Neid asju lihtsalt ei saadud. Keegi ei mäleta minu vanaema esimesi samme ja sõnu. Vanavanaema imikuiga 0-1a: Tema elas ka maal metsa sees jõukas talus. Nad elasid ilma elektrita, tulena kasutati puupirdu. Keegi ei mäleta ka tema esimesi samme ja sõnu. Võrdlus: Minu vanavanaema ja vanaema elasid väiksena ühes ja samas talus. Kui üha rohkem inimesi kolisid linna elama, ka minu vanaema ja vanaisa läksid linna elama. Mina kasvasin kõigi mugavdustega mis siis oli pakkuda, sama ei saa öelda minu vanavanaema ja vanaema kohta. Minu maimikuiga 1-3a: Mina vaatasin multikaid, jooksin metsas ringi ja kasvasin looduses. Minu vanaemal olid sellel ajal kitsed ja ma õppisin ära kiiresti kitsede karjatamise. Suval panin ennast ise riidesse, talvel abistasid mind vanaema ja ema. Vahel olin väga kapriisne, kui pesumasin käis ja mind pandi sinna istuma, olin rõõmus ja naersin. Vanaema maimikuiga 1-3a:
Jõulukuusk Mina olen jõulukuusk ja ma jutustan teile ühe loo kuidas minust jõulukuusk. Kui ma veel metsas kasvasin siis teised norisid mind kuna ma olin väike ja keegi ei tahtnud mind. Ühel õhtul kui ma silmad avasin märkasin et mind raiuti. Raiuti ja raiuti kuni ma maha kukkusin ja siis hakati mind vedama. Mind tõsteti püsti ja hakati kaunistama. Mõne tunni pärast olin ma juba väga ilus ja mul olid kõik ehted peal. Kui lapsed olid magama läinud pandi minu alla mingised pakkikesed mille peal olid nende nimed. Tuli hommik ja lapsed ärkasid üles joostes minu poole. Nad avasid pakkikesed ja
Minu esimene jalgratas oli vanem kui mina ise. See oli minu vanema venna oma, mille ta sai oma esimeseks sünnipäevaks vanaemalt kingiks. See oli kolme rattaga ja rohelist värvi. Ma õppisin jalgrattaga sõitmist toas, kuna oli talv ja toas sai rattaga sõita. Et ma kukkudes pead ära ei lööks, oli mul kiiver peas. Ma kukkusin rattaga kogu aeg nii, et muhud peas. Ise ma seda ei mäleta, aga ema on mulle sellest rääkinud. Aga kui ma suuremaks kasvasin, siis ma sain ratta, millega sai korralikult õues sõita. See ratas oli mul mitu aastat ja see ratas meeldis mulle nii väga, et ta on veel endiselt vanaema juures alles. Sellele rattale sai abirattad külge pandud. Kõik mu perekonnaliikmed aitasid mul algses tasakaalu hoida. Ma olin umbes nelja-aastane, kui sain jalgrattaga sõitmise korralikult selgeks.
» Sergei ema Marina räägib oma pojaga seotud sekeldustest telefoni teel iseenda kannatust mitu korda proovile pannes. Ta ütleb, et lapsi, keda ta usaldab, laseb ta mõnikord Sergeile külla, teisi ei lase. Ja need, kes on külas, ei lõhu. Teiste eest ta ei vastuta. Ema tunnistab, et tõsi kõigi naabritega ta ei saa hästi läbi. Ta võib kuri olla. Sest tema ei luba oma last süüdistada asjades, mida tõendada pole võimalik. «Ma mäletan, kuidas ma ise kasvasin,» ütleb Marina. «Mul oli keeruline lapsepõlv ja täiskasvanud ei sallinud mind. Ma mäletan, mida ma siis tundsin. See, kuidas Sergei ennast üleval peab, on tema kaitse. Muidugi on tal käitumisega probleeme... Lapsed väljendavad end omal moel!» Tartu linna lastekaitse peaspetsialist Sirli Peterson ütleb et Sergei on lastekaitsetöötajate vaateväljas olnud 7. eluaastast peale. «See laps vajaks pidevat psühhiaatrilist abi, aga jõuga siin sekkuda ei saa,» märgib ta
Teerada Kasvasin üles Saaremaal Mustjala vallas Mamma juures. Olen seda sorti laps kes on tulnud linna maalt ja hobusega ning kelle lapsepõlv koosnes suuresti kuuskede otsas turnimisest, sõdadest pihlakapüssidega ning mahajäetud kolhoosilautades peituse mängimisest. Viimaseid kutsusime pullilautadeks. Kindlasti tuli olla ka Mammale abiks. Tuli rohida põldu, lappida riitadesse puid ja riisuda lehti. Suviti käisime pärast töiseid päevi rannas. Randa viis umbes 15 minuti pikkune kurviline teelõik
