Kirjand koera elust (0)

Minu elulugu
Kui ma veel väike kutsikas olin elasin ma oma ema ja vendadega koos. Meil oli väga lõbus. Me mängisime hommikust õhtuni.
Ükskord tuli minu juurde üks tüdruk koos oma vanematega ja osutas sõrmega minu peale. Ma ei saanud aru mis toimus. Ema jäi vaikseks ja kurvaks. Tema teadis miks see tüdruk sõrmega minu peale näitas. Ta limpsis mind paar korda ja siis võeti mind ema juurest ära ja pandi kasti. Koos kastiga tõsteti mind mingisse ruumi mis suleti. Selle ruumi uks läks koleda pauguga kinni. See oli auto pagasiruum. Ma kartsin kohutavalt. Seejärel hakkasime me liikuma.
Pärast pikka sõitu võeti mind kastist välja ja viidi mingisse suurde-suurde hoonesse. Seal hakkasin ma elama. Alguses kui ma veel väike olin oli mul seal väga lõbus. Minuga mängiti ja me käisime palju väljas jooksmas. Nemad olid minu uus pere.
Mina kasvasin ja ei olnud enam väike. Mul ei olnud enam nii lõbus kui enne. Teistel oli palju tegemist ja mina jäin üksi.
Kui perre sündis uus laps ehitati mulle välja kuut ja selle ümber aed. Nad ei lubanud mul enam tuppa minna, sest kartsid, et ma võin last vigastada. Ma elasin nüüd väljas. Olin hommikust õhtuni üksi ja külmetasin.
Ma jäin haigeks. Mind viidi mingis valges riietuses naise juurde. Tema pidi hoolitsema minu eest nii kaua kuni ma terveks saan. Kui ma terveks sain, ootasin ma millal mu pere mulle järele tuleb. Ma ootasin ja ootasin. Neid ei tulnud. Nii viidi mind koertevarjupaika. Ma jäin sinna elama.
Puuris elasin koos teise koeraga. Tema nimi oli Muki. Mul ei olnudki veel nime. Selle peale polnud ma varem mõelnud. Teised hakkasid mind kutsuma Lukiks. Nii sain ka mina omale nime. Aga see oli ainult minu varjupaiganimi. Inimesed ei saanud ju aru mida meie, koerad rääkisime.
Kord kui meile süüa toodi, ei olnud mul kõht väga tühi. Otsustasin oma krõbinad pärastiseks jätta ja heitsin hoopis magama. Muki, aga otsustas seda ära kasutada ja sõi ka minu krõbinad ära. Kui mina lõpuks üles ärkasin ja küsisin kus on mu krõbinad , siis Muki ainult naeris selle peale.
Ükskord tuli minu puuri juurde jälle üks pere. Jälle osutas plika minu peale. Nüüd ma juba teadsin mida see tähendab. Ma olin väga õnnelik. Muki jäi kurvalt maha. Jooksin tagasi ja limpsisin Mukit. Ka väike tüdruk vaatas Mukit kurvalt ja ütles midagi emale ja isale . Siis võeti ka Muki puurist välja ja me läksime elama samasse perre.
See pere elas maal väikeses majakeses. Meie Mukiga hakkasime magama ahju kõrval. Päeval lasti meid välja ja me saime joosta nii palju kui tahtsime . Seal õues oli ka tiik.
Kord ei vaadanud ma ette ja jooksin kogemata tiiki. Muki tormas mulle muidugi järele.
Peale seda hakkasimegi tiigis ujumas käimas.
Elu seal oli väga tore. Koos Mukiga me vananesime ja lõpuks ka surime, kuid paremat elu kui meie oma ei saagi tahta.