgid, noodikiri. Märgisüsteem nagu ongi Morrise süsteem. 2 elementi: tähistatav ja tähistaja Tähistaja on sõna „puu“, tähistatav on see puu, mis sul tekib aju Hiljem lisanduv osutus, siis on semantiline kolmnurk Kunagi ei eksisteeri üksi, on osa suuremast süsteemist, mis on omakorda osa suuremast süsteemist Märk koosneb Saussure kohaselt tähistajast ja tähistatavast. Peirce: märk, tõlgendaja, objekt Saussurel 2, Peircel 3! Peircel: märktriaad – märk, tõlgend, objekt. Märk on suhtes objektiga, siis tekib automaatne tõlgendus
Väljasurnud indeksid on objektile viitavaks funktsiooniks, jäädes ise temast sõltumatuks. suunavad subjekti tähelepanu mingile olemasolevale objektile, samal ajal teda nimetamata ja määratlemata, tema kohta midagi ütlemata. Interpretatsioon võib toimuda vaid keele põhjal. IKOONILISED MÄRGID - 4 Ikoon baseerub sarnasusel. Kui esineb tüpoloogiline sarnasus tähistaja ja selle denotatsioonide vahel. Näiteks: tütarlapse kohta võib öelda, et ta on oma ema ikooniline märk, kui tema kui tähistaja ja tema ema kui märgitsetava vahel on topoloogiline sarnasus. Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja metafoorid. Probleemid: sümmeetria küsimus ja regressiooni küsimus. SÜMBOL sümboli puhul on tähistav ja tähistatav omavahel seotud kokkuleppeliselt.
Designaat - märgi sisu Intensionaal on kavatsus, millega sümbolit edastatakse, seostub signifikaadi ja designaadiga. Ekstensioon - sõna võimalikest referentidest moodustuv ulatus. Ekstensioon võib olla a) kindlapiiriline - kas asi on või ei ole, nt. kas keegi on naine või ei ole. b) hajusapiiriline - eks. piirid ei ole kindlad, nagu nt. vfärvinimetuste puhul Signifikaat on tähistatu, mõiste, reaalse subjekti esitus teadvuses, referent on entiteet ,,reaalses maailmas", millele see viitab. Signifikatsioon on sõna ja mõtte vahel olev tähendussituatsioon. Referent on signifikatiivse struktuuri tõlgendamise tagajärg. Kõik on kuidagi seotud omavahel. 13. Denotatsioon ja konnotatsioon. Sõnal on kaks tähenduse liiki: denotatsioon ja konnotatsioon. Denotatsioon on otsene ehk sõnasõnaline tähendus, annab vastuse küsimusele mis?: mida sõna või pilt kujutab? Lennart Meri näitab põhiseadust. Konnotatsioon aga on kujundlik, piltlik, kaudne tähendus
hinnata. • Sõnavara täieneb nt. neologismide e. uudissõnade arvel. • Samal ajal on keeles olemas aktiivsest kasutusest kadumas/kadunud sõnu, arhaisme. • Eri tüüpi sõnaraamatud esitavad teatud liiki sõnade hulga keeles. Sõnavarateadus Leksikoni uurimisele võib läheneda erinevatest vaatenurkadest: semiootilisest, grammatilisest, kognitiivsest, sotsiaalsest, kultuurilisest või strukturaalsest, kusjuures kõik need aspektid on võrdse kaaluga. Sõna kui keelemärk: semiootiline lähenemine Ferdinand de Saussure’ilt (1857–1913)lähtub arusaam keelest kui märgisüsteemist. On väitnud, et • keel on ideid väljendavate märkide süsteem • keelemärk koosneb mõistest (tähistatavast) ja häälikkujust (tähistajast) ja on psüühiliselt ühtne entiteet e. olem • keeles kui märgisüsteemis on seos mõiste ja häälikkuju vahel sageli kokkuleppeline, meelevaldne (arbitraarne) Märgimudelite liigid
