Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kattekold". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
eospea, kattekold, tavalisem, pikkuseks, eristama, tipud, teravad, varrel, vart, eosest, eoseid, muust, eospulber, sattudes, plahvatusKasvukoht: varvastarn on sage hõredates lehtmetsades, loodudel, nõlvadel, enamasti veidi niiskel pinnasel. Taim on hele- või kollakasroheline, 5-20 cm kõrge, peene, saleda varrega. Vars on ebaselgelt kolmekandiline või isegi peaaegu ruljas. Lehed on 2-4 mm laiad, varrega ühepikkused või veidi pikemad. Õied: varvastarnal on üks 4-8 mm pikk isaspähik ja 1-4 emaspähikut (kuni 1cm pikkused), emaspähikud on varrel nii tihedalt, et näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun, sageli heledama servaalaga. Emakasuudmeid 3, vili - põisik äraspidimunajas, kolmekandiline, hõrekarvane, rohekas, järsult lühikeseks nokaks ahenev, põisikud 2,5-3 mm pikad. Õitseb mais, viljub juunis. Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena. VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille
muude kaitseabinõudega pole võimalik tagada vastava liigi säilimist Eestis. Karukold (III kategooria) (Lycopodium clavatum) kuusekold, kuuseraig, metshumur, nõiarohi, reburaigas Kollad paljunevad ja arenevad väga aeglaselt. Eoste idanemine võib aega võtta kuus- seitse aastat, ja seda juhul, kui need idanemiseks soodsasse kasvukohta satuvad. Kuid eose idanedeski ei ole veel ta taime nime päriselt väärt. Esmalt areneb eosest pisike, paari millimeetri suurune eelleht. See elab maa sees ja on seetõttu täiest värvusetu. Nii imelik kui see ka pole, toitub eelleht seal pimedaski samamoodi kui rohelised taimed. Teda abistavad seeneniidid. Eellehel arenevad isas- ja emassuguorganid. Ühtedes neist valmivad liikuvad seemnerakud, teistes liikumatud munarakud. Kui seemnerakud jõuavad munarakuni ja selle viljastavad, hakkab peagi arenema uus kollataim. Nii pikk ja keeruline ongi uue kolla sünd
päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess. 5) Kui alg-eukarüoot oli endasse liitnud enamuse võimalikke kasulikke bakterite geene (kromosoome), polnud kromosoomide lisandumine enam kasulik. Oli vaja kindlamini eristama hakata omasid ja võõraid kromosoome (geene). Oma kromosoomide kaitseks tekkis tuumamembraan. Kas see toimus venna neelamisel (neelatud liigikaaslase membraanist sai algtõuke ka tuumamembraani teke) või mingil teise sisemise ümberkorralduse tulemusena, jääb lahtiseks. Alg-eukarüootide laiemat levikut piiras nende tundlikkus ultraviolettkiirguse suhtes. Seetõttu jäid nad ka vee- fotosünteesi ilmumise järel enam sügavamate veekihtide elanikeks, võimaldades nii
päris võõra organismi kromosoomi säilitamisel. Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess. 5) Kui alg-eukarüoot oli endasse liitnud enamuse võimalikke kasulikke bakterite geene (kromosoome), polnud kromosoomide lisandumine enam kasulik. Oli vaja kindlamini eristama hakata omasid ja võõraid kromosoome (geene). Oma kromosoomide kaitseks tekkis tuumamembraan. Kas see toimus venna neelamisel (neelatud liigikaaslase membraanist sai algtõuke ka tuumamembraani teke) või mingil teise sisemise ümberkorralduse tulemusena, jääb lahtiseks. Alg-eukarüootide laiemat levikut piiras nende tundlikkus ultraviolettkiirguse suhtes. Seetõttu jäid nad ka vee- fotosünteesi ilmumise järel enam sügavamate veekihtide elanikeks, võimaldades nii
