Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kaubanduse ajalugu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kaupmees, kaupmehed, kapital, genova, novgorod, elukutse, veneetsia, mess, laad, väliskaubandus, aegadel, käsitlus, kangaid, messi, kauge, hõbe, novgorodi, funktsionaalse, feodaalid, toor, kaubateed, vahemeri, kaubavahetus, idamaade, bütsantsiga, kihid, kontrollis, kulges, laenas, tootis, kapitalistlike, laatu, missa, koondus, meritsi, roomaalgusega. Võimalus osaleda vahendajana Venemaa ja Lääne vahelises kaubanduses oli nii Tallinna kui ka Tartu jaoks eluliselt oluline, kuna kumbki linn ei saanud oma arengus loota ainult kohaliku tagamaa ressurssidele. Läbi kogu keskaja ning osalt uusajalgi kaubeldi enam- vähem samade kaubaartiklitega. Venemaalt viidi Läände peamiselt karusnahku, vaha, Eestist teravilja ja lina, Läänest veeti sisse soola, kangaid, heeringat, veine, vürtse jm. Eesti linnade kaupmehed ja peenemate alade käsitöölised pärinesid peamiselt Alam-Saksa aladelt. Eriti kolonisatsiooni algul oli linnade uuskodanike seas suur osa Ojamaa kaudu saabunud saksa kaupmeestel. Suure osa linnade elanikest -- poole või enamgi -- moodustasid eestlased, neile lisandusid soomlased, rootslased, venelased jt. Linnade siseelust teame 13. sajandil peamiselt linnaõiguste põhjal; linnaõigus kaitses kodanike varalisi huve, eriti eestkostealuste, st. alaealiste ja naiste õigusi, reglementeeris
eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht inimesi, kes pühendusid vaid kindla käsitöötoote tegemisele. Käsitööliste valmistatud esemed olid vastupidavamad ja ilusamad kui lihtsa talupoja tehtud. Kaubavahetuse elavnedes kujunes veel teinegi kiht inimesi kaupmehed, kelle elatusalaks sai kaupade vahendamine. Käsitöölistel ja kaupmeestel jäi feodaali võimu all elamine kitsaks. Palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides, kus oma kaupa sai kergemini turustada või hõlpsamalt toorainet hankida. Nii kaupmehed kui ka käsitöölised hakkasid oma eluasemeks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linn tõmbas inimesi ohtralt ligi, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi.
kitsad ja kõverad. Solk ja prügi visati otse tänavale. Kitsikuse ja räpasuse tõttu levisid linnas sageli nakkushaigused, millesse paljud inimesed surid. Tänava ääres seisid tihedalt üksteise kõrval kõrge katusega majad, mille alumisel korrusel olid eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Majad olid ehitatud enamasti puust, seetõttu toimus palju tulekahjusid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Elanikkond jagunes laias laastus kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate
kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises. Linnaelanike sotsiaalsed kihid ja linna valitsemiskord Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: 1. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid, kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid; 2. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt
toiminguid, tuli raes kinnitada. Seega olid linnaelanike ühendused pidevalt rae kontrolli all. Samas arvestas raad jõukamate linnakodanike ühenduste arvamusega olulisemate küsimuste otsustamisel. Kaubanduse areng soodustas linnade teket ja linnad omakorda soodustasid kaubanduse arengut. Kuna kaubandus andis suurt tulu muutusid ka linnad jõukamaks. Pärast ristisõdasid elavnes kaubavahetus Vahemerel. Vahemerel haarasid endale juhtpositsiooni Veneetsia ja Genova linnriik ning enamus kaubateedest läks nende kontrolli alla.Teine tähtis kaubatee oli Põhja-Euroopas. See kulges mööda Põhja- ja Läänemerd Venemaale. Seal hakkas hoogustuma hansakaubandus. XIII sajandil räägiti juba linnade hansast - tekkis Hansa Liit. See liit ühendas eri aegadel rohkem kui 160 Põhja-Saksamaa, Madalmaade ja Liivimaa kaubalinna. Niipalju linnu ei kuulunud kunagi Hansa liitu korraga, tavaliselt oli hansalinnu neid seal umbes saja ringis.
