Õppimine- kellele? Ja milleks? (1)

Õppimine- kellele? Ja milleks?
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama aastast 1994. Ma olin siis veel väike ja ei teadnud maailmast suurt midagi. Ma õppisin palju, isegi igast liigutusest . Selle tulemusel õppisin ma kõndima. Siis rääkima ja natuke kirjutama. Loomulikult õppisin natuke paremini kah kirjutama, aga mitte eriti hästi. Kasvasin vähe suuremaks ja siis ütles naabri mees mulle: „Igal inimesel on hetk kui tal tuleb mõistus kodu.” Ja mina jäin seda heameelega uskuma. Õppida oli maailast veel palu ja selleks, et kõigest sellest teada saada läksin kooli. Algus oli suht hea, aga mida suuremaks läks klassi number seda halvemini minema hakkas. Enda arust olin umbe tark ja tegin palju ullusi. Aga kogu tõde oli see, et ma ei teadnud maailmast veel mitte kui midagi. Koolis olin käinud vähe ja õppida oli veel palju. Tegin mingid 3 klassi lõpu tööd ja sellise pahna enam-vähem ära. Selle üle oli mull muidugi hea meel ja loomulikult ka mu vanematel. Edasil läks vähe halvemini, sest õppisin täpselt nii palu, et saaks kolme kätte ära. Möödusid aastad, mõned head ja mõned halvad. Läks üle küngaste ja kändude kuni lõpetasin kuuenda klassi ja siis muutus äkitselt kõik. Ma vahetasin kooli, stiili, sõpru, elukohta, ajukanaleid, õpetajad jne. Mu elu muutus totaalselt, kuid oli miski mis oli ikka sama. See oli suhtumine venelastesse ja vene keelde. Uues koolis läks algul mõni asi üpris hästi ja teine halvasti. Lihtsalt vanad harjumused õpetajaid sõimata, aga muut suurt midagi. Aga kui olin aastakese käinud ära uues koolis, mõikasin äkitselt, et mõistus on jõudunud kodu. Sellest järeldan, et naabrimehel oli ikkagi õigus. Ma ei sõimand õppasid, proovisin käituda korralikult ja hakkasin kodutöid kah vahel tegema. Suht totaalne muutumine ikkagi. Ja jällegi järeldame, et õppida, õppida on vaja, sest seda läheb meil elus vaja. Ja me õppime terve elu, isegi siis kui oleme juba kärvand(et mullal ei ole midagi viga).
The end.