Õppimine- kellele? Ja milleks? Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama aastast 1994. Ma olin siis veel väike ja ei teadnud maailmast suurt midagi. Ma õppisin palju, isegi igast liigutusest. Selle tulemusel õppisin ma kõndima. Siis rääkima ja natuke kirjutama. Loomulikult õppisin natuke paremini kah kirjutama, aga mitte eriti hästi. Kasvasin vähe suuremaks ja siis ütles naabri mees mulle: ,,Igal inimesel on hetk kui tal tuleb mõistus kodu." Ja mina jäin seda heameelega uskuma. Õppida oli maailast veel palu ja selleks, et kõigest sellest teada saada läksin kooli. Algus oli suht hea, aga mida suuremaks läks klassi number seda halvemini minema hakkas. Enda arust olin umbe tark ja tegin palju ullusi. Aga kogu tõde oli see, et ma ei teadnud maailmast veel mitte kui midagi. Koolis olin käinud vähe ja õppida oli veel palju
ise kunagi noor, kes tegi vigu. Ma ei soovi kindlasti olla kibestunud ja üksik vana inimene, kes ei mõista noori. Minu meelest on hirmus kui ma ütleksin tulevikus teismelisle et minu ajal olid noored küll palju tublimad, töökamad ja nii edasi. Unustades kes ma ise noorena olin. Nagu igal medalil on kaks poolt nii minagi soovin peale negatiivse mäletada kaunist oma elust. Mis on ilusam kui lapsepõlv? seega ma pean mäletama oma elu lõppuni inimesi ja kohta kus ma üles kasvasin. Minule on väga armsaks saanud minu kodupaik ja sealsed inimesed, kes ajavad mind naerma kuid vahel ka nutma , kuid ma ei kujuta ette et ma neid ei mäletaks kui ma olen juba vana. Ma tahan väga mäletada oma vanaema jutustusi tema, elust ,kuidas nemad elasid lapsena ja koolis käisid ja rääkida oma lastelastele edasi kuidas, minu vanema elas.. Minu meelest on vahva kui vanaema räägib oma elust ja kudasi tal silmad särama löövad
vigu. Tooge näiteid. Eeskuju ja lapsele tähelepanu pööramine. Näidatakse varakult halba eeskuju(ka enesele teadmata) ning ei veedeta lapsega piisavalt aega ega väärtustata seda. Laps tunneb end varakult üksinda. On kadunud usaldus, kindlus- ja turvatunne. Antakse varakult lapsele vabadus ise otsustada ja jäetakse ta liiga varakult maailma üksinda. Ei suudeta kehtestada reegleid. 9.Millise stiiliga oli kasvuperes teie kasvatus? Miks nii tunned? Mina kasvasin ülesse peres, kus olin esimene laps ja vanemaks saades kadus vanema poolne armastus. Minult eeldati piiride taga püsimist, kuid mulle ei tehtud kunagi neid piire piisavalt selgeks või ei tehtud neid üldse piisavalt tugevaks. Tundsin, et ma ei ole enam oma emale tähtis. Noorusikka jõudes hakkasin piiridest üle astuma. Mitte kuulda võtmise peale saingi vabad käed ja pidin varakult kodust välja kolima. Ma ei olnud enam oluline. Mind ei toetatud ja see tõi mulle mõistuse tagasi
olla. Sallimatust kahe rahva vahel süvendab ka venelaste käitumine, üks hea näide sellest on pronksiöö rahutused. Seal venelased ründasid eestlasi, ründasi eestlase ärisi, nad varastasid ja vandaalitsesid. Veel üks näide nulltolerantsusest on geide vihkamine. Enamasti on geide vastu vanemad inimesed kes pole varem sellist asja näinud ja kelle arust on see ebaloomulik. Geide vihkamine on minu jaoks väga segane aga see on osaliselt sellest, et ma kasvasin üles internetis ja seal pole miski ebatavaline ega taboo. Imelik on vihata kedagi sellepärast, et talle ei meeldi vastassugu vaid tunneb ennast paremini omasoolistega. Kuidas see sinu perset torgib kui mees armastab teist meest või naine teist naist? Präegu on ka näha moslemite vihkamist, moslemite vihkamine sai ainult leeki juurde äsja juhtunud pariisi bommitamisega. Arvatakse, et kõik on moslemid on terroristid kuid tegelikuses on Islami usk täielikult vägivalla vastu