märgiks on mingi Esmasus füüsiline tõsiasi, nt liiklusmärk moodustub seadusest, nt. omadus, nt roheline tänaval vile värv Icon Index Indeks Sümbol Objekt Ikoon märgil & objektil on põhjuslik märk ja objekt on seot Teisesus märk seot objektiga seos, ruumiline/ajaline suhe konventsionaalselt sarnasuse kaudu, nt foto (sümptom) Rheme Dicent Tõlgend Adum Nending Argument Kolmasus märk on võimalikkuse märk on fakt, nt märk on põhjus, nt väide
märgiks on mingi Esmasus füüsiline tõsiasi, nt liiklusmärk moodustub seadusest, nt. omadus, nt roheline tänaval vile värv Icon Index Indeks Sümbol Objekt Ikoon märgil & objektil on põhjuslik märk ja objekt on seot Teisesus märk seot objektiga seos, ruumiline/ajaline suhe konventsionaalselt sarnasuse kaudu, nt foto (sümptom) Rheme Dicent Tõlgend Adum Nending Argument Kolmasus märk on võimalikkuse märk on fakt, nt märk on põhjus, nt väide
enamajaolt siiski kõnekeelena.Ontogeneetiliselt on selge, et inimene hakkas rääkima enne kui kirjutama.Kõikide keelte konvensatsioon on erinev.Osade keelte sõnade kokku langevus tuleneb sellest et neil on lähisugulus. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2)
zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1)
zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1)
Prototüübid tavalised ehk tüüpilised esinemisjuhud, mis esindavad kategooria tsentrit ehk keset. Teised esinemisjuhud realiseeruvad aga kategooria äärealadel ehk perifeerias ning on seetõttu ebatüüpilised. Prototüüpsus on loomulike keelte kõiki allsüsteeme läbiv struktuuripõhimõte. Lingvistiliste kategooriate vahelised piirid on hägusad, umbkaudsed ja nihkuvad. Kategoriseerimise hägusus on paratamatu, sest muidu ei saaks keelt paindlikult kasutada. Keele sümbolid. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja selle kombinatsioonidest. Keeleline sümbol on näiteks sõna, mis näitlikustab heli ja tähenduse seost. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol osutab referendile. Kui räägitakse sõna häälikulisest struktuurist, kasutatakse kaldkriipse. Näiteks /hobune/. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna
Seega: anname infot edasi sümbolitega. Tuletame meelde: keelel on kaks põhilist allsüsteemi (häälikute ja tähenduste süsteem, tähendusi antakse edasi hääliksümbolitega, keel põhinebki tähenduse ja heli seostamisel). Loomulik keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest, tavaline keeleline sümbol on sõna, nt kass, see koosneb kolmest häälikust, need ongi selle sõna vormiks. Sõnal kass on selge tähendus. Sümbol viitab referendile (kassi puhul siis liigile, aga ka isendile). Ikoonilised, indeksilised ja sümbolilised märgid II Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline, st et see, kellele seda sõna öeldakse, peab selle tähendust teadma. Sümbol on tähistaja, tähendus tähistatav, seda seost peab teadma ka kaaskõneleja, ainuüksi üks kõneleja ei saa seda süsteemi muuta. Milliseid märgisüsteeme veel teate?
