Kirjanikud armastusest (0)

Kirjanikud armastusest
Kahtlemata puudutab armastus iga inimese hinge. Ka kirjaniku hinge.
Armastusest saab kõik alguse. See on üks suur inspiratsiooniallikas. Armastus- see on see, mille üle filosoofid filosofeerivad, millest muusikud laule kirjutavad, millest luuletajad luuletavad. Kunstnikud maalivad lõuendile ühe armastusloo, tantsijad väljendavad oma kehakeelega tundeid armastatu vastu, kirjanikud kirjeldavad romaanides armunuid, isegi märulifilmist võib leida stseeni, mis on pühendatud armastusele.
Inimese jaoks on armastus, mehe ja naise vahelised suhted olnud alati üks suur müsteerium. Tegelikud peame õnnelikud olema, et meie meeli aeg ajalt sellised tunded valdavad. Armastus on üks suur inspiratsiooniallikas, eriti loomeinimestele. Marie Under poleks Marie Under, kui tema looming ei sisaldaks kergelt sensuaalse alatooniga või meelierutavaid luuletusi. Jaan Tätte ei oleks Jaan Tätte, kui ta ei räägiks romantilistest hetkedest meeste ja naiste elus.
Minu üks lemmikutest kirjanikest on Paulo Coelho. Minu lemmik raamat tema kõikidest teostest on Alkeemik . Ma leian, et see raamat avas mu silmad. Kui lõpetasin selle lugemise, panin rohkem tähele enda ümbritsevat ja ka erinevaid märke ning sümboleid. Kõik, mis meil on vaja teada, on meie ümber olemas, kui me oskame vaid vaadata ja märke tähele panna. Kui ma olen millegagi kimpus, siis ma mõtlen sellele, et tegelikult on vajalik vastus kõigele olemas ja asi on lihtsam kui ma arvan. "Kuula oma südant. Ta teab kõike, sest pärineb maailma hingest ja ühel päeval pöördub sinna tagasi." See on üks paljudest mõtetest mis jäid mulle „Alkeemikus“ silma. Ja kindlasti ka: „Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.“ Selle viimasega nõustun ma täielikult. Ma ei ole küll kedagi kunagi veel romantilisel viisil armastanud, ma leian et selleks on veel aega. Siiski ma armastan enda ema ja isa, enda tervet perekonda. Ma ei vaja põhjust nende armastamiseks. Nad on mu perekond ja minu jaoks on pere alati olemas. Ja ma ei saa endale pereliikmeid valida. Nad on olemas täpselt sellistena nagu nad on, seda ei saa muuta, seda peab omaks võtma.
Ma arvasin nooremana , et on olemas vaid ühte tüüpi armastust. Ma olen alati arvanud, et olen ikka üks naiivne plikatirts küll, aga ega ma sellepärast veel meelt heida. Nooruses ollaksegi selline. Arvasin, et on olemas vaid see rabav tunne, kui sa näed kedagi, kes sulle väga meeldib. Kui kasvasin, taipasin peagi, et see ei pruugi absoluutselt nii olla. Lugesin suvel läbi Victor Hugo raamatu „Hüljatud“. Nüüd ma tean kindlalt, et armastust on väga mitut tüüpi. Näiteks on „rahulik“ armastus, ennastohverdav armastus, kirglik armastus. Selles raamatus esindavad tegelased Jean Valjean , Cosette ja Marius kõik erinevat tüüpi armastust. Läbi kogu raamatu mängib armastus suurt rolli tegelaste arenemisel. Jean Valjean, kes oli halvatujuline, südametu kriminaal , muutub heaks inimeseks. Cosette, tüdruk keda vanemad ei armastanud, saab tundma armastust enda kasuisa abil. Marius, noormees , kes ei tunnistanud oma isa, taipab tõde ning meeldejäävaks kogemuseks on tüdruk, keda ta hakkab armastama ja austama. Need kõik tegelased näitavad armastust välja oma armsamatele kuidagi erinevalt.
Inimesed pööravad suurt rõhku välisele ilule. Ühiskond ei armasta millegipärast erilisust . Ka V. Hugo on selle probleemi peale sügavalt mõelnud. Tema loodud tegelaskuju Quasimodo oli lausa ühiskonna heidik . Quasimodo vähemalt leppis sellega, milline ta välja näeb, aga mida teevad tänapäeva inimesed. Kui enda juures midagi ei meeldi, võetakse appi iluoperatsioonid. Mul on lausa kahju vaadata Ameerika tõsielusarjas „Totaalne muutumine“ neid naisi ja mehi, kes lähevad kirurgi noa alla, et saada mõne kuulsuse nina, huuled või rinnad. Olla kellegi teise moodi on trendiks saanud.
Armastusel on meie elus suur jõud. Vahepeal võib olla armastus keelatud. Keelatud armastus on see, kui kaks inimest armastavad üksteist kõikide takistuste kiuste ning jäävad kokku. Ilmselt kõige kuulsam selline paar maailmas on Romeo ja Julia. Kes ei teaks lugu sellest, kuidas Romeo ja Julia armuvad ning hiljem koos surevad. Nad armastasid üksteist nii väga, et olid nõus surema ilma teiseta. See on küll lugu, aga ka päris elus võib nii minna.
Olen kuulnud ütlust, et armastus on pime. Kui armastatakse, on raske panna tähele teise inimese vigu. "On võimatu armastada ja olla mõistlik,“ on kunagi öelnud Francis Bacon . See tähendab minu arvates seda, et mida rohkem sa kedagi armastad, seda vähem arukamaks sa jääd. Armunud inimene tajub ümbritsevat teist moodi, elab justkui mulli sees. Kui inimene armub siis ta hoolib vaid sellest teisest inimesest. Järelikult ei saa ta olla enam arukas, kui ainuke asi, millele ta keskendub on tema armsam. Tihti olen kuulnud lugusid sellest, kuidas mees naist peksab , kuid naine ei lahku, sest ta armastab.
Ma arvan, et armastus õpetab meid ja muudab küpsemaks. Inimene, kes ei ole armastust tundnud , ei saa tantsida rumbat. Rumba peab tulema südamest. Tantsija peab iga oma liigutusega näitama haavatavust, kirge ja kiindumust partneri vastu. Inimene, kes ei ole tundnud armastust, ei saa kirjutada lugu sellest, kuidas rutiin tapab armastuse (P. Coelho „ Zahir “). Me peame õppima oma armastatut mitte lihtsalt kuulma, vaid kuulama. Inimene, kes pole armastust tundnud, ei saa kirjutada laulusõnu:
„Su jalge all ma tahaks olla sammal .
Ja tahaks olla sinu kotipannal.
Ja kevadel ma tahaks olla nohu .
Ja suvel sinu varvas allpool rohu.
Ja sügisel su keemia järeltöö.
Ja talvel sinu kirju kelgunöör.
Su jalge all ma tahaks olla muru,
su taskupõhjas tahaks olla puru.“ (J. Tätte „Ma tahan olla öö“)
Loomeinimesed, kaasaarvatud kirjanikud, õpivad armastusest ja jagavad oma elutarkust meiega.