juurest ära ja pandi kasti. Koos kastiga tõsteti mind mingisse ruumi mis suleti. Selle ruumi uks läks koleda pauguga kinni. See oli auto pagasiruum. Ma kartsin kohutavalt. Seejärel hakkasime me liikuma. Pärast pikka sõitu võeti mind kastist välja ja viidi mingisse suurde-suurde hoonesse. Seal hakkasin ma elama. Alguses kui ma veel väike olin oli mul seal väga lõbus. Minuga mängiti ja me käisime palju väljas jooksmas. Nemad olid minu uus pere. Mina kasvasin ja ei olnud enam väike. Mul ei olnud enam nii lõbus kui enne. Teistel oli palju tegemist ja mina jäin üksi. Kui perre sündis uus laps ehitati mulle välja kuut ja selle ümber aed. Nad ei lubanud mul enam tuppa minna, sest kartsid, et ma võin last vigastada. Ma elasin nüüd väljas. Olin hommikust õhtuni üksi ja külmetasin. Ma jäin haigeks. Mind viidi mingis valges riietuses naise juurde. Tema pidi hoolitsema minu eest nii kaua kuni ma terveks saan
Tihtipeale näen enda ümber vanemaid, kes on enda lastega lausa hädas- näiteks toidupoodideski saavad lapsed ise otsustada, mida vanemad ostma peavad. Isegi lasteaialastel on nutitelefonid- milleks? Minu sugulased ostsid enda lapsele jõuludeks Ipadi. Kõige kurvem on veel see, et lapsed ei oska selliseid kalleid kingitusi hinnatagi. Mina olin üliõnnelik- ja tänulik, kui sain endale jõuludeks kauaoodatud pulma barbie. Ära tüdinesin sellest alles siis, kui ka nukkudest välja kasvasin. Tekib küsimus, et mis saab tänapäeva noorte lapsepõlvest? Meenutada on neil siis pärast seda, et mis windows oli nende arvutil või millised arvutimängud olid nende lemmikud? Ükskord pidin oma tädilapsi hoidma. Lausa õudne oli vaadata, kuidas lapsed ei oska enam omavahel materjaalsete mänguasjadega mängida, vaid kaklevad arvuti pärast. Saan aru, et me elama e-riigis, aga see ei tähenda, et isegi algklassilapsed ei saa enam omavahel
Päevast päeva kogetakse ja avastatakse uusi asju, mis muudab suhtumist ja avardab maailmapilti. Minu kaheksateistkümne eluaasta jooksul on olnud ühiskond pidevas muutumises – nii minu enda kui ka üldiselt riigi jaoks. Kui mina sündisin, oli Eestil selja taga 5 lühikest, kuid uhket iseseisvat aastat ja täitsa oma riigiraha. Endiselt oli kõik uus ja huvitav. Harjuti omaette toime tulema. Enne seda oldi ju sõltuv võõra riigi võimust. Kasvasin ajal, mil Eesti astus Euroopa Liitu, sai tunda majanduslikku õitsengut ning alles hiljuti elati üle majanduskriisist tekkinud raskused. Julgen väita, et iga inimene, kes riigis elab, tunnetab ühiskonna ja riigi käekäiku. Näiteks tööpuudus kajastub eelkõige töötuks jäänud inimeste näol. Ainult nemad tunnevad mida tähendab olla ilma tööta ja niimoodi hakkama saada. Läbi selle nad mõistavad, et ühiskonnas on kusagil midagi valesti, et selline olukord üldse tekkida sai.
seda printsilikku käitumist: rüütellikud, ausad ja üllameelsed, alati daame kaitsmas. Kahjuks ei kohta sellist käitumist päriselus tihti. Võimalik, et see tuleneb sellest, et poisid ei armasta lugeda muinasjutte, neid on alati tõmmanud seiklusjutud ja muud lood, kus läbivateks teemadeks relvad, võitluskunstid, suhete klaarimised rusikate või relvade abil, aarete jahid jms. Vahepeal ongi mul raske mõista, et elus on kõik palju teistmoodi kui nendes loetud ilusates lugudes. Ma ju kasvasin üles, võttes neid lugusid kui päriselt toimunuid Eks ma mängin ka tihti printsessi ja olen üpris jonnakas, näitan liigselt välja oma tundeid ja dramatiseerin tundepuhangutega üle. Iseenesest mõistetavalt peaks siis mees tulema mind ,,päästma" , aga toimub hoopis vastupidine reaktsioon. Selline käitumine on meestele arusaamatu ja tundub neile kohati isegi hullumeelsusena. Olgugi, et muinasjutud pärsivad ehk reaalsuse taju või moonutavad pilti tegelikkusest, siiski
