Keskaja Kaubandus (0)

Keskaja Kaubandus
Linnade kujunedes Euroopas naturaalmajandus taandus ning üha enam hakkas edenema kaubandus. Käsitöölised müüsid linnades oma tooteid. Ümbruskonna talupojad tulid aga linna turule, et müüa põllumajandussaadusi ja osta vajalikke tarbeesemeid.
Kaubandussidemed tekkisid ka kaugemate piirkondadega. Kaubitsemine andis suurt tulu ja nii võis kiiresti rikastuda, kuid samal ajal oli see tegevus ka ohtlik - teedel varistsesid röövlid, merel ähvardasid kaubalaevu piraadid ja tormid. Seega võisid paljud kaupmehed jääda ilma nii varandusest kui ka elust. Kaupmees pidi olema julge ja ettevõtlik.
Kaubandus Vahemerel
Lääne-Euroopale oli kõige tähtsamaks kauplemine Idamaadega. Kaubatee sinna kulges mööda Vahemerd . Araabiamaadest tulid täislastis laevad Itaaliasse, sealt edasi viidi kaup mööda maismaad üöe Alpide Lääne-Euroopasse.
Erilise õitsengu saavutasid tänu Vahemerel peetavale kaubavahendusele Idamaadega just Itaalia linnad, eelkõige Veneetsia ja Geonova. Enamik peamisi kaubateid oli nende kontrolli all, kuid seiklushimulised Itaalia kaupmehed jõudsin oma rännakutel Araabiast tunduvalt kaugemale. Veneetsia reisisid koguni Mongooliasse ja sealt edasi Hiinasse.
Idamaadest toodud kaubad olid niisugused, mida Euroopas ei leidunud. Peamiselt veeti sisse maitseaineid - pipart, kaneeli , muskaati ja muud sellist. Eurooplase üsna ühetaoline toidulaud muutus seeläbi tunduvalt mintmekesisemaks. Väga hinnatud olid ka idamaised luksusesemed, nagu peenelt kaunistatud relvad, kangad ja väärismetalist nõud. Kõige selle järele oli rikaste juures suur nõudmine. Vaesematel inimestel jäid aga idamaised kaubad vaid unistusteks.
Hansakaubandus Põhja-Euroopas
Teine tähtis kaubatee kulges piki Põhja-Läänemerd ja Lääne-Euroopat Venemaale. XII sajandil hakkas üha enam hoogustuma hansakaubandus. Hansa tähendab vanas saksa keeles seltsi või kampa. Niisuguseid seltse rajasid Põhja-Saksa kaupmehed selleks, et oleks parem seilata ühiste huvide eest. Saksamaalt pärit kaupmehed olid teatud ja tuntud nii Norras, Inglismaal kui Madalmaades. Kaubandus Läänemerel sai õige hoo sisse alles siis, kui Saksa kaupmehed saavutasid väljapääsu Läänemerele. 1158. aastal taastas Saksa hertsog pärast tulekahju Lübecki linna. See jäi sajanditeks hansakaubanduse südameks. Siitkaudu tungisid Saksast pärit kaupmehed üha kaugemale põhja poole. Hiljem hakkasid omavahel liituma mitte enam üksikud kaupmehed, vaid terved linnad. Nii kujunes XIV sajandil välja hansalinnade liit. Sinna kuulus suur osa Läänemere äärsetest kaubanduslinnadest. Mõjukamad hansalinnad olid ka Riia, Tallinn ja Tartu. Hansa Liit oli väga mõjuvõimas ühendus. mis võttis oma kontrolli alla kogu kaubanduse Läänmerel. Kuigi kaupmeeste peaeesmärgid olid rahumeelsed, olid nad ome huvide kaitseks valmis ka sõda pidama . Läänemere äärsetele riikidele oli Hansa laevastik ohtlik vastane.
XIV sajandi keskel kujunes välja Hansa Liidu võimuorgan - hansapäev. See toimus tavaliselt Lübeckis. Sinna oled kohustatud tulema kõikide tähtsate hansaliitude esindajad. Niisugustel kokkusaamistel otsustati liidu jaoks olulisi küsimusi. Hansapäevadel vastuvõetud otsused olid kõikidele liidu linnadele kohustuslikud.
Kuidas Läänemerel seilati ?