Nii võis kahe raku segamisel saada kiiresti veelgi parema raku. Seega oli omasugust kasulik ära tunda, alla neelata ja seedimata jätta, et siis taas lahku minna. Nii võis tekkida söömata lõunast paralleelselt hulgakromosoomsusega ka suguline protsess. 5) Kui alg-eukarüoot oli endasse liitnud enamuse võimalikke kasulikke bakterite geene (kromosoome), polnud kromosoomide lisandumine enam kasulik. Oli vaja kindlamini eristama hakata omasid ja võõraid kromosoome (geene). Oma kromosoomide kaitseks tekkis tuumamembraan. Kas see toimus venna neelamisel (neelatud liigikaaslase membraanist sai algtõuke ka tuumamembraani teke) või mingil teise sisemise ümberkorralduse tulemusena, jääb lahtiseks. Alg-eukarüootide laiemat levikut piiras nende tundlikkus ultraviolettkiirguse suhtes. Seetõttu jäid nad ka vee-fotosünteesi ilmumise järel enam sügavamate veekihtide elanikeks, võimaldades nii vee
sisaldav rakukest 2) vakuoolid 3) klorofülli sisaldavad plastiidid 4) paiksus (kinnitumus kasvupinnale) 5) kasvu pidevus. Erinevalt loomadest jätkub taimedel organeid moodustavate rakkude jagunemine, kudede moodustumine ja kasv kogu elu jooksul. Peamiselt juhtkoe puudumise või olemasolu järgi eristatakse põhiliselt kahte suurt taimerühma. Algelisemat rühma (alamad taimed) kuuluvad vetikad. Vetikatel pole juuri, vart ega lehti; nad paljunevad eostega ning nende elukäigus on valdav gametofüüt. Gametofüüt sugulises, gameete moodustavas elujärgus toimuvad. Gamefüüdi rakutuumad on enamsti haploidsed. Teise rühma (kõrgemad taimed ehk soontaimed) kuuluvad hulkraksed juhtkoe, varre, lehtede ja juurtega sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed ja katteseemnetaimed ehk õistaimed. Neil on valdav sporofüüt. Sporofüüt taimede elutsükli diploidne, eoseid (spoore) moodustav järk.
juurmistega, kinnituvad õierao keskkohast veidi kõrgemal. Lehestik kolletub alles juulis. Vars tihedalt karvane. • Kasvab kuivadel pärisniitudel, looniitudel, loometsades vallseljakutel, võsastikes, puisniitudel ja paekaldal. Eelistab huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab nii täis- kui ARTEMISIA ABROTANUM - SIDRUNPUJU • pooligihaljas põõsas. Eelistab viljakat, vett läbilaskvat pinnast. Kõrgus 90 cm kuni 2 meetrit. Sidrunpujul on mitu ühesuurust vart, millest vaid mõned lõppevad õisikutega. Vartel sageli tugevad külgharud. Hallikasrohelised lehed õrnade niitjate hõlmadega. Sidrunpuju lehed on tugeva sidrunilõhnaga, mida on juba kaugelt tunda. Õied kollakashallid. Õisikud 2,5–3 mm läbimõõduga. Õitseb augustis-septembris. ARUNCUS DIOICUS - HARILIK KITSEENELAS • Eelistab niisket rammusat pinnast; kasvab hästi nii varjus kui ka päikese käes. Sageli kasvab mägedes.