Tööde ja tegemiste kõrvalt leiti vanasti aega käia ka külasimmanitel, kus olid koos nii noored kui vanad. Ühised peod ei tule tänapäeval enam eriti kõne allagi. Minu vanaemal oli üheksa last, kellest küll mitu surid sünnitusel ja mitu üpris noorelt, aga ta rääkis tihti mismoodi elu toimis ja kuidas ta ise mõisas süüa tegi, kui tema ema kartulipõllul rohimas oli ja lapsed vao vahele mängima asetatud. Samamoodi kasvasin ma ka ise üles, kus ema ja isa käisid tööl ja meie olime vanaema hoole all vennaga. Meie vanaema oli pensionär ja tal polnud tarvis kusagil käia. Tema hooleks olid veel ka koduloomad ja muu majapidamine. Rahaliseltki oli selline elu lihtsam, aga mis peamine, tol ajal olid suhted vanematega ja üldse vanemaealiste inimestega täis austust. Siis kehtis vanasõna, et hallpead austa ja kulupead kummarda. Hinnas olid lihtsad töömehed,
Garage. Ühendatud on nii disco, jazz, soul, funk kui ka latiinomuusika. Taktimõõt on 4/4. Rütmimasina basstrumm rõhutab kõiki lööke. House-muusika võimaldab toota lugusid arvutil kodust väljumata Techno Techno sai alguse keheksakümnendate keskel Detroidis. Techno aluseks on Kraftwerki poolt algatatud ning electro ja funkiga vürtsitatud suund. Techno suurkuju Jeff Mills on öelnud: “Mina kasvasin üles teadmisega, et techno on midagi sellist, mida ei saa ette kujutada. Selline techno on parim. Kui kuuled midagi, mida sa kunagi ei osanud oodata, siis see on hea techno.”Muusika on tempokam ja tavaliselt ilma vokaalita. Eelkäijateks on elektropop ja soul ja tegemist on originaalloominguga. Ambient Kasutatakse helitaustana. Ta ühendab endas jazz’i, klassikalise, elektroonilise muusika, rahvaste muusika
sündib poeg. Ka Krõõdal sündib uus laps jälle tütar. Järgnevad aastad lähevad perel paremini (saak on hea ja hoondeki hakkavad valmis saama) Siis aga Krõõt sureb sünnitusel tal sündib poeg. Maril sünnib ka laps, keda ta koos Krõõda lapsega kasvatama hakkab. Mari ja Andres saavad lähedastemaks Juss poob ennast armukadedusest ülesse. Mari ning Andres abielluvad ning saavad lapse Indreku. Lapsed kasvasin suuremaks ning peagi sündis uus laps Ants. Saabus õnnetu talv, kus taluperede lapsed hakkasid üksteise järel surema (Maril surid kaks last ning Andresel üks tütar) Käidi pidevalt kohtu vahelt. Tulid Miina ja Jaagup neil sündis laps. Lapsed kasvasid suuremaks ning hakkasid igasuguseid koerustükke tegema. Pearu ning Andrese lapsed hakkasid omavahel suhtlema mõndade vahel tekkis ka armastus. Laped said vanemaks kes kolis kodust ära, kes läks kooli, kes sõjaväkke
Minu areng viljastumise hetkest kooli minekuni Mina arenesin ema kõhus asuvas emakas, enne seda olin ma kõige kiirem seemnerakk , kes jõudis munarakuni. Selle tulemusena olin ma sügoot ehk tulevase beebi rakk. Kulgedes munajuhast emakasse hakkasin ma lagunema. Kolm päeva pärast viljastumist koosnesin mina kui loode 32'st rakust. Nädala lõpuks oli rakke juba 250 ja ma olin 0,10,2 mm diameetriga pallike. Ma lõhkusin veidi emaka limaskesta ja kudesid, et endale pesa ehitada ehk sinna jääda. juba 4ndal nädalal ma arenesin embrüoks. Platsenta ja nabanöör olid mulle arenemas. Viiendal nädalal inimestel minu emme ümber polnud aimugi, et emme on rase ja ka mu emme ise ei teadnud veel ühtegi muutust kehas tunda. Minu väike süda hakkas lähiajal tuksuma, kuigi embrüo ei meenutanud veel kuidagi inimest. Põhiorganid, nagu neerud ja süda, olid juba moodustunud. Ja minu neutraaltoru, mis ühendab peaaju ja seljaaju s...
Seal oli ka paar luuletust teemal armastus, kuid need olid liiga lühikesed ja ei meeldinud mulle eriti. · Nimeta luuletuste teemasid, mille kohta autor vahendab oma mõtteid ja tundeid. Peamiselt on teemaks loodus, armastus ja kodumaa. · Millisena näeb autor inimsuhteid, armastust, elu mõtet, igapäevaelu, aega, loodust -Loodus- Kanarbikus kasvasin, sambla süles sirgusin, kaste külm mind kaisutas, pilve puhkel paisutas: olen nõmmelill. Tuli päike, tulisilm, teiseks, teiseks läks kõik ilm. Laasi hakkas hiilgama, õhud õrnad õõtsuma, ilutsema ma. -Armastus- Oh ära karda, kallis, ei ma sind tülita! Ei iialgi su armu sult taha kerjata: võin uhkelt, külmalt, võõralt su silmi vaadata - või vaikselt nagu vari