31. Intonatsioon - Intonatsioon on toonimuutus lause tasandil
32. Fonoloogiliste kategooriate kategoriaalne taju
33. Suprasegmentaalid - segmendiülesed hääldusvahendid (
tunnuse kaudu: Konkreetse teadvus -- klassifitseerimise viis, kus primaarne on konkreetne. Konkreetsest esemest jõutakse sümbolini ja sealt spetsiifilise ja abstraktse mõisteni-definitsioonini, mida aga juhtub haru harva . Enamasti peatutakse sümbolil. Eurooplastel on pigem vastupidi. Bricolage -- mõtteprotsessi spetsiifika, kus mõttetegevus seondub eelkõige mineviku tegevusega. Siin puudub etteplaneerimine ning see võib esmapilgul tunduda kaootiline. Levi-Strauss kirjeldab bricolage võrdluses euroopaliku mõttelaadiga : Eurooplane-"insener" pärismaalane - "brikolöör" a) Teadus müüt b) Globaalsed küsimused konkreetsed inimtegevused c) Kultuur loodus
KEELETE KLASSIFIKATSIOON 1. Loomulikud keeled. Näide: inglise keel, prantsuse keel, eesti keel. 2. Tehiskeeled. Näide: inimeste poolt loodud mingiks kindlaks keeleks arvuti- programmide keel, liiklusmärgid. 1 3. Kunstikeeled (loomulikud keeled põhinevad, aga keerukama süsteemiga). Näide: ilukirjandus. 4. Mitteverbaalsed keeled. Näide: kehakeeled (kulmukergitus, käepigistus). Maailmas on 5000 kuni 6000 keelt. Vahel pakutakse rohkem, vahel vähem. Täpselt on väga raske öelda, sest kindlasti osasid ei teatagi. Kõnelejate arvu on ühe keele puhul samuti raske määratleda. Enamik maailmas keeli on väga väiksed. SAUSSURRE'I TEOORIA Keelemärk on sümbol, mida kasutakse keeles tähenduse edasi andmiseks.
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Kui keel ei oleks süsteemne, ei saaks seda omandada ega kasutada. Keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Keeleline suhtlus tähendus ja heli (keele duaalne põhiolemus). Keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne. Tähenduse ja vormi suhe sümbolis on arbitraarne (meelevaldne) ning konventsionaalsuse tõttu ka paratamatu (minevikus loodud sõnad). Sümboli motiveerimatus. Sündmuse ja referendi arbitraarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes vormi poolest täiesti suvaliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad hääli matkivad sõnad (nt auh-auh). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus
Enamasti on sümboli tähenduse ja vormi seos motiveerimata, sellepärast erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest täiesti suveliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad, kus sisu ja tähenduse vahel on motiveeritud seos (vulisema, sulisema, kihisema jne). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks. Komplekssed sümbolid on üldiselt rohkem motiveeritud kui põhisümbolid. Põhisümbolid puder ja pada ei ole motiveeritud, kuid nendest moodustatud liitsõna pudrupada on sedavõrd motiveeritud, kuivõrd selle kogutähendus on liitsõna osade tähenduste küllaltki otsene summa ,,pada, milles on puder". Kuid alati ei pruugi see nii olla (nt pudrupea = loll, rumal) Motiveeritud märgid: Ikoon on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis.
Fred Karlssoni "Üldkeeleteadus" lk 15-48 Sissejuhatus (KUNI OSANI 1.5) 1. Keele mõiste. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Verbaalne suhtlus Sõnaline, keeleline. Tähtsamad elemendid sõnad ja sõnalühendid. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, valetada. Inimesed on vaba mõistusega agendid kes otsutavad ise, millest või miks nad rääkida tahavad
kasut. Gram. Üksuste kirjutamiseks) ja katakana (selliste võõrsõnade kirjapanekuks, mille kanji märke ei ole) on silpkirjad. Jaapani keeles kasut mõnede lühendite kirjapanekuks ka ladina tähti. Kirja algus *arvatakse et kiri sündis sõltumatult Lähis-ida sumeritel u 5000 a. Tagasi ja maiadel Ameerikas u 2000 a. Tagasi. *hakati joonistama pilte, mis olid saussure'i mõttes tähistatava tähistajad. *kirja sünniks võib pidada seda, kui tekkis ühendus tähistaja ja selle tähistava sõna vahel. REEBUS: oluline areng algas siis kui häälikuliselt sarnaseid sõnu hakati kirjutama samade märkidega. http://folklore.ee/reebus/ Inkade kipud-nn sõimekiri- on küll kiri, aga ei koosne graafilistest sümbolitest Üldkeeleteadused 06.10 Kordame eelmist loengut: I: IPA, SUT, spektrogrammid foneetikas, kõnesüntees ja analüüs, kõnetuvastus, maailma keelte häälikud, implikatiivsed universaalid, koartikulatsiooninähtused