XII sajandil olid Läänemerel sõitnud vaid madalad, vikingilaeva moodi alused. Neil oli peal üks puri, kuid laev võis sõita ka aerude abil. Niisugused laevad olid kiired ning nendega võis randuda ka madalas vees. Üsna kerge vaevaga sai neid kaldale tõmmata. Kauba vedamiseks ei olnud nad ometi otstarbekad, sest laevadele mahtus vähe kaupa. Hansaajal ilmusid Läänemerele uut tüüpi laevad - koged. Need olid juba tõelised kaubalaevad. Moona mahtus ühele kogele kümma korda enam kaupa kui viikingilaevale. Pikkust oli kogel kolmkümend, laiust umbes seitse meetrit ja ta liikus ühe purje abil. Koge istus sügavak vees ning randumiseks vajas ta sobivat ankrupaika või sadamat. Niisuguse laevaga võis Tallinnnast Lübeckisse sõita 6-12 päevaga, sõltuvalt tuule suunast ja tugevusest. Sellegipoolest suutis üks koge teha kevadest sügistormideni vaid paar sõitu. Harvad olid need aastad, mil õnnestus teha kolm reisi, sest laevade laadimiseks ja lossimiseks kulus sammuti palju aega.
Kaup, mida merd mööda veeti, ei kuulunud ainult ühele kaubasaksale. Ühes laevas oli tavaliselt kümne või isegi enama kaupmehe vara. See ei tähendanud aga sugugi seda, et ühel kaupmehel poleks olnud küllalt jõukust kasvõi terve laev oma kaupa täis laadida. Hansakaupmeeste hulgas oli rikkaid väga palju. Asi oli selles, et nii oleks kaupmees võinud kogu oma varast ilma jääda, sest hansaajal oli merereis siiski üsna ohtlik ettevõtmine. Tormiga võis laev hukkuda või karidele sattuda ja madalikult lahtipääsemiseks visati osa lastist merre, et laeva kergemaks teha. Laev võis sattuda ka mereröövlite kätte. Kui midagi niisugust juhtus, oli tegemist mitme kaupmehe väikese kaotusega, mitte aga ühe kaubasaksa täieliku loostumisega.
Kaupmeeste vaenlasteks ei olnud ainult meri või mereröövlid. Võis juhtuda sedagi, et kapten katsus kaubakoorma mõnes teises sadamas maha müüa. Seetõttu kehtis nõue, et kapten pidi olema abielus. Niiviisi said kaupmehed kapteni kodused pandiks võtta.
Kapteni sõna oli laeval seaduseks. Tal oli õigus meremehi sõnakuulmatuse eest karistada . Meremees võis kergesti saada kapteni käest tubli rusikalöögi, kusjuures esimese löögi pidi ta vapralt välja kannatama ja alles teise löögi korral võis ta end kaitsta.
Keskaegne kaubavahetus
Keskaegne kaubavahetus erines tänapäevasest mitmel moel. Puudusid sellised tööstuskaubad, nagu on praegu. Enamasti veeti tol ajal tooraineid, millest alles hakati midagi valmistama. Venemaalt, peamiselt Novgorodist, veeti välja karusnahku ja vaha, vähesel määral aga ka kasetohtu ja hõbedat. Venemaakaudu toodi Lääne-Euroopasse idamaiseid kaupu, näiteks siidi .
Läänest itta veetavate valik oli laiem. Venemaale veetavad võib jaotada kolmeks. 1) Kalev, lõng ja lõuend. 2) Metall ja metallikaubad. 3) Sool ja heeringad. Venemaale veetav riie oli pärit mitmelt poolt Lääne-Euroopast - Flandriast, Hollandist ja Saksamaalt. Väga tähtis kaup oli sool. See oli pärit Saksamaalt, kuigi Venemaale on veetud ka Portugali soola. Oluliseks kaubaks olid ka heeringad. Eriti hinnatud olid Skàne heeringad, mida püüti Rootsi rannikul.
Kaubavahetuses tuli muidugi ette ka pettust, mis tekitas kaubasakste vahel tüli. Venelased kurtsid, et riidekangad pole õige pikkusega, heeringad aga laotud tünnidesse nii, et pealpool olid rasvasemad, all seevastu ühna lahja kaup. Kaevasid ka venelased ise. Tihtipeale olid niruma väljanägemisega karusnahad tinaga läikima hõõrutud ja vaha üles klopitud, et see õige mõõdu välja annaks. Sama eesmärgil oli vahale lisatud rasva, tõrusidja herneid . Pettuse avastamiseks seadsid hansalased XIV sajandil Novgorodis ametisse mehe, kelle ülesandeks oli kaupade ehtsust proovida.