Nad on mu perekond ja minu jaoks on pere alati olemas. Ja ma ei saa endale pereliikmeid valida. Nad on olemas täpselt sellistena nagu nad on, seda ei saa muuta, seda peab omaks võtma. Ma arvasin nooremana, et on olemas vaid ühte tüüpi armastust. Ma olen alati arvanud, et olen ikka üks naiivne plikatirts küll, aga ega ma sellepärast veel meelt heida. Nooruses ollaksegi selline. Arvasin, et on olemas vaid see rabav tunne, kui sa näed kedagi, kes sulle väga meeldib. Kui kasvasin, taipasin peagi, et see ei pruugi absoluutselt nii olla. Lugesin suvel läbi Victor Hugo raamatu „Hüljatud“. Nüüd ma tean kindlalt, et armastust on väga mitut tüüpi. Näiteks on „rahulik“ armastus, ennastohverdav armastus, kirglik armastus. Selles raamatus esindavad tegelased Jean Valjean, Cosette ja Marius kõik erinevat tüüpi armastust. Läbi kogu raamatu mängib armastus suurt rolli tegelaste arenemisel. Jean Valjean, kes oli halvatujuline, südametu kriminaal, muutub heaks
Teine perekonnas tuntud keel oli s aksa keel, mida oskasid kõik peale minu: vene keelt vanaema ja tädi Eva ei osand. Lendur üllatas meid sellega, et kutsus kord vanaisa, kes ei olnd temaga söandand eriti avameelselt rääkida, kuulama Ameerika Hääle venekeelset saadet, öeldes, et kuulame nüüd vaba raadiot. On palju kirjutatud sellest, kui raske oli lastel kohaneda nõukogude elus kehtind kahe tõega. Ma ei saa öelda, et see oleks minule olnd mingi eriline probleem. Tõed, milles kasvasin olid nii erinevad ja vastandlikud, et nad ei saand omavahel segi minna. Me ie kodus oodati ameeriklasi ja peeti vene valitsust kõlbmatuks, koolis ja ajalehtedes esinesid ameeriklased kuratliku jõuna ja Nõukogudemaa kehastas kõike positiivset, head ja ilusat. Nii oli muidugi ka kirjanduses, mida tookord avaldati. Minu lugemisvarag i koosnes kahest poolest. Kui ema veel töötas kirjandusmuuseumis, kust ta mõne aasta pärast halva ankeedi
Perekond ja meelerahu puudus. Mu vanavanatädi Erika Kääramees elab siin ja siin elas ka mu vanavanaema. Kui ma olin väike, nõukogude ajal, kui kusagile ei saanud, käisid mu vanaema ja vanaisa Kanadas ja hiljem mu ema ja isa. Nad tõid tagasi palju värvilisi fotosid ja fantastilisi lugusid. Lapsest saati vaatasin kõige meelsamini neid pilte, sest meie fotod olid veel kõik mustvalged, nõukogude aja lõpuni. Palusin alati, et ema ja vanaema mulle Kanadast räägiks. Kasvasin suuremaks ja reisisin ise Euroopas, Aasias, Austraalias, aga mingisugune lapsepõlveromantika seostus ikka Kanadaga. Ning muidugi lood olen täheldanud, et päriselus juhtub tihtipeale uskumatumaid asju kui filmides või raamatutes ja seega ei ole minu jaoks probleem kasutada oma teostes seiku päriselust. On asju, mille peale kirjanik ei pruugi tullagi. Näiteks, et 1930ndatel oli Eestis tomateid vähe saada. Sellised väikesed elulised faktid, mis
kodakondsust), ei ava kodakondsuse kaudu otseselt oma veendumusi. Siiski näitab kodakondsuse valik hästi, kas inimene on laiemalt oma mõtetes ja tegudes rohkem Eesti või Venemaa-keskne. Kvalitatiivsete intervjuude järgi tunnevad vastajad ennast Eesti ühiskonna liikmena, seda sõltumata kodakondsusest. Näiteks võib tuua tsitaadi intervjuust Eesti kodakondsuseta tudengiga: /.../ ma tunnen ennast Eesti kodanikuna, sest Eesti on minu kodumaa, ma sündisin siin, kasvasin siin üles, elan siin ja tahan ka siia jääda. See on mulle lähedane, arusaadav... kodumaa, mida veel rohkem öelda. Sest see minu meelest ei sõltu sellest, kas mul on kodakondsus või mitte (nr 11). Territoriaalne identiteet. Rääkides Eestis elavatest venelastest tuleb mainida, et siinsete venelaste jaoks on riik ja territoorium kaks eraldi mõistet. Inimesed, kes identifitseerivad end Eesti territooriumiga, ei pruugi omada kodakondsust ning tunda lähedust Eesti riigiga.