Loeng 4 - I. Osa Kordamine: · Keeletüpoloogiline jaotus: analüüsimine-, sünteesimine-, polüsünteetiline keelt · Süntetiline väljendusviis: afiksatsioon e aglutinatsioon; fusioon; muutumine · Redublikatsioon (atenuatiiv põhiomadusele lähedane omadus). · Keeleuniversaalid - Joseph Greenberg · Häälik, morfeem; vorm, tähendus · Keele tasandid: foneetika, fonoloogia, morfoloogia, süntaks, (või morfosüntaks), semantika, pragmaatika · Saussure tähistaja ja töhistatav, kaksikliigendus · Kõnekommunikatsiooniahel · Kõnekommunikatsiooni ahel: kõnesüntees, -analüüs · IPA ja SUT Õpikust lugeda lk 65-106 · Foneetika (artikulatoorne, akustiline, taju)foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega + kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Fonoloogia, foneem, allofoon · Kõneorganid, kõnetrakt · Häälikute moodustuskohad ja viisid, häälikute nimetamise alused · Eesti häälikusüsteem
Vanas Testamendis, kangelaseepostes (rahvuseepos - rahvapärimus + ajalooline sündmus), rüütliromaanid võtsid ainese antiigist, Kuningas Arturi romaanid kasutasid keldi müüte ja pärimusi, ka Tolkieni „Sõrmuste isand“ on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia. Semiootika. Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol. Strukturalism ja kirjandusteadus. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria). Strutrualism Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik
U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos. Ometi ei ole märgi ja tähenduse vahel alati seost (sümbol) Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on tavaline, aga see on see, mis eristab in loomast. Inimene on rääkiv loom. Inimeste keelesüsteem on kõige keerukam (kvaliteetsem) Mõtete ja tähenduste edasi andmiseks kasutavad inimesed nii verbaalset ehk sõnalist(helilist) kui ka mitteverbaalset ehk kehakeelt. Kehakeel kasutab
Need 3 vastavad klassikalisele retoorika jaotusele. stilistika fonoloogia kompositsioon süntaks temaatika semantika Semantika: Kuidas ja mida tähendab/tähistab tekst? ”Kuidas” on lingvistilise semantika probleem, kuid lingv. sem. on piiratud; jääks kõrvale keelemängud, konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas. Tähistamine (signification) on l. s. objekt. Tähistaja kutsub esile ettekujutuse tähistatavast. Tähistamise määratleb sõnaraamat. Sümboliseerimine (symbolisation) – üks tähistatav sümboliseerib teist tähistatavat – tekib lausungis, süntagmaatilises ahelas. Tekstisisene sümbolism- ühe tekstiosa jaoks on tähistatavaks teine tekstiosa (nt. personaaži iseloomustavad tema teod, portree. Või kui teksti on lülitatud autori abstraktsed arutlused, on nende illustratsiooniks süžee. Nt. “Tões ja õiguses”).
Morrise järgi (Ivici järgi) pragmaatika käsitleb suhtlemisvahendeid nende seoses inimesega, mis toimub inimesed, kui ta saadab või võtab vastu teate; millest sõltub suhtlemise viis; missugusel määral on suhtlemise vorm tingitud kultuuritüübist. Semantika eesmärgiks on seletada märkide ja nende poolt tähistatavate mõistete vahekorda. Süntaks uurib vahekordi märkide eneste vahel mingis antud kommunikatsioonisüsteemis. 6. Ikoonid, sümbolid ja indeksid lingvistikas - Loomulik keel on sümboliline. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna. Foneemid on sõna vormiks. Keeleline sümbol on kaheplaaniline, ta koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümbolit tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline. Ülejäänud kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud, on ikoon ja indeks. Ikoon on oma referendiga rohkem
Kolmasus on triaadiline suhe märgi, tema objekti ja tõlgendava mõistuse vahel, märki ennast mõistetakse kui märgi kontrueerimise viisi. Märgil on tähendus asi on lihtsalt asi. Märgitüpoloogia: · Ikoonid märk, mis on seotud objektiga läbi omaduste/sarnasuste. · Indeksid märk, mis on seotud läbi suuna või läbi muu füüsilise kontakti. 'see'; 'too'; 'siin'; 'nüüd'; 'enne'; 'mina'; 'sina' · Sümbolid märk, mis on seotud objektiga läbi mingi reegli. Gottlob Ferge (1848-1925) Oli väljapaistev Saksamaa matemaatik. Kõige rohkem vaieldi aktsioonide (tõed, mis ei vaja tõestamist) üle. Kui midagi on endast mõistetav, siis see ei rajane kogemusel. Keele mõju teadusmetodoloogiale Iga maailam üles ehitav printsiip on keelest sõltuv, kuid keeli on väga palju. Peamised eesmärgid on olnud tuvastada tõde ja nendest tõeprintsiipidel ühiskond üles ehitada.