moodustavad igal aastal uue vaarikapuhma ja istandik püsib aastaid. Vaarikavarte eluiga kestab kaks suve ja ühe talve. Esimesel aastal arenevad maa- alustest võsudest kasvanud varred tugevaks ning moodustavad lehestiku ja lehtede kaenlasse külgpungad. Vaarikapõõsaste kujundamine algab istutusjärgse tagasilõikamisega. Põõsana kasvatamisel valitakse järgmise aasta kevadel 3-4 tugevat võrset. Ülejäänud lõigatakse maapinna lähedalt maha. Järgmisel aastal 5-6 vart jne., kuni vaarikapõõsas koosneb 10-12 elujõulisest võrsest. Mida tugevamad on varred, seda suurem on lehestiku pind ja pungade hulk sügisel, seda paremini nad talvituvad ning seda suurem on loodetav saak järgmisel aastal. Vaarika varred taluvad hästi püsivat külma, muutuvad aga külmaõrnaks talviste sulade järel. Lehed Vaarika lehed on vahelduvad sulgjad liitlehed, 3-5 lehekesega , 12 -20 cm pikad. Lehekesed
Sammaltaimed omastavad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Ehituse alusel eristatakse lehtsamblaid, maksasamblaid ja kõdersamblaid. Lehtsammaldele on iseloomulikud varred ja lehed. Maksasamblad võivad olla kas lehtedeks ja varteks liigestunud või tallusjad ehk lehtedeks ja varteks liigestumata. Kõdersammalde hulgas on teada ainult tallusjaid samblaid. Sammaltaimed ei moodusta seemneid, nad paljunevad peamiselt eostega. Eosest areneb uus taim, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes. Samblad võivad paljuneda ka vegetatiivselt (näiteks sigikehakestega). Täpsemalt võite selle kohta lugeda sammaltaimede paljunemist ja arengut käsitlevalt leheküljelt. Sammaltaimed on niiskete kasvukohtade taimed. Nad kasvavad maapinnal, puidul ja kividel. Et
Krüptogaamid – taimed, kes ei paljune seemnetega 25. Kl. kollad: koldade elutsükkel, sugukonnad Klass Lycopsida – kollad sugukonnad: • Lycopodiaceae – sugukond kollalised • Selaginellaceae – sugukond selaginellilised • Isoetaceae – sugukond lahnarohulised Sugukond kollalised (Lycopodiaceae) Suguline paljunemine toimub eostega, vegetatiivne varre tükkidega. Sporangiumid (eospesad, kus tekivad eosed) kinnituvad jalakese abil sporofüllidele, mis enamasti moodustavad eospea. Homospoorsed. Sporangium avaneb lõhega. Mõnel liigil (nt ungrukollal) sporofüllid ja tavalised lehed ei erine ja eospäid ei moodusta. Eelleht on enamasti maasisene, saab suguküpseks 6-15 aastaga Sugukond selaginellilised (Selaginellaceae) Mitmeaastased rohttaimed Lehed (fülloodid) keelekesega Esinevad erilised varrest moodustuvad risofoorid (juurekandjad), mille otstes arenevad lisajuured Eosed sporofüllidel, mis moodustavad eospea Eelleht redutseerunud
Perekonnas on 360 liiki. Looduses kasvavad nad Euroopa, Põhja-Aafrika ja Aasia rohtsetel aladel ja valgusküllastes puistutes. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: üheksavägine (V. thapsus) ja must vägihein (V.nigrum). [13] Vägiheinad on kahe- kuni mitmeaastased, enamasti kõrgekasvulised rohttaimed, harvem poolpõõsad. Vägiheinu iseloomustavad suured juurmised lehed, mis enamasti moodustavad roseti, kuid mõnikord on taimed terve varre ulatudes kaetud vahelduvalt asetsevate lehtedega. Varrel paiknevad lehed on enamasti väikesed. Lehed on sageli viltjaskarvased. Õied paiknevad varre tipus pikas püstises kobarjas või pöörisjas õisikus ja on enamasti kollakat värvi, harvem purpursed, punakad või valged.õied on viietised, peaaegu korrapärased. Tolmukaid 5, kaks alumist on teistest pikemad. Viljaks 2- pesaline kupar. [1, 11, 13] Aedades kasvatatakse hübriide, mille kõrgus varieerub 30 cm kuni 100 cm
Hõimkond sõnajalgtaimed: Vars tavaliselt lühike, maasisene, maapeal leht, eelleht maapealne, eospesad koondunud gruppidesse, mida pealt katab loor. kilpjalalised kilpjalg, naistesõnajalalised naiste-, laane-, kolmissõnajalg; soosõnajalalised - harilik soosõnajalg; sõnajalalised ohtene, laiuv, maarjasõnajalg, odajas astelsõnajalg. Sammaltaimede ja sõnajalgade elutsüklid - Sammaltaimedel puuduvad õied ja seemned, nende lihtsa struktuuriga lehed katavad peent vart. Enamiku oma elust on sammaltaimed gametofüütses faasis, soodsates oludes aga moodustavad eoseid ehk on sporofüütses faasis. Sammaltaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Sammaltaimed paljunevad peamiselt eostega. Eosest areneb uus taim, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed. Eosed levivad tuulega ja idanevad soodsates tingimustes.
