Kas tudeng vajab fakte ehk kumb oli enne, kas oskused või teadmised? (0)

TARTU ÜLIKOOL
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Ühiskonnateaduste instituut
Kas tudeng vajab fakte ehk kumb oli enne, kas oskused või teadmised?
Essee
Õpioskused ülikoolis
SHZU.00.005
Kadri Oviir
Juhendaja : mag Ene Selart meediauuringute nooremteadur
Tartu 2014
Tudengi igapäeva elu juurde kuulub pidevalt uute faktiteadmiste nii öelda läbi töötlemine. Sellega ollakse lihtsalt harjunud , nii on olnud põlvest põlve. Viimasel ajal on aga hakatud tähelepanu pöörama ka teistsugustele õppemeetoditele kui vaid faktekesksetele. Palju kõneainet on saanud meedias Hannes Tamjärve (2012) õhinapõhise õppe idee, kuid samas on paljud selle ning ka teiste uudsete õppemeetodite (nt probleemõpe , projektipõhine õpe, uurimuslik õpe) suhtes skeptilised. Ent skeptikute rollis on enamasti praegune X- generatsioon , kelle lastest käib jutt ning kes ilmselt siiski tahavad, et nende lastel oleksid head tulevikuväljavaated. Muutusi haridussüsteemis nad aga ei poolda.
On olemas kolme tüüpi inimesi: need, kes õpivad asju kõige paremini nägemise kaudu, need, kes õpivad kõige paremini kuulmise kaudu ning need, kes eelistavad õppimiseks kasutada emotsionaalset või füüsilist kogemust. Tegu on erinevate õpistiilidega: visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline (Erinevad õpistiilid …). Ülikoolis on kasutusel enamasti auditiivne ning mõningal määral ka visuaalne õpistiil. Kinesteetilist on aga kõige vähem. Olenemata oma õpistiilist, peavad kõik tudengid harjuma pigem auditiivsega. See tähendab faktide üles kirjutamist või meelde jätmist. Tihtipeale jääb siiski segaseks, miks antud fakt on oluline või kuidas seda kasutada eriti just kinesteetilistel õppijatel. Sellist olukorda kirjeldab hästi üks Hiina vanasõna : „ Ma kuulen ja ma unustan, ma näen ja ma mäletan, ma teen ise ja ma saan aru.“ Seega ühelt poolt saavad üliõpilased oma teadmised nii öelda valmiskujul, neid aga ei osata otseselt rakendada. Teiselt poolt omandavad kinesteetilised õppijad faktiteadmised ise avastamise käigus, neile ei söödeta fakte ette. Esimesel juhul on õppeprotsess ehk lühiajalisem, kuid see eest ka „mõju“ kestab vähem. Teisel juhul kestab õppeprotsess kauem, aga sealjuures ei unustata ära, kuidas antud fakti rakendada.
Tuleb leida kuldne kesktee . Tänapäeval peame või peaksime olema õnnelikud, et meil on võimalik kasutada pidevalt erinevaid vahendeid, mille kaudu info kätte saada. Sajand tagasi ei kantud kogu aeg tuhandet raamatut kaasas, tänapäeval on see meil taskus ja kaalub umbes 200 grammi – nutitelefon, mille kaudu on võimalik kasutada internetti. Paranähtustest rääkides võiks ju mõelda, et see on imelik, et inimesed ei mõtle oma peaga enam üldse, Google’ isse pannakse „how to…“ ja instruktsioonid ongi sealtsamast võtta. Samas on veider, et puudust tuleb siinkohal elementaarsetest teadmistest nagu söögitegemine või tubade koristamine.
Kui ühel hetkel juhtub midagi ettearvamatut, mistõttu meil ei pruugi enam infotehnoloogiaga kaasnevaid hüvesid käepärast olla, siis võib tekkida olukord, kus inimesed ei saa enam iseendaga hakkama. Nagu öeldakse – tänapäeval on nutikad telefonid ja rumalad inimesed. Kui neid nutikaid telefone enam ühel hetkel ei ole, siis jäävad meile alles ainult rumalad inimesed. Elades aga kogu aeg nii ja oodates , et ehk midagi juhtub, võib elu ära elada mitte midagi korda saatmata. Nagu ütleb vanasõna: kes ei riski, see šampust ei joo.