kaubandus. Ka Itaalia vajas kaubandust väljastpoolt. Suure osa moodustasid luksuskaubad ülikud olid ainsad, kes suutsid midagi osta, samas kui talud proovisid rahuldada ainult oma vajadusi. Luksuskaubad pärinesid Oriendist, araablaste vallutused tõid idamaa kaupa Euroopale lähedale. Sellised kaubad on väikesed ja kallid neid on lihtne transportida, aga väärtus on suur. Need oli peamiselt kangad, vürtsid, viirukid ja kullasepatooted. Kauplesid peamiselt süürlased ja juudid. Kaupmees liikus enda kaubaga kaasa rändur ei saanud aga olla ühiskonnas kõrgel positsioonil. Juutidele oli antiikajast omane kogukondsus tekkisid juutide kaubanduslinnad. Juudid olid peamiselt Bütsantsi kodanikud, millele kuulus Orient. Kaupmees võis olla mittevaba ja töötada oma isanda heaks ta ei olnud hiliskeskajale omane linnakodanik. Peamised kaubalinnad Lääne-Euroopas, Itaalias, Friisimaal. Kuni 12. sajandini domineerisid Põhja-Euroopas skandinaavlased
Referaat ,, Hansaliidust ja selle mõjust tänapäeval'' Sissejuhatus Hansa Liidu algust ei ole voimalik täpselt dateerida, kuid liit kujunes välja sammsammult XII sajandi jooksul. Hiliskeskajal purjetasid Pohja-Saksa kaupmehed, kes tegelesid väliskaubandusega, ise oma laevadega kui ,,rändkaupmehed" kaubanduskeskustesse, kus nad loid oma organisatsioonid kauplemisoiguste kaitseks. Sageli reisisid nad gruppidena. Siit on pärit ka termin ,,Hansa", mis alamsaksa keeles tähendas ,,jõuku, seltskonda". Esmakordselt mainitakse selliseid kaubandusühendusi 1161. aastal, kui tegutses ,,gemeenen Koopmans" Gotlandi saarel, mis oli sellel ajal üks tähtsamaid kaubanduskeskusi Läänemerel
hakkas edenema kaubandus. Käsitöölised müüsid linnades oma tooteid. Ümbruskonna talupojad tulid aga linna turule, et müüa põllumajandussaadusi ja osta vajalikke tarbeesemeid. Kaubandussidemed tekkisid ka kaugemate piirkondadega. Kaubitsemine andis suurt tulu ja nii võis kiiresti rikastuda, kuid samal ajal oli see tegevus ka ohtlik - teedel varistsesid röövlid, merel ähvardasid kaubalaevu piraadid ja tormid. Seega võisid paljud kaupmehed jääda ilma nii varandusest kui ka elust. Kaupmees pidi olema julge ja ettevõtlik. Kaubandus Vahemerel Lääne-Euroopale oli kõige tähtsamaks kauplemine Idamaadega. Kaubatee sinna kulges mööda Vahemerd. Araabiamaadest tulid täislastis laevad Itaaliasse, sealt edasi viidi kaup mööda maismaad üöe Alpide Lääne- Euroopasse. Erilise õitsengu saavutasid tänu Vahemerel peetavale kaubavahendusele Idamaadega just Itaalia linnad, eelkõige Veneetsia ja Geonova. Enamik
kaupmehemajad, kirikud, gildihooned ning raekoda. Tallinna vanalinn on kauneim monument kunagise hansalinna võimule ja vaimule. Nii nagu soodustas kaubanduse areng linnade teket, soodustasid ka linnad kaubanduse arengut. Kuna kaubandus andis suurt tulu muutusid ka linnad peagi jõukaks. Pärast ristisõdasid elavnes kaubavahetus Vahemerel. Juba enne olid Aasia kaubad jõudnud läbi araablaste vahenduse Euroopasse, kuid muidugi tunduvalt kallimana. Vahemerel haarasid endale juhtpositsiooni Veneetsia ja Genova linnriik, vallutades endale ka ümbritsevaid valdusi. Enamus kaubateedest läkski nende kontrolli alla. Teine tähtis kaubatee oli Põhja-Euroopas. See kulges mööda Põhja- ja Läänemerd Venemaale. Seal hakkas hoogustuma hansakaubandus. Loodi seltse, mis aitasid kaupmeestel seista ühiste huvide eest. Läänemere muutumine suureks kaubateeks sai alguse eelkõige Lübecki taasrajamisest 1159.aastal. Samas sai sellest linnast ka hansakaubanduse tähtsaim koht. 14