pihlakast, paakspuust ja magedast sõstrast. Ka rohurinne on üsna liigivaene. Laante kasvupaigaks on viljakad lubjavaesed liivased ja savised mullad. Eestis jaotatakse laanemetsad kaheks liigivaesteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Mõlemad on levinud enamasti Lõuna-Eestis. Liigivaesed laanemetsad on jäänukid varasematest taigametsadest, kus kasvavad taigametsadele iseloomulikud liigid: harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtene sõnajalg. Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme- segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske (lisa 1), kuid kasvab ka harilikku mändi (lisa 3), arukaske (lisa 2), harilikku haaba, harilikku tamme. Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust (lisa 4), harilikust pihlakast, pajudest. Puhmarinne on lausaline
õõtsikutel on aga soosambla puhasroheline kuni sätendavalt kollakasroheline värvus. Selline see meie niiskete kohtade ilumuru on. 6.3 Soovildik Soovildik on tüüpiline madalsoode ja rabastuvate või soostuvate metsade ja niitude sammal. Ta kasvab sageli koos turbasamblaga ,jäädes nõrgema kasvu tõttu viimase varju. Kui aga leiate lapikese, kus kasvab soovildik üksi, siis näete, et tema mõõtmed polegi nii tagasihoidlikud. Soovildik võib kasvada kuni viieteistkümne sentimeetri pikkuseks. Turbasambla varju jääb ta rohkem seepärast, et ta on üpris peenike. Kui aga soovildik ise samblamätta kasvatab, siis tihedalt üksteise kõrval kasvades jätab ta üpriski lopsaka sambla ilme. Soovildikul on aga veel üks omapära, mis ei torka küll kuskilt silma, kuid mida on siiski ehk huvitav teada. Nimelt on see sammal leidnud, et talle ei piisa ainult sugulisest paljunemisest ja eoste abil levimisest. Tema juures võib üpris sageli kohata sammalde hulgas
RAVIMTAIMED Ravimtaimede nimekiri: 1. Aedsalvei Salvia officinalis 2. Aedliivatee e. tüümian Thymus vulgaris 3. Harilik iisop Hyssopus officinalis 4. Hiidaniisiisop Agastache foeniculum 5. Harilik pune Origanum vulgare 6. Harilik rosmariin Rosmarinus officinalis 7. Harilik meliss Melissa officinalis 8. Harilik naistenõges Nepeta cataria 9. Piparmünt Mentha piperita 10. Harilik leeskputk Levisticum officinale 11. Koirohi Artemisia absinthium 12. Estragonpuju e. tarhun Artemisia dracunculus 13. Aedruut Ruta graveolens 14. Harilik aniis Anisum vulgare (Pimpinella anisum) 15. Aedpiparrohi Satureja hortensis 16. Aedharakputk Anthriscus cerefolium 17. Aedkoriander
eest sügavamale maapinda. Säilitusjuured- (nt peet, porgand, kaalikas) iseloomulik kahe- ja mitmeaastastel taimedel. Säilitusjuurtes talletatud varuainete arvel kasvab taimel järgmisel aastal õied ja arenevad viljad. Ronijuured- (luuderohi) pika ja nõrga varrega taimedel. Neid lühikesi juuri on varrel palju ning nad aitavad hoida vart ja lehti maapinnast Õhujuured- (orhidee) iseloomulikud kõrgemal. Tänu neile saavad nad troopikametsade epifüütidele (taimed, ronida kõrgemale, kus on rohkem mis elavad teistel taimedel, kuid pole valgust ja kasvamiseks soodsamad parasiidid), õhujuurtega imevad tingimused
Pooldumine: toimub DNA replikatsioon ja rakk jaguneb kaheks tütarrakuks. Pungumine: tekib väljasopistis, millest areneb uus isend, kes eraldub vanemorganismist või jääb temaga ühendatuks moodustades koloonia (hüdrad, käsnad). · Eoseline paljunemine Sugutu paljunemise viis. Eoselise paljunemise puhul annab organismile aluse eriline paljunemisrakk eos e spoor. Eoseid moodustavat ajajärku nimetatakse sporofüüdiks. Edasi areneb eosest sõnajalal eelleht ja samblal eelniit, mille pinnal areneb sugurakke moodustav organ e gametangium. Sugurakke moodustavat ajajärku nimetatakse gametofüüdiks. Eoseliselt paljunevad sõnajalad, osjad, kallad, samblad. · Apomiktne paljunemine Sugutu paljunemise viis. Apomiktne paljunemine toimub seemnetega, aga seemned tekivad viljastamata, seepärast nimetatakse seda paljunemisviisi ka neitsisigimiseks.