Maarja Saar (2013) ütleb oma Eesti Päevalehes ilmunud artiklis: „Noori süüdistatakse tihtipeale vales erialavalikus. Eesti kontekstis, kus koolisüsteem on faktipõhine ja oma arvamuse kujundamisele rõhku ei panda, ei ole üllatav, et keskkoolist väljuvad noored, kes ei ole tööturul toimuvaga kursis. Muidugi on teatud erialad, mis tõenäolisemalt hätta ei jäta , ja on erialasid, mida õppides tulevane palk ei saagi motivatsiooniks olla. Kuid oodata 18-aastaselt, et ta suudaks ette näha tööturu olukorda viie aasta pärast, on kohati ebarealistlik.“ Selles suhtes on ehk tudengid, õpilased või ka lapsevanemad liiga usaldavad. Kõigepealt usaldavad vanemad lapsed lasteaia hoolde, seejärel usaldatakse nad põhikooli hoolde. Peale põhikooli toimub esimene suurem lahknemine – osad sisenevad kohe pärast põhikooli tööturule, osad lähevad edasi keskkooli. Vanemad ja õpilased usaldavad keskkooli – sealt saab eeldatavasti vajalikud teadmised tulevikus toime tulemiseks. Pärast keskkooli otsustavad osad jätkata oma haridusteed ülikoolis. Need, kes kohe pärast põhi- või keskkooli on tööle läinud, puutuvad karmi tegelikkusega enne kokku, kui ülikoolilõpetajad. Oleneb siiski suurel määral inimesest, kuid enamasti on avastus sama: kool ei valmista õpilast ette tööturule sisenemiseks. Sellest punktist vaadatuna on Eesti koolisüsteem üles ehitatud suunitlusega akadeemilisele karjäärile, oskustele on tähelepanu vähem pühendatud. Seetõttu tababki värskeid ülikoolilõpetajaid tihti üllatuseks tõsiasi, et nende värskelt omandatud teadmised ei ole tööturul niivõrd tahetud kui justnimelt kogemus ja oskused. Need, kes kooli kõrvalt enda arendamisega ei tegele ning muid oskusi ei omanda, võivad end seepärast leida raskest olukorrast: vanemate rahakoti peal enam ei saa või ei taha elada, tööd aga ka ei leia ja isegi kui leitakse, siis nõutakse tihtipeale töö- või praktika kogemust, mida nii mõnelgi vastlõpetanul pole. Ainult paberitest siiski ei piisa.
Tegelikult on mõlemad olulised nii faktiteadmised kui ka oskused, nad on üksteisega seotud ning kokku moodustavad nad terviku. Ilma esimeseta on teine kasutu ja vastupidi. Tudeng ei saa tööd teha ilma millelegi põhinemata, samas ei ole faktidest absoluutselt mitte mingit kasu, kui tudeng ei oska neid fakte kasutada. Siinkohal mängib rolli ka üliõpilase õpihoiak, mille järgi võib üliõpilasi jaotada kaheks: pindmise õpihoiakuga üliõpilased ning sügava õpihoiakuga üliõpilased (Parpala, Lindblom -Ylänne, Rytkönen 2011, Rohtjärv 2011 kaudu). Sügava õpihoiakuga üliõpilased püüavad keskenduda olulistele tähendustele, peamistele ideedele, teemadele ja põhimõtetele, õppides nii üksikdetaile kui ka üldist pilti ( Biggs & Tang 2008, Rohtjärv 2011 kaudu). Need üliõpilased on enamasti heatujulised ning võtavad õppimist kui naudingut (Biggs & Tang, 2008; Ramsden, Beswick, Bowden, 1989, Rohtjärv 2011 kaudu). Pindmise õpihoiakuga üliõpilane lähtub soovist teha ülesanne ära võimalikult väikse vaevaga, ta ei vaimustu õppimisest ega tunne selle üle heameelt (Biggs & Tang, 2008; Ramsden jt, 1989 Rohtjär 2011 kaudu). Selles, milliseks kujuneb aga üliõpilase õpihoiak, mängivad teiste tegurite, nagu kodune taust, õpikeskkond põhi- ja keskkoolis ja elustiil, seas rolli ka õppejõud. Pindmist õpihoiakut soodustab see, kui õppejõud ei seosta enda õpetatud materjali ning ei nõua seda ka üliõpilastelt, kui hinnatakse üksikfaktide alusel, kasutatakse lühi- ja valikvastuseid (Biggs & Tang 2008, Rohtjärv 2011 kaudu). Seega õpivad üliõpilased testideks vaid fakte ning ei oska erinevate ainete vahel seoseid luua, mistõttu ei ole õppimine tulemuslik (Rohtjärv 2011).