1. Keel kui märgisüsteem. Kommunikatiivne situatsioon. Inimkeele omadused. Keel koosneb ÜKSUSTEST ja MÄRKIDEST(sümbol, indeks ja ikoon) *sümbol – puudb seos vormi ja tähenduse vahel *ikoon – vorm ja tähendus põhinevad sarnasusel *indeks – vorm ja tähendus põhineb mingit sorti sarnasusel Inimkeele omadused: 1.Keelemärgi motiveerimatus – sõna on motiveerimatu, kehtib sümbolite puhul. NT: „Koer tegi auh-auh“(mitte ei tee häält järgi) 2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline,
keeleliste tähenduste määratlemine ümbersõnastamise kaudu, fookus ebaselgetel, keerukatel ja kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Aristotelese ,,Tõlgendamisest" Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib kultuuriti varieeruda, kuid emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad, on samad kogu inimkonna raames nagu ka objektid. Hermeneutika Uurib teksti tervikuna, eesmärgiks mõistmine. Hermeneutiline ring - osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine osade kaudu. Keskendub autori ja lugeja kommunikatsioonile teksti kaudu. Teksti tõlgendus sõltub uurija vaistust, kogemusest ja valmidusest dialoogi astuda.
Suulisesse keelde kuuluva sümboli vormi materiaalsus suhteline, sest sõna avaldub füüsilises maailmas vaid siis, kui keegi seda kasutab. Sümbolite põhiline olemasolu vorm ongi ühiskondlik; nad on osa ulatuslikust süsteemist, kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Sõnal hobune on piisavalt selge tähendus (,,equus"). Teatud imetajate liik või sellesse liiki kuuluv isend. Keeleline sümbol kaheplaaniline -> koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile, kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele, keda skeemil esindab hobuse pilt. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne e kokkuleppeline. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne.
1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Igal märgil on oma vorm ja tähendus. Märkideks on sõnad, käändelõpud jms. Inimkeele olemuslikud omadused: 1. keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol; aga: ikoonid ja indeksid); · ikoon märk, mille tähendus järeldub tema vormist, näiteks liiklusmärgid; · erand inimkeeles: onomatopoeetilised sõnad e. deskriptiivsed sõnad sõnad, millel on seos vormi ja tähenduse vahel. Näiteks: auh-auh, tirrrr... · indeks põhjusliku seosega märk, hääletoon, murrak vms; kitsamas tähenduses selgub indeksi tähendus alles kontekstis näiteks see, too, ma, ta jne. 2
Tõlgenduspoliitika: tõlgendamine ei ole privaateset laadi kommunikatsioon lugeja, teksti (ning autori) vahel, toimib teatud kogukonnas teatud eesmärgiga ja on kantud võimusuhetest Hermeneutika on tekstide tõlgendamise õpetus, algselt välja kujunenud rel. tekstide (Piibli) tõlgendamise printsiipide kogumina. (Aristotelese „Tõlgendamisest”, 360 eKr) Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele Suuline kõne > hinge emotsioonide või muljete sümbolid või märgid > Kirjalik tekst > suulise kõne märgiline tähistamine On kultuuriliselt varieeruv AGA Emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad (semeia), on samad kogu inimkonna raames, nii nagu ka objektid (pragmata), mida emotsioonid ja muljed tähistavad või millele nad sarnanevad (homoiomata, ka kujutama, kopeerima). Keskendub adressandi ja adressaadi kommunikatsioonile teksti kaudu
annaabi.ee 