15. Millal kujunes Eestis välja maapoodide võrk? Maapoodide võrk Eestis kujunes välja möödunud sajandi teisel poolel ja selle sajandi alguses. 16. Mis olid maapoodide eelkäijateks? Maapoe eelkäijateks olid kõrtsid. 17. Kes või mis on harjusk? Harjusk – harjavenelane, oli 18.-19. sajandil rändkaupmees, kes müüs mitmesuguseid pudukaupu. 18. Kuidas kutsuti keskaegses linnas rikkaid kaupmehi? Elanikkond jagunes kolmeks. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad ja nende hulgast valiti linnaelu juhtimiseks "raehärrad" ja "bürgermeistrid". 19. Millised linnad kuuluvad Eestis Hansa Liitu? Eesti kaasaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi. 20. Mis on kaasaegse hansaliikumise eesmärgid? Kaasaegse hansaliikumise eemärgiks on: a
kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad. Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid, müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid. Linnade peamisteks elanikeks olid käsitöölised, kaupmehed, linnadesse põgenenud talupojad. Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest. Nad olid kõige lugupeetavamad linnakodanikud keskajal, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid. Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Linna alamkihid koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest, näiteks teenijad, kerjused jne.
Linna asukoha valikut tingisid varasemad asulad ja linnad, sadamapaigad,põllumajanduslikud piirkonnad, mis rahvast toitsid, kaubateede sõlmpunktid, jõgedesuudmed, jõgede sillad ja koolmekohad.Linnade areng tegi lõpu naturaalmajandusele ja majandus muutus kapitalistlikumaks. Kõrgkeskajal arenes kaubandus, mille tõttu kasvas elankkond eelkõige linnas. Suurimad linnad tekkisid tähtsate kaubateede sõlmpunktidesse. Tähtsad kaubalinnad olid Veneetsia ja Genua. Linnastatuimad piirkonnad olid Põhja-Itaalia(Lombardia ja Toscana maakond) ja Madalmaad(Holland ja Belgia). Kaubandus nõudis metallraha kasutamist ning oli vaja inimesi kes teevad vahet müntidel ja nende väärtustel. Samuti oli vaja laevu varustada, kuid üks kaupmees ei suutnud suurt laeva varustada, siis tehti kaubaretki koos. Hiljem spetsialiseerusid mitmed rikkad kodankud raha laenamisele ja vahetamisele. Rahalaenamise ettevõtetest kujunesid pangad
Senjööri ja linna vahekord seati paika kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Nad said õiguse kaubelda ja käsitööd teha ning vabanesid senjööri kohtumõistmise alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Linn moodustas omavalitsuslik kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed ehk patriisid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildi. Paljud linnaõigused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Hiljem on selle kohta hakatud ütlema, et "linnaõhk teeb vabaks". Kaubandus