Samas, kuna tänapäevani on enamiku Eesti koolide õppekavad ainekesksed, mille puhul õppimine toimub faktide ja ideede meelde jätmisena, on kõik õppeained selgelt piiritletud ning õppeainete integratsiooni peetakse enamasti väheoluliseks ( Johnson jt 1990, Tenno kaudu), siis on üsna loogiline, et see soodustab pindmist õpihoiakut.
Kõik omandatu võib taandada faktideks: oskused on algselt olnud teadmised ning ka vastupidi – teadmised oleme saanud mingi teguviisi või eksperimendi teoreetilistesse raamidesse pannes. Tuues metafoorilise näite, võib öelda, et aastal 1418, kui Itaalia insener Giovanni de la Fontana esimese jalgratta konstrueeris (Palermo, 2014), ei olnud tegu otseselt teadmisega , kuidas jalgratas välja peaks nägema ja kuidas see täpselt toimima peaks. Tulenevalt võib öelda, et oskus jalgratast teha oli enne, faktiline teadmine, kuidas seda teha, tuli hiljem. Nüüdseks on jalgratas teinud läbi mitmeid vaheetappe ning see, mida me tänapäeval jalgrattana tunneme, erineb suurel määral selle esimesest versioonist. Kui tänapäeval hakatakse jalgratast kokku panema , siis on töötajad eelnevalt varustatud jalgratta kokkupanemiseks vajaliku teadmisega, mille järel nad alles omandavad oskuse, kuidas jalgratast kokku panna – me ei pea tänapäeval kilplase moodi kogu aeg jalgratast uuesti leiutama , sest nagu näha, jalgratta leiutamine kui selline võttis aega mitu sajandit.
Kohati paistab tegu olevat muna või kana küsimusega: kumb oli enne, kas teadmised või oskused. Vajalikkust arvesse võttes võib öelda, et fakte on võimalik järeldades luua. Seega on pigem küsimus selles, kuidas vajalikkust vaadata. Väga laiapõhjaliselt vaadatuna ei ole fakte vaja, sest seda „jalgratast“ on võimalik kogu aeg uuesti leiutada, fakte on võimalik ammutada oma tegudest. Praktiliselt võetuna aga vajab praegune tudeng tööturul ellujäämiseks siiski ka faktiteadmisi. Sellegipoolest omab üha suuremat tähtsust tänapäeval see, kuidas neid teadmisi rakendada osatakse.
Allikad:
Erievad õpistiilid. Visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline õpistiil, kasutatud 19.11.2014 http://erinevadoppijad.weebly.com/2-erinevad-otildepistiilid.html .
Rohtjärv, B. (2011) Õppimine ülikoolis – nauding või kohustus? Üliõpilaste õpihoiakute kujunemine. Kasutatud 19.11.2014 http://andragoogika.tlu.ee/?page_id=339 .
Saar, M. (2013). Noor pole alati ise süüdi. Eesti Päevaleht , 6. veebruar. Kasutatud 19.11.2014 http://epl.delfi.ee/news/arvamus/maarja-saar-noor-pole-alati-ise-suudi?id=65634172 .
Tamjärv, H. (2012). Õhinapõhine õpe. Õpetajate Leht, 20. november. Kasutatud 19.11.2014 http://opleht.ee/630-ohinapohine-ope/ .
Tenno, T. Uurimuslik õpe. Kasutatud 19.11.2014 http://www.ut.ee/et/294390 .
Who Invented the Bicycle? Palermo, E. (2014). Live Science Contributor. Kasutatud 19.11.2014 http://www.livescience.com/44765-who-invented-the-bicycle.html .