Pooldumine: toimub DNA replikatsioon ja rakk jaguneb kaheks tütarrakuks. Pungumine: tekib väljasopistis, millest areneb uus isend, kes eraldub vanemorganismist või jääb temaga ühendatuks moodustades koloonia (hüdrad, käsnad). Eoseline paljunemine Sugutu paljunemise viis. Eoselise paljunemise puhul annab organismile aluse eriline paljunemisrakk – eos e spoor. Eoseid moodustavat ajajärku nimetatakse sporofüüdiks. Edasi areneb eosest sõnajalal eelleht ja samblal eelniit, mille pinnal areneb sugurakke moodustav organ e gametangium. Sugurakke moodustavat ajajärku nimetatakse gametofüüdiks. Eoseliselt paljunevad sõnajalad, osjad, kallad, samblad. Apomiktne paljunemine Sugutu paljunemise viis. Apomiktne paljunemine toimub seemnetega, aga seemned tekivad viljastamata, seepärast nimetatakse seda paljunemisviisi ka neitsisigimiseks.
3. Sõnajalgtaimed. Kl. Kidad (osjad), kl. pärisraikad (kollad ja lahnarohud), kl. keerdlehikud (sõnajalad ja võtmeheinad) – välisehitus, näited liikidest. Sõnajalgtaimede hulka kuulub kolm eriilmelist taimerühma: kollad, osjad ja sõnajalad. kollad KOLLAD - mitmeaastased üsna madalad taimed. Nende pikkadelt roomavatelt vartelt tõusevad arvukad püstised harud. Vart ümbritsevad lehed, mis meenutavad okkaid. Kollad on igihaljad. Enamikul koldadel arenevad eosed varre tipus eospeades. Mõnel algelisemal kollaliigil eospead ei ole, nende eoseid kandvad lehed ei erine eriti tavalistest lehtedest. Näited: karukold, kattekold. OSJAD - lüliliste ja seest õõnsate vartega rohttaimed, Enamikul paiknevad ringidena ümber varre lülilised peenikesed oksad, mida ekslikult peetakse lehtedeks. Näited: metsosi, põldosi.