5. Keskaegne linnavalitsus ehk raad. Kirjelda keskaegset linnavalitsust. Kelle hulgast rae liikmed valiti? Kauaks nad ametisse valiti? Mis olid rae ülesanded? (õp lk 74 ja 76) Linna juhtis linnakodanikest koosnev omavalitsusorgan RAAD. Linnakodanikke kutsuti BÜRGERITEKS. Linnavalitsuse moodustamiseks oli mitu võimalust: · Raeliikmed valiti linna lugupeetumate meeste seast (naised ei saanud raeliikmeks kandideerida). Raadi võisid kuuluda nii kaupmehed kui ka käsitöölised. · Mõnes linnas olid rae liikmeteks ainult rikkad kaupmehed, käsitöölisi ei peetud rae (linnavalitsuse) vääriliseks. · Linna mõjukamate (rikkamate) perekondade kiht - PATRITSIAAD, kelle hulgast raehärrad valiti. Teised raadi kandideerida ei saanudki. Raeliikmete hulgast valiti valiti rae etteotsa üks või mitu BÜRGERMEISTRIT ehk linnavanemat. Bürgermeistril oli vastutav roll linna valitsemisel, tema valduses oli linna pitsat
senjöörid polnud huvitatud linnade mõjuvõimu ja iseseisvuse suurenemisest (P: linnadest saadav tulu) · Linnad saavutasid iseseisvuse: sõdadega senjööride vastu osteti end senjööri võimu alt vabaks NB! Kõige kiiremini iseseisvusid Itaalia linnad 11.-13.saj. (P: seos aktiivse kaubandusega ja sellest saadavate tuludega) Näiteks: · Genua kujunevad iseseisvateks linnvabariikideks: · Firenze > sõltumatu sise- ja välispoliitikaga · Veneetsia > oma sõjaväe ja kohtuga > iseseisva maksusüsteemi ja müntimisõigusega · Saksamaal olid: vabalinnad - laialdase omavalitsusega linnad (Köln, Worms, Maintz) riigilinnad - linnad, kus kõrgem haldus- ja kohtuvõim kuulus Saksa- Rooma keisri ametnikele 2 · Linnade valitsemine: NB! Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines: kohalikul tavaõigusel
1918 – 1929 aastani juhtisid Eestis kaubandust Põllutöö- ja Toitlusministeerium ja alates 1929- 1940 aastani Majandusministeerium, kelle alluvuses tegutses kaubandusosakond. Kaubandusosakonna ülesandeks oli nii sise- kui ka väliskaubanduse korraldamine. Pärast iseseisvumist toimus uute kaubandusorganisatsioonide loomine. Sisekaubanduses etendasid olulist osa kooperatiivettevõtted. Esimesed tarbijate ühistud asutati juba 1902. aastal. Suurenes ka väliskaubandus. Aastaid 1971 – 1975 võib lugeda Eestis selvekaubanduse alguseks . Selvekaubanduse kiiret arengut pidurdas pakendatud kaupade vähesus. Olukorra lahendamiseks ehitati linnadesse kaubandusorganisatsioonide alluvusse pakketsehhe. Kaubaturul oli nõudmine pakkumisest suurem, see tähendab et valitses paljude kaupade defitsiit. Nõukogude Liidu ajal (millega Eesti oli liidetud 1940–1991) ja eriti 80-ndate aastale lõpust alates ei olnud
Selleks oli tavaliselt mõni valitseja Ta mõistis kohut, kehtestas makse ning määras kindlaks turul kasutatavad kaalud ja mõõdud Isandal oli ka kohustus tagada aus kauplemine ja kaupmeeste julgeolek linnas Isandad said linnadest suurt tulu Linlased asusid isandaga võitlusse, et saada suuremaid vabadusi ja privileege Linnade suurus ja elanike arv Linnu oli erinevate mõõtudega Euroopa suurimad linnad olid Pariis (100 000), Milano, Firenze ja Veneetsia Saksamaal elas kõige rohkem inimesi Kölnis (40 000) Liivimaa suurim linn oli Riia, kus elas umbes 10 000 inimest Leidus ka linnu, kus elas ainult 200-300 inimest, nagu näiteks Eestis Vana-Pärnu, Paide ja Rakvere Talupojad läksid linnadesse otsima paremat elu, suuremaid vabadusi ja uusi võimalusi Keskaja Euroopa linnades elas koos palju erinevast rahvusest inimesi Linnaõigus Linnaõigusesse olid koondatud reeglid ja vabadused,
