Põlvkondadevahelised suhted muutuste lainel (7)

Põlvkondadevahelised suhted muutuste lainel
Heaoluühiskond on kaasa toonud muutused nii perekonnastruktuuris, kui sotsiaalsfääris. Sündimus on vähenenud ja vanemaealiste osakaal ühiskonnas kasvanud. See kõik on omakorda kaasa toonud laste ja vanemate suhete erinevused ja vääriti mõistmised.
Veel sada aastat tagasi elasid meie esivanemad lihtsat elu, kus põhiline eesmärk oli oma perel hing sees hoida ja kuidagi ära elatuda, aidata oma lastel pere luua. Tööd tehti siis varahommikust hilisõhtuni nii mõisniku põllu peal, kui ka oma aialapikesel ning loomalaudas. Tööle olid rakendatud nii lapsed kui vanavanemad. Tihti elasid koos mitu põlvkonda. Lapsi oli palju ühes peres ja pesast kaugele ei kiputud. Lapsed tegid tööd enamjaolt sundimata ja harjumuspäraselt. See oli loomulik, et nendel on samuti ülesanded ja kohustus aidata. Tööde ja tegemiste kõrvalt leiti vanasti aega käia ka külasimmanitel, kus olid koos nii noored kui vanad. Ühised peod ei tule tänapäeval enam eriti kõne allagi.
Minu vanaemal oli üheksa last, kellest küll mitu surid sünnitusel ja mitu üpris noorelt, aga ta rääkis tihti mismoodi elu toimis ja kuidas ta ise mõisas süüa tegi, kui tema ema kartulipõllul rohimas oli ja lapsed vao vahele mängima asetatud.
Samamoodi kasvasin ma ka ise üles, kus ema ja isa käisid tööl ja meie olime vanaema hoole all vennaga. Meie vanaema oli pensionär ja tal polnud tarvis kusagil käia. Tema hooleks olid veel ka koduloomad ja muu majapidamine . Rahaliseltki oli selline elu lihtsam, aga mis peamine, tol ajal olid suhted vanematega ja üldse vanemaealiste inimestega täis austust. Siis kehtis vanasõna, et hallpead austa ja kulupead kummarda . Hinnas olid lihtsad töömehed, väärtustati igasugust füüsilist tööd, käsitöölisi ja lihttööd. Üks õige ja lihtne töömees oli teretulnud väimees ja majadki kirjutati varakult kas poja või väimehe nimele (Siis oli tava, et maja ikka mehe nimele kirjutati. Abielluti ju ka ikka „ igaveseks “). Keegi ei kartnud siis, et poeg vanemad välja viskaks.
Minu vanemate noorusajal toimus juba kiire linnastumise etapp ja tööstuse areng hoogustus. Rahvas sai hakata lubama omale meelelahutust, kultuuri ja seninägematuid asju. Endiselt väärtustati siiski ka lihtsa töö tegijaid . Näiteks lüpsjad tundsid uhkust oma töö üle ja kolhoosid /sovhoosid tunnustasid neid esilüpsja tiitliga ja väljastasid aukirju. See aeg oli aga väga pöördeline laste ja vanemate edaspidistele suhetele. Tekkisid lasteaiad, kuhu võsukesed pandi juba väga varakult ja vanematel polnud enam laste jaoks aega, sest prioriteediks oli muutunud raha teenimine ja motoks sai lause „Aeg on raha!“. Üha vähem sünnitati lapsi ja aina enam taotleti positsiooni ja heaolu. Lapsed kasvasid võõraste hoidjate, kasvatajate hoole all. Sellel ajal sai alguse vanemate ja laste vaheline lõhe, kus kumbki osapool ei mõista teineteist. Pisipõnnid kasvasid üheskoos ja neil hakkas tekkima arvamus, et saavad hakkama ka vanemateta ja see arvamus on ajaga vaid süvenenud. Lapsed ei kuula vanemate sõna, arvavad , et on piisavalt targad ja iseteadlikud. Eakaaslased kinnitavad nende arvamust ja ühiselt jõutakse arusaamisele, et kool on igav ning elu on tegelikult palju lihtsam ja toredam, kui täiskasvanud seletavad. Kohustusi neil pole ja need pisikesed ülesanded, mida täiskasvanud vahepeal annavad, on neile vastumeelsed. Kambavaim on see, mis on nende jaoks tähtis, loetakse minuteid, et täiskasvanuikka jõuda ja siis kodust ära minna oma elu peale. Väga vähe on neid peresid, kus koos elavad mitu põlvkonda ja nende suhetes valitseb harmoonia . Hetkel kehtib tõde, et mida kaugemal vanematest ja ämmadest-äiadest elada, seda armsamad teineteisele ollakse.
Vaevalt on praegused inimsuhted olnud taotluslikud. Üks väär samm on viinud teiseni ja paratamatult tuleb astuda edasi teed, mis parasjagu jalge all on. Keegi ei taha tunnistada oma vigu ja sellega süvendatakse veelgi üleüldist tänapäeva suhtumist , kus lapsed ja noorukid on kõige tähtsamad ja nende vajadused esiplaanil ning vanad unustatakse ja nende elutarkust peetakse seniilsuseks ja õpetussõnu targutamiseks.
594 sõna