anaeroobses keskkonnas, siis tekib etanool (alkohol) ja süsihappegaas tekib käärimine. Pärmseentele ei meeldi hapnik. Kübarseened on seened, kelle viljakehad koosnevad kübarast ja jalast, mõlemad moodustuvad seeneniitidest. Vajavad kasvamiseks niiskust, soojust ja toitaineid, hapnikku. Juurt koos seeneniitide põimikuga nimetatakse mükoriisaks. Seenekübara alaküljel paiknevate eoslehekeste pinnal või torukeste seintel valmivad eosed. Põhiliselt paljunevad kübarseened eostega. Eosest kasvab esmane mütseel. Kahe esmase mütseeli liitumisel areneb teisene mütseel, millest võib kasvada viljakeha. Paljud kübarseened on tuntud söögiseened. Kübarseente hulgas esineb rohkesti söögiks kõlbmatuid ja mürgiseid seeni. 11. SEENTE TÄHTUSUS LOODUSES JA INIMESE ELUS. Looduses elab osa seeni taimedel ja loomadel ning põhjustavad haigusi. Osad seened aga elavad mitmesuguste organismidega sümbioosis: nad moodustavad taimejuutega mükoriisa ja
Vastavalt elueale jaotatakse: · Üheaastased · Kaheaastased · Mitmeaastased Varred võivad olla erineva kuju ja asetusega. Valgel ristikul roomavad varred vastu maad. Roosal ristikul tõusvad varred. Lapiknurmikal on lapik vars. Varred võivad olla siledad või karvased. Varre primaarne ehitus Esineb ainult üheaastastel vartel, sekundaarne ehitus on mitmeaastastel taimedel, seoses varte jämedamaks kasvamisega. Primaarsel ehitusel katab vart epidermis. Epidermis katab noori varsi ja lehti, mis võivad olla kaetud vahaga. Epipleemil on karvad, peab vastu võtma vett. Järgneb esikoor, teatud sügavusel näeme juhtkimpe. Kaheidulehelistel on juhtkimbud varre ristlõikel ringina. Kui võrrelda kahe- ja üheidulehelisi, siis üheidulehelistel on juhtkimbud laiali pillatud ja kaheidulehelistel ringina. Varre sekundaarne ehitus Seotud kambiumi moodustumisega. Kambium moodustub esiniine ja esipuidu vahele
1. Milleks on vaja teaduslikku bioloogilist nomenklatuuri? Nomenklatuur on zooloogide ja muude bioloogide ühine erialane keel (et kõik, sh teadlased üksteisest õigesti aru saaksid). Kõigel, mida/keda me kasutame ja vajame, peab olema nimi, mitte kiretu kood. Arvudest koosnev kood sobib hästi arvutile, mitte meie ajule. 2. Milleks on vaja bioloogilise nomeklatuuri koodekseid? Et reguleerida loomade teaduslike nimetuste vormikohast moodustamist ja kasutamist. 3. Milliseid keeli kasutab teaduslik nomenklatuur? See on küll ladina tähtedega kirjutatud ja ladina grammatika kohane, aga sõnatüvi võib olla ükskõik mis keelest. 4. Kuidas mõista nomenklatuuri universaalsust, unikaalsust ja stabiilsust? Nomenklatuuri kolm põhimõtet on universaalsus, unikaalsus ja stabiilsus. Universaalsuse tagab Õhtumaa keskaja pärand – ladina keel. Unikaalsuse (et igal taksonil oleks üksainus tunnustatud nimi) ja stabiilsuse (et nimed võimalikult vähe muutuksid) eest hoolitseb nomenklatuuri
Õpimapp SISUKORD SISSEJUHATUS........................................................................................................................4 KEVADE VÄRVID JA HELID.................................................................................................5 KEVADE LILLED.....................................................................................................................8 Võsaülane........................................................................................................................8 Varsakabi........................................................................................................................8 Võilill..............................................................................................................................9 Sinilill...........
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Kaugõppe Noorsootöö osakond KNT 1 Veroonika Mätlik " Erinevad taastumisvahendid inimese turgutamiseks" Referaat Juhendaja: M. Grünthal-Drell Tallinn 2006 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 1 Füüsikalised taastumis vahendid.................................................................................................3 Saun................................................................................................................................
Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/266 http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=11588 1.3 Metspipar (Asarum) Konkreetne liik: harilik metspipar (Asarum europaeum) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt.
Liigirikkad kuuse- ja kuuse-segametsad on kujunenud kunagistest tamme-segametsadest. Neid iseloomustavad salumetsade vähenõudlikumad liigid: ussilakk, võsaülane,jänesesalat, sõrmtarn. Puurinne sisaldab kõige enam harilikku kuuske, kuid kasvab ka harilikku mändi, arukaske, harilikku haaba, harilikku tamme. Põõsarinne on hõre ja koosneb harilikust sarapuust, harilikust pihlakast, pajudest. Puhmarinne on lausaline. Peamised liigid on pohl, harilik mustikas, lillakas, kanarbik, kattekold. Rohurinne on liigirikas. Seal kasvavad ussilakk, võsaülane, jänesesalat, sõrmtarn, ohtene sõnajalg, leseleht, laanelill, harilik jänesekapsas, sinilill, harilik nurmenukk, metsülane, harilik mailane, mets-kurereha, madarad, nääred, metskastik, palu-härghein, lakkleht. Samblarindes leidub harilikku palusammalt, harilikku laanikut, harilikku kaksikhammast, harilikku karusammalt. 64. Salumetsade üldiseloomustus.