Keskaeg - oluline etapp inimkonna arengus Keskaeg on üks olulisemaid etappe inimkonna arengus ning tõi kaasa palju uusi võimalusi. Sel ajal toimusid mitmed tähtsad sündmused, eesotsas Ristisõjad. Samuti õpiti tundma raha väärtust ning inimesed hakkasid rohkem tähelepanu pöörama haridusele. Keskajal jagunesid inimesed kolme seisusesse. Esimesse seisusse kuulusid vaimulikud, kelle ülesandeks oli hoolt kanda inimeste hingeõnnistuse eest. Nad olid vabastatud maksudest. Teise seisusse kuulusid aadlikud, kes olid elukutselised sõjamehed. Nende ülesandeks oli oma võimualuse piirkonna julgeoleku tagamine. Ka nemad olid maksudest vabastatud. Kolmandasse seisusesse ehk kõige madalamasse kuulusid talupojad, käsitöölised ja kaupmehed, kes pidasid üleval esimest ja teist seisust. Keskaja peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid. Maismaatransport oli suhteliselt algeline ja ebasobiv hulgalise kauba trantsportimiseks.Linnad muutusid keskusteks, kus talupoja
vaesemad osta, nii ostetaks rohkem kaupu ja oleks majanduskasv. Samuti, käsitöölised töötasid enamasti ainult oma linna jaoks, nii ei eksporditud käsitöökaupu, mis oleks võonud samuti kasu tuua. 24) Hansa Liit a) Mis piirkonna kaubalinnu ühendas Hansa Liit? Lääne- ja Põhjameri b) Milles avaldus Hansa Liidu suur mõjuvõim piirkonnas? 2 näidet · Kõik suured ja rikkad linnad kujunesid Hansa Liidu kaubateede sõlmpunktides. · Kaupmehed olid enamasti rikkad · Linnad, mis ei olnud seotud Hansa Liiduga jäid tagasihoidlikule tasandile. · Hansa Liit vahendas kultuure, nii olid nt Prantsusmaal levinud Põhjamaade mõjud ja kultuur. · Ka majandus sõltus Hansa Liidust väga(nt Novgorodi näide) c) Mis kaupu transporditi Hansa kogedega? Nimetage 3 kaubaartiklit kala, sool, teravili, vaha, karusnahk, vask, raud. d) Millist tähtsust omasid hansakaubanduses Eesti linnad? Selgitage mõne lausega
korda Viljandi muinaslinnust. Liivi, Läti ja Riia ning Mõõgavendade ordu ühendatud väed ei suuda linnust vallutada. Linnusesse lubatakse preestrid läbirääkimisteks, kuid Viljandi ei kinnita rahulepingut. 1217.aastal peale 21 septembrit sõlmitakse rahuleping sakslastega ja neid lubatakse linnusesse. 1223. aasta 29. jaanuaril pühapäevase missa ajal (meile teadmata põhjusel) tapetakse linnuse õuel ja osalt vangistatakse kirikusse kogunenud rüütlid ja kaupmehed. Algas eestlaste üleüldine uus võitlus sakslaste vastu, mille põhjused tulenesid Taani ja Saksa läbirääkimistest Eestimaa halduse üle. 1223. aasta suvel löövad Viljandi kaitsjad Mõõgavendade Ordu, ulgusakslaste, lätlaste ja liivlaste ühendatud väge Viljandi lähedal. seda sündmust teades küsime aga, et kas see võidukas lahing toimus Vana-Võidu väljadel, millest mälestus läbi sajandite elab edasi selles kummalises kohanimes? 1223. aasta 1
