Hansakaubandus Eestis (0)

Hansakaubandus  Eestis Eesti linnade  kaupmehed  ja peenemate alade käsitöölised  pärinesid  peamiselt 
Alam-Saksa  aladelt . 14. sajandi jooksul hakkasid linnaelus olulist osa etendama kaupmeeste ja 
käsitööliste  gildid  ja  tsunftid  ning usulised  vennaskonnad . Ilmselt tekkisid nende 
ühenduste  alged  juba 13. sajandil, dokumentaalset tõestust sellele aga pole. Nii 
Tallinnas kui ka Tartus kujunes välja kaupmeeste Suurgild ning käsitöölisi 
ühendavad väiksemad gildid. Gildide ja  tsunftide  skraad (statuudid), mis  rangelt  
reguleerisid ühenduse  siseelu , eriti põhjalikult ühiseid pidustusi ja usulisi 
toiminguid , tuli raes kinnitada. Seega olid  linnaelanike   ühendused  pidevalt rae 
kontrolli all. Samas arvestas  raad  jõukamate linnakodanike ühenduste 
arvamusega olulisemate küsimuste  otsustamisel . Kaubanduse areng soodustas linnade teket ja linnad omakorda soodustasid 
kaubanduse arengut. Kuna kaubandus andis suurt tulu muutusid ka linnad 
jõukamaks. Pärast ristisõdasid  elavnes   kaubavahetus  Vahemerel. Vahemerel 
haarasid endale juhtpositsiooni  Veneetsia  ja  Genova   linnriik  ning enamus 
kaubateedest läks nende kontrolli alla.Teine tähtis kaubatee oli Põhja-Euroopas. 
See  kulges  mööda Põhja- ja  Läänemerd  Venemaale. Seal hakkas hoogustuma 
hansakaubandus. XIII sajandil räägiti juba linnade hansast - tekkis Hansa Liit. See liit ühendas eri 
aegadel  rohkem kui 160 Põhja-Saksamaa, Madalmaade ja  Liivimaa  kaubalinna. 
Niipalju linnu ei kuulunud kunagi Hansa liitu korraga, tavaliselt oli hansalinnu neid
seal umbes saja  ringis . Hansa liidu keskuseks oli Lübeck. Hansa liidu peamine eesmärk oli haarata enda 
kätte kogu Põhjamere ja Läänemere kaubandus, mis Hansa kõrgperioodil - XIV-XV
sajandil - suures osas ka õnnestus. Hansa Liidu võimu näitas suurte 
hansakontorite olemasolu: läänes Brügges ja Londonis, põhjas Bergenis ja idas 
Novgorodis. Veel oli väiksemaid kontoreid ka Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, 
Oslos ja Veneetsias. Hansa peamine kaubatee algas Novgorodis ja läbis selliseid 
linnu nagu Tallinn, Visby , Lübeck,  Hamburg  ja Brügge, jõudes lõpuks välja 
Londonisse. Hansa Liidul oli oma  võimuorgan  -  hansapäev . Seal kohtusid ja arutasid 
tähtsamaid  küsimusi   hansalinnade  esindajad. Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida 
hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud  Põhjala  karusloomade  nahad  olid eriti 
kvaliteetsed. Samuti toodi Novgorodist vaha ja  mett , lina, kanepit  ja loomanahku.
Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud 
Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja 
vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt 
loomulikult kenasti teenis. Liivimaa linnadest oli  Tartul  kõige parem ühendus Pihkvaga, ning sealtkaudu ka 
Novgorodi   feodaalse  vabariigiga. Veetee - Soome laht- Neeva   jõgi - Laadoga  järv-
Volhovi  jõgi - oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite 
(vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond  läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga 
tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe  ja Võrtsjärve 
ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja  merega . Vene kaupmehed saabusid  Tartusse  kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel 
regedega. Tartus kujunes välja  omaette  Vene  linnaosa  - ida poolt tulnud 
kaubahärrade  alaline  peatuskoht kahe ortodoksse  kirikuga : üks Novgorodi, teine 
Pihkva  kaupmeeste tarvis. Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, 
Tallinn, Pärnu ja Viljandi. Kaubanduslikult igati  soodsalt  paiknenud Narva jäeti 
aga Tallinna  vastuseisu  tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus 
elavnes nendel  perioodidel , mil Hansa ja  Novgorod  olid omavahel tülis. Siis jõudis
enamik lääne kaupu Venemaale ja sealseid kaupu läände just Narva kaudu. Hansa liidu  koosseisus  kujunesid Tallinnast ja Tartust Euroopas tuntud 
kaubalinnad, eelkõige transiitkaubanduse keskustena. Eestisse toodi kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, 
kanget  õlut ja  magusaid   veine , idamaiseid vürtse ja hiljem ka  rasvaseid  
soolaheeringaid. Eriti tulusaks kujunes Tallinnale  kauplemine   soolaga . Keskajal armastati öelda, et 
Tallinna linn olla ehitatud  soolale . Soola imporditi peamiselt Prantsusmaalt või ka 
Portugalist . 20-30 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga 
Tallinna, kus sool laaditi sool ja võeti vastukaubana  pardale  Liivimaa teravili. 
Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud  rukis  andis rohkesti välja meeldiva 
maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. 
Rukist  vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. 
Tallinna kaupmehed müüsid soola nii linna- kui maarahvale, aga ka üle mere 
Lõuna-Soome ja Lääne-Rootsi. Hansa Liidu tähtsaimateks transpordivahenditeks 
olid koged.