· Okkad on püstiselt ettepoole suunatud, varjus asetsevad poolkamjalt, kinnituvad ahenenud rootsuga madalale näsakesele spiraalselt 1-kaupa. Nad on lamedad, sisselõiketa, tömpterava tipuga, allküljel õhulõheribad. · Pungad on suured, piklikkoonilised. · Käbid rippuvad, kattesoomused tugevalt arenenud, seemnesoomuste vahelt pikalt väljaulatuvad. Seemned ümar-kolmnurksed, mõlemast otsast teravad, helepruunid, lennutiib beez, sageli pruunide kriipsukestega. Seemned valmivad sept. lõpul - okt. algul. · üks maailma tähtsamaid ja väärtuslikemaid puuliike moodustab Põhja-Ameerika lääneosa puiduvarudest 60% · Puit on keskmise raskusega, maltspuit roosakasvalge, lülipuit roosakas- või kollakaspruun. Kasutatakse peamiselt saematerjaliks, ka postide, liiprite,
Eesti Maaülikool Puittaimede hooldusjuhend Põllumajandus- ja keskkonnainstituut KJ-1 Koostaja: Andi Järvsoo Juhendaja: Ele Vool Tartu 2016 Sisukord Hooldusjuhend taimeliikide/perekondade kaupa.................................................................................6 1. Amelanchier - perekond Toompihlakas............................................................................................6 1.1.Hooldus.......................................................................................................................................6 1.2.Paljundamine..............................................................................................................................7 2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu...............................................................
Võrsed: hallikaspruunid, madalate vagudega, kaetud tihedalt hallikate karvadega. Pungad: munajad, pruunikad, vaiguta või nõrgalt vaigused. Okkad: 2...3 cm pikad, 2...3 mm laiad, pealt tumerohelised, alt kahe valkja õhulõheribaga, tipp pügaldunud. Okkad asuvad varjuokstel kamjalt, valgusokstel radiaalselt, on hästi jäigad. Käbid: noorelt rohekad, valmides tumepruunid, silinderjad, 10...15 (20) cm pikad, 3...5 cm läbimõõdus, seemnesoomused suured, neerjad, sametkarvased, kattesoomuste tipud ulatuvad välja ja on tagasikäändunud. Seemned suured, kolmnurksed, varustatud lennutiivaga, IX-X. Hall nulg (Abies cóncolor [Gordon] Lindl. ex Hildebr.) Concolor ühevärviline, viidates okaste ühesugusele valkjashallile värvusele nii pealt kui alt.. Laikoonusja, vanemas eas kuhikja võraga ja noorelt sileda, halli tüvekoore ning vaigumahutitega, vanemas eas kuni 20 cm paksuse pikilõhedega halli tüvekoorega puu sirgub 25...40 (60) m kõrguseks ja võib saavutada 0,9..
Kasvab madala hargneva või maapinnal laiuva põõsana. Levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägedes 900-2600 m kõrgusel. Eristatakse mitmeid teisendeid ja vorme. Mägimänd on võimeline kasvama nii päikesepaistelistel kui varjulistel lubjastel ja kivistel mäenõlvadel, ning kuival pinnasel. Eestis on mägimändi kasutatud ja kasutatakse väga palju haljastuses, siiski teadmata, millise päritoluga seemnest taimed on kasvatatud. Selle tulemusena on mägimänd paljudes kohtades veninud 7...8 m pikkuseks mitme ladvaga hõredaks põõsaks, milline ei täida haljastaja poolt soovitud tulemust tihedast madalast igihaljast okaspuust. Seepärast peaks alati mägimändi istutades täpsemalt uurima, millise sordi või alamliigiga on tegemist. Mägimänd on valguslembene ja pügamist kannatav puuliik, samuti saab mägimänniga kinnistada järske nõlvu ja liiva-alasid. Samas on mägimänd asendamatu kuivadel päikeselistel nõlvadel kiviktaimlas, haljasalal, eesaias.