Ka laste mähkmed olid marlist õmmeldud ja neid kasutati korduvalt. Mähkmetest veel niipalju, et minagi olen oma lastele õmmelnud marlist ja riidest mähkmeid. Loomulikult oli suur töö neid keeta ja triikida. Koolis sai ÜKT (ühiskondlikult kasulik töö) tundides kogutud makulatuuri, mis oli üsna loomulik tegevus. Riided, mis väikeseks-vanaks jäid, sai edasi antud teistele lastele. Lõngast kootud esemed harutati üles ja nendest kooti midagi uut. Võin öelda, et kasvasin üles lõngavihtide vahel, sest ema kudus müügiks koekirjalisi meeste kampsuneid. Ka nöörid ja paelajupid hoiti minu kodus alles. Nendega oli hea lõngavihte siduda kui värvimiseks läks. Arvan, et loodusele ei ole ma eriti liiga teinud, vähemalt minevikus mitte. 3 1. Taaskasutuse olemus Taaskasutus on toimimisviis, mille korral kasutatakse varem kasutatud seadmete ja materjalide jäätmeid või jäätmetes sisalduvat ainet
puudunud tal aga luulemeel täiesti. Vilde mõlemad vanemad olid mõisas omantanud lugemis- ja kirjutamisoskuse, tellisid ajalehti Jannseni "Eesti Postimehest" alates ja soetasid ka raamatuid. Muuga mõisa olustikust ja kitsamalt Vilde perekonna elust maalib kirjanik meile põgusa meeleolupildi: "Kuni 10. eluaastani oli minu kodu Muuga mõisas, kus ma oma õemehe Hermann Landberiga ja tema õega (nende isa oli "junkur") ühes üles kasvasin. Minu ainus õde Auguste-Marie vanem õde suri rinnalapsena (Ida-Marie 12.VI 3.VII 1869) on minust 8 aastat noorem. Kahe toaga lihtne korter "alt-toas", vastas vana lagunenud viinaköök loomalautadega, selle taga mudane tiik täis kaanisid, kõrval puiestik vanade pärnade ja vahtratega, kaugemal lilledega ülekülvatud roheline aas heinaküüniga ning sepapajaga, milles suure punase habemega tahmane sepp
Haava armastusluule kõige omapärasemaks jooneks on armastustunde ühinemine siira igatsusega headuse ja ilu järele. Luuletustes ,,Lill" ja ,,Nõmmelill" on Haava väljendanud looduse hingestamise kaudu inimese ja looduse ühtsust. On vaja meenutada Heine luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme ja laant: Kanarbikus kasvasin, Tuli päike, tulisilm, sambla süles sirgusin, teiseks, teiseks läks kõik ilm. kaste külm mind kaisutas, Laasi hakkas hiilgama, pilve puhkel paisutas: õhud õrnad õõtsuma, olen nõmmelill. ilutsema ma. (Nõmmelill) Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab ,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo: (Unes nägin) Unes nägin hiilgavat Aga ei ma sinna nüüd kalli silmad säravad, imemaad, igatse: kaunimad,
Minu isa Aleksander Pankov sündis 1.oktoobril 1948 aastal Tallinnas. Isa pikkus oli 175 cm ja kaal oli 78 kg. Elukutselt oli ta autojuht. Tema huvialadeks olid maadlus,jäähoki ja kalandus. Kus te kasvasite ? Milline oli teie koduümbruskond ? Kellega te koos kasvasite ? Millega te lapsepõlves tegeliste? Lapsepõlve aastad möödusid Tallinnas, kõik suved ma veetsin Viljandimaal, Kuninga külas, vanaema ja vanaisa juures. Kasvasin koos teiste lastega, kes elasid lähikonnas. Lapsepõlv möödus mängides, ujudes, metsas maasikal ja vaarikal käies. Tegime ka põllutöid, karjatasime loomi ja kasvatasime ka jäneseid. Kus koolis / koolides te õppisite ? Kas te õppisite hästi või halvasti ? Millised olid teie lemmikõppeained ? Kes olid teie kehalise kasvatuse õpetajad; mitu kehalise kasvatuse tundi teil nädalas oli ja mida te tundides tegite ? Millega sisustasite te oma
.................................25 10.3 Tamme- Lauri tamm..........................................................................................26 2 2. Sissejuhatus Tamm on puu, mis on eestlastele aegade algusest olnud püha. Puu, mis on näinud kaugeid aegu ja jääb tunnistama ka praegu elavate inimeste tegusid. Antud referaadi teemat ei valinud ma juhuslikult, vaid teadlikult. Maal, kus ma üles kasvasin, sirgub taluõue juures pikk tammede rida, kus kasvab ka minu lemmiktamm. Minu puu haruneb umbes 1,8 meetri kõrguselt neljaks ning harunemiskohtade vahele jääb mõnus istumispaik. Sinna on meeldinud mulle alati vahel kurjana näiva maailma eest pageda- sealt saan jõudu, et edasi tegutseda ja rahu. Referaadi eesmärgiks ongi leida veidikene materjali selle kauni puu kohta, otsides erinevatahulisi fakte ning täiendada nii enda teadmisi kui ka neid teistelegi jagada.