Kaubandus Rootsi ajal. Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel, mille senise edu tagatis oli püsiv rahu ja stabiilsed suhted. 17. sajandi alguse sõjad mõjusid pärssivalt ka kaubandusele Läänemere ruumis -- nõnda lagunes valdavalt Saksamaal peetud Kolmekümneaastases sõjas lõplikult juba ammu mõranema hakanud Hansa liit. Läänemere-kaubandus koondus võõramaiste, peamiselt Põhja-Saksa, Madalmaade ja hiljem Inglise kaupmeeste kätte. Eesti tähtsamad kaubalinnad olid Rootsi võimu ajal endiselt Tallinn ja Narva, esimene neist oli kubermangukeskusena Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelise kaubanduse peamine transiitsadam. Kõige tavalisem väljaveoartikkel oli teravili (umbes kolmandik ekspordist), selle kõrval veeti välja nii Venemaalt kui ka Eestist pärit lina. Venemaalt vahendati Tallinna kaudu Lääne-Euroopasse veel laevaehitusmaterjali, karusnahku ja muid metsasaadusi. Eestisse sisse veeti peamiselt soola (Hispa
Rannarootslased Seni hõredalt asustatud Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadele saabus aga tõenäoliselt alates 13. sajandi keskpaigast küllaltki suur hulk rootslastest vabatalu- poegi, seda ilmselt maaisandate kutsel, et tõkestada mereröövleid. Vadjalasi ja ilmselt ka teisi läänemeresoome rahvaid või hõime. elas eesti aladel ka juba varasemast ajast Venelasi asus keskajal Eestis vähesel määral. Nad olid peamiselt linnades elavad kaupmehed, kelle arv keskaja lõpu poole pigem kahanes kui kasvas. Juutide kohta Tallinnas on andmeid 1333. aastast Mustlaste kohta on teateid 16. sajandi esimesest poolest Sakslaste ja rannarootslaste rahvagrupid kestsid ja kasvasid kogu keskaja vältel. Keskaegsel Liivimaal oli, sarnaselt ülejäänud keskaegse Euroopaga, kolm peamist seisust: vaimulikud (palvetajad) aadlikud (sõdijad) talupojad (töötajad) ja linnarahvastik sealhulgas selle juhtkond (raad)
Germaani sõna, mille laenasid roomlased. Linna eelkäija. vicus - väikseim administratiivne üksus rooma impeeriumis. Tekkisid rooma sõjaväegarinsonide lähedusse. Pakkusid sõduritele kaupu ja teenuseid. Esialgu polnud ka mingit legaalset staatust. Linna eelkäija. portus põhimõtteliselt sama, mis eelnevad. Keskaegsed linnad sündisid ja arenesid just majandusliku funktsiooni baasilt, selle baasi loob kaubavahetuse elavnemine, selle loovad kaupmehed. Kui alguses (varakeskajal) oli linn eelkõige vahetuse koht, kaubanduslik sõlmpunkt, turg, siis nüüd on tema tähtsaimaks funktsiooniks tootmistegevus. Linn on töökoda. Kaubavahetus käis muidugi edasi. Sageli jääb mulje esimese aastatuhande linnade pidevusest seetõttu, et keskaegsed linnad asetsevad vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev.
Germaani sõna, mille laenasid roomlased. Linna eelkäija. vicus - väikseim administratiivne üksus rooma impeeriumis. Tekkisid rooma sõjaväegarinsonide lähedusse. Pakkusid sõduritele kaupu ja teenuseid. Esialgu polnud ka mingit legaalset staatust. Linna eelkäija. portus – põhimõtteliselt sama, mis eelnevad. Keskaegsed linnad sündisid ja arenesid just majandusliku funktsiooni baasilt, selle baasi loob kaubavahetuse elavnemine, selle loovad kaupmehed. Kui alguses (varakeskajal) oli linn eelkõige vahetuse koht, kaubanduslik sõlmpunkt, turg, siis nüüd on tema tähtsaimaks funktsiooniks tootmistegevus. Linn on töökoda. Kaubavahetus käis muidugi edasi. Sageli jääb mulje esimese aastatuhande linnade pidevusest seetõttu, et keskaegsed linnad asetsevad vana keskuse kõrval. Eeslinnad. Isegi pidevuse korral on suured keskaja linnad üldiselt just väikeste antiik- või varakeskaja linnade järeltulijad. Vorm sarnane, sisu erinev.