Võrsed: hallikaspruunid, madalate vagudega, kaetud tihedalt hallikate karvadega. Pungad: munajad, pruunikad, vaiguta või nõrgalt vaigused. Okkad: 2...3 cm pikad, 2...3 mm laiad, pealt tumerohelised, alt kahe valkja õhulõheribaga, tipp pügaldunud. Okkad asuvad varjuokstel kamjalt, valgusokstel radiaalselt, on hästi jäigad. Käbid: noorelt rohekad, valmides tumepruunid, silinderjad, 10...15 (20) cm pikad, 3...5 cm läbimõõdus, seemnesoomused suured, neerjad, sametkarvased, kattesoomuste tipud ulatuvad välja ja on tagasikäändunud. Seemned suured, kolmnurksed, varustatud lennutiivaga, IX-X. Eestis on euroopa nulgu kultiveeritud palju eelmisel sajandil, kuid 1939/40 a. ja hilisemad külmad talved on pea kõikjal Mandri-Eestis hävitanud suured puud ja kasvamas on neid vaid mereäärsetel aladel. Mandri Eesti suurim euroopa n. kasvab ilmselt Saue mõisa pargis Harjumaal, millise mõõtmed on h = 26,9 m, tüve läbimõõt 61 cm (Roht 2002). Ida-
Lateraalne meristeem Külgmine algkude ehk kambium. Elundite teiskasv, jämenemine. Paikneb telgelundites pinnaga parallelse silindrilise kihina floeemi ja ksüleemi vahel Kambiumi kasvusuund Kambium tekitab uusi rakke nii ksüleemi kui floeemi poole. Puittaimedel tekitab kambiumi perioodiline kasv aastarõngaid. Juurikatel võib esineda korraga mitu kambiumi kihti – polükambiaalsed. Vahemeristeem Asub lehtede alusel ning sõlmekohtade alusel. Võimaldab varrel kiiresti pikkusesse kasvada – sõlmevahed pikenevad. Kõrrelistel vastutab lehelaba kasvu eest: lehe tipu niitmisel/söömisel kasvab see aluselt ikka edasi. Bambus on kiireima kasvuga taim, vahekasvu abil kasvab ööpäevas kuni 90cm. Vahemeristeem Põhikoed Valdav osa taimede kehast Rakud valdavalt isodiameetrilised Võime muuta oma aktiivsust Põhikoe rakud osalevad regeneratsioonis Eristatakse kolme liiki: Klorenhüüm ehk mesofüll–
Biogeograafia olemus. Mis on teadus, mis on biogeograafia. Milliseid küsimusi biogeograafia käsitleb? Biogeograafia eri tasemetel (taksonitest ökosüsteemideni). Biogeograafia jaotamine. Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus. Biogeograafia asend seoses ajalis-ruumilise skaala ning kirjeldava-seletava teaduse gradiendil. Makroökoloogia mõiste. Biogeograafia seos loodusgeograafia, evolutsiooni, ökoloogia jm. teadustega. Biogeograafia metoodika. Biogeograafia: teadus, mis kirjeldab ja seletab eluslooduse mitmekesisust ruumis ja ajas. o Teadus on uute teadmiste saamise protsess. Biogeograafilisi küsimusi · Kus elab mingi liik? · Miks seda liiki mujal ei esine? · Kas liikide levimisel on piirajaks keskkond, halb levimisvõime või liikidevahelised suhted? · Millal mingi liik Eestisse levis? · Miks on troopikas rohkem liike kui meil? · Kas see ökoloogiline seos, mis kehtib Eestis, kehtib ka troopikas? Biogeograafia eri tasemetel (taksonitest ö
annaabi.ee 