Ma teadsin , et te Helenaga kohtute sel päeval koolis ja tahtsin , et sa teaksid , et ta sinu sugulane on, aga sa ikkagi ei taibanud seda." "Marian teadis, siis sellest, kes mu päris isa on." "Jah, ta teadis sellest, et mina sinu isa olen." "Tead, mis Michell Wolfwood, sa pole mu isa ja sul polegi õigust ennast temaks nimetada. Inimene, kes kasvatas mind on minu isa, mitte see, kes istus kogu selle aja, mil ma kasvasin kuskil põrgus. See , kes kasvatas mu on surnud, minu ISA on surnud ja teie seda pole." seda öldes Ethan rõhutas eriti sõna "isa". Siis lahkus poiss sellest suurest majast, kus elas perekond hunte ja tema õde. Poissi ei huvitanud, et Michell on tema päris isa , teda huvitas ainult see , et tema "isa" , kes kasvatas teda üles ei teadnud midagi, sellest , et Ethan tema poeg pole. 8. Detsembri lõpuni ei juhtunud midagi imelikku, kui 28
See inimene kes pöördub nõustaja poole ja otsib abi, tal on alati kindel eesmärk. Tihti pöörduvad kliendid nõustaja poole elueesmärgiga(McLeod, 2007;86): • Kas ma saan vabaneda mälestustest, kuidas mind lapsepõlves väärkoheldi ja jõuda punkti, kus suudas uskuda enda väärtusesse inimesena? • Mida ma pean tegema tõestamaks, et ma olen piisavalt hea, nii et mu ema ja isa mu rahule jätaksid? • Mu vanemad on läbi ja lõhki sihkid, ag amina kasvasin üles Inglismaal. Kuidas end inimesena määratleda? Siinkohal tuleks jällegi rõhutada seda, et nõustaja töö on väga vastutusrikas, kuid alati ei pöödru kliend nõustaja juurde elueesmärkidega. Tähtis on vahet teha eesmärgi käsitluses ning sarnasel probleemi kontseptsioonil. Isiklik eesmärk sõnastatakse alati aktiivse ja positiisena, probleemide keel kõneleb samas koormast ja sobimatusest. (McLeod 2007;87)
midagi juhtunud. · Põgenemine Soovisin, et see olukord muutuks olematuks. Püüdsin enesetunnet parandada: sõin, jõin, suitsetasin, võtsin rahusteid. · Enesekontroll Ma ei tohi mõelda sellele enam. Ma varjasin teiste eest tegelikku olukorda. · Vastutuse võtmine Tegin endale etteheiteid. Lubasin, et järgmine kord teen teisiti. · Olukorra positiivne hindamine Leidsin uue sihi elus. Kasvasin isiksusena. Probleemile suunatud toimetulek: · Vastandumine jäin endale kindlaks ja tegin kõik selleks, et saada, mida ma tahan. Näitasin oma viha neile, kes selles süüdi olid. · Planeeritud probleemi lahendamine tegin tegevusplaani ja järgisin seda. Kasutasin oma varasemat kogemust ja tulin toime. Probleemilahenduse etapid: · Probleemi määratlemine: Emotsioonid võivad muuta selle raskeks, võivad muuta probleemi tähendust
Ja siis soomeugri tõlgetele, mis on olnud viimastel aastatel mu hobi ja armastus. Päris viimane valmiskirjutatud teos on veel ilmumata. Raamatu nimi on "Ülemiste", see on poolmütoloogiline teos, mille tegevus toimub 16. sajandi Tallinnas. Muinasjuttude raamatuks saamisega läks kole kaua. Need on sellised loomislood, suhteliselt positiivsed muinasjutud. Natuke on nad nagu vastukaaluks "Põhjanaela paine" lugudele, mis ilmuvad nüüd ka varsti uues trükis. -- Oo, nende lugudega kasvasin ma üles. Ei teagi, kui eakohased need jutud lapsele olid, aga... -- Mõni on öelnud, et seal raamatus on kurjust, aga minu arvates ei ole. Kui muinasjutt räägib karust, kes paneb endale naisenaha ümber ja uhkeldab sellega, siis see tundub inimesele kolekole. Aga mille poolest on parem, kui naine paneb karu, naaritsa või mõne teise naha endale uhkeldamiseks ümber? Looduse ees on võrdsed nii putukas, karu kui ka inimene. Kas sa tunned, et said sellest raamatust kuidagi rikutud? -- Ei
" ...vahtides lähenevat raudmeest mingi isesuguse mõnuga, mida ma olin alles hiljaaegu tundma õppinud. 'Aga lööme ta ikkagi maha.'" (lk267) Leemetist on saanud sõdalane ja jahtija, temas on situatsioon esile toonud esiisade vastupanu ja julguse veres. " Ma olen võib-olla vana ja oma aja ära elanud, aga anna andeks, tütar, see köik on miule solvav. Minul on põhimõtted. (lk271) Mall ehk Hiie ema ei võtta püha hiipuudel küpsetatud hõrgutusi suhu. "Ema, ma kasvasin kodus, mis oli nii paksult täis põhimõtteid, et mul polnud seal ruumi hingata. Ma vihkan põhimõtteid. Ma tahan ainult seda, et mul oleks hea. Ma tahan olla õnnelik!"(lk272) Hiie räägib oma emale kuidas tema tahab elada, oma pulmast alates. "...puudus viha, puudus valu, oli vaid vaikus ning ükskõikne unelemine elu ja surma piirl."(lk277) Peale tragöödiad ja pruudi ning ta ema surma Hiie ja Leemeti pulmas