nad muutuma palgatöölisteks. Nendest kujunes kehtiva korraga rahulolematute linlaste kiht, mis oli vastuvõtlik ketserlikele ja reformistlikele õpetustele. Ühe linna käsitöötsunftid moodustasid käistööliste gildi, mida nimetati tavaliselt Väikegildiks. Mõnes linnas oli mitu gildi ja nad kandsid enamasti pühakute nimesid. Kaupmeestegildi nimetati tavaliselt Suurgildiks ja sinna kuulusid ka kõik selle linna kodanikuks võetud kaupmehed, kuid mitte välismaalased. Vallalised kaupmehed ja kaupmehesellid tegutsesid eraldi, moodustades Mustpeade gildi. Mõnel maal ei olnud omaette käsitööliste ja kaupmeeste gild, vaid teatud kaupade töötajad ja nendega kauplejad moodustasid ühise gildi. 5. Kaubalinnade liidud. Hansa. Vahemere linnad 13.-14. Sajandi kaubandus oli koondunud põhiliselt kahte suurde piirkonda. Esimene neist oli Vahemeri kui Euroopa ning Idamaade ja Põhja-
Taotleja Demograafia Sõltub: - Kliimast - Sõdadest - Epideemiatest - Traditsioonidest palju lapsi tehti jne - Näljahädadest - Suuresti põhineb oletustest, kuna konkreetset matrjali napib. Kirjalikud allikad on väga lokaalsed. (näiteks maksuloendused) - Linnad on paremini dokumenteeritud - Keskmiseks pere suuruseks peetakse 5e inimest - Abielu on poliitline tehing suguvõsade vahel, tütar kui kapital - Abieluväliste laste ellujäämisvõimalused olid väiksemad, need ei olnud õiguslikud - Keskajalõpul hakkas rahvaarv kasvama, kuna: Majandustegurite paranemine Perekonnaelu suhtumise muutus Nälg oli igapäevane kartus, kuna transport ei võimaldanus vilja kiirelt ja suurtes kogustes toimetada. Vili andis 80% kalorinormidest, kui vilja hind tõusis, oli nälg majas Näljas söödi ka inimesi, juurikaid, laipasid jne
lähedusse. Kuna keskajal aga suuri tehaseid ja manufaktuure ei olnud, veeti peamiselt tooraineid, mida siis inimesed kohapeal ise töötlesid. Hansa Liidul oli oma võimuorgan - hansapäev. Seal kohtusid ja arutasid tähtsamaid küsimusi hansalinnade esindajad. Hansapäeva tähistatakse ka tänapäeval Eesti hansalinnades, kuid selle algne eesmärk- läbirääkimised on muutunud rohkem laadaks ning lõbutegevusteks. Hansa Liidu olulisim kaubandustee oli Novgorod – Tallinn – Lübeck – Hamburg – Brugge – London. Tallinn oli üpris oluline sõlmpunkt kauba vedamisel idast läände mistõttu liikusid Tallinna kaudu läände karusnahad, vaha, mesi ja veidi hõbedat. Venemaale veeti aga soola, riideid, heeringat, vürtse, veini ja metalle. Põhilised Tallinna enda ekspordiartiklid olid paekivi ja teravili. (2) Eriti tulusaks kujunes Tallinnale kauplemine soolaga. Keskajal armastati öelda, et Tallinna linn olla ehitatud soolale
Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku. Linnakodanikus saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikuraamatusse. Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks: - Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriisid, kelle rikkus tulenes eelkõige ülemerekaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada, paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid. - Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemadega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis
kaubavahetust (Kõiv, Raudkivi 1996: 72). IX sajandil hakkas Euroopa muutuma. Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpus toimunud majandusolude paranemine. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Käsitööliste valmistatud esemed olid talupoja tehtud esemetest ilusamad ning vastupidavamad. Elavnes kaubavahetus ning kujunes veel teinegi kiht inimesi kaupmehed (Kõiv, Raudkivi 1996: 72-73). Käsitöölistel ja kaupmeestel oli feodaali võimu all elamine kulukas, palju tulusam elupaik oli liiklusteede sõlmpunktides. Käsitöölised ning kaupmehed hakkasid elamiseks valima vanu laadaplatse, kirikuelu keskusi ja linnuseid. Linnad kasvasid järk-järgult. Sageli kasvasid linnadeks mõnele ilmalikule võimukandjale, kloostrile või piiskopile kuulunud linnuse naabruses paiknevad asulad. XIII sajandil hakkasid aga maaisandad ka ise uusi linnu rajama.