soospetsiifilised erinevused kujunevad alles täiskasvanuna. On ka andmeid, et sugulise vermimise ajal võidakse ühtlasi õppida sigimispartneritena vältima oma lähisugulasi (et ära hoida lähisugulusristumisega kaasneda võivaid negatiivseid geneetilisi tagajärgi). Siin on lihtsaks vermimisreegliks, millest lähtutakse: “Kõik isendid, kes sarnanevad oma tunnuste poolest oluliselt neile, kellega koos ma üles kasvasin, on potentsiaalsed sugulased. Väldi nendega paarumist.” Noorlooma kiindumine emasse imetajail Ka imetaja noorloomal tekib aja jooksul tugev sotsiaalne side oma emaga. Omaaegne kuulus psühholoog Sigmund Freud (1856-1939) väitis, et selle aluseks on lihtsalt nn omakasupüüdlik armastus (“cupboard love”) – kuna ema last imetab, tasub tollel kiinduda just emasse. Hiljem H. Harlow’ poolt läbi viidud
Kuigi tema oli päästetud, oli tema perekond ikka veel vangistuses ja Manfred teadis, et peagi viiakse nad üle koonduslaagrisse. „Gad, ma ei saa sinuga tulla,“ ütles ta. „Minu perekond vajab mind. Kui ma nad nüüd hülgan, ei saa ma enam kunagi vabaks.“ Nii pööras Manfred ringi ja kõndis vaikselt tagasi kogumislaagrisse; tema ja Gad lahkusid teineteisest isegi hüvasti jätmata. Aastaid hiljem meenutas Gad Beck: „Nende sekundite jooksul, vaadates teda lahkumas, kasvasin ma suureks.“ Gad Becki lugu on võetud tema autobiograafiast An undergroun life: memoirs of a gay Jew in Nazi Berlin, Wisconsin Press (1999). Ülesanne 8: Mälestusi vangilaagritest Järgnev väljavõte on poolatarist kristlaselt, kes tabati juute aitamas ja saadeti seepeale Auschwitzi. Meie tööpäev algas kell kuus
keegi ja küla ise oli muutunud temale võõraks. Saanud 56 aastaseks, otsustas isa, et võiks puhata. Kui ka nüüd ei suutnud ta ühtki päeva mööda saata "loodriametis". Ta ostis endale Austria linnakese Lambachi piirides asuva teenismõisa, mida ise majandas, pöördudes niiviisi peale pikki ja raskeid aastaid tagasi oma vanemate tegevusala juurde. Just nimelt sel epohhil hakkasid minus formeeruma esimesed ideaalid. Veetsin palju aega värskes õhus. Tee minu koolini oli väga pikk. Kasvasin füüsiliselt väga tugevate poisikeste keskkonnas ja minu nende seas veedetud aeg ei kutsunud emas kordagi esile muret. Kõige vähem äratas minus vaimustust selline võimalus, et võiksin muutuda kasvuhoonetaimeks. Loomulikult andusin ma tol ajal kõige vähem mõtlemisele sellest, milline amet elus valida. Kuid mingil juhul ei olnud mu poolehoid suunatud ametnikukarjääri poole. Ma arvan, et juba siis hakkas arenema minu
Siis ta ütles aeglaselt ja põlglikult: «Teie mõtlete kah kedagi lintsida! Naljakas. Arvate, teil on julgust meest lintsida! Olete küllalt julged, et tõrvata ja sulgedesse kästa mõnd vaest, sõpradeta, hüljatud naist -- ja arvate siis, et suudate käed mehe külge panna? Ei, mehel pole midagi karta kümne tuhande teiesuguse käes, -- kuni valge on ja te tal selja taga pole. Kas ma teid tunnen? Tunnen teid läbi ja läbi. Sündisin ja kasvasin Lõunas, olen elanud Põhjas; tunnen keskpäraseid inimesi siin ja seal. Keskpärased inimesed on argpüksid. Põhjas lasevad nad endid tallata, niipalju kui keegi tahab, ja lähevad koju, et paluda endale alandlikku vaimu ja kännatlikku meelt. Lõunas peatas üksainus mees üksipäini südapäeval postitõllatäie mehi ja röövis paljaks. Te ajalehed kutsuvad teid vapraks rahvaks, nii et peategi endid vapramaks kui ükski teine rahvas. Olete täpselt sama vaprad kui teised, mitte
» «Õigus. Kas te ei tahaks nüüd teha mulle ettekannet kõige selle kohta, mis on toimunud?» «Aga ma juba jutustasin teile kõik, mis on juhtunud. Teil on hea mälu, korrake, mis ma teile rääkisin. Paber võib kaduma minna.» «Teil on õigus. Ma tahaksin ainult teada, kust ma teid leida võin, et mitte asjatult ümbruskonnas otsida.» «Õigus, oodake hetk.» «Kas te soovite kaarti?» «Oh, ma tunnen siinset ümbrust suurepäraselt.» «Teie? Millal te siin käisite?» «Ma kasvasin siin.» «Tõesti?» «Näete, vahest on seegi millekski hea, et kusagil üles kasvatakse.» «Te ootate mind siin? . . .» «Lubage ma mõtlen hetke -- teate, kus -- Armentieres'is.» 627 «Armentieres? Mis koht see on?» «Väike linn Lysi jõe ääres. Seal tarvitseb mul ainult üle jõe minna ja ma olengi võõral maal.» «Suurepärane! Kuid arusaadavalt lähete te üle jõe ainult hädakorral.» «Iseendast mõista.» «Ja kuidas saan ma sel juhul teada, kus te olete?»
annaabi.ee 