eriliselt punast ja kuldset Ideaalne linn pidi sarnanema ideaalse ühiskonnaga pidi olema jaotatud ja liigendatud Keskaegsel linnal oli kaks olulist tunnust linnamüür linnaõigus Pidid tagama linna püsimise ja võime määrata ise oma käekäiku Senjöör üritas oma ülemvõimu säilitada ja laiendada Linn üritas end seevastu vabaks võidelda Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa saavutasid selles edu Veneetsia, Genova, Firenze ja Bologna liitsid ümberkaudsed maaalad oma valdustega kokku ja muutusid linnvabariikideks. neid juhtisid valitavad nõukogud Selliseid linnu valitses raad eesotsas bürgermeistritega Need linnal olid vabad teoorjusest andamitest suurematest senjöraalmaksudest Prantsusmaal ja eriti Inglismaal seostus linnade areng üha tugevneva kuningavõimuga Kuningamaadel ei saavutanud linnad enamasti täielikku sõltumatust
hakata ise oma linnaelu korraldama, vastavalt linnaõigusele. Senjööri ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike kohustused ja õigused seda kutsuti linnaõiguseks. Linlased said õiguse teha käsitööd ja kaubelda, kuid nad pidid maksma makse. Linnaõigus on põhimõtteliselt sama nagu igal riigil on põhiseadus, milles on kirjad kõik seadused ja eeskirjad, mida järgima peab. Linna elanikkond jagunes üldjoontes kolmeks: kaupmehed ehk patriitsid, käsitöölised ja linna alamkihid ehk pleebsid. Kaupmehed olid linna kõige jõukamad kodanikud, kelle rikkus tulenes kaubandusest, kaubavahetusest jne. Linna juhid valiti tavaliselt kaupmeeste hulgast. Käsitöölised olid kaupmeestest alamühiskonnakiht. Nad ei olnud nii jõukad kui kaupmehed ega saanud eriti kaasa rääkida linna valitsemises. Käsitöölised olid koondunud tsunftidesse. Kõige vaesem ühiskonnakiht
Soola imporditi õige kaugelt: peamiselt Prantsusmaalt või ka Portugalist. 2030 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga Tallinna. Siin laaditi sool maha ja võeti vastukaubana pardale Liivimaa teravili. Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud rukis, mis andis rohkesti välja meeldiva maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. Tallinna kaupmehed müüsid soola nii linna- kui maarahvale, aga ka üle mere Lõuna-Soome ja Lääne-Rootsi. Keskaegsete linnade tekkimine Kui barbarid Rooma riigi hävitasid, kadusid ka vanaaja linnad. Osa neist purustati võitluse käigus, osa hääbus ise. IX sajandil hakkas Euroopa tasahilju muutuma. Kasvas rahvaarv, täiustusid põlluharimisviisid ja tööriistad. Uuendused soodustasid käsitöö eraldumist põllumajandusest. Kui varem valmistas talupoeg kõik eluks vajaliku ise, siis nüüd tekkis kiht
Tänapäeva pangandus sai alguse 14. Sajandi Itaaliast. Keskaegse linna kaks olulist tunnust: Linnamüür- põllumajandustoodang tõusis ja rahvaarv kasvas, ehitati müüriga piiratud aa tihedalt täis. Müüriga piiratud ala – all-linn – eeslinnad – külad. Linnaõigus- senjöör andis linnale linnaõiguse st seadustiku, mille alusel linn elu korraldas. Linnaelu korraldus. Põhiosa linnakodanikest olid kaupmehed ja käsitöölised. Tavalistest linnakodanikest tõusid esile rikkamad perekonnad, kellel oli ka linna valitsemises suurem võim – pärilik linnaaristokraatia ehk patritsiaat. Nendest moodustati linna valitsemiseks linnanõukogu e raad. Oma huvide kaitseks kaubareisidel lõid kaupmehed gildi- ja tsunftikorralduse. Gildid ja tsunftid olid linnakodanike vennaskonnad, mis ei tegelenud vaid ametialase tegevuse reguleerimisega, vaid nende roll oli märksa laiem
annaabi.ee 
